2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2006/10
Lehisellatus Eestist

Me vime olla uhked oma pargikultuuri le: siin on pimunud kultuurimjutused lnest ja idast, meie parkide kultuurkooslustes aga hinenud tervikuks kaugete paikade vrpuud, olgu need siis prit Phja-Ameerikast vi Jaapanist. Kuid siin vib ette tulla ka llatusi: ks neist muudab jaapani lehise introduktsiooni ajalugu ja toob uudseid andmeid eurojaapani lehisest.

Eesti pargirajajate lemmikvrokaspuu on olnud lehis. See on ka arusaadav, sest lehis on meie oludes hoopis isevrki puu: heitlehine okaspuu, kes oma trkava ja sgisel variseva okastikuga pakub vrvivaheldust kogu soojal aastapoolel.

Omal ajal istutati lehiseid peaaegu igasse suuremasse parki, enamasti ikka rhmiti. Tuntud on ka lehisepuiesteed kunagistes Vana-Vigala, Haimre, Kukruse jt. misates. Kuid lehist leidub ka linnahaljastuses Tartus, Tallinnas, Viljandis, Prnus jm. ning Tallinna suvemisate parkides. Kui siia lisame sajad lehised metsaparkides ja tuhanded puud metsades, siis saame aru, kui olulised vrpuud need on [12].

1950.1960. aastatel registreeriti Eesti parkides, kollektsioonides ja linnahaljastuses euroopa lehis 581 ja vene lehis (praegu ksitletakse koos siberi lehisega) 543 asupaigas [11]. Kui mitu uuritud parki ja muud haljastut see hlmab, pole tpselt teada, aga vib arvata, et umbes 2000. Phiosa lehistest kasvab meil misaparkides, sageli euroopa ja siberi lehis koos. Hoopis vhem leidub teisi lehiseliike.


Jaapani lehis on looduslikult levinud vulkaanilistel muldadel Honshu (Hondo) saare keskosa mestikus (9002800 m krgusel) 363 km suurusel alal katkendliku areaalina.

Jaapanis Hollandi saatkonnas ttanud botaanikahuviline sakslasest arst Engelberth Kaempfer on esimesena maininud jaapani lehist 1712. aastal oma Jaapani floora levaates [9, 13, 14].

Esimesed jaapani lehise seemned saatis Jaapani floora uurija John Gould Veitch 1861. aastal Inglismaale, need lksid ka kasvama [17]. Praegu peetakse jaapani lehist Loode-Euroopas introdutseeritud-naturaliseerunud liigiks.

otimaal istutas 1885. aastal Atholli hertsog tema valduses olevasse Dunkeld Housei parki (Perthshire maakond) heksa jaapani lehist rhmiti ja he puu eraldi kahe euroopa lehise vahele. 1900. aastal korjatud seemnest vrsunud istikud pandi kasvama lhikonda: 1904. aastal selgus, et noored taimed on eriti elujulised. Kujunenud hbriidne lehis sai ingliskeelses kirjanduses nimetuse Dunkeldi lehis. 1906. aastal avaldas Henry John Elwes selle kohta esimese teaduskirjutise Augustine Henryga kahasse koostatud monograafias Inglismaa ja Iirimaa puud. Phjalikum levaade selle lehise ajaloost ilmus 1919. aastal Augustine Henry ja Margaret G. Floodi sulest. Uus liik sai ladinakeelse nimetuse L. eurolepis, jaapani lehise L. leptolepis jrgi: leptolepis tuleneb kreekakeelsetest snadest leptos huke ja lepis soomus, nimetus iseloomustab liigi hukesi viljasoomuseid. 1904. aastat peetaksegi selle lehise snniaastaks [4, 5, 8].

Kesk-Euroopasse, veitsi toodi jaapani lehise seemned 1879. aastal. 1882. aastal istutati neist vrsunud taimedest kolm emaspuuistikut Tscharnerholzi arboreetumisse Murtenis. Neist 50 meetri kaugusel kasvas rhm siberi lehiseid ja 400 meetri kaugusel euroopa lehise puistu.

Sealsetest jaapani lehistest saadud seemikud istutati 1901. aastal Marschlinsi lossi lhedale. Neid uurides leidis veitsi metsateadlane Johann Coaz, et tegemist vib olla jaapani ja euroopa lehiste hbriididega. veitsi Morati metsainspektori M. Liechti arvates olid need tenoliselt hoopis jaapani ja siberi lehise hbriidid, sest siberi lehised kasvasid ju palju lhemal. Pealegi peeti 400 meetrit liiga kaugeks vahemaaks ietolmu levikul. Samal seisukohal oli ka Augustine Henry.

Diskussioon teaduskirjanduses aga jtkus. Ka Taani lehiseuurijad Carl (Emil) Hansen Ostenfeld ja Carl Syrach-Larsen olid seisukohal, et tegemist on jaapani ja siberi lehise hbriidiga. Venemaa lehiste uurija Jevgeni Bobrov oli aga kindel, et see on ikkagi jaapani ja euroopa lehise hbriid. Vahepeal sekkus ka USA dendroloog Alfred Rehder, kes registreeris Arnoldi arboreetumis viis hbriidset lehist ja andis omapoolsed nimetused: Larix hybrida ja L. henryana. Lehised oli saatnud sinna Tullinbardine markii Dunkeldist 1910. aastal. Ja nii tekkis sel lehisel mitu ladinakeelset nimetust.

Hiljem juti selgusele, et tegemist on siiski jaapani ja euroopa lehise hbriidiga. Phjus oli selles, et jaapani ja euroopa lehis itsesid ilmselt hel ajal. Selgusele judmine thendas ka seda, et uus liik sai Johann Coazi antud nimetuse L. marschlinsii, sest veitsis kirjeldati ja kujunes uus liik varem kui otimaal [2, 4, 5, 8]. Nimetuse kinnitas ametlikult botaanika sstemaatika labor 22. septembril 1995 ja see sai rahvusvahelise thise 316718 [4, 15]. Seega on tegemist Euroopa flooras uue, siin tekkinud loodusliku hbriidiga, mis on rohkem levinud metsakultuurides (eriti Inglismaal), parkides seda peaaegu ei olegi.


Euroopa, jaapani ja eurojaapani lehise erinevus [1].


Taime organ Euroopa lehis Jaapani lehis Eurojaapani lehis
Vrsed Kollased, valkjas vahakiht puudub Oranpunased kuni tumepurpurpunased, valkja vahakihiga Kollased, ebahtlase valkja vahakihiga
Talvepungad Kollakaspruunid, vaiguta Punakaspruunid,

vaigused Helepunakaspruunid, vaiguta
Okkad Erkrohelised, alakljel valkjate hulheribadeta Sinakasrohelised, alakljel valkjate hulheribadega Sinakasrohelised, alakljel helehallide hulheribadega
Valminud kbikattesoomused Hsti nhtavad Kik varjatud Mned nhtavad
Valminud kbi seemnesoomused

Sirged, laserv ei ole kndunud vljapoole laserv kndunud vlja- ja allapoole nii, et lalt vaadates sarnaneb kbi rosetiga laserv teataval mral kndunud vljapoole, kuid mitte alla

Lehiste introduktsioon Eestisse. Eestisse toodi esimesed lehised arvatavasti 17. sajandil. Kirjalikud teated tendavad, et 1730. aastatel istutati euroopa lehiseid Suure-Kambja misaparki Luna-Eestis [10]. Kige idapoolsem jaapani lehis toodi Eestisse 19. sajandi lpul.

1950.1960. aastatel registreeriti jaapani lehis meil 22 paigas. Esimesed jaapani lehised istutas krahv Friedrich von Berg Sangastesse, need on seal ka judsalt kasvanud [11]. Kust seeme prit oli, pole teada. 18 jaapani lehist kasvab Hummuli pargis, seeme saadi ilmselt Bergilt. 2002. aastal oli uuritud puudest vanima iga ligi sada aastat. ks vana puu registreeriti 2005. aastal Rpina pargis, ent see vib siiski olla hbriidne.

veitsis vi Inglismaal tekkinud eurojaapani lehise introduktsioon Eestisse pole pris selge. Teadaolevalt esimesed seemnepartiid telliti Euroopa seemneridest alles 1980. aastatel ning sellest seemnest kasvatatud puud on philiselt Se arboreetumis [4].

Esimese eurojaapani lehise Eestis (h = 10 m, = 50 cm) pani kirja Aleksei Paivel 1954. aastal Mihkel Ranna arboreetumis Saaremaal [3]. Aastatel 19551961 registreeriti eurojaapani lehis Krsa, Pdrangu, Triigi, Toila-Oru ja Tdva-Knnu pargis, aga ka mitmel pool mujal (niteks Tril). Eurojaapani lehiseid registreeriti ka aastatel 19831989, mil misaparke inventeerisid Tallinna botaanikaaia dendroloogid Jri Elliku ja Urmas Roht. Seda on hiljem leitud ka Huuksi, Hellenurme, Maardu, Piibe jt. misaparkides ning Prnus ja Tallinnas (Heldur Sander, Tapio Uusikivi).

Teada on eurojaapani lehise teke Jrvseljal, kus lhestikku kasvasid jaapani ja euroopa lehised. Jaapani lehiselt saadud seemnest sirgusid hbriidsed puud, neilt puudelt on omakorda saadud seemet ja vetud pookoksi ning levitatud jreltulijaid mitmele poole [4, 12]. Jrvseljalt prit seemnest vib prineda ka Toila-Oru puu.

Usutavasti tekkis eurojaapani lehis omaaegses Kadrioru puukoolis. Seda tendavad ilmselt samaealised puud Tallinnas (mitu neist Kadrioru pargis), millest he vanus dendrokronoloogia andmetel on 70 aasta ringis (Henn Prna teade). Samasse partiisse vivad kuuluda ka Vndra kiriku juures kasvavad sama vanad puud. Eurojaapani lehiseid on kige rohkem Tallinnas, vanemad puud kasvavad Hirvepargis, Windecki, Kose (Koschi) ja Cederhelmi suvemisa pargis.

Erilist huvi on pakkunud Aleksei Paiveli registreeritud euroopa, eurojaapani, kuriili ja jaapani lehis Suure-Kambja pargis (1958). Kahjuks said kirja ainult euroopa lehise mtmed (h = 22,5 m, = 342 cm) Seetttu ei ole vimalik hinnata teiste lehiste vanust. Tenoliselt on need istutatud enne 1918. aastat.


Erilist thelepanu kitnud puud. Kuigi eurojaapani lehiseid on meil kirjas rohkesti, ei olnud seni keegi pranud thelepanu puude vanusele ega seostanud neid veitsis vi otimaal tekkinud hbriidiga.

Esimest korda ratas eurojaapani lehiste vanus thelepanu 2004. aastal Tallinnas Cederhelmi suvemisa pargis. Seal kasvavast neljast puust on kaks siberi ja kaks eurojaapani lehist (h = 22,5 ja 18,5 m, = 254 ja 229 cm). Puude vanust uurides sai Henn Prn nende eaks ligi 200 aastat. See oli teline pommllatus, niisiis otsustati vtta neilt 2005. aastal uued proovid juurdekasvupuuriga, seda tegi Alar Lnelaid.

2004. aastal leiti eurojaapani lehis Prnus Phavaimu tn. 26 ees kasvava seitsme lehise seas (h = 19,3 m, = 217 cm). Ka neid puid puuris Alar Lnelaid.

2006. aasta kevadel selgitati jmedaimate ( = 461 ja 395 cm) ja istutusaastate alusel vanimateks peetud Suure-Kambja kahe lehiste liik ja vanus: nende puude mtmed on toetanud arvamust, nagu oleksid need samad, mis istutati 1730. aastatel. Selgus, et ks neist, kaheharuline puu, osutus euroopa ja teine eurojaapani lehiseks. Arvatavasti on siin tegemist sama eurojaapani lehisega, mille Aleksei Paivel ligi pool sajandit tagasi oli kirja pannud.

Et kigi nimetatud lehiste vanused ei klappinud Euroopas seni teadaolevate jaapani lehiste vanusega, lasti kik mrangud kontrollida Soome lehisteuurijal Tapio Uusikivil, kes need ka kinnitas.


Mida andsid vanuse uuringud? Puude vanused vinuks leida lihtsa aastarngaste loendamise teel, kuid paraku on uuritavad lehised kas liiga jmedad, et 50-sentimeetrise puuriga ssini ulatada, vi ei nnestunud vahel puuriga tpselt ssisse sihtida. Seeprast tehti lehiste vanused kindlaks puurproovidelt mdetud aastarngalaiuste kumulatiivsete graafikute jrgi: liites jrjestikuste aastarngaste laiusi, saame lpuks puutve raadiuse (millest on koore paksus maha arvestatud).

Ssist puudu jvate aastate arv on graafikul selgelt nha. Graafikujoonte mttelise pikenduse likepunkt rhtteljega nitab aastat, millal tveraadius hakkas pikenema (nn. nullaasta). Tegelikult tuleb arvesse vtta, et puurisime lehiseid 1,3 meetri krguselt maapinnast. Nullaasta nitab seega aega, millal puuke oli madalam. Et leida seemnest trkamise aasta, tuleb nullaastale lisada 1,3 meetri krguseni kasvamiseks kulunud aeg (aastad). Vtsime selleks oletamisi kmme aastat.

Suure-Kambja misapargi kaks lehisehiiglast on kll kumbki eri liiki (euroopa lehis ja eurojaapani lehis), kuid ilmselt hevanused: trganud seemnest 1865. aasta paiku (#1). Seega on need puud praegu umbes 140-aastased. Arvatust tunduvalt viksem vanus tuleneb sellest, et mlema lehise aastarngad on vga laiad: puud on kiirelt jmenenud, mis viitab vga heale kasvupaigale.

Prnu Phavaimu tnava res kasvavaist seitsmest lehisest osutus eurojaapani lehiseks lunapoolseim puu. Kigi puude tvedest veti puurproovid luna- ja phjakljest ning leiti puude vanused graafikutelt (#2). Selgus, et eurojaapani lehis on enam-vhem niisama vana ja niisama kiiresti kasvanud kui lejnud lehised (vaid ks puu osutus kmmekonna aasta vrra teistest vanemaks). Eurojaapani lehis on seemnest trganud 1860. aasta paiku, olles seega vaid veidi vanem Kambjas kasvavatest lehistest.

Tallinnas kunagise Cederhelmi suvemisa pargis kasvavad lehised osutusid uuritutest kige vanemateks. Nende aastarngalaiuste kumulatiivsed graafikud likuvad rhtteljega 1810. aasta paiku (#3). Lahutades sellest aastaarvust 1,3 meetri krguseks kasvamise oletusliku aja kmme aastat , saame nende puude seemnest trkamise aastaks 1800. Seega on Cederhelmi pargi lehised, sealhulgas eurojaapani lehised praegu umbes 205-aastased. Suure-Kambja lehistega vrreldes on Cederhelmi pargi omad peenema tvega ja palju kitsamate aastarngastega.


Pnevad jreldused. Eeltoodu nitab, et jaapani lehis judis Euroopasse vhemalt sada aastat varem, kui seni arvatud. Sest jaapani lehiste levik ja hbriidi teke vttis ju ka oma aja. htlasi viitab see Euroopa (Hollandi?, Venemaa?) ja Jaapani seniteadmata suhetele.

Kuidas judis eurojaapani lehis 18. sajandi teisel poolel Eestisse? Kige tenolisemaks peame, et see tuli Saksamaa, Lti (Riia) ja/vi Venemaa (St. Peterburgi) kaudu. Samas pole neis riikides teada vanu puid: 1960. aastate lpus valminud Baltimaade okaspuude ksikiri ei kirjelda neid puid Ltis ega Leedus [11]. Vi hoopis ootamatu oletus: euroopa lehis vis juda 18. sajandil Jaapanisse ning hbriidne seeme on prit sealt?

Uurimused on nidanud, et Eestis levinud eurojaapani lehis on siia sattunud vhemalt kolmel eri teel. Esiteks, tekkinud meil Jrvseljal ja arvatavalt Kadrioru puukoolis looduslikult. Teiseks, Loode-Euroopas kujunenud liik on toodud Se arboreetumisse. Aga kolmandaks: siin on puud, mille olemasolu pole praeguste teadmiste valgusel vimalik selgitada! Kuid nad siiski kasvavad meie parkides.

Tenoliselt on hbridiseerumine toimunud eri aegadel mitmel pool. Soomes niteks on vanim hbriidlehis registreeritud seal aastal 1844 [16].

Phjalike uuringutega on theldatud eurojaapani lehistel hbriidjudu (heteroos), mis vljendub mningate nitajate (tvi, okastiku biomassis jne.) suuremas kasvujudluses, kui on seda euroopa ja jaapani lehisel [6, 7]. Kigil uuritud lehistel me siiski hbriidi (ristandi) suurenenud kasvu ei mrganud, mis viitab sellele, et tegemist pole esimese plvkonna puudega.

Euraasia liikide euroopa, siberi, dauuria, kuriili ja jaapani lehiste omavaheline hbridiseerumine, geneetiliste uuringutega leitud lhedus ja vime anda paljunemisvimelisi jrglasi viitavad sellele, et liikideks jagamine ei pruugi siin olla phjendatud ning tegemist vib olla he liigi geograafiliste rassidega. Tegelikult on olukord siin veelgi keerukam: euroopa ja jaapani lehistega annavad hbriide ka Phja-Ameerikas kasvavad lne- ja ameerika lehis.

Dendrokronoloogiliste mrangute alusel on Eestis kasvavad eurojaapani lehised vanemad kui teadaolevad puud mujal maailmas. Tallinnas Cederhelmi suvemisa pargis kasvavate eurojaapani lehiste vanus letab poole sajandiga isegi seni teadaoleva jaapani lehiste introduktsiooni aja: praegustel andmetel kasvavad siin kaks vanimat eurojaapani lehist maailmas. Need vivad olla ainsad elusolevad puud, kes tendavad, et jaapani lehis pidi Euroopasse sattuma 18. sajandi keskpaiku vi veelgi varem. On teline ime, et need puud on pisikeses kunagise suvemisa pargis silinud. Siit ilmneb, kui thtsad on olnud Tallinna haljastuse areng ning sidemed Lne-Euroopaga ja milliseid llatusi vib pakkuda meie kultuurloodus.


1. Clapham, A. R.; Nicholson, B. E. 1975. Illustrated Book of Trees. Peerage Books. http://www.the-tree.org.uk/BritishTrees/TreeGallery/larchhybridc.htm

2. Coaz, Johann 1917. Kulturversuch mit auslndischer Holzarten in der Waldung des Schlosses Marschlins, Gemeindegebiet von Igris, in Graubunden. Schweiz. Zeit. Forst. 68: 114.

3. Elliku, Jri jt. 1997. Saaremaa looduskaitsealuste arboreetumite ja parkide dendrofloora (19521996). Eesti dendrofloora uuringud I, Tallinn: 166.

4. Erik, lo 2004. Eurojaapani lehis kige kiirekasvulisem okaspuu Eestis. Eesti Mets 2: 2428.

5. Hendry, Augustine; Flood, Margaret G. 1919. The history of the Dunkeld hybrid larch, Larix eurolepis, with notes on other hybrid conifers. Proceedings of the Royal Irish Academy 35, B (4): 5567.

6. Matyssek, Rainer; Schulze, Ernst-Detlef 1987. Heterosis in hybrid larch (Larix decidua leptolepis) I. The role of leaf characteristics. Trees Structure and

Function 1(4): 219224.

7. Matyssek, Rainer; Schulze, Ernst-Detlef 1987. Heterosis in hybrid larch (Larix decidua L. leptolepis) II. Growth characteristics. Trees Structure and Function. 1(4): 225231.

8. Nelson, E. Charles. 1980. What is the correct name for the Dunkeld hybrid larch (L. decidua L. leptolepis)? Irish Forest, 37: 112118.

9. Nelson, E. Charles. 1999. So many really fine plants an epitome of Japanese plants in Western European gardens. Curtiss Botanical Magazine 16 (2): 5268.

10. Paivel, Aleksei 1968. Vrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. Scripta Horti Botanici Tallinensis II. Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. Tallinn: 516.

11. Πайвель Алексей [1970]. Хвойные деревья в Прибалтике и Калининградской области. Ksikiri Tallinna botaanikaaias.

12. Paves, Harri (koost.) 2004. Lehis metsa- ja pargipuu. O Vali Press, Tartu.

13. Stearn, William T. 1999. Engelbert Kaempfer (16511716). Pioneer investigator of Japanese plants. Curtiss Botanical Magazine 16 (2): 103115.

14. Thunberg, Carl Peter. 1784. Flora Japonica. Lipsiae.

15. United States Department of Agriculture, Agricultural Research Service, Beltsville Area Germplasm Resources Information Network (GRIN). Grin Taxonomy for Plants. http://www.ars-grin.gov/~sbmljw/cgi-bin/taxon.pl?316718, 2.03.2006.

16. Uusikivi, Tapio 2001. Suomessa viljellyt lehtikuuset (Larix) ja niiden taksonomia. Sorbifolia 32 (4): 147170.

17. Wilson, Ernst Henry 1916. The conifers and taxads of Japan. Publication of the Arnold Arboretum 8. The University Press, Cambridge.



HELDUR SANDER, ALAR LNELAID
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet