2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/11
Seente armastamiseni jutakse tavaliselt khu kaudu

Kuulo Kalamees on sndinud 15. aprillil 1934 Tartus. Lpetas 1958. aastal Tartu likooli, kaitses 1964 kandidaadivitekirja ja 1975 bioloogiadoktori t (Eesti lehikseened (Polyporales, Boletales, Russulales, Agaricales), sstemaatika, koloogia, levik). Ttanud Tartu likoolis 19641969 ja 19921997, viimati mkoloogia ppetooli juhatajana, alates 1997 emeriitprofessor. Alates 1969 ttanud zooloogia ja botaanika instituudis noorem-, vanem-, pea- ja juhtteadurina, alates 1998 vanemteadur. Uurimisalad: lehikseente sstemaatika, koloogia, sotsioloogia ja geograafia, looduskaitse. Eesti LUSi president 19761985, aastail 19691974 rahvusvahelise bioloogiaprogrammi Eesti komitee teadussekretr. Kirjutanud rohkesti teadusartikleid ning aimeraamatuid, sh. Seened (1966), Eesti seente mraja I-II (19711972), Eesti riisikad (1979) jne.

Kas Eesti seenestikus ongi midagi veel uurida?


Toon mned arvud. Suurim halvasti uuritud rhm on meil kottseente selts tungalseened. Neid on maailmas teada ligikaudu 5000 ning Eestis vaid 200 liiki. Neid viks siin olla ikka palju kordi enam. Metsas kies vaata kskik millist mahakukkunud oksa, neil on vikesed mustad tpid peal. Need ongi tungalseente stroomad, pirnikujulised viljakehad sees. Tungalseente hulgas on taimehaiguste tekitajaid, neid on Eestis uuritud, kuid saprotroofsed, maas elavad ja kossteemis vga olulised liigid on peaaegu tundmatud.

Eestis elab neli seente himkonda. Viburseeni on maailmas kokku 800, Eestis veidi le 20 liigi. Eestis tiesti uurimata himkond, kuigi vees on need niisama thtsad kui bakterid. Olen koolitanud kaks veeseente uurijat, kes pole paraku sellele alale jnud: Andres Kalamees ja Mati Laane. Oleme mereriik, aga merevees elavatest tohutu paljudest seentest ei tea me mitte midagi. Aga need on siin kindlasti olemas.

Ikkesseeni, peamiselt hallitusi, on maailmas 900 liiki, Eestis vaid 50 liigi mber. Viks olla majanduslikult oluline rhm, aga Eestis uurimata. Kottseened, maailmas le 32 000 liigi, Eestis mratud umbes 1900 liiki. Kandseeni on maailmas vhem, umbes 22 000 liiki, Eestis ligi 2000 liiki. Kokku Eestist vaid 4000 liiki. Vga paljusid maailma liike meil muidugi ei saa kasvada, aga poole rohkem liike viks siin kll olla. Igal aastal oleme Eestist leidnud kmneid uusi liike ja peaaegu alati ka teadusele uusi liike. Kui oleks vaid uurijaid!

Kas ka ldiselt hsti tuntud lehikseente hulgas on Eestis kehvasti uuritud perekondi?


Muidugi, niteks peaaegu uurimata on pilvikud ja vdikud. Leisneri pilvikute raamatus on kirjas 40 liiki. Ise oleme hiljem niisama palju juurde mranud, nii et umbes sada liiki on praegu Eestist teada. Kuid olen veendunud, et pilvikuid on Eestis vhemalt 300 liiki. Vdikuid on samuti teada umbes sada liiki, aga neid on samuti kindlasti 300, kui mitte 400 liiki. Bioloogiatudeng Teele Jairus hakkas nd ht vikest pilvikute rhma uurima, kuid vdikutest ei taha keegi eriti midagi kuuldagi, see on sstemaatiliselt nii raske rhm. Tsist huvi vdikute vastu on meie kutselistest mkoloogidest viimastel aastatel les nidanud Anu Kollom.


Mis teeb need perekonnad nii keeruliseks?


Pilvikud on sstemaatiliselt udselt rasked: sama liik vib olla vljast punane, roheline kui ka kollane. Vga olulised on mikroskoopilised tunnused. Vdikud pole sgiseened, sellised ilmetud, enamasti pruunid seened, mis on meil metsas samas kige arvukam seenerhm. Paarkmmend neist on sdavad, kuid vdikute hulgas on Euroopa kige mrgisemad seened.

Kaks aastat tagasi oli meil vdikute mrgitusjuhtum Tallinnas. Heinikute hulgas on vga hea sgiseen hobuheinik, keda on liivastes mnnikutes vga palju. Tallinnast haiglast teatati, et seal on tsine mrgitus, inimesed on surmaohus. Lasin maosisud Tartusse saata: vaatasin eoseid, vdikute omad. Heinikutel on siledad, kuid vdikutel on eosed pealt mummulised. ks vdikutest on vljast kollane nagu hobuheinik. Seda liiki polnud Eestist varem leitudki. Prast hakkasime koos Vello Liiviga vaatama ja leidsime seda erekollast vdikut Saaremaalt mitmelt poolt. nneks inimesed kll psesid, selle vdiku mrgid mjuvad eluthtsatele siseorganitele, eesktt maksale. Mrgituse smptomid avalduvad nii hilja, et enamasti ei nnestu inimest psta.


Vgisi tekib mte, et seeni ei tohiks ldse tutvustada: teed kll suureprase mraja, aga ikka leidub mni seeneline, kes sarnased liigid sassi ajab.


Tpselt nii. Seeneraamatutes ilmub iga kord meelespea, kus alati kirjas: korjake vaid neid seeni, mida kindlalt tunnete. Vdik eristub hobuheinikust kindlalt vaid eoste jrgi, seega tuleb enne toidu tegemist eoseid mikroskoobis uurida. Ilma mikroskoobita ei saa peaaegu htki seent mrata. Aga inimesed ei saa muidugi mikroskoobis vaatamisega hakkama.


Kas seeni on viimasel ajal korjatud rohkem vi vhem?


Kindlasti rohkem, tnu seente tutvustamisele. Kirjandust on ilmunud, ka tlkeraamatuid. Ise judsime 400 seene raamatuga lpuks taas originaalteoseni. Teine asi: tohutu hulk seenenitusi. Phitegijad on Tallinna loodusmuuseum, Prnu loodusmaja, Tartu keskkonnahariduse keskus. Aga peale selle ka koolid, niteks Matsalus Metskla kooli bioloogiapetaja Marje Loide teeb igal aastal seenenituse. Paljud bioloogiapetajad on seente tundjatena vga heal tasemel.

Rahvas on hakanud korjama uusi seeneliike. Niteks kitsemamplit, mis on vga hea sgiseen ka ilma kupatamata. Rngas on kll jalal, aga kui seda kindlalt tunda, siis miks mitte sa. Selliseid liike on kmneid. Aga on ka seeni, mis on viimasel ajal phjustanud kergemaid mrgitusi. ks selliseid on kuldmampel. Kas tunned seda?


Tunnen, olen snud ja vhemalt seni pole mrgitus ilmnenud.


Kuid tihti saame seenenitustel tagasisidet, et kellelgi on olnud mrgitus, ka kupatatud kuldmamplitest. Seetttu on ta meil raamatus kirjas kui tinglikult sdav liik. hele inimesele on mrgine, teisele mitte. Olen seda ka ise snud ja midagi pole juhtunud.


Vib-olla on mrgine, kui seent koos viinaga vtta?


Viinaga mjuvad kindlad liigid, niteks voltjas tindik. Muide, viimasel ajal on kirjanduses olnud ka juttu, et hobuheinikuga ei tohi viina vtta. Selliseid liike on nd teada kmneid. See on tegelikult huvitav probleem. Viimasel ajal prduvad ajakirjanikud tihti ksimusega, et inimesed on saanud headest sgiseentest mrgituse. On videtud, et mned seened on muutunud mrgiseks.

Seda ei saa tegelikult olla: mrgisus on vlja kujunenud pika evolutsiooni vltel, see ei teki le. Ilmastik vi muud tingimused seda ei mjuta. Kui inimene on heast sgiseenest mrgituse saanud, on ta kas vale seent korjanud vi snud vananenud viljakeha. Valk laguneb ja vib muutuda mrgiseks.


Samas on ka seeni, mida varem on peetud headeks sgiseenteks, nagu tavavahelik vi tmmu riisikas.


Tavavahelik on tnapeval kigis raamatutes mrkega mrgine. Tema mrgid ei mju kohe, vaid ta muudab inimese immuunssteemi. See vib avalduda kmne aasta prast ning siis pole kuidagi vimalik testada, et inimene suri ra just tavavaheliku smise tttu.

Tmmu riisika vhkitekitava mju kohta tulid teated phjamaadest. Katseid tehti bakteritega ja neile oli ta testi mutageenne. Ilmusid artiklid teadusajakirjades ja seenele tuli kikides phjamaades turukeeld, raamatutes oli ta kirjas kui mrgine. Lks mni aasta mda ja seen rehabiliteeriti: ta ei tarvitse inimesele olla mutageenne. Pealegi sme igal peval rohkem mutageenseid aineid sisse, kui sellest seenest eales saaksime. Tmmu riisikas on meil rahva kige armastatum seen.


Kas on veel liike, mida on nd hakatud tpsemalt uurides mrgiseks pidama?


Niteks sooriisikas, meil on viimasel ajal hulk teateid mrgituste kohta, ka kupatatult ses. Osale inimestele on sooriisikas mrgine ja seetttu on ta nd kirjas kui tinglikult sdav, vlismaal mrgitakse isegi mrgisena. Kui rgin maal inimestele, et seda ei tohi sa, siis eldakse, et mida ma rgin, oleme seda ju elu aeg snud ja midagi pole juhtunud.

Samuti lilla mtsik: kigis meie vanades seeneraamatutes on ta kirjas kui sgiseen, ent tegelikult on ta mrgine. Pole seda ise snud ja vaevalt seda Eestis keegi kunagi ldse snud on, ta pole korjamist vrt. Kuid sisaldab muskariini ja vib tekitada mrgituse.

Kevadkogrits on Lne-Euroopas tunnistatud surmavalt mrgiseks ja testi on seal tihti olnud isegi surmaga lppenud mrgitusi. Mine rgi seda Eestis maal kellelegi! Meie vanarahvas on kevadkogritsat snud ka kupatamata kogu aeg. Mrkaine gromitriin hvib ka kuivatatult vi keedetuna, ent keeduvett ei tohi tarvitada. Me ei tea, miks kevadkogrits meil mrgiselt ei mju.


kki on ndisaegne inimene lihtsalt tundlikum?


See vib olla kindlasti ks phjus. Samuti see, et keskkonnas on igasuguseid mrkaineid varasemast rohkem. Inimeste tervis on muutunud hoopis kehvemaks. Seened on selline sgiobjekt, mis sellistel juhtudel vib mjuda.

Oleme oma raamatutes kirjutanud, et mitte korjata seeni tstuspiirkondadest, niteks Kohtla-Jrve piirkonnas. Sealsetes mahajetud, metsastatud karjrides kasvab kohutavalt palju seeni, seened on suuremad kui tavaliselt. Meie oleme soovitanud neid mitte korjata, kuigi keemiliselt pole neid uuritud. Vaid prast Ternobli on meie seeni radioaktiivsuse poolest uuritud ja ka siis ei leidnud me siit ohtlikke seeni.


Kui palju sa ise seeni sd?


Sn seeni vga hea meelega, ainult et mul kui teadlasel pole aega neid korjata. Meie peres korjab seeni naine, olen ta vlja petanud. (Naerab.)


Sa kid alatasa seenel, asi siis oleks natuke ka sgiseeni korjata?


Paraku pole vimalik, sest seente uurimine on vga aeganudev asi. Kui korjan peval paarkmmend uurimist vrt seent, pean nendega htul tunde istuma, et enne kuivatamist seeni kirjeldada. Kuivatatud, kuid kirjelduseta seenega pole hiljem midagi teha. Neid saab ka pildistada, aga pildi jrgi seent ei mra. Minu kogemus viiekmneaastase seente uurimise tulemusena on see, et ilma mikroskoopilise kontrollita ei mra htki seent igesti, kui kmmekond labasust vlja arvata.


Kui inimesed on hakanud rohkem seenel kima, siis on juurde tulnud ka tugevaid harrastajaid-seeneuurijaid, nagu Vello Liiv?


Kahjuks on Vello praegu ainuke, kes teab nii hsti seeni ja on samas hoopis teise eriala inimene kunstnik. Kutseliste seas on noorematest vga hea seenetundja Irja Saar, kes kaitses magistrit pisisirmikutest, ta petab nd tudengeid ja on noorematest ks philisi seenetundjaid. Mikroseente vallas muidugi Kadri Pldmaa. Samas torikud vivad olla vga atraktiivsed, aga inimesed ei tunne nende vastu erilist huvi: pole sdavad.


Hid seenetundjaid on meil lbi aegade vhe olnud, niteks kadunud Georg tukin, erialalt samuti kunstnik.


Paraku testi, peale tema muidugi Vino Lasting, kes oli kll kutseline bioloog. Suureprased seenetundjad olid Sven Veldre, Heinrich Kelder ning arst Tnis Leisner, kes on amatridest olnud parim seenetundja. Nende asemele pole enam uusi tulnud, peale Vello Liivi. Kutselistest mkoloogidest on muidugi asendamatud tundjad Mall Vaasma ja Anu Kollom.


Kuidas saaks neid juurde?


Ei tea, seenelaagrites on kinud kll seenehuvilisi, aga nad ei jua sellisele heale tasemele. Seda huvi vist ei saa tekitada, see peab inimeses endas olema. Ka Vello hakkas ise uurima, teda pole keegi suunanud. Kik nad on ise huvi tundnud. Huvitaval kombel on vlismaal tohutu armee amatre, kes tunnevad suurepraselt seeni, ei j sammugi maha kutselistest teadlastest.

Oleme seenelaagritesse seni kik soovijad vastu vtnud, aga erilist tungi pole olnud. Mnes laagris on meil olnud isegi kuni 50 inimest. Meil kib niteks ks juristide paar, kes tunnevad seente vastu huvi, ja testi, on ka palju uusi seeni ppinud. Aga seente teadusliku uurimiseni pole nad judnud.


Peale sstemaatika on ka seente koloogia vist sna vhe uuritud valdkond?


Jah, muidugi. Neme vaid ht osa seenest viljakeha. Tundub mttetu uurida viljakeha jrgi seenestikku: neb kll ra, et ta on metsatbiga seotud, ent milline on tema koloogia, seos substraadiga? Vaevalt et kunagi vga head metoodikat selle uurimiseks leitakse. Loendame kll viljakehade hulka, aga jrgmisel aastal niteks ei tule htki viljakeha ja me ei saa teada, miks see nii on. Vib-olla ei olene see ilmastikust, vaid on bioloogiline omapra. Seen niteks puhkab kmme aastat. Olen thele pannud, et valge krbseseen on selline kmneaastase tskliga: kord on massiline ja siis heksa aastat on vaid ksikud viljakehad. Selliseid liike on sna palju.


Ilmselt sellist kmneaastast tsklit meie teaduses tavalise kolmeaastase uurimistoetuse abil ei uuri?


Muidugi mitte. Olen hes kohas, Vooremaa statsionaaris uurinud kolm aastat. Kik on kirjas viljakehade jrgi, aga mida see nitab? Oleksin pidanud vhemalt kmme aastat uurima ja siis veel teist niisama palju, alles siis hakkaks midagi selguma. Ikkagi ei saa me teada, millest selline tskkel oleneb?


Sel sgisel parastasid ajalehed mkolooge, kes ennustasid kehva seenesgist, samal ajal kui metsad olid seeni tis.


Seeneaasta oli selline, et kohati oli seeni palju ja mnes kohas polnud ldse sgiseeni, niteks Matsalus vi paiguti Phja-Eestis. Varem olen ajakirjanikele kll midagi vimaliku seenesaagi kohta elnud, ent nd enam mitte. Ma pole mingi ennustaja! (Naerab.) Erast Parmasto ilmselt pakkus sel aastal palju ja teda ka arvustati. Ennustamine pole tnuvrne t.


Kas seente kogumine ja herbariseerimine on tnapeval ikka vajalik? Kuivanud seenest ei saa ju midagi aru.


Olen 50 aastat kogunud seeni ja nd olen testi seisukohal, et sellises mahus pole mtet koguda. Olen korjanud mitukmmend tuhat eksemplari ja ninud tohutut vaeva seente kirjeldamisel. Ilma lhna ja vrvi kirjapanemiseta ei tle ju prast seene kohta midagi. Kui hakkad hiljem enda arvates ammendavalt kirjeldatud seent mrama, selgub, et philised tunnused on ikka puudu. Eri seentel on tunnused vga erinevad ja neid ei oska sageli ette nha. Ekspeditsioonidel on sna mttetu seeni korjata: kogud he ekspeditsiooniga niteks 500 seent seni uurimata Siberist, aga prast pole suurema osaga neist midagi peale hakata. Ekspeditsioonil peab olema kaasas kirjandus ja mikroskoop, vhemasti rhmani tuleb vljas vrskeid seeni mrata.

Olen korduvalt metsas kinud koos Euroopa juhtmkoloogi, austerlase Meinhard Moseriga. Tal oli kaasas vike mikroskoop, pani selle knnu peale ja vaatas kohe olulised tunnused vljas le ning sisestas andmed kohe slearvutisse. Tal oli phimte: pevas ei korja ta uurimiseks le kmne seene. Rohkem lihtsalt ei jua. htul kodus pildistas ja kirjeldas vrskest peast neid seeni, vaatas uuesti mikroskoobiga. Vib-olla uuris ta kmmet seent kolm peva. Ta ei linud enne metsa, kui kogutud seened olid le vaadatud ja mratud, vhemalt rhmani. Kogu kirjandust tal muidugi kaasas polnud, aga ta teadis vhemalt seda, milliseid tunnuseid on vaja jlgida.

Meie, mkoloogid, oleme eluaeg kinud ekspeditsioonidel, niteks oleme Kaug-Idas paar kuud vljas ja korjame-kirjeldame 500 eksemplari. Neist 500 eksemplarist saab hiljem mrata vaid 50 tkki. Meil polnud Siberis muud kirjandust peale Moseri mraja ja tihti me ei judnud vljas mrates isegi rhmani polegi mtet kaugele ekspeditsioonile minna. Olen vaadanud oma kogutud materjali ja vast pool sellest on mratav. Oled tohutult vaeva ninud kimise, korjamise ja kirjeldamisega ning hiljem sda tilgub verd, aga ma ei saa ikkagi seda seent mrata. Vib-olla kulub meie kogutud vanemast materjalist osa ra tnapevaste molekulaarbioloogiliste uurimiste puhul.


Kas sulle tuuakse tihti seeni mrata?


Vga tihti, enamasti on kll lihtsad liigid, mida mrad ilma mikroskoobita. Paljudel juhtudel tled ra vaid liikide rhma. Tnapeval on see tendents, et laias mahus on seened tehtud neljaks-viieks pisiliigiks. Teaduslikult tpne olles tuleks need liigini mrata, aga inimesele pole see enamasti oluline. On kmneid liikide rhmi, mille mramisega oleme hdas isegi vrske materjali korral. Tunnused on niivrd peened, niteks kbara naha ehitus. Selleks tuleb teha ristlik mikrotoomi abil. Vahepeal vaatasin, et kas sellel ongi mtet, osa uurijaid neid pisiliike siiski ei tunnista, vaid ainult laias mahus liike.


Kuidas on lood mkoloogide jrelkasvuga?


Mkoloogia ppetooli loomise tttu on tudengeid ikka kogu aeg olnud, aga vhe. Juba 19921997, kui olin mkoloogiaprofessor likoolis, oli neid ksjagu. Irja Saar niteks oli mu juhendatav. Hiljem, Urmas Kljala ajal on neid ikka rohkem olnud. Ega ka naabermaades neid rohkem ole. Ju on seened liiga rasked uurida.


Kui palju viks Eestis ldse eri seeneliike kasvada?


Meil on teada vaid umbes pooled vimalikest liikidest. Umbes 4000 liiki on registreeritud, aga kui palju on tegelikult, ei julge ennustada. Paljud liigid on teadusele ldse tundmatud. Soome mkoloogid kisid niteks Tansaanias ja kirjutasid sellest raamatu peaaegu kik krbseseened, mida nad leidsid, olid teadusele uued.

Oleme sellises huvitavas vndis, kus prkuvad kokku ida ja lne, phja ning luna liigid, siin on palju laialehiste metsade liike, kliima on vga mitmekesine merelisest kontinentaalseni, silur ja devon. Tnu nendele asjaoludele on meil palju Lne- ja Luna-Euroopa liike, mis niteks Soome ei ulatu. Luna-Euroopas pgil vi tamme liikidel kasvavad seened vivad meil olla niteks koos kasega.


Kas tulnukseened ei tekita probleeme? Niteks lehisega koos tulnud lehiseseened?


Neid lehiseseeni on palju ja arvan, et sellest pole erilist ohtu. Nad on lehisega seotud ja kasvavad vaid seal ega lhe teistele. Muidugi on vimalus, et tuleb mni uus taimehaigus, aga niteid pole eriti tuua. Teoreetiliselt vib mni karuputke sarnane ohtlik liik hakata levima. Lepa-leherooste on niteks sisse tulnud, kuid ma ei tea, mis ohtu see kujutab. Lepp pole selle tttu vlja surnud ja eks ta selline umbrohupuu olegi.

Seente kohta saab kll tuua nite, kus liik on hakanud vohama. Kuldmampel leiti Eestist esmakordselt umbes aastal 1957 Vasulast, varem polnud teada. Ndisajal on kuldmampel levinud igal pool, mnes kruusakarjris, sihil vi kraavikaldal vib olla kmneid tuhandeid viljakehi. Ei oska elda, kas see on kahjulik vi mitte. Vaid mned inimesed vivad saada sellest mrgitusi.


Millega sa peale seente veel tegeled?


Hobideks on mul kogu elu jtkunud sna palju aega. Olen lpetanud muusikakooli klaveri eriala, olen mnginud klaverit orkestrites, ansamblites ja muidugi enda jaoks. Kolmkmmend aastat olen laulnud meeskoorides, algul Tartu akadeemilises meeskooris, hiljem selle vilistlaskooris; olen osalenud peaaegu kikidel nukogude aja laulupidudel. Kakskmmend aastat olen teinud tihedat vistlustantsutrenni, viimasel ajal oleme kll loobunud. Oleme saavutanud koos abikaasaga niteks leliidulisel turniiril Riias saja paari hulgas esikoha. Ei uskunud seda isegi! (Naerab.) Tudengina mngisin tsisemalt tennist, judsin isegi Tartu esivistlustele. Vga phjalikult olen suusatanud, seda teen praegugi, ja see mulle meeldib, kui ikka on talve. Nii et ei saa elda, et ma poleks sportinud vi liikunud. Kuni praeguse ajani olen olnud poole aastast ekspeditsioonidel, eks seegi ole liikumine.


Kui ZBI botaanikud-mkoloogid olid veel Tiigi tnaval ja seal tegutses saun, kisid lunavaheajal iga pev le tee Tiigi saunas leili vtmas.


Igal juhul, olen tohutu saunasber. Nd olen veidi tagasi tmbunud tervise prast. Vene ajal kisin saunas vhemalt kolm korda, nd ainult ks kord ndalas: Tartus Anne saunas vi poja Lauri esmaklassilises suitsusaunas Suislepas.



Mkoloog Kuulo Kalameest ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet