2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 05/2002
Maastikud maa ja mere piiril

Eesti looduse ks philisi rikkusi vga vahelduv maastik on kujunenud nii maastike enda arengu kui ka sajandeid kestnud inimtegevuse koosmjul. Ulatuslike sooalade ja knklike moreenmaastike krval ratavad thelepanu meie rannikumaastikud, kus areng toimub maa ja mere piiril.

Rannikumaa piir merega on kllaltki selge. Kuhu tmmata aga rannikumaastiku maismaapoolne piir? Kas sinna, kuhu kostab veel merekohin vi sinna, kus neme ndisrannast kige kaugemat rannamoodustist? Vi mratleda seda hoopis asustuspiirkonnana, mille elanikele on meri teine tpld? Selget sisemaist piiri rannikumaastikul polegi, see on kokkuleppeline enamasti kuni paari kilomeetri laiune rannikuala, mis tihti ulatub suurema, piki mereranda kulgeva teeni.

Rannikumaastikes eristub kige selgemini kiiresti muutuv ja thelepanu kitev kitsas, harva kuni 500 meetrini kndiv ndisrand, mis allub tnapevalgi merevee mjule. Laugetel rannikulikudel vi sgavalt maismaasse tunginud lahesoppide res, kus aktiivsed rannaprotsessid on hbunud, ongi ndisrand laiem ja enamasti kamardunud. Neid alasid ksitlevad geoloogid surnud randadena. Tuulte ja tormide rsida olevates avatud rannalikudes, nn. aktiivsetes randades, vivad aga muutused olla vgagi kiired. ks tsine krgvee aegu vallandunud sgistorm vib kujundada varasematest krgema rannavalli vi viia ra mitu meetrit maad, pikendades teisal merre tungivaid maasri.


Ndisrandade maastikulist erisust peegeldavad hsti Eesti tuntud rannageoloogi Kaarel Orviku [2] eristatud rannatbid (vt. kaarti ja fotosid).

Meie thelepanuvrseim rannatp on pankrand, kus lained ulatuvad lhkuma merepiirini ulatuvaid alusphjakivimeid. Pstloodis pangal, mille kihtides avaneb meie maa kaugem ajalugu, vi varikaldel on suutnud elupaiga leida ksik soontaim ja pesa teinud mni lindki. Kohati kasvab aga rikkalikumalt samblaid, millest mnigi kuulub Eesti harulduste hulka. Nii kasvavad Suur-Pakri klindil suurte kogumikena nr-hiirsammal ja likiv lapiksammal [1].


Tormilaine varjus kujuneb mllirand, kus paguveealal kasvab roostik. Laialt levinud lauget moreenranda iseloomustab rndrahnude rohkus. Omaprase veereiimi ja suure soolasisaldusega rannamuldadel kujunevad soolalembese taimestikuga vaheldusrikkad rannaniidud. Siin tunnevad end koduselt eelkige soolalembesed taimed, nagu rand soodahein, harilik soolarohi jt. Ulatuslikumaid rannaniite neb Lne-Eestis.


Tpilistes kuhjerandades liivarannal ning kruusa-veeristikurannal lisandub pidevalt uut settematerjali, mis htsoodu mber paigutub. Kruusa-veeristikurand erineb piirkonniti. Phja-Eestis koosnevad rannavallid kristalsetest veeristest, Lne- ja Loode-Eestis vahetult alusphjaliste paljandite lhedal aga paeklibust. Mulda neil randadel polegi. Enamasti eristuvad merevee mjutuse astmest ja kasvukohast tingituna paralleelsed taimkattevndid, mis teevad mikroreljeefi iserasused hsti nhtavaks (vt. fotot). Rannavndi merepoolsemas osas kasvab hredalt enamasti heaastasi taimi, kelle kasvukoht on seotud rannale heidetud adruga: eelkige merikapsas ja merisinep. Liivaranna krgemas osas, kuhu laine juab vaid krgveega, neb sageli lausalise vndina merihumuri ja liiv-vareskaera kooslusi, lnepoolsematel rannalikudel ka luidekaera. See kasvukoht sobib ka kaitsealusele rand-ogaputkele. Sageli liigestavad siinset pinnamoodi madalad eelluited.


Kllaltki piiratud ulatuses on meil tehnoranda muulide, kaide, kaitseseinade jm. inimese rajatuga, mis ulatub sageli ka paguveeranna merepoolsest piirist palju kaugemale merre. Looduslik rand on neis paigus hvinud ja setete liikumine hiritud. Ulatuslikum tehnorand kulgeb Tallinnas Kadriorust Pirita jesuudmeni. See prineb 1980. aastast, mil Moskva olmpiamngude regatiks valmistudes laiendati oluliselt Pirita teed. Linn vitis mitukmmend meetrit merelt juurde. Tormidega prkuvad lained suure juga vastu kindlustusi ja veesammas vib tusta krgele: klmal talveilmal saavad teekindlustusest ja lhimatest psastest-puudest nauditavad ja isegi rohttaimedest jskulptuurid (vt. fotot).



Vanad rannad.


Ndisrannaga piirnevad vanad rannaalad, mis on jnud meie kerkivatel rannikutel tnapeva rannajoonest kuni kmnete kilomeetrite kaugusele ja kus mere hngu enam ei tajugi. Loodus on judnud siin aegade jooksul juba stabiliseeruda ja suurem osa muutustest tuleneb inimtegevusest.


Kunagist seost merega tendavad eri krgustel ja kaugustel Lnemere arenguetappe thistavad vanad rannamoodustised ja rndrahnude kogumikud. Sageli on mets haaranud nad oma slelusse, mistttu iga looduses uitaja ei pruugi neid mrgatagi. Seevastu teadjale rgivad vanad rannamoodustised rannajoone muutustest prast mandrijst vabanemist. Praegusajal kerkib maa kige kiiremini Loode-Eestis 2,8 millimeetrit aastas. Mere alt vabanesid ennekike vana pinnamoe krgemad osad (alusphja krgendikud) ja mandrijtumisajast prinevad pinnavormid (oosid, moreenknkad, voored jm.). Lainetuse tsooni sattudes allusid nad phjalikule mberkujundusele. Siin piiritletud rannikualad on kerkinud le merepinna enamasti Limneamere staadiumis vi Litoriinamere regressiivsetel faasidel ligi 5000 aasta jooksul. Need nn. vanad rannaalad hivavad mitukmmend korda suurema pinna kui ndisrand.


Vanade rannaalade ja ndisaegse rannatbi sarnasust saab seletada kllaltki hesuguste loodustingimustega viimastel aastatuhandetel. Liivarand lheb ikka le luitemaastikuks, kamardunud rannale jrgneb moreen- vi mereliivatasandik. Teravaid piire neme pankrannikul, kus panga pervel asuvad alad on ndisaegsetest randadest mitu, vahel isegi mitukmmend meetrit krgemal, kus maismaalised protsessid on hakanud toimima tunduvalt varem. Pinnakate on neil aladel enamasti vga huke vi koosnebki vaid paekiviklibust. Olenevalt pinnakattest on siin arenenud eri tpi lood.



Inimene ja maastik.


Rannikumaastikud on moodustunud inimese ja looduse pikaajalisel koostoimel ning ka siinsete vrtuste psimine eeldab looduse ja inimese harmoonilist tasakaalu. Randlaste elu on olnud alati seotud merega. Kitsale rannaribale rajati sadamad, paadi- ja vrgukuurid. Rannajoonest veidike kaugemale ja krgemale jid eluasemed.


Aastatuhandeid on asustus Eesti rannikumaastikel astunud taganevale merele jrele, uued maismaalapid satuvad inimmju alla juba snnimomendist. Nii oli see niteks Vohilaiul, kus elati juba siis, kui praeguse saare kohal oli veel mitu kuivamaalappi, ning madalad taimestuvad rannaalad, mida merevesi sageli le ujutas, said karjamaaks veel enne, kui nad maismaana kirja pandi [3].


Maakasutuse eri viisid rannikualadel mrab loodus ise, eelkige maa viljakuse kaudu. Maastikuliselt mitmekesisemaid rannikualasid neb seal, kus viljakam muld on soodustanud pllunduse arengut: metsatukad vahelduvad niitude, pllulappide ja psastikega, peamiselt kadastikega. Kindel koht on rannikumaastikus kladel omanolise ehituslaadiga elumajade, aitade, saunade ja piirdeaedadega. Just pllumajandus on hoidnud maastiku avatuna, selleks vhem sobivaid alasid katab mets. Asend riigipiiril on phjustanud ranniku kasutust militaarsetel eesmrkidel: piirivalve, kaitsessteemid.


Inimtegevusest tingitud muutused maastikes avalduvad peamiselt taimkattes. Harvem on inimene muutnud pinnamoodi ja sellega seotud looduslike protsesside kulgu: niteks setete liikumist rannavndis, ehitades sadamamuule ja kaisid, vi niiskusreiimi. Inimtegevuse kaudsed mjud saabuvad kohale merevee ja huga.



Muutused maastikus.


Rannikualad muutuvad nii maastike enda arenedes kui ka inimtegevuse tulemusena. Maastikumuutusi nitab selgesti eri aegadest prinevate maakattekaartide vrdlus (vt. Mahu ranna tulpdiagrammi ja maakatte kaarte). Nende alusel vib elda, et rannamaastikud olid mitmekesisemad aegadel, mil neid mdukalt kasutati. Maastikuliselt erisuguseid rannikulike iseloomustavad kindlad arengutendentsid. Kige rohkem on muutunud pllumajandusliku kasutusega rannikualad, jrgides sotsiaal-majanduslikke muutusi. Tavaprase inimtegevuse plluharimise, niitmise, loomade karjatamise hbudes avatud maastikud kas roostuvad, kasvavad vssa vi metsastuvad. Vhem on muutunud need rannikualad, mida paljud plvkonnad mletavad metsamaana: vheviljakate liivmuldadega luitelised alad vi koreserohkete muldadega veeristikurannad.


Mdunud sajandi keskpaigast aset leidnud sotsiaal-majanduslikud muutused suurmajandite loomine, range kord piiritsoonis, elanikkonna osaline mberasustamine on pannud ohtu aga rannikumaastikud, mida hindame kui vrtuslikke ja traditsioonilisi. Kui majandamine lakkab, muutuvad ja kaovad ka erisugused kasvukohad ja elupaigad, selle tagajrjel htlustub maastikumuster ja kaovad paljud liigid. Tavakohaste tegevuste lakkamise jrel on rannikumaastikud vaesunud nii koloogiliselt kui ka vaateliselt. Reguleerib seda protsessi inimene, mrates avatud ja suletud maastike osakaalu.



Aeg muudab vajadusi ja loob uued vrtushinnangud.


Viimasel aastakmnel on rhuasetus rannikute kasutuses mrgatavalt nihkunud puhkemajanduse ja looduskaitse poole. Kaitset vajavad eelkige siinsed mitmekesiste elupaikadega mrgalad ja tallamisrnad luitemaastikud.


Puhkaja hindab kige enam viljatuid liivaalasid, kus asuvad ka parimad supelrannad. Selliste piirkondade kasutatavust suurendab rannaga piirnev luitemnnik, kus leiab mnusat tuulevarju, saab jalutada vi metsaande korjata. Vaheldust maastikku lisab metsa taga vonklev jgi, mis liivade liikumise tttu oma sngi muudab ning soote maha jtab. Puhkemajandus on laienenud rannikumerele: randa on ilmunud jetide laenutuspunktid, sadamatesse jahid.


Ulatuslikke rannamaid vtavad enda alla suvilad, eriti linnade lhistel. Neil aladel on tugevasti muudetud nii niiskusreiimi kui ka muldade omadusi, harvem pinnamoodi. Suvilate mbrust on rikastatud ilutaimedega, ei puudu ka viljapuud ja marjapsad. Sedalaadi asumid mitmekesistavad ja muudavad tervislikumaks tuhandete linlaste, eriti nende laste elu. Kindlasti on aga suvilate lhikonnas kadunud mnigi vriselupaik.


Aastatega on oluliselt vhenenud ja elulaadi muutnud rannikute psielanikkond, kes teadis ja tundis kunsti, kuidas elada loodusega ksikes. Kik uusasukad seda ei oska, kuigi vib-olla isegi tahaksid. Rannikualal prkuvad erinevad huvid: hest kljest vajadus silitada iseloomulikke ning looduskaitse seisukohast vrtuslikke poollooduslikke kooslusi, teisest kljest soov arendada rannikut puhkepiirkonnana. Jrjest enam tekitab probleeme kontrollimatu puhkemajandus, eelkige mootorsidukite kasutus. Maastike esteetilist ja puhkemajanduslikku vrtust kahandavad nii ebasobivad (vi ebasobivalt paigutatud) ehitised kui ka purustatud sambla-samblikuvaip luitemetsades.


Minevikus toimunu on kujundanud tnapeva maastiku, meie valikutest sltub omakorda, millisena prandame rannikumaastiku oma jreltulijaile. Kuidas silitada ainulaadsed, kuid samas meie alale tpilised maastikud? Ainuksi kasutuspiirangutel phinev looduskaitse seda ei taga. See on vimalik vaid maaelu ennast edendades.




1. Kannukene, Leiti 1998. Samblafloora. Miidel, Avo (toim.). Pakri saared loodus ja inimtegevus. Tallinn: 3841.


2. Orviku, Kaarel 1993. Ndisrandla. Lutt, Jaan; Raukas, Anto (toim.). Eesti elfi geoloogia. Tallinn: 2939.


3. Ratas, Urve et al 1996. Long-term changes in insular landscapes on the example of Vohilaid, West Estonia. Punning, Jaan-Mati (ed.) Estonia. Geographical studies. Estonian Academy Publishers, Tallinn: 90-106.


4. Ratas, Urve jt. 1997. Rannikumaastike seirest Eestis. Frey, Toomas (toim.). Kaasaegse koloogia probleeme. Eesti VII koloogiakonverentsi lhiartiklid. Tartu: 191196.




Urve Ratas (1940) on geograaf, Tallinna Pedagoogikalikooli dotsent.


Helle Puurmann (1957) on geograaf, ttab Silma looduskaitsealal Vormsil Rumpo teabekeskuses
peaspetsialistina.
Reimo Rivis (1974) on geokoloog ja ranniku-uurija, ttab TP koloogia instituudis teadurina.



Urve Ratas, Elle Puurmann, Reimo Rivis
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet