2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 02-03/2003
Stratigraafia ja geokronoloogiline skaala on pidevas arengus

Sgisel lehesajus jalutades mrkame, kuidas lehed mattuvad langemise jrjekorras ksteise alla. Nnda talletub kiht-kihilt looduse ajaloolisesse mllu sndmuste jada. Geoloogias kuulub stratigraafia phitdede hulka Steno seadusena tuntud tdemus, et ksteise peale ladestunud kivimikihid lasuvad vanuse jrjekorras. Stratigraafia phited on aluseks ka Maa ajaloo etappe kajastava ldistuse geokronoloogilise skaala konstrueerimisel.

Kiirel ajal artiklit lpetades vime leida kirjutuslaualt paberite lasu, varasemad ksikirjad on aga kusagile veel sgavamale mattunud. Lootust annab teadmine, et kige vanemad paberid peaksid lebama kige all, kui just mni loodusjud ei ole paberite lasumussuhteid muutnud. Ka sgisel lehesajus jalutades mrkame, kuidas lehed mattuvad langemise jrjekorras ksteise alla. Nnda talletub kiht-kihilt looduse ajaloolisesse mllu sndmuste jada. Me ei pruugi teada saada iga sndmuse kestust, kuid vime pda taastada sndmuste jrjestust taastada lugusid, mis pakuvad huvi geoloogile, arheoloogile, ajaloolasele, evolutsioonibioloogile, kosmoloogile, keeleteadlasele ja kigile mtlejaile, keda kidavad millegi pritolu ja areng.

Steno seaduse jlgedes. Kiviraamatut lugedes on oluline teada, et rikkumata lasumuse korral lasuvad ksteise peale ladestunud kivimikihid vanuse jrjekorras, alumisest kige vanemast kuni lemise, kige nooremani. Geoloogias tuntakse seda tdemust Steno seaduse nime all. Sama seaduspra on nimetatud ka superpositsiooni printsiibiks geoloogias (mitte segi ajada samanimelise printsiibiga fsikas!).

Nicolaus Steno (16381686) oli Taanist prit loodusteadlane, kes sai hea bioloogia- ja anatoomiahariduse Hollandis ja Prantsusmaal. Steno hilisem panus geoloogiasse vlgnes tnu heale juhusele: Toscana hertsog Ferdinand II kutsus ta Itaaliasse oma teenistusse, toetades tema teadustegevust. Retked Toscana maastikel innustasid Stenot seniste anatoomiauurimuste krval tegelema ka geoloogiaga. Kord ulatus hertsogi krvu uudis Toscana ranniku lhedalt ptud suurest haist ning ta andis korralduse see Stenole uurida saata. Steno mrkas hai hammaste sarnasust kivimitest leitud objektidega, mida tol ajal ei osatud veel kivististeks pidada. Samas oli Steno tuttav Vana-Kreeka autorite tdega, kus molluskite ja tigude kodadele ning kalahammastele oli viidatud kui iidsete aegade loomade jnustele fossiilidele [4]. Lhedasi mttekike vib leida ka Leonardo da Vinci (14521519) mrkmikest, mis said teadusldsusele tuntuks alles mitu sajandit hiljem [13].

Empiirilised thelepanekud nii bioloogia kui ka geoloogia vallas vimaldasid Stenol vlja elda kaks tnapeval iseendastmistetavana tunduvat tsiasja: esiteks, settekivimites leiduvad kivistised on rgsete elusorganismide jnused, ning teiseks, kivimikihtide suhtelist vanust saab mrata nende lasumussuhete jrgi.

1669. aastal ilmunud dissertatsiooni kokkuvttes De Solido intra solidum naturaliteter contento. Dissertationis prodromus [15] on Steno analsinud, kuidas mineviku ajalised suhted on talletunud tahketes struktuurides, ning illustreerinud Toscana geoloogilise ajaloo nitel oma arusaamu settekivimite kihtide moodustumisest. Muuseas, teadusajaloolaste hulgas tuntakse Steno td lhinimetuse Prodromus all, mis thendab sisukokkuvtet. [joonis 2]


Mis vahe on stratigraafial ja geokronoloogial? Steno t pani aluse stratigraafiale geoloogia harule, mis ksitleb maakoort moodustavate kivimkehade jrjestust ja ruumilisi suhteid ning kasutab neid kivimikihtide suhtelise vanuse mramisel. Stratigraafiauuringute tulemused ldistatakse stratigraafiliseks skeemiks, mille abil saab koostada geoloogilisi kaarte ja selgitada ala arengulugu. Piirkondlike stratigraafiliste skeemide vrdlus rahvusvahelise geokronoloogilise skaalaga on ka lemaailmse geoloogilise korrelatsiooni aluseks.

Geokronoloogia ehk geoloogiline ajaarvamine on defineeritud kui maakoore kihtide tekkimise jrjekorra ja aja kindlaksmramise ssteem ning sellega tegelev ajaloolise geoloogia haru. laltoodud ssteemi arendab ja korrastab rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu (International Union of Geological Sciences, IUGS) stratigraafia komisjon [7]. Selle komisjoni trhmad korrigeerivad vajaduse korral ka geokronoloogilise skaala ksuste vanuseid, lhtudes uutest dateeringutest ning alamkomisjonide otsustest rahvusvaheliste piiride kohta. Kivimite dateerimise metoodika on viimasel aastakmnel kiiresti arenenud: kui varem suudeti hinnata vaid kivimiproovi keskmist vanust, siis nd usaldatakse meetodeid (nt. SHRIMP), mis vimaldavad laserikiire abil analsida ksikute mineraaliterade (nt. tsirkoonikristallide) ja nende eri kihtide isotoopkoostist ja vanust.


Terminites tuleb kokku leppida. IUGS stratigraafia komisjoni kinnitatud rahvusvahelistest kokkulepetest ja publikatsioonidest (International Stratigraphic Guide, ajakiri Episodes jt.) [7] juhindub oma ts ka Eesti stratigraafia komisjon (ESK). Eestikeelse stratigraafiaterminoloogia igekirja korrastamist alustas ESK soovitusega 27. detsembrist 2001. Selle kohaselt tuleks kigi stratigraafiliste ksuste nimed eesti keeles kirjutada suure algusthega [9]. Alates 2002. aastast on seda soovitust jrgitud teatmeteostes, koostatavates koolipikutes ning ajakirjas Eesti Loodus ja mujal ilmunud eestikeelsetes geoloogiaartiklites. Kesolev artikkel tpsustab eesktt geokronoloogilise skaala termineid, lisades ka uusimad andmed skaala ksuste piiride vanuste kohta. [tabel 1]


Geokronoloogiline skaala hakkas vlja kujunema 18. sajandil. Itaalia geoloog Giovanni Arduino (17141795), kes nagu Stenogi sai inspiratsiooni Toscana piirkonna geoloogiast, jagas 1759. aastal kik kivimid nelja rhma, mis said aluseks hilisemale kivimite vanuselise eristamise kontseptsioonile. Need rhmad olid Primaar (Primario; ilma kivististeta, kuid maake sisaldavad kivimid), Sekundaar (Secondario; kihilised kvad kivimid kivististega, kuid maagivabad), Tertsiaar (Terziario; kivistisi sisaldavad pehmed setted) ning Alluuvium (pinnakate, muld). Viimane ksus nimetati 19. sajandi algul mber Kvaternaariks ning see nimetus on tnini ametlikult kibel.

Anglo-ameerika maades on mitteformaalse ksusena kibel ka Tertsiaari miste (ametlikes skeemides vastab viimasele Paleogeeni ja Neogeeni ajastu).

19. sajandil hakati geokronoloogilise skaala ksustena kasutama ladekondi (Paleosoikum, Mesosoikum, Kainosoikum) ja nende alamjaotusi ladestuid (Kambrium, Silur, Devon jne.), mille piirid ja vanused ei olnud kll esialgu tpselt mratletud.

1961. aastast tegeleb geokronoloogilise skaala tpsustamisega rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu stratigraafia komisjon, mille juures tegutsevad eri ladestute trhmad, kelle lesanne on standardida ladestute piirid ja liigestus. Iga Fanerosoikumi eooni stratigraafilise ksuse alumine piir defineeritakse nn. kuldse naela abil, mis on mratletud kui kindel punkt tplbilikes ehk stratotbis (GSSP Global Stratotype Section and Point). Arhaikumi ja Proterosoikumi eoonide alajaotused on mratletud stratotbi ja isotoopvanuse kaudu (GSSA Global Standard Stratigraphic Age). Geokronoloogiline skaala on hierarhiline: vanima lademe alumine piir mrab htlasi ka vastava ladestiku, ladestu, ladekonna ja lademi alumise piiri.


Geokronoloogilise skaala ksused. Eoon (ingl. eon) on selle hierarhilise ssteemi krgeim ksus. Eooni jooksul tekkinud kivimite kohta kasutatakse nimetust ladem (ingl. eonothem). Rahvusvahelises skaalas on eraldatud kolm eooni: Arhaikum, Proterosoikum ja Fanerosoikum. Kuna Arhaikum (varem rgaegkond) ja Proterosoikum (varem aguaegkond) ei ole praeguste rahvusvaheliste kokkulepete jrgi mitte aegkonnad, vaid eoonid, tuleb edaspidi Arhaikumi eooni ja lademi vastetena kasutada misteid rgeoon ja rgladem ning Proterosoikumi puhul vastavalt misteid Agueoon ja Aguladem. Vljaspool ajaloolist konteksti (nt. raamatukogude kataloogid, vanad allikad jne.) tuleks ldse loobuda mistete rgaegkond ja aguaegkond kasutamisest.

Aegkond (ingl. era) on geokronoloogilise skaala hierarhias eoonist jrgmine viksem ksus, mille jooksul tekkinud kivimid moodustavad ladekonna (ingl. erathem). Tnapevani kehtib traditsiooniline Fanerosoikumi eooni jaotus kolmeks aegkonnaks: Paleosoikum ehk Vanaaegkond (vastav ladekond on Vanaladekond), Mesosoikum ehk Keskaegkond (Keskladekond) ja Kainosoikum ehk Uusaegkond (Uusladekond). Proterosoikum ehk Agueoon jaguneb kolmeks aegkonnaks: Paleoproterosoikum, Mesoproterosoikum ja Neoproterosoikum; Arhaikum ehk rgeoon omakorda neljaks aegkonnaks: Eoarhaikum, Paleoarhaikum, Mesoarhaikum ja Neoarhaikum.

Proterosoikumi ja Arhaikumi aegkondade nimed on tehnilised terminid, mis on kibel valdavalt teadusts ja erialases krghariduses. Terminoloogilise segaduse vltimiseks on ESK soovitanud vhemalt esialgu mitte kiirustada neile eestikeelsete vastete loomisega. Eoarhaikum vastab ajaliselt mahult ligikaudu mnedes artiklites ja ppematerjalides kasutatud Hadaikumile (ingl. Hadean), mida praegu tuleb ksitleda nn. mitteformaalse ksusena, s.o. geokronoloogilisse skaalasse mittekuuluva terminina.


Ajastu (ingl. period) jooksul kuhjunud setetest tekkinud kivimitest on moodustunud ladestu (ingl. system). Vana-, Kesk- ja Uusaegkonna ajastute nimed on geokronoloogilises tabelis samal kujul psinud aastakmneid; muutunud on vaid piiride vanused. Seevastu on geokronoloogilise skaala vanemas osas lisandunud kmme uut ajastu nime: Sider (Siderian), Rhyac (Rhyacian), Orosir (Orosirian), Stather (Statherian), Calymm (Calymmian), Ectas (Ectasian), Sten (Stenian), Ton (Tonian), Krogeen (Cryogenian) ja Neoproterosoikum III (Neoproterozoic III). Enamikku viimastest terminitest on rahvusvahelises teaduskirjanduses seni vaid minimaalselt kasutatud, sest tegemist on uue, alles 1991. a. kujunema hakanud liigestusega. [tabel 2]


Ajastik (ingl. epoch) on ajastu alajaotus, mille jooksul kuhjunud setetest tekkinud kivimid moodustavad ladestiku (ingl. series). Fanerosoikumi eooni ajastikke on varasemates eestikeelsetes geokronoloogilistes tabelites harva kajastatud ning nende ppimine ei peaks ldhariduskoolis tingimata kohustuslik olema. Samas on info ajastike kohta Eesti lugejale abiks, kuna ajastike nimedele viidatakse paljudes populaarteaduslikes artiklites, tlgitud raamatutes ja loodusfilmides.

Paleosoikumi aegkonna Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Devoni ajastu puhul on kasutusel kolmikjaotus: ajastike nimed moodustatakse ajast rkides eesliidetega Vara-, Kesk- ja Hilis- ning vastaval ajavahemikul tekkinud kivimeist rkides eesliidetega Alam-, Kesk- ja lem-. Siluri ajastu ajastike Llandovery, Ludlow ja Wenlocki tplbiliked on Walesis, Suurbritannias ning Přidoli ajastiku stratotp Tehhis.

Tlgitud loodusfilmides on sageli juttu Mississippi ja Pennsylvania ajastikest, mis on tuletatud osariikide nimedest USA-s, kus neid pikka aega kasutati Karboni asemel ajastute staatuses.

Permi ajastu ajastikud Cisural, Guadalup ja Loping moodustati Vara-, Kesk- ja Hilis-Permi asemele alles 1998. aastal [2] ning nende juurdumine populaarteaduslikes teostes vtab ilmselt veel aega.

Kainosoikumi aegkonna ajastute alajaotused on olulised paljudes inimese evolutsiooni ksitlevates teostes. Paleogeeni ajastu jaotub Paleotseeni, Eotseeni ja Oligotseeni ajastikuks ning Neogeeni ajastu Miotseeni ja Pliotseeni ajastikuks. Kvaternaari ajastu ajastikud Pleistotseen ja Holotseen on olulised ka Eesti kvaternaarigeoloogia kontekstis.

Viimastel aastatel on osa stratigraafe teinud ettepanekuid loobuda Kvaternaari ladestu kui ametliku ksuse kasutamisest ja nii vetakse ilmselt varsti kibele geokronoloogiline skaala, kus tnapevani kestev noorim ajastu on Neogeen. Mned teatmeteosed juba kajastavadki veidi etteruttavalt sellist skeemi [10]. Kesolevas artiklis toodud geokronoloogiline tabel tugineb vrskeimale ametlikule rahvusvahelisele kokkuvttele IUGS korrelatsioonitabelile aastast 2002 [6], mis ksitleb Kvaternaari omaette ladestuna.

Iga (age) on geokronoloogilise skaala vikseim ksus, mille jooksul kuhjunud setted vi neist tekkinud kivimid moodustavad lademe (stage).


Piirkondlikud kronostratigraafilised ksused. Mitmete piirkondade (sh. Eesti ja naaberalade) stratigraafilistes skeemides on kasutusel piirkondlik lade kui peamine kronostratigraafiline (kivimkehade vanuselisi suhteid iseloomustav) ksus. 19. sajandi keskel Friedrich Schmidti tdega alguse saanud traditsioonist on vlja kasvanud ksikasjalik Eesti Ordoviitsiumi ja Siluri ladestute liigestus lademeteks. [Foto 2]

Kambriumi ja Devoni terrigeensete settekomplekside puhul on praktilises regionaalstratigraafias ja kaardistamisel olnud kasutusel enamasti kihistud, mida mratletakse kivimilise koostise jrgi, vanust arvesse vtmata. Kambriumi lademenimede kasutamine on olnud mnevrra ligikaudne ning Devoni puhul langevad lademete piirid enamasti kokku kihistute piiridega. Veelgi detailsema liigestamise soovi korral on vahel lademeid jaotatud vdeks [10, 11]. Sama loogika jrgi kuuluvad lademest suuremate piirkondlike kronostratigraafiliste ksuste hulka ka niteks mned piirkondlikud ladestikud (landi, Viru ja Harju "seeria" Baltoskandia Ordoviitsiumi liigestuses). Ida-Euroopa platvormil on Vendi ksitletud piirkondliku ladestuna ning Valdai "seeriat" piirkondliku ladestikuna.

Pikaajaline traditsioon Ordoviitsiumi ladestu korrelatsiooniskeemides on olnud Briti piirkondlike ladestike (Tremadoc, Arenig, Llanvirn, Caradoc, Ashgill) kasutamine. Praegu ttatakse vlja uut Ordoviitsiumi rahvusvaheliste lademete ja ladestike ssteemi, mis saab geokronoloogilise skaala osaks.


Vananenud ja mitteformaalsed terminid, mida tuleb ette kronostratigraafilises kontekstis, vrivad samuti thelepanu. Ajajrk (ladejrk, vn. ярус) on Venemaa (ja endise Nukogude Liidu) stratigraafilistes skeemides kasutatav ksus, millega thistatakse lademest (vn. горизонт) suuremaid ja ladestikust viksemaid ksusi. Tnapevases rahvusvahelises geokronoloogilises terminoloogias sedalaadi ksus puudub. Nukogude Liidu stratigraafiliste skeemide reeglid mida tuli kasutada ka 20. sajandi teisel poolel judsalt arenenud Eesti stratigraafias kujundasid eesti keeles traditsiooni, kus Briti ladestikke (Series) hakati ksitlema ladejrkudena, reserveerides sna lade Eesti piirkondlike lademete jaoks. Segaduste vltimiseks on Eesti lademete puhul vahel kasutatud terminit piirkondlik lade (Regional Stage).

Silitades teatmeteostele iseloomulikku konservatiivsust ning le 15 aasta vltel ilmunud kidete sisemist loogikat ristviitamisel, on seda traditsiooni jrgitud ka Eesti-teemalise EE 11. kite tabelis lk. 103. Et siduda see vrtuslik teatmematerjal ndisaegse stratigraafia ja geokronoloogilise skaalaga, tuleks arvestada jrgmist.

Siluri ladestu puhul on Llandovery, Wenlock, Ludlow ja Přidoli rahvusvahelises skaalas tstetud ladestiku staatusesse (Alam- ja lem-Siluri ladestiku misteid vljaspool ajaloolist konteksti ei kasutata). Pstitatud on ka Siluri rahvusvahelised lademed, mida kajastab rahvusvaheline geokronoloogiline skaala [6].

Tabelis Ordoviitsiumi ladejrkude lahtris toodud Briti ladejrgud (Tremadoc, Arenig, Llanvirn, Caradoc ja Ashgill) on praeguses thenduses Briti piirkondlikud ladestikud, mitte rahvusvahelised ksused. Devoni ladejrkudest on samas saanud rahvusvahelise skaala Devoni lademed. Uue geokronoloogilise tabeli kontekstis kuulub vananenud vi ebatpsete terminite hulka ka mningaid EE 11. kites kasutatud misteid, millele on thelepanu juhitud tabelis. [Tabel 3]


Ettevaatust tlketeosed! Eesti raamatulettidele judnud arvukate tlketeoste sirvimisel on silma jnud mitmeid eksitavaid allikaid. Niteks sisaldab mlumnguritele vajaliku teatmeteosena reklaamitud Maailma ajaloo atlas [8] ilmselt mnest Saksamaa 20. sajandi alguse allikast kopeeritud geokronoloogilise tabeli, kus puudub Ordoviitsiumi ladestu ning Arhaikumi alumiseks piiriks ehk Maa vanuseks on mrgitud vaid 1,9 miljardit aastat! Seega on alati mistlik tlketeoste sisu vrrelda uuemate Eesti teatmeteoste ja Eesti Looduse artiklitega, vajadusel konsulteerides spetsialistide vi Eesti stratigraafia komisjoniga (www.gi.ee/ESK).


Geokronoloogia petamisest koolis. Usume, et parimaid petamise viise teavad petajad ise, ent mttevahetused bioloogia- ja geograafiapetajatega tienduskoolituste kigus julgustavad pakkuma mningaid ideid. Kui koolis on vaatluse all Maa ajalugu ldiselt, piisab eoonide, aegkondade ja Fanerosoikumi eooni ajastute petamisest. Uuest skaalast lhtudes tuleks korrigeerida vastavaid pikute joonistel ja tabelites esitatud piiride vanuseid. Ent olulisem kui uusimad vanused ise on ehk selgitus, et need arvud ei ole seotud hegi dogmaga ning nende jtkuv muutumine peegeldabki ha uute faktide ja tlgenduste poole pdleva teaduse loomust.

Koolis on elu ajaloost juttu juba 2. klassi looduspetuse pikus. Geokronoloogilise skaala mningaid ksusi kajastatakse 7. klassi geograafiapikus ning gmnaasiumi bioloogia- ja geograafiakursuses. 7. klassi loodusgeograafia pikus [1] vajaksid korrigeerimist ajastute piiride vanused. Joonisel lk. 9293 on nidatud Tertsiaari ajastu, mis on kll kasutusel mitteformaalse ksusena, kuid ametlikus skaalas vastavad juba mnda aega Tertsiaarile Paleogeeni ja Neogeeni ajastu. Gmnaasiumi bioloogiapiku 1. osas [14] lk. 176 toodud ldise aegkondade tabeli arvud on uusimatele andmetele lhedased. Mlema piku joonistel leidub aga rgaegkond ja aguaegkond, mille asemel viks hakata nd kasutama eoone: Arhaikumit ehk rgeooni ja Proterosoikumit ehk Agueooni. Et pilased oleks krgkooli astudes paremini ette valmistatud, viks ka Arhaikumi, Proterosoikumi ja Fanerosoikumi eoonide nimesid tutvustada juba gmnaasiumis.


Geokronoloogilised tabelid. Usaldusvrseim allikas teadlastele, spetsialistidele ja ppejududele on igal aastal uuenev rahvusvahelise geoloogiateaduste liidu geokronoloogilise skaala ingliskeelne vrguversioon aadressil www.micropress.org/stratigraphy/ [6].

Stratigraafiliste ksuste piiride vanus lisatud geokronoloogilises tabelis vastabki sellel aadressil toodud uusimatele, 2002. a. andmetele. Selle skaalaga on vastavusse viidud ka Eestis levivate geoloogiliste ladestute piiride vanus Eesti entsklopeedia 11. kites. Piiride vanusehinnangud, mida kajastavad varasemad Eestis koostatud teatmeteoste geokronoloogilised skaalad (sh. koloogialeksikon aastast 1992), on aga oluliselt vananenud. Arvesse tuleb vtta teoste ilmumise aega ja konteksti: niteks on Eesti entsklopeedia 11. kites uusimate andmete phjal Kambriumi ladestu alumise piiri vanus 545 miljonit aastat, ent 1988. a. ilmunud Eesti nukogude entsklopeedia 3. kites 57020 miljonit aastat ning mlemad vastavad oma aja teadmistele. Tnu sellele, et Eesti teadlased on pikka aega isiklikult osalenud rahvusvahelise stratigraafia komisjoni (eelkige Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Kvaternaari) trhmade ts, juab rahvusvaheline stratigraafiainfo Eestisse kiiresti. Seetttu on Eesti originaalsed teatmeteosed ja Eesti Looduses ilmuvad artiklid kindlasti usaldusvrsemad mitmesugustest tlketeostest.

Siinne ksikasjalik geokronoloogiline tabel vib osutuda kasulikuks eelkige lipilastele, ent ka pilastele, kes teevad uurimistid geoloogia vallas, ning nende juhendajatele. ldhariduskooli bioloogia- ja geograafiakursuses peaks piisama tabeli lihtsustatud versioonist kodulehel www.gi.ee/ESK, mis kajastab eoone ning Fanerosoikumi aegkondi ja ajastuid koos piiride vanustega.


1.

Aunap, Raivo jt. 2002. Loodusgeograafia phikoolile. I osa. BIT, Tallinn.
2.

Davydov, Vladimir I. et al. 1998. Proposal of Aidaralash as Global Stratotype Section and Point (GSSP) for base of the Permian System. Episodes 21 (1): 1118.
3.

Gould, Steven J. 1987. Times Arrow, Times Cycle. Myth and Metaphor in the Discovery of Geological Time. Harvard University Press.
4.

Hoch, Ella 1987. Geologen Nicolaus Steno. Varv 1: 2129.
5.

Hoyningen-Huene, Paul 2002. Teaduse sstemaatilisus. Akadeemia 14 (2): 369377.
6.

Internation Commission on Stratigraphy. http://www.micropress.org/stratigraphy/
7.

International Union of Geological Sciences. www.iugs.org.
8.

Kinder, Hermann; Hingelmann, Werner 2001. Maailma ajaloo atlas. Avita, Tallinn.
9.

Meidla, Tnu jt. 2002. Stratigraafiaterminoloogiast spetsialisti pilgu lbi. Keel ja kirjandus 45 (10): 727733.
10.

Nature Encyclopaedia of Life Sciences 2002. www.nature.com.
11.

Raukas, Anto; Teedume, Aada (eds.) 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn.
12.

Rmusoks, Arvo 1983. Eesti alusphja geoloogia. Valgus, Tallinn.
13.

Richter, Irma A. (ed.) 1982. The Notebooks of Leonardo da Vinci. Oxford University Press.
14.

Sarapuu, Tago; Kallak, Henni 1997. Bioloogia gmnaasiumile. I osa. Eesti Loodusfoto, Tartu.
15.

Stenonius, Nicolaus 1669. De solido intra solidum naturaliteter contento. Dissertationis prodromus. Ad serenissimum Ferdinandum II Magnum Etruriae Ducem. Florentiae. Ex Typographia fub figno Stellae MDCLXIX superiorum permissu.


Ivar Puura (1961) ttab Tartu likooli geoloogia instituudis teadurina.

Tnu Meidla (1959) on Tartu likooli paleontoloogia ja stratigraafia ppetooli professor.



Ivar Puura, Tnu Meidla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet