Alustasime matka läbi Lahemaa ja Kõrvemaa Eesti Looduse 2001. aasta mainumbris ja jätkasime möödunud aasta juunis. Matk algas üsna mere äärest Oandult ja jõudis mullu Liiapeksile Põhja-Kõrvemaal. Nüüd ootavad ees Põhja-Kõrvemaa metsad, järved, oosid ja rabad.

Kõnnumaa pealinna külje all

Peterburi maantee ja vana Piibe maantee vahele jääb sadu ruutkilomeetreid inimtühje metsi ja soid, künkaid ja järvesilmi. Kõrve-lisandiga kohanimed viitasidki vanasti paksudele metsadele ja karulaantele, kuhu inimesel harva asja oli. Asustus on siin läbi aegade olnud hõre, kuid 1947. aastal rajatud ning 1953. laiendatud Nõukogude sõjaväepolügoon tühjendas selle kandi inimestest sootuks ligi neljaks aastakümneks. Praegu meenutavad endisi talukohti vaid vanad õuepuud või vundamendikivid põtrade pügatud kreegivõsa varjus. Kuigi sõjavägi jättis Põhja-Kõrvemaa näole pommiaukude ja kaevikute inetud armid, säästis ta järvekaldad saunadest ja suvilatest ning säilitas piirkonna metsiku võlu. Pärast punavägede lahkumist võeti suur osa endisest polügoonist looduskaitse alla ja alates 1997. aastast on siin Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala.

Nüüdseks on paljud avastanud vähem kui poolesaja kilomeetri kaugusel Tallinna kivikarpidest metsad ja järved, kuhu linnakära eest põgeneda. Autoga tulijad saavad jätta sõiduki parklasse ja teha ringi õpperajal või puhata järvede ääres. Eriti oluline on loobuda autost Paukjärve ja Jussi järvede vahelisel alal, kus loodushoiu eesmärgil lubatakse liikuda vaid jalgsi või jalgrattaga. Parklad on rajatud kõigi õpperadade, järverühmade jt. enim käidavate alade lähistele.

Kõige paremini saabki Kõrvemaad tundma õppida jalgsi või jalgrattal matkates. Selleks on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) siin ette valmistanud matka- ja

õpperadu, telkimis- ja lõkkeplatse, mida ka kätte juhatame.

Jääaja jäljed. Põhja-Kõrvemaa üllatab esimest korda tulijat oma vaheldusrikka pinnamoega – ega siinseid paiku endistel aegadel ilmaasjata Eestimaa Ðveitsiks kutsutud. Oosid, mõhnad, väikevoored, otsamoreenid, lavaoosid ning kõikvõimalikud muud künkad ja kõrgendikud nende vahele jäävate orgude ja lohkudega pakuvad huvi nii teadlastele kui ka matkajatele.

Põhja-Kõrvemaa on tõeline jääajajärgsete pinnavormide vabaõhumuuseum. Jääaja lõpul, üle 12 000 aasta tagasi, peatus hiiglasliku teerullina üle Eestimaa nihkunud mandriliustiku serv pikemalt Kõrvemaa kohal. Jää, mis oli sel ajal sadakonna meetri paksune, täis lõhesid ning pikal teekonnal kaasa haaratud kive, liiva ja moreeni, sulas ebaühtlaselt. Kujunes välja kaks peaaegu põhja-lõunasuunalist servamoodustiste kaart: Aegviidu–Paukjärve (16 km) ja Kulli–Koitjärve (8 km).

Kõrvemaa oosid ehk vallseljakud on keskmiselt 10–15 m, kohati aga rohkem kui 20 m kõrged. Siinseid maastikke kaardipildis jälgides tekib ettekujutus jäätunnelitest ja -pragudest, kus voolanud liustikujõed setitasid liiva ja kruusa, millest hiljem, jää taandudes jäid pikad ja kitsad vallseljakud. Ooside kitsastelt harjadelt ja järskudelt nõlvadelt (kuni 40 kraadi!) avaneb suurepäraseid vaateid rabadele ja järvedele metsaga kaetud kõrgendike vahel.

Järved ja Kõrvemaa kuuluvad lahutamatult ühte. Sajal ruutkilomeetril võib siin leida üle 30 järve. Selleski on süüdi jääaeg: suurem osa Põhja-Kõrvemaa sügavatest ja puhtaveelistest järvedest on kas kunagiste jääpaisjärvede jäänukid või tekkinud moreeni alla jäänud hiidjääpankade sulamislohkudesse. Paljud neist on umbjärved, seega väga tundlikud igasuguse reostuse suhtes.

Sood katavad ligi poole Põhja-Kõrvemaast. Suuremad neist – Koitjärve raba ja Kõnnu Suursoo – laiuvad üle tuhandel hektaril, pisikesi soolappe ja soostunud lohke näeb aga igal sammul. Veest solisev rabaserv võib sammupealt asenduda purukuiva männimetsaga, männik oosinõlval aga üle minna viljakaks sürja- või salumetsaks.

Metsad on kõige kaunimad kevadel, kui kõik õitseb ja alles hiirekõrvul lehtpuud veel pinnavormide mitmekesisust ei varja. Paljusid aga meelitab siia sügis, mil männikute tumeroheline raamib lehtmetsade värvirikkust ja Jussi kanarbikunõmme lillakaid kõrgendikke. Oosid on nagu varjukate metsade koridorid, kus kevadel õitsevad mürgised näsiniined ja nõlvu katab sinilille, kopsurohu, maikellukese ja kuutõverohu õievaip.

Nii või teisiti – kes on kord Kõrvemaa lummusesse langenud, see tuleb siia ikka ja jälle tagasi.

Matkatee läbi Põhja-Kõrvemaa

Põhja-Kõrvemaad läbiv matkarada on osa pikast matkateest, mis ulatub põhjarannikult Altja küla juurest Aegviiduni. Raja 33,5 km pikkune Lahemaa-lõik lõppes Peterburi maantee ääres Loksa teeristil. Lõuna pool suurt maanteed näitab teeviit Liiapeksi külla. Viita järgides leiab matkaja teeäärsetel puudel punased värvimärgid – Põhja-Kõrvemaa matkaraja tähised. Liiapeksilt Aegviiduni tuleb 36 kilomeetrit, see sobib kahepäevaseks jalgsimatkaks.

Muidugi võib retke alustada ka Aegviidust, siis tasub läbi astuda RMK Aegviidu loodusmajast, kus antakse lähemat teavet eelseisva retke ja piirkonna looduse kohta. Lühemateks matkadeks sobivad Uuejärve (6 km), Jussi (8 km) ja Paukjärve (5 km) õpperada, mida tähistavad kollased värvitäpid ja nooled puudel. Õpperadade teatmik on saadaval loodusmajas.

Praeguseks on heleroheliste värvitäppidega märgistatud ka kultuurilooline õpperada Koitjärve küla ümbruses, mis kulgeb mööda Anton Hansen Tammsaare ja tema teostega seotud paiku.

Liiapeksilt Järvi järvedeni. Metsa vahel looklev kitsuke kruusatee viib Uurita külani. Kui küla järsu käänaku järel paistma hakkab, siis tuleb olla tähelepanelik, et mitte õigest teeharust mööda kõndida: enne esimesi maju pöörab kitsas roopatee paremale, hõreda sookaasikuga kaetud kunagistele heina- ja karjamaadele. Teeäärsete pajude näritud ladvad annavad teada, et tänapäeval peremehetsevad siin hoopis põdrad. Vasakul pool teed, kaasiku all on aga pokude kuningriik, kus mõned jalgupidi roostepunases soovees seisvad tarnamättad küünivad 70 cm kõrguseni.

Mati vana metsavahitalu seisab kui lagunenud tondiloss keset metsa. Siin juhib tee üle Pudisoo jõe. Sillast on järel vaid mõned palgid, kuid madal vesi julgustab neist üle turnima või lausa läbi jõe sammuma. Teisel pool jõge algab tüüpiline Põhja-Kõrvemaa maastik, kus männimetsad vahelduvad kitsaste sooribade ja soonikutega. Jõuame esimese järverühma – Järvi järvede juurde.

Järvi järvedelt Paukjärveni. Järvi järvestik hõlmab kaheksat väikest järve: Pikkjärv, Pärnjärv, Särgjärv, Laijärv, Pühamäe järv, Pikklaugas ja kaks nimetut pisijärve.

Järvedest suurima – Pikkjärve kirdeotsa juurde on RMK rajanud telkimisplatsi. Et sellele pääseb ligi ka autoga, võib suvistel nädalavahetustel siin seljakotimatkaja jaoks liiga rahvarohkeks ja kärarikkaks minna. Järve kaldad on kohati liivased, sügavamal aga muutub põhi mudaseks.

Rada kulgeb järve kõrgemal ida- ja lõunakaldal ning tõuseb liivasele künkale lendurite mälestusmärgi juures. See mälestuskivi on püstitatud 1994. aastal Eesti lennuväeohvitseridele, kes nõukogude võimu tulekul põgenesid Jägala lennuväljalt Kõrvemaa metsadesse. 1941. aasta 13. juulil korraldasid Nõukogude väed neile suure haarangu. Järvi järvede juures puhkes tulevahetus, milles osa mehi hukkus.

Teisel pool Kemba–Koitjärve teed jõuab matkaja küngaste vahele peitunud Pärnjärve äärde, kus on samuti telkimisplats. Järve lõunaotsa juurest jätkub rada Kõnnu Suursoo poole. Ületanud madala oosiharja ja seejärel uuesti Koitjärvele viiva tee, kulgeb rada mööda metsasihti läbi männinoorendiku sooserva. Sellel rajalõigul tasub olla eriti tähelepanelik, et mitte õiget sihti kaotada, sest üle soo pääseb ainult 2001. aastal valminud laudteed mööda.

Laudtee algab Pikklauka edelapoolse otsa lähedal. Sademetest ja rabaveest toituv 1,7 hektari suurune järv on vaid 30–40 sentimeetrit sügav, kuivaga veelgi madalam; mullusel põuasuvel kadus vesi sealt sootuks.

Kõnnu Suursoo laiub üle 1600 hektaril, turbakihi paksus ulatub siin kuue meetrini. Laugaste vahel looklev laudtee viib läbi raba Paukjärve oosi jalamile. Poolel teel on väike linnuvaatlustorn. Paukjärve oosile püstitatud vaatetornist avaneb suurepärane vaade laukarohkele Kõnnu Suursoole ja teisel pool otse kaelamurdvalt järsu nõlva all sinetavale Paukjärvele. Järve ääres tegutses aastatel 1931–1940 noorte meeste kristliku ühingu suvelaager, millest praeguseks on säilinud astmestikuga ääristatud lõkkeplatsi jäänused ja puhkemaja betoonpostid. Telkida ja lõket teha võib siin nüüdki, kuid tulega peab olema eriti ettevaatlik: järvetagused kuivad männikud kannavad mitmes kohas hooletute puhkajate põhjustatud põlengute jälgi.

Paukjärvest kagus asub väikeste, kuid sügavate Metstoa järvede rühm, Metstoa Ümerikjärv oma 14 meetriga on koguni Põhja-Eesti sügavaim. Kes Paukjärve lähistele autoga saabub, võib jätta oma sõiduki Soodla jõe Kaksiksilla parklasse ja teha tiiru viie kilomeetri pikkusel Paukjärve õpperajal.

Paukjärvelt Jussi järvedeni. Mööda oosistiku harju ja lohke tõustes ning laskudes viib matkarada Jussi Väinjärve äärsele telkimisplatsile. Järve kõrgemal läänekaldal kulgeb rada madalate ja soiste kallastega Suurjärve äärde (20,1 ha). Järvetaguses rabas oli 2002. aasta kevadel siitkandi viimaste aegade suurim metsapõleng, mida meenutavad praegugi mändide poolpõlenud tüved. Rada tõuseb Suurjärve ja Pikkjärve vahelisele väga järskude nõlvadega ja kohati vaid paari meetri laiuse harjaga oosile. Oosinõlvadel kasvab liigirikas salu- ja sürjamets. Teinud tiiru ümber männimetsa peitunud Kõverjärve ja põiganud läbi Linajärve juurest, jõuab rada Jussi lagendiku äärde.

Jussi nõmm on jääajal siin pikemalt peatunud ja sulanud liustikuserva loodud mõhnastik, kus leidub nii pealt tasaseid, järskude nõlvadega lavamõhnu kui ka väiksemaid ümara kujuga küngasmõhnu. Kogu see geoloogiline väljanäitus on 150 hektari suurusel lagendikul hästi nähtav. Lagedaks jäi siin osaliselt juba 1920. aastate ulatuslike metsaraiete ajast. 1960. aastatel, polügooni ajal, jätkusid raied, pealegi pommitati ala nii kahuri- kui ka reaktiivmürskude ning lennukipommidega. Tulistamisest puhkenud tulekahjud kõrvetasid lagendiku korduvalt üle. Kõige selle tagajärg on ainulaadne kanarbikunõmm, mis meenutab pigem põhjamaa tundruid kui meie kodust maastikku. Peale lillaka kanarbikuvaiba leiab siit leesika tumerohelisi kogumikke, poro- ja põdrasamblike hallikaid laike, karutubaka leherosette ning kevaditi palu-karukella udupehmeid õisi ja seemnetutte. Tänapäeval kipub nõmm võssa kasvama. Lihtsaim võimalus seda takistada oleks ehk uuesti lagedaks põletamine, kuid maapõu võib siin peita veel palju lõhkemata sõjamoona. Seetõttu hooldatakse nõmme siiski võsa raiudes.

Jussi järvedelt Aegviitu. Koonukõrve juures ületab rada kitsukest silda mööda veel kord Soodla jõe. Kõrgendike veerel leidub ammu kadunud talude vundamente ja õuepuid, 40–50 aasta vanused kaasikud ja haavikud aga lasevad aimata kunagiste põldude, karja- ja heinamaade asukohta. Siin võib teha kõrvalepõike Venemäele, kus kõrgest vaatetornist avaneb vaade ümbritsevatele metsadele, rabadele ja Jussi nõmmele.

Riistakõrve raba kohal tõuseb matkarada kitsale vallseljakule, millelt paistab kogu raba ja selle taga asuv mets. Oosi rabapoolsel küljel mustab järjekordne põlendik. Rada laskub seljandikult metsa vahele. Siin peab hoolsalt jälgima rajamärke, sest peagi tuleb keerata metsateelt kõrvale väikeste järvede poole. Ka Harakajärve kallas kannab metsapõlengu värskeid jälgi. Nende Põhja-Kõrvemaa metsadesse löödud värskete haavade puhul ei saa enam süüdistada Vene sõjaväge, vaid meie endi hoolimatust ja lohakust.

Harakajärve tagant jõuab rada metsaseid seljandikke pidi kruusateeni, üle selle Ännijärve kõrgemat kallast mööda metsasihini soiseid lohke eraldaval küngastikul ja lõpuks Änni Linajärve tagant männimetsast TTÜ Aegviidu spordibaasi juurde. Aegviidus tasub läbi astuda RMK loodusmajast, et kavandada edasisi matku või saada rohkem teada matkateel nähtu kohta.

Aegviidu on õnneks üks väheseid kohti Eestimaal, kuhu veel rongid käivad. Seetõttu on siit hõlpus koduteele asuda.

1.

Milk, Remi 1995. Kõnnu lähedal taasavati mälestuskivi langenud lenduritele. – Elstrok, Helmut (koost.) Kõrvemaast Põhjarannani. Tallinn: 146–150
2.

Reimann, Mart; Arukaevu, Meelis 1999. Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala looduse õpperajad. RMK, Tallinn.
3.

Reimann, Mart; Arukaevu, Meelis. Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala. – EO MAP kaart 1:80 000.
4.

Tõnisson, Andres 2000. Jussi nõmm ja järved säilitavad ajalugu. – Loodus 3: 38–41.
5.

Tõnisson, Andres 1984. Üks vana piirikivi. – Eesti Loodus 35 (2): 99–107

Teadmiseks Põhja-Kõrvemaal matkajale:

* Inimesed tohivad vabalt viibida ning marju ja seeni korjata kogu kaitsealal. Tähistamata ja piiramata eramaal võib omaniku loata liikuda päikesetõusust loojanguni; tähistatud või piiratud eramaale tohib minna ainult omaniku loal.

* Telkida ja lõket teha võib üksnes selleks ette valmistatud ja siltidega tähistatud paikades ja eramaal omaniku loal.

* Mootorsõidukitega tohib liigelda ainult selleks ettenähtud teedel: Valgejõe ja Soodla jõe vahel Kõnnu Suursoost Võhma rabani võib liikuda vaid jala või jalgrattaga. Auto saab jätta Soodla jõe Kaksiksilla juurde parklasse.

Teavet looduse ja matkavõimaluste kohta Põhja-Kõrvemaal annab

* RMK Aegviidu loodusmaja teabepunkt. Aegviidu, Jaama 7, tel. (0) 60 47 212. Avatud 1. maist 1. oktoobrini: mais ja septembris R, L, P; juunis, juulis ja augustis iga päev 10–18.

* RMK Aegviidu metskond. Aegviidu, Kalda 1, tel. (0) 60 54 081

* Harjumaa keskkonnateenistus. Tallinn, Viljandi mnt. 16, tel. (0) 67 22 495.

Tiina Neljandik (1957) on RMK loodushariduse spetsialist.