2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/07
Prandkooslused: kas prandame nad tulevikule?

Parasvtme phjaosa asustanud inimesed leidsid siit eest ksnes metsad ja sood. Aastatuhandete jooksul on nad kujundanud asulakohtade mbruse lagendikest niidud. Alles ndisajal, mil inimplvi psinud rohumaade pindala ja liigirikkus on vga tugevasti vhenenud, saadakse aru, et neid tuleks siiski hoida. Kas on veel lootust, ega pole hilja?

Prand- ehk poollooduslike kooslustena mistetakse eelkige puudeta lagedaid, traditsiooniliselt majandatavaid niite vi puude-psastega puisniite. Looduslikud kooslused, nagu metsad ja rabad, ei vaja psimiseks inimese abi. Hoopis vastupidi mida vhem inimene nende arengusse sekkub, seda parem. Poollooduslikud kooslused psivad seevastu ksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lpeb, kasvab niit varem vi hiljem uuesti metsaks.

Niitmine ja karjatamine toimib kooslusele samamoodi nagu looduslikud tegurid, niteks suured rohusjad loomad vi tuli. Seetttu saavad poollooduslikes kooslustes hakkama paljud looduslikud taime- ja loomaliigid, kes kultuurkooslustes vastu ei peaks. Tugevam inimmju, niteks rohukamara mberkndmine, vetamine vi mrgitamine, kahandab liigirikkust tunduvalt.

Prandkooslusi kirjeldab hulk misteid, mis sisuliselt thistavad erisuguseid asju. Kige ldisem termin on rohumaa, mis thendab igasugust rohttaimestikuga kooslust, nii kultuurniite kui ka prandkooslusi. Sltuvalt majandamisviisist kneldakse niitudest ja karjamaadest, kusjuures kasutusviis kajastub kohe ka koosluse liigilises koosseisus ja vlimuses.

Loodusliku rohumaa miste on kasutusel maakatastri klvikutbina ning pllumajanduses. Umbes pooled loodusliku rohumaana arvele vetud klvikud on prandkooslused. Kuid teine pool koosneb mahajetud kultuurrohumaadest, endistest pldudest vi praeguseks juba metsastunud aladest. Viimase pllumajandusloenduse (2001) juhendi jrgi vis loodusliku rohumaana kirja panna ka pllumaa, mida polnud neli aastat plluna haritud. Tegelikult peaks sellist sti niitma aastakmneid, enne kui selle viks tinglikult poolloodusliku kooslusena kirja panna.

Kuidas prand kujunes? Lhemalt on Eesti ala asustamisest ja prandkoosluste tekkest juttu intervjuus Aivar Kriiskaga siinsamas numbris. Loomastiku arengust oleme Eesti Looduses kirjutanud kaks aastat tagasi [7]. Kujunemisloo ammendava ksitluseni on siit muidugi veel pikk tee.

Praegustel andmetel judsid esimesed ktid-korilased Eesti alale umbes 9000 aastat e.Kr. Mitu jrgnevat aastatuhandet oli inimese mju tollasele taimkattele sna thine, piirdudes vheldaste puisniiduilmeliste ja ruderaalaladega laagripaikade mbruses ja ilmselt ka plendike tekitamisega [3].

Tollases taimkattes valitsesid kaasikud ja mnnikud, mida ei saa vrrelda ndisaegsete metsadega: toonased olid mrksa hredamad. Taimkattes tekitasid lagendikke tormid ja tulekahjud, lagedaid kohti kujunes ka vanade puude mberkukkumisel. Kuid metsi aitasid hredamana hoida ka ptrade, hirvede, metshobuste, rgveiste ehk tarvaste ja metskitsede karjad. Arvatavasti oli tollasel Eesti alal rohusjaid suurimetajaid praegusest tunduvalt rohkem ning see vljendus kindlasti ka taimkattes. Suurte rohusjate hpoteesi [10] kohaselt valitsesid kogu tollases Euroopas pargisarnased maastikud, kus vaheldusid rohumaad, psastikud ja metsasalud.

Oluline this prandkoosluste kujunemisel on umbes 6500 aastat e.Kr., mil algas atlantiline kliimaperiood. Tollases soojas ja niiskes kliimas valitsesid eelkige laialehised puud, nagu praegu vib nha Saksamaal ja Poolas. Sellesse ajajrku jb ka asustuse ja puisniiduilmelise maastiku laienemine. Ilmselt ei raiutud asulakohtade mbrust pris lagedaks, vaid jeti kasvama eri liiki puid, sest igaks otstarbeks klbab paremini teatud puuliik ning puude vedu kaugelt olnuks raske [5].

Esimesed koduloomad veis, siga, kits ja lammas judsid siia nrkeraamika kultuuri ajal subboreaalsel kliimaperioodil, alates umbes 3000 aastat e.Kr. Tollane kliima oli ndisaegsest jahedam ja kontinentaalsem, seetttu oli hdavajalik varuda loomadele talvist lisasta lehisvihtu. Vihtade tegemiseks sobivaid oksi saab paremini hredalt kasvavatelt puudelt ja psastelt, see soodustas omakorda puisniiduilmeliste maastike laienemist.

Ndisaegse ilme omandasid niidud umbes 15002000 aastat tagasi, mil hakati kasutama vikatit: selle abil niideti koduloomadele talveks heina. Peaaegu kigil tollastel niitudel kasvasid hredamalt vi tihedamalt puud. Ilmselt pandi juba siis thele puisniitude viljakamat pinnast: puulehtedega satub sgiseti mulda toitaineid sgavamatest pinnasekihtidest, kuhu rohttaimede juured muidu ei ulatuks. Puudega niidud on puale vastupidavamad ning htlasi pakuvad puud varju kariloomadele.

Tollasel puiduajal oli puit philine materjal talumajapidamises, seda kulus nii ktteks kui ka tarbeks. Karja- ja heinamaalt saadav puit oli veel 1930. aastatel philine kttematerjal puisniidurikkas Lne-Eestis ja saartel [2].


Kuidas ja miks me osast prandist ilma jime? Prandkoosluste, eriti puisniitude krgaeg oli umbes sajand tagasi, mil nende pindala kndis 18 000 ruutkilomeetrini ehk peaaegu pooleni Eesti maismaast. Puisniitusid vis sellest olla kuni 8000 km2. Teodor Lippmaa mrgib niteks Prnumaa taimkatte levaates rohkem kui 50 000 hektari suurust puisniiduala Prnu-Jaagupi lhedal. Kindlasti polnud need htlase tihedusega, nagu praeguseni silinud nidispuisniidud, vaid lagedamad alad vaheldusid hredate vi tihedamate puudetukkadega.

Rohket ksitsitd nudva maakasutuse vormina jid puisniidud arenevale hiskonnale jalgu juba mdunud sajandi alguses. Sel ajal hakati rohkem thelepanu prama piimakarjale, sest see ti rohkem sisse kui teravili ja lina. Veiste arv suurenes 1920. aastatel kiiremini kui sda tootmine. 1931. aastal loodud pllutkoja algatusel hakati rajama ulatuslikke kultuurrohumaid, seda eesktt seniste poollooduslike rohumaade arvel. 1934. aasta kuulutati niteks kultuurrohumaade rajamise aastaks ja veti suund intensiivsemale karjamajandusele odava karjamaarohu abil [2]. Nagu jooniselt nha, vhenes poollooduslike koosluste pindala enne Teist maailmasda siiski sna thisel mral.

Esimese olulisema hoobi prandkooslustele andis Teine maailmasda, mil sjategevuse tttu vhenes loomapidamine ning hulk niidualasid vsastus. Sjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. hismajapidamistes vajati rohkesti heina vimalikult vhese tga, eravalduses lubati aga pidada vaid ksikuid koduloomi. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi. Tehti ka niitude pealtparandust: saaki suurendati vetiste abil ning kultuurkrreliste seemneid juurde klvates. Nnda muudeti tugevasti algset taimkatet ja kahandati liigilist mitmekesisust.

Pllumajandusest krvale jnud rohumaid on ptud ka metsastada. Nii rajati 1950.1960. aastatel loopealsetele mnnikultuure, millest paljud meenutavad tnapeval vljangemiselt kidurate mndidega puisraba. Lambakarjamaana oleksid loopealsed end rahaliselt kindlasti paremini tasunud kui aastakmnetega kasvanud kver kttepuu.

Puisniitude, aga ka teiste prandkoosluste kadumise peaphjus oli ksitsit hlgamine suurtootmises ja intensiivne pllumajandus. Paljud prandkooslused veti 19. sajandil kasutusele eelkige maapuuduse tttu: kuskilt tuli ju talveks vajalik heinakogus teha ning kusagil loomi karjatada. Karjamaaks jid kige kehvemad klvikud, ka madalsood ning soised metsad. Suurtootmises polnud vimalust ega phjust kasutada selliseid vheviljakaid ja raskesti majandatavaid rohumaid.


Kui palju prandit on veel alles? Tuleb tdeda, et hoolimata viimase kmnendi inventeerimistest on meie teadmised vhemasti osa niidutpide kohta puudulikud. sna hsti teame puisniitude, lammi-, ranna- ja looniitude paiknemist, pindala ja vrtust [2, 8, 9]. Kige kasinamad on andmed puudeta aruniitude ning tihedate kadastike leviku ja seisundi kohta [4], aga ka karjatatavate metsaalade ja psastike ning puiskarjamaade kohta.

Teave ndisaegsest rohumaade levikust on koondatud philiselt kahte kohta: prandkoosluste kaitse hingu (PK) rohumaade ning keskkonnaministeeriumi Natura 2000 eelvaliku alade andmebaasi. Nende kahe andmebaasi vrdlemisel selgus llatuslikult, et need kattuvad vga vhe: PK rohumaade kirjed (kokku 12 000, mis hlmavad le 70 000 hektari) prinevad suuremas osas vljastpoolt kaitsealasid, seevastu Natura andmebaas koondab phiosa seniste kaitsealade andmeid (umbes 45 000 hektari kohta).

Hinnangud poollooduslike koosluste ulatusele nii rohumaatpide kui ka maakondade kaupa erinevad sageli kordades. Peaphjus on algandmete vhesuses ning andmestiku mitmeti tlgendatavuses.

Senistele andmetele tuginedes hinnatakse Eestis silinud poollooduslike rohumaade kogupindala 130 000 hektarile. Ligi 35 000 hektarit vajab veel inventeerimist. Et need les leida, tuleb tegelikult inventeerida veel paar-kolm korda suurem pindala, ehk siis umbes 100 000 hektarit. Eesti phikaardilt ning aerofotodelt pole paraku vimalik kindlaks teha niidu tpi ega seda, kui vrtuslik ks vi teine maalapp on.

Andmebaasid on koostatud eri metoodikate alusel ja eri aegadel, vanimad kirjed prinevad 1990. aastate keskelt. Seetttu ei saa praeguse seisuga elda, kui palju silinud niidukooslusi on suure vi keskmise vrtusega ning kui palju prandit on oma vrtuse kaotanud. Olenevalt niidutbist on siiski 6070% rohumaadest psinud hsti vi rahuldavalt [4]. Seega vib julgelt vita, et silitamist vrivat prandit on kigest hoolimata veel kllalt.


Millest prand tegelikult koosneb? Poollooduslikke elupaigatpe on loodusdirektiivi jrgi Eestis kolmteist. Eksperthinnangule tuginedes vaatame nende olukorda pisut lhemalt [3].

Rannaniite on Eestis veel ligikaudu 18 000 hektarit ning sellest ligikaudu 70% viks olla vga vrtuslik. Suurim oht rannaniitudele seisneb roostumises: majandamata rannaniidul vib pilliroo kloon oma levikut laiendada mitme meetri vrra aastas. Matsalus, Hdemeestel, Saaremaal Laidevahe kaitsealal, Kihnu vina merepargis ja mitmel pool mujal on asutud taas rannaniite majandama. Kogemustele toetudes vib loota roostiku taandumist prast 34 aastat kestnud niitmist vi karjatamist.

Kuivad nmmed kuuluvad poollooduslike koosluste hulka tinglikult ning neid pole viimasel kmnendil ka eriti inventeeritud. Nende pindala viks ulatuda 500 hektarini. Paremaid niteid nmmedest leiab Phja-Eesti vikestelt saartelt.

Kadastikud on loodusdirektiivi elupaik, kus kadakas katab vhemalt poole pindalast. Eesti oludes on need enamasti kinnikasvanud loopealsed, mida oleme seni puudulikult inventeerinud, pidades neid vikese looduskaitsevrtusega vaheastmeks looniidu ja loometsa vahel. Selliseid kadastikke viks meil hinnanguliselt olla kuni 10 000 hektarit.

Kuivad niidud lubjarikkal mullal on sna sarnased loopealsega. Elupaigatpi mrates on vga lihtne eksida, sest taimestiku poolest meenutavad hema pinnakattega kuivemad-kivised prisaruniidud tepoolest loopealseid, kuid erinevalt viimastest ei paikne nad hukese pinnakattega pael. Kuivade lubjarikaste niitude pindalaks on pakutud 9000 hektarit.

Liigirikkad niidud lubjavaesel mullal on tpoloogiliselt keeruline niidutp. Neid leidub kige rohkem krgustike piirkonnas. Suur osa sellistest rohumaadest on rohkem vi vhem kultuuristatud: 12 000 hektarist viks olla vga vrtuslik vaid pool.

Loopealsed katavad vga hukese mullakihiga (mnest kuni paarikmne sentimeetrini) ja tasase pinnamoega paepealseid alasid. Praegustes andmebaasides on nad osaliselt valesti mratud: loopealsete hulka on arvatud ka osa tseda pinnakattega kuivi lubjarikkaid niite ning tihedamaid kadastikke. Loopealsete pindala ulatub 15 000 hektarini.

Sinihelmikaniidud ja serva-krgrohustud kajastuvad seni meie andmebaasides vaid vhesel mral, sest Eestis pole neid niidutpe vrtustatud. Sagedamini on tegemist kuivendatud sooniitudega vi muul moel kultuuristatud aladega. Siia tuleks liigitada ka osa liigivaestest madalsoodest, mis enamikul juhtudest pole prandkooslused. Sinihelmikaniite viks olla 10 000 ja serva-krgrohustuid 4000 hektaril.

Lamminiite leidub Eestis ligikaudu 20 000 hektaril. Nende pindala on teiste prandkooslustega vrreldes vhenenud sna aeglaselt, sest hea heinasaagi tttu on neid niidetud kuni viimase ajani. Siiski on ka suur osa lamminiitusid kiiresti vsastumas. Rohustu liigilist vrtust niitmata luhtadel kahandab tugevasti ka vohama psenud angervaks.

Aas-rebasesaba ja rt-punanupuga rohumaad on jnud senistes inventuurides thelepanuta, sest meil pole srastel kultuuristatud aladel kuigi olulist looduskaitsevrtust. Nende pindalaks pakutud 14 000 hektarist viks siiski veerand olla vrtuslikud.

Puisniitude pindala teame ilmselt kige paremini. Sama ei saa aga elda nende seisundi kohta, sest niitmata puisniitude olukord muutub vga kiiresti. Hinnanguliselt on puisniitusid 8000 hektaril, millest 60% on vga vrtuslikud. Korrapraselt niidetakse neid ligikaudu 2000 hektaril.

Plaatlood on meil seni paigutatud loopealsete alla, nende pindala Eestis ei tohiks ulatuda palju le saja hektari.

Puiskarjamaad on sageli sna sarnased puisniitudega ning neid kaht saamegi eristada vaid tinglikult. Puiskarjamaid viks meil olla ligi 4000 hektaril.


Kas seda prandit ongi ldse vaja hoida? Otsest rahalist kasu tuleb prandkooslustest praegusajal ju vhe: loomasda saab heinapldudelt mrksa odavamalt, mahepllundus pole meil seni eriti levinud ning ka muud kasutusalad ei too kuigi palju raha sisse. Majandusteadlaste hinnangul letab prandkoosluste mitteutilitaarne ehk rahas otseselt mdetamatu tulu utilitaarse vrtuse kordades [1].

Vaid praktilist, tulutoovat klge silmas pidades peame prandkooslusi silitama kll ainult seetttu, et neid vrtustab Euroopa Liit. Loodusdirektiivi elupaikadest saab prandkooslusteks pidada 13, neist niteks puisniidud ja loopealsed on mratletud esmathtsate elupaikadena. Loopealseid leidub peale Eesti vaid Rootsi saartel ning ks Euroopa Liidu suurimaid niidetavaid puisniite asub Prnumaal Nedremal, kus mullu tehti heina ligi sajal hektaril.

Prandkooslused on liigirikkamad kui mis tahes teised kooslused vljaspool troopikat. Phja-Euroopa kige liigitihedaim taimekooslus asub Virtsu lhedal Laelatu puisniidul, kus hel ruutmeetril on loendatud 76 liiki taimi. Sellele jb napilt alla Vahenurme puisniit 74 liigiga ruutmeetril. Teiste Phjamaade samad nitajad jvad Eesti puisniitude omadest kaugelt maha, ulatudes heal juhul 5060 liigini.

Prandkoosluste, eriti aga puisniitude ks olulisemaid vrtusi peitub maastiku rikastamises. Eesti ilma avamaastikuta viks tunduda sna vrana ning rohumaad on siin ks phikomponente. Puisniitude, loopealsete vi roostumata rannaniitude ilu on kujunemas ka arvestatavaks mgiobjektiks: et seda nha, ollakse valmis maksma.

Eesti maarahvale on aga prandkooslused olnud igapevaelu loomulik keskkond. Niitude kastesest slest prineb suur osa rahvalaule ja muistendeid, ainelisest rahvakultuurist rkimata. Kuigi meie niitudel silinud vhesed knid on enamasti kehvas seisus ja sna lagunenud, on ka siin hid niteid: Nedrema puisniidule on viimastel aastatel ehitatud kaks uut kni ja vana kn saanud uue katuse.


Kuidas prandit hoida? Lihtne on ju elda, et niida ja pea kariloomi, kui psiasustus maal koos loomapidamisega on kohati klade kaupa kadunud. Prandkoosluste majandamist ei saa Eestis ldjuhul tagada, ilma et niitmise ja karjatamise eest peale ei maksta.

Niitmine ja heinakoristus on hooajategevused, mis tingimata ei eelda kohapealset asustust. Vaja on vaid niidumasinaid, tjudu ja juurdepsu niidetavale alale. Ent loomi talgukorras karjatada ei saa: loomad peavad elama paigal kuid, mis eeldab tarastamist ja loomadega mingilgi mral tegelemist [1].

Niitude tnapevane kaitsekorraldus algas Eestis 1996. aastal, mil esimest korda eraldati Matsalu looduskaitsealale riigieelarvest raha niitude hoolduseks. Alates 2001. aastast kehtib le Eesti htne niitude kaitse korralduse ssteem, mis vastab Euroopa Liidu maaelu arengu mrusele. Alates 2001. aastast on keskkonnaministeeriumi eelarvest makstud Eesti niitude hooldajatele 19 miljonit krooni toetust aastas. Hooldajad-lepingupartneid on olnud pllumajandushingud, MT-d, aga ka talunikud ja teised eraisikud.

Kaitsekorraldus toimib nii: keskkonnateenistus vi kaitseala administratsioon slmib taluniku vi mne teise asjahuvilisega lepingu, milles on kirjas niidu tp, suurus ja asukoht ning hoolduse viis. Enamasti makstakse niitmise eest koos heinakoristusega vi karjatamise eest, aga on toetatud ka vsaraiet ja tarade ehitust. Alates sellest aastast toetatakse ainult Natura 2000 eelvaliku alade majandajaid, kuid suurem osa vrtuslikumatest niitudest peaks kuuluma nagunii Natura-alade hulka.

Toetusega kivad kaasas mningad ettekirjutused tmeetodite ja -aegade kohta. Niitmine peab algama prast 1. juulit, mil suurem osa maas pesitsevatest lindudest on koos poegadega pesast lahkunud ning osa taimi juba viljunud. Niita tuleb keskelt lahku vi servast-serva meetodil, et linnud ja muud loomad saaksid niiduki eest krvale tmbuda. Niidetud hein tuleb riisuda ja alalt ra vedada. Karjatatavatel aladel peavad loomad viibima vhemalt 120 peva aastas, nii et sgisel jks karjamaa neist maha madalmurusana. Kindlasti ei tohi klvata vetisi ega mrkkemikaale, samuti ei vi rajada maaparandusssteeme [6].

Prandkoosluste toetussummad pole viimasel kolmel aastal palju muutunud. Need erinevad koosluse tbiti, niteks puisniidu hektari niitmise eest makstakse 2000 kr, lamminiidul 650 kr, rannaniidul karjatamise eest 1000 kr/ha, loopealsel 470 kr/ha ja puiskarjmaal 500 kr/ha. Karjatamistoetus peaks kompenseerima loomapidajale saamata jnud tulu: kultuurkarjamaal peetavad loomad annaksid suuremat liha- vi piimatoodangut.


Mida annaks veel teha? Raskemaid hekordseid tid on lihtsam korraldada talgutena. Prandkoosluste kaitse hing ja Eestimaa looduse fond, aga ka ornitoloogiahing jt. mittetulundushingud ja kaitsealad on viimasel kmnel aastal korraldanud rohkesti talguid eesktt puisniitude ja rannaniitude hooldamiseks. Vsa ja puude raiumine, eriti aga okste kokkukandmine ja pletamine nuavad palju tjudu; nneks pole seni talgulistest puudu olnud.

Prandkoosluste majandamiseks on saadud toetust Euroopa Liidu fondidest. Niteks meie he suurema ja esinduslikuma, Hdemeeste rannaniidu taastamist ja hooldamist toetab Life-Nature fond.

Prandkoosluste kaitse hing hendab inimesi, kes soovivad kaasa aidata poollooduslike koosluste psimisele. PK on peale rohumaade andmebaasi loomise ja talgute korraldanud veel ppepevi, tutvustanud prandkooslusi meedias, aga tegelenud ka niteks meil laialdaselt levivate vrkaruputkede trjega, sest needki ohustavad meie niitusid.

Peale eelnimetatud organisatsioonide tegutseb ka mitmeid kohalikke hendusi. Prnumaal niteks hoiab Nedrema puisniitu korras Koonga looduse sihtasutus, Kihnu saare ja Tstamaa ranniku prandkooslustega tegeleb Kihnu vina merepark. Vinamere ranniku rohumaade eest kannab hoolt MT Vinamere looduse hoidjad.

Tnu vabatahtlike henduste tegevusele ja riigi toetusele vib prandkoosluste tulevikku pidada sna lootusrikkaks. Vhemasti vrtuslikumate alade psimine tundub olevat tagatud. Kuid prandkoosluse olukord vib muutuda vga kiiresti, sest see oleneb paljudest asjaoludest, sageli kas vi maaomaniku tahtest. Tuhandete aastate t vrib kindlasti jtkamist.


1. Ehrlich, llas 2004. Prandkoosluste majandusanals. Kukk, Toomas (toim.) Prandkooslused. pik-ksiraamat. PK, Tartu (trkis).

2. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. Estonia Maritima 2: 1249.

3. Kukk, Toomas jt. 2000. Eesti elustiku mitmekesisuse muutustest prast jaega. Frey, Toomas (toim.) Kaasaegse koloogia probleemid. VIII: Loodusteaduslikud levaated Eesti Maa Peval. Eesti koloogiakogu, Tartu: 90109.

4. Kukk, Toomas; Sammul, Marek 2003. Hinnang loodusdirektiivi 1. lisa poollooduslike koosluste pindaladele Eestis. Tvtulepingu aruanne. Prandkoosluste kaitse hing, Tartu.

5. Kull, Kalevi et al. 2003. When culture supports biodiversity: The case of the wooded meadow. Roepstrorff, Andreas et al. (Eds.) Imagining Nature. Practices of Cosmology and Identity. Aarhus University Press, Aarhus: 7696.

6. Lotman, Aleksei 2004. Niitude kaitse korraldamine tnapeval. Kukk, Toomas (toim.) Prandkooslused. pik-ksiraamat. PK, Tartu (trkis).

7. Lugas, Lembi 2002. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. Eesti Loodus 53 (9): 613.

8. Luhamaa, Heikki jt. 2001. Lnemaa prandkooslused. Seminatural Communities of Lnemaa County, Estonia. Prandkoosluste kaitse hing, TartuTurku.

9. Mgi, Matis; Lutsar, Lauri 2001. Final report on inventory of seminatural grasslands in Estonia 19992001. Estonian Fund for Nature, Tartu.

10. Vera, Frans W. M. 2000. Crazing Ecology and Forest History. CABI Publishing, Oxon.



Toomas Kukk (1971) ttab Eesti Looduse vastutava toimetajana ja EPM zooloogia ja botaanika instituudi herbaariumi vanemkuraatorina. Prandkoosluste kaitse hingu asutajaliige ja juhatuse esimees 19972002.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet