2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikel EL 2002/4
Nhtamatu mitmekesisus. Sinivetikad ja algloomad

Viimasel ajal on laialt levinud ideed suuremate maismaataimede ja -loomade mitmekesisuse vhenemisest vi suurenemisest ja selle tagajrgedest. Mida on teada veekogudes toimuvast ja eriti mikroorganismidest? Kas seal leiavad aset samad nhtused? Kui palju me ldse teame vee mikroorganismide liikidest? Kas Eestis on midagi eriprast?

Liigiline mitmekesisus ja siseveekogude koseisund. koloogiateadmiste kohaselt on mitmekesisema elustikuga biossteemide aineringe efektiivsem, sest biotoobi ressursse kasutatakse igapidi. Siit tuleneb ka jrgmine phimte: mitmekesisema elustikuga kossteem psib paremini tasakaalus, on stabiilsem. Sellises kossteemis on liikide konkurents vike, koosluse ruumiline struktuur maksimaalselt liigestunud ja aastane produktsioon ligikaudu vrdne kooslusest vlja langeva biomassiga [6].

Stabiilsuse puhul peab arvestama veel konstantsust, inertsust ja paindlikkust. Esimene iseloomustab kossteemi aineringe nitajate vrtuste psivust ajas, teine muutustele vastupidavuse kestvust ja kolmas eneseregulatsiooni vimet taastada seisund. Keeruka, mitmekesise struktuuriga kossteemid on enamasti vga psivad, kuid kord kadunud tasakaalu on raske taastada. Lihtsa struktuuriga kossteemides on tasakaalu kerge kallutada ja see taastub kiiresti, s.t. paindlikkus on suur. Samal ajal on aga eriprane, et uus tasakaal luuakse varasemast teistsuguste kooslustega ja algne kaob enamasti prdumatult.

Eesti siseveekogude kossteemid on rmiselt mitmekesised. See tuleneb kogu looduse ja keskkonna eriprast. Toidupramiidi madalamate astmete liigid on kossteemi stabiilsuse loomisel erilise thtsusega. Nad moodustavad toiduvrgustiku aluse. Kuigi Eestis veekogude mikroorganismide hulgas leidub vhe maailma mastaabis haruldasi liike, peab arvestama nende osa kossteemi kui terviku funktsioneerimisel. Eesti siseveekogud on vrreldes paljude teiste paikadega silitanud oma loodusliku ilme.

Hirmsad elukad sinivetikad. ks tont knnib (pigem kll ujub) ringi mda Eestimaad sinivetikatont. Ajalehtedes avaldatakse hirmulugusid veekogude kohta, kust teda on leitud. Mnelgi korral on tulnud rahustada tuttavaid, kes jrve res kartlikult varbaga vett katsuvad ja uurivad, ega seal ometi sinivetikaid ole. Tegelikkuses ei leia sinivetikateta veekogu. Veelgi enam, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutvedel. Seeprast on algoloogil sna naljakas lugeda erakordseid uudiseid jrvest leitud sinivetikate kohta. Samuti on kentsakas kasutada selle himkonna nimetust ainsuses: jrvest leiti sinivetikas. Samahea on elda, et metsast leiti puu.

Miks siis on sinivetikad omandanud nii halva kuulsuse, miks kardetakse neid isegi rohkem kui haigusttekitavaid baktereid? Phjus on sinivetikate vimes kiiresti ja hulgaliselt paljunedes koguneda vee pinnakihti. Selline preesupi sarnane itsev vesi sageli haiseb ning on suplejatele ebameeldiv (joonis 1). Ning pole harvad juhtumid, kui selle supi sees suplejatel lheb nahk kupla ja hakkab kihelema. Harvem on sellise niisuguse vee joomine phjustanud kariloomade hukku ja inimeste haigestumist. Mida rikkalikumalt leidub vees toitesooli, fosforit ja lmmastikku, seda sagedamini ja rikkalikumalt vesi itseb. Osa sinivetikaid eritab aga testi toksilisi aineid.



Kas sinivetikad ongi ldse vetikad? Siiani pole kokku lepitud, kas neid ksitleda taimede vi hoopis bakteritena. Eelistame nimetust sinivetikad lihtsalt ajaloolistel phjustel. Siin lhevad teadlaste arvamused lahku: geneetikud ja molekulaarbioloogid liigitavad nad bakterite, botaanikud ja hdrobioloogid vetikate hulka. Omast kohast on igus mlemal: nende raku ehitus sarnaneb bakteritega, eluvorm ja toitumistp (fotoautotroofia) on nagu vetikatel. Bakterirakk on teatavasti lihtsama ehitusega kui taimerakk: puudub tsellulooskest, eristunud rakutuum ja pigmendikehakesed ehk kromatofoorid. Samas on sinivetika raku ehitus sarnane pristuumsete (eukarootsete) vetikatega ja mis peaasi nende rakkudes toimub fotosntees.

Tegelikult pole siin vastuolu, kui nimetust vetikad tlgendada koloogilise, mitte taksonoomilise terminina: arengulooliselt kuuluvad sinivetikad bakterite, koloogiliselt aga vetikate hulka. Taksonoomias on korrektne kasutada nimetust tsanoprokaroodid, ka tsanobakterid, koloogilistes kirjutistes on aga sinivetikad tiesti omal kohal. Miste vetikad (Algae) vttis kasutusele juba Linn ja ka temal kuulusid sellesse rhma peale pris vetikate ka veesnajalad, sammalloomad ja ksnad.

Sinivetikaid on maailmas hinnanguliselt umbes 20002500 liiki. Nagu kigi vikeste oleste, pole ka sinivetikate liikide koguarvu seni tpselt kindlaks tehtud ja arvatavasti niipea ei tehtagi. Eristuskriteeriumid muutuvad pidevalt ja olukorras, kus need phinevad ha enam geenijrjestustel, tuleb kogu taksonoomia varem vi hiljem tielikult mber korraldada.



Kuidas nad vlja nevad ja mis neil sees on? Enamik neist on paljale silmale nhtamatud, kuid hulganisti koos vivad moodustada ka nhtavaid kogumikke. Arvatavasti on iga supleja thele pannud vees hljuvaid sinakasrohelisi paarimillimeetrise lbimduga kgarikke. Need on sinivetika kolooniad, mis koosnevad sadadest vga tillukestest rakkudest. Kolooniaid vi niite hoiab koos polsahhariidne lima. Suurimad koloniaalsed koloonialised liigid vivad olla paarikmne sentimeetrise lbimduga, nagu lepannikoogid. On ka pris herakulisi sinivetikaid, mille raku lbimt on alla kahe mikromeetri.

Teine rmus on mitmesentimeetrise lbimduga pilvvetika (Nostoc) kolooniad (joonis 2, 3). hte liiki kutsutakse eesti keeles jrveploomiks ja suuremad neist ongi ploomi mtmetega. Suuremal osal koloonialistest ja niitjatest vormidest on raku sees gaasivakuoolid, proteiinist seinaga nsused, mis lasevad lbi rakumahla gaase, kuid vedelikku mitte. Need vhendavad vetika kaalu, hoiavad teda veekihis hljuvana ja annavad ka vimaluse vees les-alla liikuda ning sobivaid tingimusi otsida.

Mikroskoobis nivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena (joonis 4), kuid vees sinakasrohelistena. Vrvuse annab neile klorofll, toonijateks teised pigmendid nagu mksoksantofll, fkotsaniinid ja fkoertriin. Kui lisapigmente on rohkesti, vib vetikate vrvus varieeruda violetsest tumepruuni ja -punaseni.

Mnel niitja ehitusega sinivetikaperekonnal on heterotsstid paksu seinaga vrvuseta rakud, mis sisaldavad ensm nitrogenaasi ja toimivad hulmmastiku sidujatena (joonis 5, 6). Kui elu lheb raskeks, moodustavad paljud puhkespoore ehk akineete, suuri paksuseinalisi varuainetega tidetud rakke, mis elavad le kuivuse, toidupuuduse vi talveklma ning hakkavad soodsas keskkonnas jlle kasvama. Jrve phjal vivad akineedid psida elusana kmneid aastaid.



Kus nad elavad? Meie kliimavndis paistavad sinivetikad kige rohkem silma vees hljuvate kolooniatena. Leidub siiski tingimusi, mida enamik sinivetikaliike ei talu: happeline vesi (madal pH), hgusus, loksutamine vi kiire vool. Mni liik on aga just nende tingimustega kohanenud: pidevalt segiloksutatud hguses Vrtsjrves on veekihis lekaalus niitjad sinivetikad (joonis 7), keda ei leidu vikeste jgede ja kiire vooluga ojade ning rabajrvede planktonis. Ka laugastes on oma sinivetikafloora.

Sinivetikad on enamikus soojalembesed ja paljunevad hoogsasti suvekuudel; nende meelistemperatuur on le 20 soojakraadi. Seetttu on nad teline nuhtlus just meist lunapoolsetes maades. Kui Eesti vikejrvedest vib veeitsengu ajal leida mnisada grammi sinivetikaid kuupmeetris avavees, siis Ukrainas Dnepri veehoidlates on nende hulk sama veekoguse kohta letanud paari paar kilogrammi. Just troopikast on teada kige rohkem kariloomade mrgistusjuhtumeid. On liike, kes kannatavad kuumaveeallikates vlja kuni 83-kraadist vett.

Toitesoolade, eriti fosfori suhtes on sinivetikad nudlikud. Veeitsengu eeldus on piisav toitainekogus ja sobiv lmmastiku ja fosfori vahekord jrves, mis itsengu ajal on tavaliselt alla kmne. Et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja sooje ja vaikseid ilmu. Milline liik lekaalu saavutab, oleneb toitesoolade omastamise ja tagavaraks kogumise kiirusest.

sna hiljuti avastati, et sinivetikad-pikoplankterid moodustavad mrkimisvrse osa mereplanktonist. Polaarmeredes on sinivetikaid vhe vi pole neid ldse; see-eest leidub tillukesi vorme vga arvukalt luna pool. Seal on fotosnteesiva kihi allosas, kuhu ulatub vaid viiekmnendik pikesevalgusest, hes milliliitris vees loendatud kuni 10 000 rakku. Vetikarakkudes rohkesti sisalduv pigment fkoertriin neelab just sinirohelist valgust, mis tungib vees sgavale [4]. Soojades meredes on laialt levinud suur niitjas sinivetikas Trichodesmium (joonis 8). Vaikse ilmaga kogunevad nad pinnakihti ja moodustavad itsvaid laike, mille pindala on olnud Eestist suurem. Meremehed kutsuvad seda nhtust meresaepuruks. Eesti rannikumeres phjustavad veeitsengut Nodularia spumigena ja Aphanizomenon flos-aquae.



Eluvitluses edukad. Sinivetikate edu tagavad vga pika arengu jooksul kujunenud omadused. Nendest mainisime puhkespooride moodustamist raskete aegade leelamiseks, les-alla liikumise vimet gaasivakuoolidega liikidel, vimet ahmida lhikese aja jooksul tagavaraks toitesooli ning vimet siduda hulmmastikku. Omaprase pigmentide koostise tttu saavad nad elada ja fotosnteesida ka siis, kui valgust on vga vhe. Peale selle vivad nad agressiivselt kituda, eritades aineid, mis peatavad vistlevatel organismidel arengu (bakteriotsiinid, antibiootikum tsanobakteriin).

Kurikuulsad on mned sinivetikad aga mrkide, tsanotoksiinide eritamise tttu. Kuigi mrke vivad toota ka vetikad mitmest teisest rhmast, on sinivetikad magevees peamised. Mrke toodab 40 liiki. Meie jrvedes on neist levinud perekondade Planktothrix (joonis 10), Microcystis, Anabaena, Woronichinia ja Aphanizomenon (joonis 11) liigid ning Peipsis Gloeotrichia echinulata (joonis 12). Nende leidumine ei thenda aga, et vesi peab olema tingimata mrgine. Nagu bakteritel tavaline, vib iga liik moodustada fsioloogiliselt erinevaid tvesid, mis saavad kergesti ksteiseks muutuda. Seetttu vib itsengu laigus hes osas mrk esineda, teises mitte.

Mis tingimustel mingi vetikas mrgiseks muutub, on uurijatel siiani selgusetu. Katsetes on mnel juhul rgitajaks toidupuudus, valguse vhesus vi lekllus. Enamasti hakkab mrk vette eralduma vetikate lagunemisel, mnikord juba veeitsengu krgajal. Vetikamrke on kahesuguseid: nrvi- ja maksamrgid. Nrvimrgid peatavad signaali leviku helt nrvirakult teisele ning surm vib saabuda niteks hingamislihaste krampide tttu. Maksamrkide kahjustuste tunnuseks on nrkus, khulahtisus ja klmavrinad; pikaajalise mju puhul maks krbub.

sna palju andmeid on sinivetikarikka vee joomise kurbadest tagajrgedest kariloomadele. nneks inimesed sellist vetikasuppi tavaliselt ei joo. Kui joogivett vetakse mnest niisugusest jrvest nagu meil lemiste, peab vee vett mrgisust aga pidevalt kontrollima, et need?lahustunud mrgid lbi filtri inimesteni ei juaks. Brasiilias suri 1990. aastate teisel poolel 55 inimest, kelle maksast leiti mikrotsstiini, phjuseks puhastamata joogivesi [8].

Eestis on teada paar juhtumit, kus kariloomad visid hukkuda vetikate tttu. Rohkem on kuulda suplejate ebameeldivustest, kel nahk on kupla linud ja sgelema hakanud. Siiani pole andmeid Peipsi veeitsengute halvast mjust inimeste tervisele. Peipsi-re vanemad elanikud on ammust ajast harjunud teed keetma jrveveega, pidi olema palju parem kui kraanivesi. Arvatavasti ei vta nad seda suvel siiski pris kalda rest.

Vetikamrgid vivad inimesteni juda ka itsevas vees elavate molluskite ja kalade kaudu, kui neid sa. Molluskid lasevad vee oma kehast lbi ja koguvad endasse aineid, mis on vees lahustunud vi vetikates sees. Ohtlikuks saab inimestele sellise toidu pikaajaline tarvitamine.

Meil on veeitsengud kahjulikud eelkige seetttu, et nad tekitavad hapnikupuuduse. See tekib siti, kui vetikad tarvitavad hapnikku nagu teisedki organismid, samuti itsengu lpul, kui rakud hakkavad lagunema. Vetikate vohamine lakkab kas jrsu ilmamuutuse, mne vajaliku toiteaine ammendumise vi enesemrgistuse tttu: vga tihedalt asustatud ruumis koguneb liigselt ainevahetussaadusi. ine ummuksisse jmine on surmanud kalu isegi suures Peipsis.



Eesti mitmekesisne mitmekesine sinivetikafloora. Meie tuntuima algoloogi Erich Kuke hinnangul on Eestis 375 sinivetikaliiki[5]. Tpselt pole neid loendatud, sest uusi ksiraamatuid koostades mratakse jrjest uusi liike. Meil on uuritud rohkem kui 700 jrve avavee planktonit, paljudes kll vaid hest suvisest proovist. Kalda res, taimedel ja jrve phjal kasvavad hoopis teised liigid ning nende kohta on vhe teada.

Aare Memets (1977) on Eestis eristanud 27 jrvetpi ja alamtpi, igas erisugune elustik. Kige arvukamalt leidub sinivetikaid suvel eutroofsetes ehk toiteaineterikastes heledaveelistes neutraalsest veidi krgema pH-ga jrvedes, puuduvad nad aga pruuniveelistes happelise veega jrvedes ja vikestes vooluveekogudes. Eesti vhem uuritud valdkond on halotroofsed suhteliselt sinivetikarikkad rannajrved, samuti mullavetikad.



Eesti jrvedes seni mratud suurimad sinivetikate biomassid (g/m3).
Jrv/tiik kuupev mass liik
Rummu 07.04.85 894 Anabaena lemmermannii
Verevi 10.14.85 780 Planktothrix agardhii, Aphanizomenon flos-aquae sp.
Konsu 06.15.82 505 Planktothrix agardhii
Peipsi 07.08.97 380 Gloeotrichia echinulata
Peipsi 08.08.91 245 Anabaena spiroides jt. Anabaena liigid
Schnelli 09.09.94 233 Planktothrix agardhii
Petajrv 07.07.75 205 Anabaena hassallii
Ruusme 07.16.90 190 Anabaena spiroides


Eesti jrvede keskmine sinivetikate biomass on 3,6 g/m3. g/ m3. Peale Peipsi on tabelis kik tugevalt eutroofsed veekogud. Eestis on sinivetikate biomass letanud 50 g/m3 g/m3 umbes kahekmnes jrves, tugevalt eutroofseks saab pidada biomassi juba le kmne. Tegelikult ei pruugi suure biomassi veekogud olla liigirikkad ja vastupidi; sageli on biomassil ja liigirikkusel prdvrdeline seos. le 30 sinivetikaliigi loendusproovis on leitud halotroofses Suurlahes Saaremaal. Sinivetikarohked on veel Luna-Eesti jrvedest Aheru, hijrv, Phajrv, Phja-Eestis Harku ja lemiste jrv, samuti meie suurjrved Peipsi ja Vrtsjrv.

Siiani pole meil peale Erich Kuke uurijat, kes oleks svenenult sinivetikatega tegelnud. Mrangute usaldatavus eeldab aastakmnetepikkusi kogemusi. Eesti sinivetikate nimestikku koloogiliste kommentaaridega pole veel koostatud.



Mida kasulikku saab sinivetikatest? Kagu-Aasias, Aafrikas ja Mehhikos on sinivetikaniite tarvitatud juba sajandeid toiduks. Taadi jrvest kogutud Spirulina platensis sisaldab rohkesti sgisoodat, selle kuivatatud koogid viksid olla vastukaal meie liiga happelisele toidule. Peamiselt kasvatatakse seda erilistes tiikides. 1984. aastal oli tiikide Spirulina (joonis 9) saak soojades maades 720 tonni [2]; 1996. aastal oli Hiinas le 80 kasvanduse kokku sajal hektaril, kus toodeti 400 tonni kuiva Spirulina pulbrit. Neid makse tablettide ja kapslitena, on isegi Spirulina okolaadi [4]. Viimasel aastakmnel on seda lnemaailmas laialdaselt reklaamitud nii dieettoidu, loodusliku ravimi kui ka kosmeetika koostisosana.



Kes on algloomad? See ksimus ei olegi nii lihtne, kui pealtnha paistab. Kik ainuraksed pole algloomad. Traditsiooniliselt jagati eukarootsed herakulised organismid zooloogide, botaanikute ja mkoloogide vahel. Kige rohkem loomi meenutavad, st. liikuvad, fagotsteerivad ja ilma klorofllita organismid nimetati algloomadeks ja anti zooloogidele uurida. Botaanikud vtsid endale protofdid, kes sisaldavad kloroflli, ja mkoloogid said omale seenelaadsed ambid. Sellise meelevaldse klassifikatsiooni tttu vtavad niteks silmviburlased ja vaguviburlased omaks nii botaanikud kui ka zooloogid ning limaseeni kirjeldavad nii zooloogia kui ka mkoloogia ksiraamatud.

Nd on jutud arusaamisele, et on vimatu tmmata kindlat piirjoont herakuliste loomade, taimede ja seente vahele, ning mistlik oleks rkida hest eraldiseisvast protistide riigist, mis hlmab nii heterotroofseid algloomi kui ka autotroofseid vetikaid [1]. Sinna riiki kuuluvad organismid ei ole siis priselt ei loomad, taimed ega seened, vaid protistid.

Protistide eri harude pritolu ja omavaheline sugulus on vga segane ja praegu osaliselt mistmatu. Molekulaarse info phjal (philiselt ribosoomi-RNA) on niteks teada, et viburloomade ja ka ambide eri rhmad on ksteisest vgagi kauged. Niteks on mnede viburloomarhmade geneetiline kaugus teineteisest suurem kui istaimedel ja selgroogsetel. Seeprast ei ole protistide rhmad flogeneetilised, need ei kajasta plvnemist. Praegu oleks veel liiga vara luua protistide flogeneetilist klassifikatsiooni ja seeprast tuleb leppida vana hea ssteemiga. Seega kasutame ka meie endiselt terminit algloomad, kuigi sel pole kindlat evolutsioonilist ega sstemaatilist thendust. koloogias vime algloomi defineerida kui fagotroofseid protiste. Algloomade hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid (Ciliata), viburloomad ehk flagellaadid (Zoomastigina), juurjalgsed (Sarcodina) ja eosloomad (Sporozoa). Eranditult kik eosloomad on parasiidid ja veekolooge huvitavad seeprast ainult kolm esimest rhma.

Eestis on algloomade uurimine alles algusjrgus. Seetttu on veel vara elda, kas meie algloomade kooslused ka millegi poolest muust maailmast erinevad. Siiski on selgunud, et niteks Vrtsjrves on ripsloomadel vga eriline roll. Vrtsjrvest leitud planktiliste tsiliaatide arvukus on tunduvalt suurem kui enamikus sarnastes parasvtme veekogudes ja vastab nitajatelt rohketoitelistele subtroopilistele jrvedele. Ripsloomade biomass on Vrtsjrves suurem kui vesikirbuliste ja keriloomade biomass kokku, eri liike on sealt aga leitud le poolesaja. Miks ripsloomad ennast Vrtsjrves nii hsti tunnevad, on esialgu raske elda. Tenoliselt tingib nende sellise itsengu mitme soodsa tingimuse kokkulangemine.



Kas algloomad on algelised? Testi, nad on kige algsemad ja rgsemad loomad. Kuid see ei thenda sugugi seda, et nad oleksid ka erakordselt lihtsa ehitusega, nagu sageli arvatakse. See prineb ilmselt koolikursusest, kus ambi kirjeldatakse ringivoolava limatombuna. Vastupidi, enamik algloomi on vga keeruka ja peene ehitusega. Sageli nib isegi uskumatuna, mida kike saab moodustada heainsa raku alusel. Tuleb meelde tuletada, et algloomade arengutee on hulkraksete omast sadu miljoneid aastaid pikem. Selle aja jooksul on algloomad kohastunud kikvimalike tingimuste, toiduobjektide, kiskjate, vistlejate ja smbiontidega.

Niteid algloomade ehituse peensustest viks tuua vga palju. Mainime niteks tsiliaate perekonnast Loxodes, kellel on teada Mlleri piekeseks kutsutav organell. See kujutab endast tasakaaluorganit ja annab tsiliaadile infot tema paiknemise kohta ruumis. Dinoflagellaadil Erythropsis leiame moodustise, mida vib nimetada lihtsilmaks olemas on nii valgustundlik pigmendilaik kui ka lts. Arvatakse, et see on flagellaadile vajalik fototaksiseks. Samasugust moodustist tuntakse ka mitmetel viburvetikatel.

Algloomad on kohastunud eluga kikjal, kus leidub vhegi vett. Ripsloom Colpoda cucullus elutseb niteks kastepiiskades, mis tekivad sel puu lehtedele. Kohe, kui kaste on laskunud, vljub tsiliaat tsstist, hakkab toituma bakteritest, pooldub ja kui kaste peval aurustub, on ta juba uuesti entssteerunud. Kuid peale selle on veel olemas ripsloom Sorogena, kes omakorda nendes kastepiiskades vikseid Colpoda cucullusi ja teisi ripsloomi jahib. Kui kastepiisk on thjaks ptud, Sorogena entssteerub, ja kui tilk on aurustunud, kannab tuul tssti edasi teistele lehtedele.

Algloomi leidub ka pinnases, kus nende elukeskkonnaks on mullaosakesi mbritsev ja kapillaarkike titev huke veekiht. Samuti elavad algloomad liivas. Paljud liigid elavad veekogude phjas ja kuuluvad bentose koosseisu. Ja vga paljud algloomad on parasiidid ja elutsevad teistes organismides. Seega on neid tepoolest kikjal, kus leidub vett.

Algloomadest on arenenud kik hulkraksed. Hulkraksuse ja kudede teke thendab, et varem vi hiljem peab selline organism paratamatult surema. Ainult hulkraksete sugurakud on potentsiaalselt surematud ja jtkavad eksistentsi tulevastes plvkondades. Algloomad on teoreetiliselt surematud ja vivad jtkata elamist ning pooldumist igavesti. Neid ei mbritse abirakkudest keha, mis tuleb varem vi hiljem maha jtta ja mida ootab paratamatu hukk. Osal ainuraksetel on teada ka suguline protsess, mis niteks ripsloomadel seisneb kahe pisituuma liitumises. Kuid see ei ole otseselt seotud pooldumisega, mis leiab aset alles kunagi hiljem. Paljudel liikidel puudub suguline protsess aga tiesti.



Kuidas nad toituvad? Algloomadel eristatakse kolm toitumistpi: filtreerijad, kttijad ja lksukasutajad. Filtreerijad panevad ripsmete vi viburitega vee liikuma ja seluvad ripsmetega kik sobiva suurusega toiduosakesed vlja. Osa filtraatoreid paneb vee liikuma tavaliste ripsmetega, aga toiduosakesed seluvad vlja spetsiaalse selaga jikade tihedalt teineteise krval asuvate ripsmetega. Enamikul filtraatoritest erilist sela kll ei ole. Nemad seluvad sobiva toidu vlja samade ripsmetega, millega nad ka vee liikuma panevad. Kige levinum on filtreerimine vibur- ja ripsloomade seas.

Kttijate hulka kuuluvad liigid pavad iga oma toiduobjekti eraldi. Siinjuures pole oluline, kas toiduobjekt on vetikas, teine algloom vi zooplankter, vaid just see, et iga toiduobjekt eraldi vlja valitakse. Saagi pdmisel kasutatakse mitmesugust tehnikat. Niteks ripsloom Dileptus anser keerutab ujudes oma vljasirutatud kombitsat pidevalt ringi. Kui see puutub vastu sobivat saaklooma, haaratakse see, tuuakse kombitsaga rakusuu juurde ja neelatakse. Mned suuremad tsiliaadid vivad toituda isegi viksematest metazooplankteritest. Kttimine on levinud ka vikeste ambide ja flagellaatide hulgas, nende toiduobjektid on bakterid.

Lksukasutajad on liigid, kes on liikumatult kuhugi kinnitunud ja ootavad, et mni sobiv saakloom nende vljasirutatud kombitsaid puutuks. Kui see juhtub, jb saakloom kombitsate klge kinni ja sakse ra. Tpilised lksukasutajad on niteks imikulised (ripsloomade rhm), kes toituvad teistest tsiliaatidest. Neil on erilised torujad kombitsad. Kombitsa klge kinni jnud ohver imetakse jrk-jrgult thjaks, kuni tast jb jrele ksnes kest. Ka vga paljud juurjalgsed on lksukasutajad.

Toitu saadakse periooditi. Sellest on tingitud paljude liikide nn. polmorfne elutskkel. Kui toitu on piisavalt, on loomad suured, toituvad aktiivselt ja liiguvad vhe. Kui toit lpeb, jaguneb loom mitmeks viksemaks, tunduvalt liikuvamaks isendiks, kellel on seetttu suurem tenosus uuesti toitu leida. Sellest on kasu, kui sobiv sk pole veekogus htlaselt levinud. Kui toit uuesti leitakse, taastuvad ka liigi esialgsed suured mtmed.

Osal ripsloomaliikidel teatakse kaht vormi: vike (mikrostoom) ja suur (makrostoom). Vikesed toituvad tavaliselt bakteritest. Kui bakterid lpevad, muutuvad mikrostoomid tunduvalt suuremateks makrostoomideks ja hakkavad sma teisi tsiliaate. Nii suudab liik leitud toidulaiku kauem ra kasutada. Mnedel rvtoidulistel ripsloomadel tuntakse aga teistsugust polmorfismi: nad on vimelised oma raku kuju sobitama saakloomade suurusega.



Mis on algloomadest kasu? Suurt osa elusaid vetikaid ei saa veeloomad toiduks tarvitada. Surnud vetikaid lagundavad ja tarbivad bakterid. Need on aga liiga vikesed, et suured hulkraksed neid sa saaksid. Siin tulevadki mngu algloomad. Neile on bakterid igati suuprased, algloomi omakorda svad aga juba metazooplankterid ja kalamaimud. Paljude kalade noorjrgud kasutavad oma elu varastel etappidel toiduks just algloomi. Seega on algloomad thtis sild veekogude toitumisahelates, kiirendades oluliselt aine- ja energiavoogu veekogu kossteemis [3].

Mningad algloomade liigid on omased orgaaniliste ainetega mingil mral saastatud mageveele. Seda algloomade omadust kasutatakse vee kvaliteedi bioloogilises analsis. Niteks ripsloomade Colpidium colpoda ja Spirostomum spp. leidumine viitab tavaliselt tugevale reostusele.

Merelised algloomad ambloomad ja kiirloomad on etendanud olulist osa mere settekivimite moodustamisel. Paljude miljonite aastate jooksul on ainuraksete mikroskoopiliselt vikesed skeletid merephja sadenenud. Merede phjasetted on muundunud settekivimiteks. Paljud neist, niteks lubjakivimid, kriidilademed jt. koosnevad peamiselt merevees elutsenud juurjalgsete skeletijnustest.



Mida siis jreldada? Need paljale silmale nhtamatud organismid on samamoodi kossteemide lahutamatud osad kui inimesele arusaadavad suurliigid. Ilma algloomade ja sinivetikateta ei saa olla lhet, angerjat vi luike.

Eestis leidub vhe maailma mastaabis haruldasi mikroorganisme, kuid nende mitmekesisus loob kossteemide eripra ja see on meil juba midagi ainulaadset. Teave planktoni liigilise mitmekesisuse kohta vimaldab selgitada koloogilisi mehhanisme veekogus. See omakorda loob vimaluse ennustada veekogude arengut ja kavandada vajaduse korral kaitset.



Reet Laugaste, Priit Zingel, Ingmar Ott
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet