Viimasel ajal on laialt levinud ideed suuremate maismaataimede ja -loomade mitmekesisuse vähenemisest või suurenemisest ja selle tagajärgedest. Mida on teada veekogudes toimuvast ja eriti mikroorganismidest? Kas seal leiavad aset samad nähtused? Kui palju me üldse teame vee mikroorganismide liikidest? Kas Eestis on midagi eripärast?

Liigiline mitmekesisus ja siseveekogude ökoseisund. Ökoloogiateadmiste kohaselt on mitmekesisema elustikuga biosüsteemide aineringe efektiivsem, sest biotoobi ressursse kasutatakse igapidi. Siit tuleneb ka järgmine põhimõte: mitmekesisema elustikuga ökosüsteem püsib paremini tasakaalus, on stabiilsem. Sellises ökosüsteemis on liikide konkurents väike, koosluse ruumiline struktuur maksimaalselt liigestunud ja aastane produktsioon ligikaudu võrdne kooslusest välja langeva biomassiga [6].

Stabiilsuse puhul peab arvestama veel konstantsust, inertsust ja paindlikkust. Esimene iseloomustab ökosüsteemi aineringe näitajate väärtuste püsivust ajas, teine muutustele vastupidavuse kestvust ja kolmas eneseregulatsiooni võimet taastada seisund. Keeruka, mitmekesise struktuuriga ökosüsteemid on enamasti väga püsivad, kuid kord kadunud tasakaalu on raske taastada. Lihtsa struktuuriga ökosüsteemides on tasakaalu kerge kallutada ja see taastub kiiresti, s.t. paindlikkus on suur. Samal ajal on aga eripärane, et uus tasakaal luuakse varasemast teistsuguste kooslustega ja algne kaob enamasti pöördumatult.

Eesti siseveekogude ökosüsteemid on äärmiselt mitmekesised. See tuleneb kogu looduse ja keskkonna eripärast. Toidupüramiidi madalamate astmete liigid on ökosüsteemi stabiilsuse loomisel erilise tähtsusega. Nad moodustavad toiduvõrgustiku aluse. Kuigi Eestis veekogude mikroorganismide hulgas leidub vähe maailma mastaabis haruldasi liike, peab arvestama nende osa ökosüsteemi kui terviku funktsioneerimisel. Eesti siseveekogud on võrreldes paljude teiste paikadega säilitanud oma loodusliku ilme.

Hirmsad elukad sinivetikad. Üks tont kõnnib (pigem küll ujub) ringi mööda Eestimaad – sinivetikatont. Ajalehtedes avaldatakse hirmulugusid veekogude kohta, kust teda on leitud. Mõnelgi korral on tulnud rahustada tuttavaid, kes järve ääres kartlikult varbaga vett katsuvad ja uurivad, ega seal ometi sinivetikaid ole. Tegelikkuses ei leia sinivetikateta veekogu. Veelgi enam, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutüvedel. Seepärast on algoloogil üsna naljakas lugeda “erakordseid” uudiseid järvest leitud sinivetikate kohta. Samuti on kentsakas kasutada selle hõimkonna nimetust ainsuses: “järvest leiti sinivetikas”. Samahea on öelda, et metsast leiti puu.

Miks siis on sinivetikad omandanud nii halva kuulsuse, miks kardetakse neid isegi rohkem kui haigusttekitavaid baktereid? Põhjus on sinivetikate võimes kiiresti ja hulgaliselt paljunedes koguneda vee pinnakihti. Selline püreesupi sarnane õitsev vesi sageli haiseb ning on suplejatele ebameeldiv (joonis 1). Ning pole harvad juhtumid, kui selle supi sees suplejatel läheb nahk kupla ja hakkab kihelema. Harvem on sellise niisuguse vee joomine põhjustanud kariloomade hukku ja inimeste haigestumist. Mida rikkalikumalt leidub vees toitesooli, fosforit ja lämmastikku, seda sagedamini ja rikkalikumalt vesi õitseb. Osa sinivetikaid eritab aga tõesti toksilisi aineid.

Kas sinivetikad ongi üldse vetikad? Siiani pole kokku lepitud, kas neid käsitleda taimede või hoopis bakteritena. Eelistame nimetust “sinivetikad” lihtsalt ajaloolistel põhjustel. Siin lähevad teadlaste arvamused lahku: geneetikud ja molekulaarbioloogid liigitavad nad bakterite, botaanikud ja hüdrobioloogid vetikate hulka. Omast kohast on õigus mõlemal: nende raku ehitus sarnaneb bakteritega, eluvorm ja toitumistüüp (fotoautotroofia) on nagu vetikatel. Bakterirakk on teatavasti lihtsama ehitusega kui taimerakk: puudub tsellulooskest, eristunud rakutuum ja pigmendikehakesed ehk kromatofoorid. Samas on sinivetika raku ehitus sarnane päristuumsete (eukarüootsete) vetikatega ja mis peaasi – nende rakkudes toimub fotosüntees.

Tegelikult pole siin vastuolu, kui nimetust “vetikad” tõlgendada ökoloogilise, mitte taksonoomilise terminina: arengulooliselt kuuluvad sinivetikad bakterite, ökoloogiliselt aga vetikate hulka. Taksonoomias on korrektne kasutada nimetust tsüanoprokarüoodid, ka tsüanobakterid, ökoloogilistes kirjutistes on aga sinivetikad täiesti omal kohal. Mõiste “vetikad” (Algae) võttis kasutusele juba Linné ja ka temal kuulusid sellesse rühma peale “päris vetikate” ka veesõnajalad, sammalloomad ja käsnad.

Sinivetikaid on maailmas hinnanguliselt umbes 2000–2500 liiki. Nagu kõigi väikeste oleste, pole ka sinivetikate liikide koguarvu seni täpselt kindlaks tehtud ja arvatavasti niipea ei tehtagi. Eristuskriteeriumid muutuvad pidevalt ja olukorras, kus need põhinevad üha enam geenijärjestustel, tuleb kogu taksonoomia varem või hiljem täielikult ümber korraldada.

Kuidas nad välja näevad ja mis neil sees on? Enamik neist on paljale silmale nähtamatud, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Arvatavasti on iga supleja tähele pannud vees hõljuvaid sinakasrohelisi paarimillimeetrise läbimõõduga kägarikke. Need on sinivetika kolooniad, mis koosnevad sadadest väga tillukestest rakkudest. Kolooniaid või niite hoiab koos polüsahhariidne lima. Suurimad koloniaalsed koloonialised liigid võivad olla paarikümne sentimeetrise läbimõõduga, nagu ülepannikoogid. On ka päris üherakulisi sinivetikaid, mille raku läbimõõt on alla kahe mikromeetri.

Teine äärmus on mitmesentimeetrise läbimõõduga pilvvetika (Nostoc) kolooniad (joonis 2, 3). Ühte liiki kutsutakse eesti keeles järveploomiks ja suuremad neist ongi ploomi mõõtmetega. Suuremal osal koloonialistest ja niitjatest vormidest on raku sees gaasivakuoolid, proteiinist seinaga õõnsused, mis lasevad läbi rakumahla gaase, kuid vedelikku mitte. Need vähendavad vetika kaalu, hoiavad teda veekihis hõljuvana ja annavad ka võimaluse vees üles-alla liikuda ning sobivaid tingimusi otsida.

Mikroskoobis näivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena (joonis 4), kuid vees sinakasrohelistena. Värvuse annab neile klorofüll, toonijateks teised pigmendid nagu müksoksantofüll, fükotsüaniinid ja fükoerütriin. Kui lisapigmente on rohkesti, võib vetikate värvus varieeruda violetsest tumepruuni ja -punaseni.

Mõnel niitja ehitusega sinivetikaperekonnal on heterotsüstid – paksu seinaga värvuseta rakud, mis sisaldavad ensüüm nitrogenaasi ja toimivad õhulämmastiku sidujatena (joonis 5, 6). Kui elu läheb raskeks, moodustavad paljud puhkespoore ehk akineete, suuri paksuseinalisi varuainetega täidetud rakke, mis elavad üle kuivuse, toidupuuduse või talvekülma ning hakkavad soodsas keskkonnas jälle kasvama. Järve põhjal võivad akineedid püsida elusana kümneid aastaid.

Kus nad elavad? Meie kliimavööndis paistavad sinivetikad kõige rohkem silma vees hõljuvate kolooniatena. Leidub siiski tingimusi, mida enamik sinivetikaliike ei talu: happeline vesi (madal pH), hägusus, loksutamine või kiire vool. Mõni liik on aga just nende tingimustega kohanenud: pidevalt segiloksutatud häguses Võrtsjärves on veekihis ülekaalus niitjad sinivetikad (joonis 7), keda ei leidu väikeste jõgede ja kiire vooluga ojade ning rabajärvede planktonis. Ka laugastes on oma sinivetikafloora.

Sinivetikad on enamikus soojalembesed ja paljunevad hoogsasti suvekuudel; nende meelistemperatuur on üle 20 soojakraadi. Seetõttu on nad tõeline nuhtlus just meist lõunapoolsetes maades. Kui Eesti väikejärvedest võib veeõitsengu ajal leida mõnisada grammi sinivetikaid kuupmeetris avavees, siis Ukrainas Dnepri veehoidlates on nende hulk sama veekoguse kohta ületanud paari paar kilogrammi. Just troopikast on teada kõige rohkem kariloomade mürgistusjuhtumeid. On liike, kes kannatavad kuumaveeallikates välja kuni 83-kraadist vett.

Toitesoolade, eriti fosfori suhtes on sinivetikad nõudlikud. Veeõitsengu eeldus on piisav toitainekogus ja sobiv lämmastiku ja fosfori vahekord järves, mis õitsengu ajal on tavaliselt alla kümne. Et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja sooje ja vaikseid ilmu. Milline liik ülekaalu saavutab, oleneb toitesoolade omastamise ja tagavaraks kogumise kiirusest.

Üsna hiljuti avastati, et sinivetikad-pikoplankterid moodustavad märkimisväärse osa mereplanktonist. Polaarmeredes on sinivetikaid vähe või pole neid üldse; see-eest leidub tillukesi vorme väga arvukalt lõuna pool. Seal on fotosünteesiva kihi allosas, kuhu ulatub vaid viiekümnendik päikesevalgusest, ühes milliliitris vees loendatud kuni 10 000 rakku. Vetikarakkudes rohkesti sisalduv pigment fükoerütriin neelab just sinirohelist valgust, mis tungib vees sügavale [4]. Soojades meredes on laialt levinud suur niitjas sinivetikas Trichodesmium (joonis 8). Vaikse ilmaga kogunevad nad pinnakihti ja moodustavad õitsvaid laike, mille pindala on olnud Eestist suurem. Meremehed kutsuvad seda nähtust meresaepuruks. Eesti rannikumeres põhjustavad veeõitsengut Nodularia spumigena ja Aphanizomenon flos-aquae.

Eluvõitluses edukad. Sinivetikate edu tagavad väga pika arengu jooksul kujunenud omadused. Nendest mainisime puhkespooride moodustamist raskete aegade üleelamiseks, üles-alla liikumise võimet gaasivakuoolidega liikidel, võimet ahmida lühikese aja jooksul tagavaraks toitesooli ning võimet siduda õhulämmastikku. Omapärase pigmentide koostise tõttu saavad nad elada ja fotosünteesida ka siis, kui valgust on väga vähe. Peale selle võivad nad agressiivselt käituda, eritades aineid, mis peatavad võistlevatel organismidel arengu (bakteriotsiinid, antibiootikum tsüanobakteriin).

Kurikuulsad on mõned sinivetikad aga mürkide, tsüanotoksiinide eritamise tõttu. Kuigi mürke võivad toota ka vetikad mitmest teisest rühmast, on sinivetikad magevees peamised. Mürke toodab 40 liiki. Meie järvedes on neist levinud perekondade Planktothrix (joonis 10), Microcystis, Anabaena, Woronichinia ja Aphanizomenon (joonis 11) liigid ning Peipsis Gloeotrichia echinulata (joonis 12). Nende leidumine ei tähenda aga, et vesi peab olema tingimata mürgine. Nagu bakteritel tavaline, võib iga liik moodustada füsioloogiliselt erinevaid tüvesid, mis saavad kergesti üksteiseks muutuda. Seetõttu võib õitsengu laigus ühes osas mürk esineda, teises mitte.

Mis tingimustel mingi vetikas mürgiseks muutub, on uurijatel siiani selgusetu. Katsetes on mõnel juhul ärgitajaks toidupuudus, valguse vähesus või üleküllus. Enamasti hakkab mürk vette eralduma vetikate lagunemisel, mõnikord juba veeõitsengu kõrgajal. Vetikamürke on kahesuguseid: närvi- ja maksamürgid. Närvimürgid peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele ning surm võib saabuda näiteks hingamislihaste krampide tõttu. Maksamürkide kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad; pikaajalise mõju puhul maks kärbub.

Üsna palju andmeid on sinivetikarikka vee joomise kurbadest tagajärgedest kariloomadele. Õnneks inimesed sellist vetikasuppi tavaliselt ei joo. Kui joogivett võetakse mõnest niisugusest järvest nagu meil Ülemiste, peab vee vett mürgisust aga pidevalt kontrollima, et need?lahustunud mürgid läbi filtri inimesteni ei jõuaks. Brasiilias suri 1990. aastate teisel poolel 55 inimest, kelle maksast leiti mikrotsüstiini, põhjuseks puhastamata joogivesi [8].

Eestis on teada paar juhtumit, kus kariloomad võisid hukkuda vetikate tõttu. Rohkem on kuulda suplejate ebameeldivustest, kel nahk on kupla läinud ja sügelema hakanud. Siiani pole andmeid Peipsi veeõitsengute halvast mõjust inimeste tervisele. Peipsi-ääre vanemad elanikud on ammust ajast harjunud teed keetma järveveega, pidi olema palju parem kui kraanivesi. Arvatavasti ei võta nad seda suvel siiski päris kalda äärest.

Vetikamürgid võivad inimesteni jõuda ka õitsevas vees elavate molluskite ja kalade kaudu, kui neid süüa. Molluskid lasevad vee oma kehast läbi ja koguvad endasse aineid, mis on vees lahustunud või vetikates sees. Ohtlikuks saab inimestele sellise toidu pikaajaline tarvitamine.

Meil on veeõitsengud kahjulikud eelkõige seetõttu, et nad tekitavad hapnikupuuduse. See tekib öösiti, kui vetikad tarvitavad hapnikku nagu teisedki organismid, samuti õitsengu lõpul, kui rakud hakkavad lagunema. Vetikate vohamine lakkab kas järsu ilmamuutuse, mõne vajaliku toiteaine ammendumise või enesemürgistuse tõttu: väga tihedalt asustatud ruumis koguneb liigselt ainevahetussaadusi. Öine ummuksisse jäämine on surmanud kalu isegi suures Peipsis.

Eesti mitmekesisne mitmekesine sinivetikafloora. Meie tuntuima algoloogi Erich Kuke hinnangul on Eestis 375 sinivetikaliiki[5]. Täpselt pole neid loendatud, sest uusi käsiraamatuid koostades määratakse järjest uusi liike. Meil on uuritud rohkem kui 700 järve avavee planktonit, paljudes küll vaid ühest suvisest proovist. Kalda ääres, taimedel ja järve põhjal kasvavad hoopis teised liigid ning nende kohta on vähe teada.

Aare Mäemets (1977) on Eestis eristanud 27 järvetüüpi ja alamtüüpi, igas erisugune elustik. Kõige arvukamalt leidub sinivetikaid suvel eutroofsetes ehk toiteaineterikastes heledaveelistes neutraalsest veidi kõrgema pH-ga järvedes, puuduvad nad aga pruuniveelistes happelise veega järvedes ja väikestes vooluveekogudes. Eesti vähem uuritud valdkond on halotroofsed suhteliselt sinivetikarikkad rannajärved, samuti mullavetikad.

Eesti järvedes seni määratud suurimad sinivetikate biomassid (g/m–3).
Järv/tiik kuupäev mass liik
Rummu 07.04.85 894 Anabaena lemmermannii
Verevi 10.14.85 780 Planktothrix agardhii, Aphanizomenon flos-aquae sp.
Konsu 06.15.82 505 Planktothrix agardhii
Peipsi 07.08.97 380 Gloeotrichia echinulata
Peipsi 08.08.91 245 Anabaena spiroides jt. Anabaena liigid
Schnelli 09.09.94 233 Planktothrix agardhii
Petajärv 07.07.75 205 Anabaena hassallii
Ruusmäe 07.16.90 190 Anabaena spiroides

Eesti järvede keskmine sinivetikate biomass on 3,6 g/m–3. g/ m3. Peale Peipsi on tabelis kõik tugevalt eutroofsed veekogud. Eestis on sinivetikate biomass ületanud 50 g/m–3 g/m3 umbes kahekümnes järves, tugevalt eutroofseks saab pidada biomassi juba üle kümne. Tegelikult ei pruugi suure biomassi veekogud olla liigirikkad ja vastupidi; sageli on biomassil ja liigirikkusel pöördvõrdeline seos. Üle 30 sinivetikaliigi loendusproovis on leitud halotroofses Suurlahes Saaremaal. Sinivetikarohked on veel Lõuna-Eesti järvedest Aheru, Ähijärv, Pühajärv, Põhja-Eestis Harku ja Ülemiste järv, samuti meie suurjärved Peipsi ja Võrtsjärv.

Siiani pole meil peale Erich Kuke uurijat, kes oleks süvenenult sinivetikatega tegelnud. Määrangute usaldatavus eeldab aastakümnetepikkusi kogemusi. Eesti sinivetikate nimestikku ökoloogiliste kommentaaridega pole veel koostatud.

Mida kasulikku saab sinivetikatest? Kagu-Aasias, Aafrikas ja Mehhikos on sinivetikaniite tarvitatud juba sajandeid toiduks. Tðaadi järvest kogutud Spirulina platensis sisaldab rohkesti söögisoodat, selle kuivatatud koogid võiksid olla vastukaal meie liiga happelisele toidule. Peamiselt kasvatatakse seda erilistes tiikides. 1984. aastal oli tiikide Spirulina (joonis 9) saak soojades maades 720 tonni [2]; 1996. aastal oli Hiinas üle 80 kasvanduse kokku sajal hektaril, kus toodeti 400 tonni kuiva Spirulina pulbrit. Neid müüakse tablettide ja kapslitena, on isegi Spirulina ðokolaadi [4]. Viimasel aastakümnel on seda läänemaailmas laialdaselt reklaamitud nii dieettoidu, loodusliku ravimi kui ka kosmeetika koostisosana.

Kes on algloomad? See küsimus ei olegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Kõik ainuraksed pole algloomad. Traditsiooniliselt jagati eukarüootsed üherakulised organismid zooloogide, botaanikute ja mükoloogide vahel. Kõige rohkem loomi meenutavad, st. liikuvad, fagotsüteerivad ja ilma klorofüllita organismid nimetati algloomadeks ja anti zooloogidele uurida. Botaanikud võtsid endale protofüüdid, kes sisaldavad klorofülli, ja mükoloogid said omale seenelaadsed amööbid. Sellise meelevaldse klassifikatsiooni tõttu võtavad näiteks silmviburlased ja vaguviburlased omaks nii botaanikud kui ka zooloogid ning limaseeni kirjeldavad nii zooloogia kui ka mükoloogia käsiraamatud.

Nüüd on jõutud arusaamisele, et on võimatu tõmmata kindlat piirjoont üherakuliste loomade, taimede ja seente vahele, ning mõistlik oleks rääkida ühest eraldiseisvast protistide riigist, mis hõlmab nii heterotroofseid algloomi kui ka autotroofseid vetikaid [1]. Sinna riiki kuuluvad organismid ei ole siis päriselt ei loomad, taimed ega seened, vaid protistid.

Protistide eri harude päritolu ja omavaheline sugulus on väga segane ja praegu osaliselt mõistmatu. Molekulaarse info põhjal (põhiliselt ribosoomi-RNA) on näiteks teada, et viburloomade ja ka amööbide eri rühmad on üksteisest vägagi kauged. Näiteks on mõnede viburloomarühmade geneetiline kaugus teineteisest suurem kui õistaimedel ja selgroogsetel. Seepärast ei ole protistide rühmad fülogeneetilised, need ei kajasta põlvnemist. Praegu oleks veel liiga vara luua protistide fülogeneetilist klassifikatsiooni ja seepärast tuleb leppida “vana hea” süsteemiga. Seega kasutame ka meie endiselt terminit “algloomad”, kuigi sel pole kindlat evolutsioonilist ega süstemaatilist tähendust. Ökoloogias võime algloomi defineerida kui fagotroofseid protiste. Algloomade hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid (Ciliata), viburloomad ehk flagellaadid (Zoomastigina), juurjalgsed (Sarcodina) ja eosloomad (Sporozoa). Eranditult kõik eosloomad on parasiidid ja veeökolooge huvitavad seepärast ainult kolm esimest rühma.

Eestis on algloomade uurimine alles algusjärgus. Seetõttu on veel vara öelda, kas meie algloomade kooslused ka millegi poolest muust maailmast erinevad. Siiski on selgunud, et näiteks Võrtsjärves on ripsloomadel väga eriline roll. Võrtsjärvest leitud planktiliste tsiliaatide arvukus on tunduvalt suurem kui enamikus sarnastes parasvöötme veekogudes ja vastab näitajatelt rohketoitelistele subtroopilistele järvedele. Ripsloomade biomass on Võrtsjärves suurem kui vesikirbuliste ja keriloomade biomass kokku, eri liike on sealt aga leitud üle poolesaja. Miks ripsloomad ennast Võrtsjärves nii hästi tunnevad, on esialgu raske öelda. Tõenäoliselt tingib nende sellise õitsengu mitme soodsa tingimuse kokkulangemine.

Kas algloomad on algelised? Tõesti, nad on kõige algsemad ja ürgsemad loomad. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et nad oleksid ka erakordselt lihtsa ehitusega, nagu sageli arvatakse. See pärineb ilmselt koolikursusest, kus amööbi kirjeldatakse ringivoolava limatombuna. Vastupidi, enamik algloomi on väga keeruka ja peene ehitusega. Sageli näib isegi uskumatuna, mida kõike saab moodustada üheainsa raku alusel. Tuleb meelde tuletada, et algloomade arengutee on hulkraksete omast sadu miljoneid aastaid pikem. Selle aja jooksul on algloomad kohastunud kõikvõimalike tingimuste, toiduobjektide, kiskjate, võistlejate ja sümbiontidega.

Näiteid algloomade ehituse peensustest võiks tuua väga palju. Mainime näiteks tsiliaate perekonnast Loxodes, kellel on teada “Mülleri põiekeseks” kutsutav organell. See kujutab endast tasakaaluorganit ja annab tsiliaadile infot tema paiknemise kohta ruumis. Dinoflagellaadil Erythropsis leiame moodustise, mida võib nimetada lihtsilmaks – olemas on nii valgustundlik pigmendilaik kui ka lääts. Arvatakse, et see on flagellaadile vajalik fototaksiseks. Samasugust moodustist tuntakse ka mitmetel viburvetikatel.

Algloomad on kohastunud eluga kõikjal, kus leidub vähegi vett. Ripsloom Colpoda cucullus elutseb näiteks kastepiiskades, mis tekivad öösel puu lehtedele. Kohe, kui kaste on laskunud, väljub tsiliaat tsüstist, hakkab toituma bakteritest, pooldub ja kui kaste päeval aurustub, on ta juba uuesti entsüsteerunud. Kuid peale selle on veel olemas ripsloom Sorogena, kes omakorda nendes kastepiiskades väikseid Colpoda cucullus’i ja teisi ripsloomi jahib. Kui kastepiisk on tühjaks püütud, Sorogena entsüsteerub, ja kui tilk on aurustunud, kannab tuul tsüsti edasi teistele lehtedele.

Algloomi leidub ka pinnases, kus nende elukeskkonnaks on mullaosakesi ümbritsev ja kapillaarkäike täitev õhuke veekiht. Samuti elavad algloomad liivas. Paljud liigid elavad veekogude põhjas ja kuuluvad bentose koosseisu. Ja väga paljud algloomad on parasiidid ja elutsevad teistes organismides. Seega on neid tõepoolest kõikjal, kus leidub vett.

Algloomadest on arenenud kõik hulkraksed. Hulkraksuse ja kudede teke tähendab, et varem või hiljem peab selline organism paratamatult surema. Ainult hulkraksete sugurakud on potentsiaalselt surematud ja jätkavad eksistentsi tulevastes põlvkondades. Algloomad on teoreetiliselt surematud ja võivad jätkata elamist ning pooldumist igavesti. Neid ei ümbritse “abirakkudest keha”, mis tuleb varem või hiljem maha jätta ja mida ootab paratamatu hukk. Osal ainuraksetel on teada ka suguline protsess, mis näiteks ripsloomadel seisneb kahe pisituuma liitumises. Kuid see ei ole otseselt seotud pooldumisega, mis leiab aset alles kunagi hiljem. Paljudel liikidel puudub suguline protsess aga täiesti.

Kuidas nad toituvad? Algloomadel eristatakse kolm toitumistüüpi: filtreerijad, küttijad ja lõksukasutajad. Filtreerijad panevad ripsmete või viburitega vee liikuma ja sõeluvad ripsmetega kõik sobiva suurusega toiduosakesed välja. Osa filtraatoreid paneb vee liikuma tavaliste ripsmetega, aga toiduosakesed sõeluvad välja spetsiaalse “sõelaga” – jäikade tihedalt teineteise kõrval asuvate ripsmetega. Enamikul filtraatoritest erilist “sõela” küll ei ole. Nemad sõeluvad sobiva toidu välja samade ripsmetega, millega nad ka vee liikuma panevad. Kõige levinum on filtreerimine vibur- ja ripsloomade seas.

Küttijate hulka kuuluvad liigid püüavad iga oma toiduobjekti eraldi. Siinjuures pole oluline, kas toiduobjekt on vetikas, teine algloom või zooplankter, vaid just see, et iga toiduobjekt eraldi välja valitakse. Saagi püüdmisel kasutatakse mitmesugust tehnikat. Näiteks ripsloom Dileptus anser keerutab ujudes oma väljasirutatud kombitsat pidevalt ringi. Kui see puutub vastu sobivat saaklooma, haaratakse see, tuuakse kombitsaga rakusuu juurde ja neelatakse. Mõned suuremad tsiliaadid võivad toituda isegi väiksematest metazooplankteritest. Küttimine on levinud ka väikeste amööbide ja flagellaatide hulgas, nende toiduobjektid on bakterid.

Lõksukasutajad on liigid, kes on liikumatult kuhugi kinnitunud ja ootavad, et mõni sobiv saakloom nende väljasirutatud kombitsaid puutuks. Kui see juhtub, jääb saakloom kombitsate külge kinni ja süüakse ära. Tüüpilised lõksukasutajad on näiteks imikulised (ripsloomade rühm), kes toituvad teistest tsiliaatidest. Neil on erilised torujad kombitsad. Kombitsa külge kinni jäänud ohver imetakse järk-järgult tühjaks, kuni tast jääb järele üksnes kest. Ka väga paljud juurjalgsed on lõksukasutajad.

Toitu saadakse periooditi. Sellest on tingitud paljude liikide nn. polümorfne elutsükkel. Kui toitu on piisavalt, on loomad suured, toituvad aktiivselt ja liiguvad vähe. Kui toit lõpeb, jaguneb loom mitmeks väiksemaks, tunduvalt liikuvamaks isendiks, kellel on seetõttu suurem tõenäosus uuesti toitu leida. Sellest on kasu, kui sobiv söök pole veekogus ühtlaselt levinud. Kui toit uuesti leitakse, taastuvad ka liigi esialgsed suured mõõtmed.

Osal ripsloomaliikidel teatakse kaht vormi: väike (mikrostoom) ja suur (makrostoom). Väikesed toituvad tavaliselt bakteritest. Kui bakterid lõpevad, muutuvad mikrostoomid tunduvalt suuremateks makrostoomideks ja hakkavad sööma teisi tsiliaate. Nii suudab liik leitud toidulaiku kauem ära kasutada. Mõnedel röövtoidulistel ripsloomadel tuntakse aga teistsugust polümorfismi: nad on võimelised oma raku kuju sobitama saakloomade suurusega.

Mis on algloomadest kasu? Suurt osa elusaid vetikaid ei saa veeloomad toiduks tarvitada. Surnud vetikaid lagundavad ja tarbivad bakterid. Need on aga liiga väikesed, et suured hulkraksed neid süüa saaksid. Siin tulevadki mängu algloomad. Neile on bakterid igati suupärased, algloomi omakorda söövad aga juba metazooplankterid ja kalamaimud. Paljude kalade noorjärgud kasutavad oma elu varastel etappidel toiduks just algloomi. Seega on algloomad tähtis sild veekogude toitumisahelates, kiirendades oluliselt aine- ja energiavoogu veekogu ökosüsteemis [3].

Mõningad algloomade liigid on omased orgaaniliste ainetega mingil määral saastatud mageveele. Seda algloomade omadust kasutatakse vee kvaliteedi bioloogilises analüüsis. Näiteks ripsloomade Colpidium colpoda ja Spirostomum spp. leidumine viitab tavaliselt tugevale reostusele.

Merelised algloomad – amööbloomad ja kiirloomad – on etendanud olulist osa mere settekivimite moodustamisel. Paljude miljonite aastate jooksul on ainuraksete mikroskoopiliselt väikesed skeletid merepõhja sadenenud. Merede põhjasetted on muundunud settekivimiteks. Paljud neist, näiteks lubjakivimid, kriidilademed jt. koosnevad peamiselt merevees elutsenud juurjalgsete skeletijäänustest.

Mida siis järeldada? Need paljale silmale nähtamatud organismid on samamoodi ökosüsteemide lahutamatud osad kui inimesele arusaadavad suurliigid. Ilma algloomade ja sinivetikateta ei saa olla lõhet, angerjat või luike.

Eestis leidub vähe maailma mastaabis haruldasi mikroorganisme, kuid nende mitmekesisus loob ökosüsteemide eripära ja see on meil juba midagi ainulaadset. Teave planktoni liigilise mitmekesisuse kohta võimaldab selgitada ökoloogilisi mehhanisme veekogus. See omakorda loob võimaluse ennustada veekogude arengut ja kavandada vajaduse korral kaitset.