Aasta puud on meie ajakiri kadunud professor Viktor Masingu soovitusel valinud ja mitmekülgselt tutvustanud alates 1996. aastast. Esimestena võtsime ette soosituimad – kadaka ja kuuse, keda Eesti Looduse lugejad toonases mõttevahetuses pakkusid kõige rohkem rahvuspuuks. Hiljem lasksime aasta puu valida lastel, kes osalesid Eestimaa põlispuid käsitlevas projektis ning vastasid agaralt Eesti Looduse aasta puu lehekülgedel esitatud küsimustele. Viimasel ajal oleme järgmise aasta puu valimisse kaasanud kõik soovijad.

Mainumbris küsisimegi taas, milline võiks olla järgmise aasta puu. Ajakirja koduleheküljel korraldatud hääletusel tuli seekord kindlalt esikohale vaher.

Vahtra perekonna 150–200 liigist, mis on levinud nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas, kasvab Eestis looduslikult vaid üks – harilik vaher – kultuuris veel mitmeid, neist levinumad saarvaher, mägivaher, tatari vaher, mägivaher jt.

Ega harilikku vahtratki metsas just sageli ei näe: vaid vähesel määral Lääne-Eestis ja saartel ning klindialustes pangametsades koos saare, jalaka, pärna ja teiste laialehiste liikidega. Ometi tunneb seda puud peaaegu igaüks, sest ta on meil üks armastatumaid kodu- ja pargipuid. Hiljaaegu koolilaste seas korraldatud puude tundmise küsitluses asetus vaher gümnaasiumiõpilaste vastustes lausa esikohale – teda tundis 98,8% küsitletutest; põhikooli õpilastest tundis vahtrat 88,4%.

Püüame järgmise aasta jooksul pakkuda võimalikult palju huvitavat teavet nii hästi äratuntava koduse vahtrapuu kui ka tema perekonnakaaslaste kohta Eestis ning laias maailmas. Ootame huvitavaid tähelepanekuid vahtra kohta ka oma lugejailt.

Ann Marvet