Kui Jaroslav Hashek ei oleks kellelegi proua Müllerovale pannud suhu nüüdseks lausa legendaarseks kujunenud sõnu “Nii nad tapsidki meie Ferdinandi!”, kas küsiksime siis täna sarnaselt Shvejkile: “Missuguse Ferdinandi, proua Müllerova?”

Vaevalt. Hashek on selle klassikasse läinud ütlusega pakkunud küll suurepärase võimaluse tõsiste asjade üle ironiseerida, aga tänased eurooplased ei saaks siiski nii ehk teisiti kuidagi mööda tõsiasjast, et lõppkokkuvõttes just kaks suurt sõda ja nendega seonduv on kujundanud kogu 20. sajandit. Ka Eesti saatust ja ajalugu, mille lained on käinud samuti sõjast sõjani. Ja kui ajaloodoktor Hannes Walter ka omalt poolt veidi ironiseerides võrdleb sõda otsekui olümpiamängudega, mil riik nagu sportlane iga viimse kui lihase pingule tõmbab, siis isiklikult oleksin küll nõus loobuma rekorditest tehnoloogilises võidujooksus, kui ainult oleks vähem neid, kelle mõttetult varakult lõppenud elu mälestada. Õnneks on Euroopa täna ühtsem kui ehk kunagi varem. Võisime seda oma silmaga näha näiteks Normandia dessandi 60. aastapäevale pühendatud mälestustseremoonial, kuhu oli kogunenud rohkesti selle maailma vägevaid, kaasa arvatud Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder. Loodetavasti on Teine ja seda enam ka Esimene maailmasõda nüüd tõesti lõpuks lõppenud…

Aga Euroopa valis hiljuti ka parlamenti. Ja valis sinna rohkesti sotsialiste. Eestistki suundub ühte suuremasse, u 200-liikmelisse sotsialistlikku fraktsiooni kolm saadikut. Enamasti väidetakse küll, et Eestis oli tegu isikuvalimistega ja et ei hääletatud niivõrd sotsiaaldemokraatia poolt. Sotsiaaldemokraatia poolt hääletamine tundub meie tänases ühiskonnas olevat nagu kuidagi kehvem valik kui Toomas Hendrik Ilves isiklikult. Ometi näib mulle, et enamik meist tahaks sisimas ühtaegu nii parem- kui vasakpoolset poliitikat. Parempoolset siis, kui jutt käib maksudest ja vabadusest ise oma raha kasutada. Vasakpoolset siis, kui jutt käib sotsiaalpoliitikast ja heaoluriigist. Sel taustal pakub huvitavat lugemist 17. sajandi keskpaigast pärinev Jaani seegi elanike nädalamenüü, mida säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis. Nimetatud dokumendi alguses on toodud selgitus: “Parandatud korraldus, mille järgi Tallinna juures asuva Püha Johannese vigaste haigete hospidali eestseisjad ja hospidali virtin tulevikus hospidalivaeste toitmise ja hädavajaliku ülalpidamise puhul peavad juhinduma.” Edasi on kirjas, mida tuleb hospidalivaestele nädala jooksul pakkuda: “Iga pühapäeva keskpäevaks tuleb neile anda lihakarnist ostetud värsket loomaliha… Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma… Neljapäeval herned soolalihaga…” Dokument lõpeb sõnadega: “Seda peab iga isiku kohta päevas olema nii palju arvestatud, et nad sellest kõhu täis saaksid, nimelt pühapäeval igaühele 4 naela liha ja peale selle nii palju leiba, kapsast, leent, herneid, sousti ja muud taolist, kui nad võivad tahta. Leiba peab virtin iga kaheksa päeva järel nõutama uue seegi hoovimeistrilt ja andma seda igale hospidalis elavale isikule nii palju, kui saavad vaesed uues seegis. Hospidalielanikud peavad nautima oma saiakesi nagu seni, iseäranis pidupäevadel.” Nii kandis 17. sajandil linna vaeste eest hoolt Jaani seek. Ma arvan, et seejuures ei osanud nad seda nimetada ei sotsialismiks ega sotsiaaldemokraatiaks ja ammugi mitte arutleda nende kaasaegse kodanikuühiskonna tugevuse üle.