Nr. 4/2004


Sõjatehnika
Juhitavad raketid

Tänapäeva juhitavate rakettrelvade arsenal on väga suur, eritüübiliste ja eriotstarbeliste rakettide arv ulatub sadadesse. Neid saab välja lasta nii õlalt kui suurtelt lahingmasinatelt. Miks selliseid rakette valmistatakse?

Ikka selleks, et võimalikult täpselt tabada sihtmärke, tehes neid kahjutuks võimalikult ohutust kaugusest. Juhitavat raketti eristab teistest relvadest üks hea omadus – selle pidevalt töötava rakettmootoriga saab muuta raketis oleva lõhkepea trajektoori sihtmärgini toimetamisel kas juhtimiskeskusest antavate või sihtmärgilt tulevate signaalide abil.

Algus “Punamütsikese” käes

Juhitavate rakettide väljaarendamine algas juba Teise maailmasõja ajal, mil püüti luua täpsem ja suuremalt kauguselt tabav tankitõrjerelv. Samuti vajas märksa tõhusamaid relvi õhutõrje. Juba 1941 hakkasid sakslased arendama juhitavat tankitõrjeraketti (Panzerabwehrrakete X-7), hüüdnimega “Punamütsike”, mis kujutas endast kumulatiiv- ehk energia suunamisega plahvatustegevust suurendava lõhkepeaga kaheastmelist tahke kütusega raketti. Raketti juhiti kahe juhtme kaudu, mis jooksid välja tiiva otstesse kinnitatud poolilt ja võimaldasid laskjal optilist süsteemi kasutades raketi liikumist jälgida ning elektrilisi signaale juhtmeid pidi saates raketi trajektoori korrigeerida. Kuna esimesed katsetused, kus seitsmest raketist tabas ainult üks, ei andnud juhtimissüsteemi keerukuse tõttu häid tulemusi, siis raha puudusel jõuti sõja lõpuks valmistada ainult 300 raketti. Need jäid aga sõja lõppedes kasutult seisma ja sattusid liitlaste kätte. Ðniti võtmiseks juhitavate rakettide loomisel oli neist ometi kasu. Samal ajal hakati arendama ka lennukitelt tulistatavaid õhk-õhk rakette, kuid nendegi väljatöötamisel peatusid sakslased poolel teel.


Paugu hind üle miljoni krooni

Juhtimissüsteemi, kus rakett on laskuri juhtimispuldiga seotud juhtmetega, kasutatakse ka tänapäeval, peamiselt tankitõrjerakettides. Nende maksimaalne laskekaugus piirdub mõne kilomeetriga. Oluline on see, et sihtmärk peab olema pidevalt laskja vaateväljas, ja nende vahel ei tohi olla mingeid takistusi. Raketi sihile toimetamiseks piisab sihtmärgi hoidmisest juhtimissüsteemi vaateväljas ehk sihtimisjoonel. Seejuures kasutatakse raketiga ühenduse pidamiseks peene metalljuhtme kõrval ka optilist kaablit.

Juhitavaid rakette klassifitseeritakse mitmeti, peamisteks on kust-kuhu põhimõttel – maa-maa, maa-õhk, õhk-maa ja õhk-õhk – töötavad raketid. Tegelikult on jaotus keerukam, sest maa-maa rakettide all mõistetakse ka neid relvi, mis lastakse välja maalt, kuid on merel tabatavate märkide jaoks. Samuti kuuluvad nende hulka veel laevadelt lastavad juhtitavad raketid nii merel kui maal asuvate sihtmärkide pihta. Ka sõltub raketi kiirus sihtmärgi iseloomust. Nii sobivad maapealsete liikumatute sihtmärkide vastu enamasti “väikese” kiirusega (kuni 0,8 Machi ehk helikiirust) raketid, lennukite ja rakettide vastu aga “suure” kiirusega (isegi üle 5 Machi) raketid.

Juhitav rakett ise koosneb kindlatest osadest. Lahingraketil on tingimata lõhkepea, mis valitakse vastavalt sihtmärgile. Tankitõrjeraketil on selleks kumulatiivlõhkepea, õhutõrjeraketil kindlasti fugasslõhkepea, mis tekitab lennuki lähedal plahvatades suure kiirusega liikuvaid kilde. Sest kui kasutada ainult lõhkelaengut, siis õhus plahvatamisel hajub lööklaine suhteliselt kiiresti ja ei kujuta lennukile erilist ohtu, küll on aga ohtlikud lendavat objekti tabavad killud. Laeva tabava ja punkripommi korral on vaja tugevat lõhkelaengut, mis pannakse plahvatama pärast seda, kui rakett on tunginud läbi laeva korpuse või sügavale maasse.

Teine oluline komponent on rakettmootor ja selle juhtimissüsteem, mis võimaldab hoida raketti vajalikul trajektooril ning seda vajadusel muuta. Kõige tähtsam on aga raketi enda juhtimissüsteem. See koosneb tavaliselt kiirgusallikast ja kiirgust registreerivast sensorist või ainult sensorist ning sellega seotud pardaarvutist, mis analüüsib saadud andmeid ja vastavalt sellele korrigeerib raketi liikumist. Nagu tänapäeva sõjad on näidanud, on rakettide tabamistäpsused sedavõrd head, et sihtmärgile pihta saamiseks piisab enamasti ühest raketist. See on hädavajalik, sest ühe niisuguse paugu hind on väga kallis, ületades keskmiselt miljon Eesti krooni.


Stingerist Patrioodini

Rakettide peamisi juhtimisviise on kolm: aktiivsed, poolaktiivsed ja passiivsed. Aktiivse süsteemi korral saadab rakett enamasti tema sisseehitatud radari kaudu välja kiirgust ning liigub sihtmärgi poole sellelt tagasipeegeldunud kiirgust järgides. Tema “sisejuhtimiskeskus” korrigeerib pidevalt trajektoori ja arvutab sobiva tabamisnurga.

Poolaktiivse süsteemi korral ei ole kiirgusallikas raketis, vaid kusagil mujal. Näiteks võib selleks olla tolle lennuki radar, millelt rakett välja tulistatakse, või maapealne laserkiirgusallikas tankitõrjeraketi juhtimiseks. Viimasel juhul ei asetse see reeglina laskuri juures, vaid temast eemal.

Passiivse juhtimissüsteemi korral raketis kiirgusallikat pole, vaid ta lendab sihtmärgilt tuleva kiirguse järgi. Nii juhitakse näiteks radarivastased raketid sihile hävitamisele kuuluvalt radarilt endalt tuleva kiirguse abil, lennukite tabamiseks mõeldud raketid aga lennuki mootorist tuleva, kütuse põlemisel tekkiva soojuskiirguse mõjul. Tänapäeval on olemas ka mitmed nn lase ja unusta raketid (ingl fire and forget, FF), mis pärast väljatulistamist ei vaja enam jälgimist ja liiguvad ise sihtmärgile.

Tänapäeval on tuntuim õhutõrjerakett Stinger, millega saab lasta nii õlalt kui ka lahingmasinalt ja õhust. Suurematest raketisüsteemidest on kuulsaim Patriot, mille rakett on lisaks lennukitele suuteline tabama isegi ballistilisi rakette.


REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, matemaatika-loodusteaduskonna dekaan. Füüsika-matemaatikadoktor.



Rein-Karl Loide