Vastab Tallinna Linnaarhiivi teadur, ajaloodoktor TIINA KALA

Tallinna Jaani seek ehk Püha Johannese leprosoorium (ld domus fratrum leprosorum sancti Johannis, hospitalis sancti Johannis, alamsks sankt Johannis sekenhus) asutati tärkava linna külje alla ilmselt 1230. aastate teisel poolel. Seek kujunes jõukaks hoolekandeasutuseks, millele kuulus kinnisvara nii Tallinnas kui ka linna lähistel. Keskaegne seegikompleks hävitati Liivi sõja ajal 1570. aastal.

Uusaegne Jaani seek oli juba põhimõtteliselt teistsugune institutsioon: kirikuelu ja hoolekande ümberkorraldamisega pärast reformatsiooni vähenes järk-järgult seegi majanduslik ja juriidiline iseseisvus, pidalitõve taandumisega aga muutus kunagine nakkushaigete varjupaik pigem vaestemajaks.

Seek kui leprosoorium

Jaani seegi rajamise täpne aasta ei ole teada. Esimest korda mainitakse Tallinna pidalitõbiste vendade maja 1237. aastal paavsti legaadi Modena Guillelmuse ürikus, millega kõigil soovijatel lubati annetada kiriklikele asutustele nii vallas- kui ka kinnisvara. Leprosooriumi õigusi, eeskätt maavaldustele, kinnitasid 13. sajandil ka Taani kuningad.

Võimalik, et algselt kontrollis seeki Tallinna piiskop või Taani asevalitseja. Hiljem tegeles seegi järelevalve ja majandamisega Tallinna raad kahe raehärrade seast eluks ajaks valitud seegieestseisja (ld provisores, alamsks vormundere) kaudu.

Ilmselt asus 13. sajandi dokumentides mainitud Jaani seek enam-vähem samas kohas, kus uusaegnegi, praegune seegikirik ja tee-ehituse käigus päevavalgele tulnud varemed – kogu keskaja vältel mainitakse seeki linnast väljas asuvana ning allikates ei ole ühtegi teadet tema rajamisest uude kohta.

Võlausaldaja ja kinnisvaraomanik

Seek vajas haigete ülalpidamiseks ning hoonete korrashoiuks vahendeid, mille hankimisel ei saanud loota ainult annetustele. Tõenäoliselt läänistati seegile juba selle rajamisel maid, mis pidid tagama stabiilse sissetuleku. Võimalik, et esimeseks valduseks oli Patika küla, mis on juba 1240. aastatel redigeeritud “Taani hindamisraamatus” mainitud haigetele (infirmi) kuuluvana. Seegi püsivas omanduses või talle panditud oli eri aegadel erinevaid külasid või nende osi Harju- ja Virumaal. Lisaks juba mainitud Patikale kuulusid seegile pikemat aega näiteks Rummu, Limu ja Pajupea küla.

Jaani seek oli keskaegse Tallinna suurimaid laenuandjaid, kelle võlglased ei olnud mitte ainult tavalised linlased, vaid näiteks ka Tallinna piiskop, linna kogudusekirikud ja Harju-Viru vasallid. Samuti sai seek renti Härjapea jõel olevalt veskilt. Liivi sõja ajal, kui Tallinna rael oli raskusi palgasõduritele tasumisega, võttis ka raad seegilt võlgu.

Seegi kogukapitali suuruseks 16. sajandil on hinnatud 40 000 Riia marka ja iga-aastaste rendisissetulekute suuruseks 4000–7000 Riia marka. Seegile oli panditud märkimisväärne hulk kinnisvara, sealhulgas kümneid Tallinna maju. Tegu oli ilmselt Põhja-Eesti ühe jõukama, pidevalt kasumis oleva keskaegse institutsiooniga.

Juhtimine ja majandamine

Seegi valitsemisega seotud ülesanded olid ära jaotatud kahe seegieestseisja vahel: ühe eestseisja haldusalasse kuulusid linna hüpoteekidelt saadavad tulud, teine tegeles maavalduste majandamisega. Aastas kord või kaks peeti külades vakuseid, mil eestseisja kogus külaelanikelt koormisi (enamasti rahas) ning mõistis kohut. Eestseisjatele allusid seegi otsene ülevaataja, nn hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur. Viimase ametikohustusi saab võrrelda mõisavalitseja omadega ja talle allusid omakorda kupjad, igas külas üks. Allikates on seegi abitöölistena nimetatud ka virtinat, nooremat teenijat, karjust, piimanaist.

Elumajad, veski, pagaritöökoda

Seegikompleksi kuulusid ilmselt juba tema rajamisest alates haigetele ette nähtud hoone ja majandushoov. Kuigi andmed seegi põhihoonestusest 13. sajandil puuduvad, pidi juba tol ajal olema rajatud vähemalt haigemaja ja kabel ning suure tõenäosusega ka teenindava personali eluhoone. Ainsana on seegi juurde kuuluvatest rajatistest 13. sajandil mainitud veskit.

Esimene ja kõige põhjalikum ülevaade seegikompleksi hoonetest pärineb 15. sajandi algusest. Selles anonüümses aruandes nimetatakse kirikut, elumaja, talli, sauna, käimlat, kartserit ja veskit.

1492. aastal mainitakse pagaritöökoja ehitamist või põhjalikumat remonti, 1498. aastal kirjeldatakse elumaja ja hobuste rautamiseks mõeldud sepikoja ehitamist, 1504. aastal kirikutorni püstitamist.

Kirik

Varaseim teadaolev Jaani seegi kiriku ehk kabeli mainimine pärineb aastast 1341. Selle rajatise asukohast ja suurusest ei ole midagi teada. Esimene nimeliselt teadaolev seegivaimulik oli Tallinna notar Carolus de Montreal.

1363. aastal andis 12 kardinali kolleegium paavst Urbanus V nimel 40-päevase meeleparandusvabastuse neile, kes külastavad kiriklikke talitusi Jaani seegi kabelis, teevad annetusi remonditöödeks ja toetavad seegikabeli preestrit. Selle dokumendi järgi olid seegi juurde kuuluvad tähtsamad või koguni ainsad hooned sel ajal seegielanike eluhoone (hospitale), kabel (capella) ja veski (molendinum), mis mingil põhjusel vajasid tõsisemat remonti või laiendamist.

Aastal 1449 andis Tallinna piiskop Heinrich 40-päevase meeleparanduskustutuse kõigile, kes toovad annetusi Jaani seegi kabeli peaaltarile, teatades ühtlasi, et on seegi eestseisjate Marquart Bretholti ja Conrad Gripenberchi palvel pühitsenud seegikiriku peaaltari pühale Kolmainule, Neitsi Maarjale, apostel Andreasele, pühale Nicolausele ning pühale Katharinale, Barbarale ja Dorotheale.

1497. aastal valmistati kiriku koori uued pingid, 1505. aasta paiku kaeti torn tinakatusega ning ehitati kõrgemaks käärkamber.

1559. aastast pärineb teade kiriku lammutamisest, mille eest raad tasus kiviraiduritele 60 marka rahas; sellele lisandusid toiduained. Lammutustöö põhjuseks oli ilmselt Liivi sõjaga seoses tekkinud oht linna julgeolekule, sest kapitaalsed kiviehitised väljaspool linnamüüri võisid saada vaenlase toetuspunktiks. Johann Renneri Liivimaa kroonikast selgub, et osa Vene vägesid jõudis Tallinna lähistele juba 1558. aastal. 1559, eelnevate, kroonikas dateeritud sündmuste järgi otsustades kevadtalvel, kindlustati Tallinna vallide ja suurtükitornidega. Arvatavasti rajati kindlustused Viru värava kanti. Niisiis kindlustati sama suunda, kus asus seek, mis seletab ka seegikiriku lammutamise vajadust.

Elukorraldus keskajal

Kes kuulusid Jaani seegi hoolealuste hulka ning kui palju neid keskajal oli, selle kohta täpsemad andmed puuduvad. Samuti pole teada, kui palju ja mis ajani oli seegis leeprahaigeid. 14. sajandist on teateid jõukatest perekondadest pärit seegiasukatest, kelle sealviibimise põhjuseks oli ilmselt just pidalitõbi. Samas märgitakse ka seegi vaeseid (ld pauperi). Kuidas toimus pidalitõbiste eraldamine neist seegielanikest, kes polnud nakatunud, ei ole selge. Võimalik, et nende jaoks olid eraldi hooned.

Esimesed andmed seegielanike olmest pärinevad 1381. aastast, mil Tallinna piiskop Lodevicus annetas 75 hõbemarka Püha Johannese hospidalile kuuluva veski taastamiseks. Tingimuseks oli, et raad laseb pärast piiskopi surma igal aastal kõikide pühakute päevaks (1. november) ja keskpaastuks seegielanikele õlut pruulida. Kõige üksikasjalikuma ülevaate keskaegse Jaani seegi igapäevaelust annab 15. sajandi keskpaigast pärinev kodukord, kus on loetletud distsipliini rikkumise eest määratavad trahvid.

Jaani seek uusajal

Jaani seegi keskaegne kompleks hävis Liivi sõja ajal. 1570. aastal piirasid Vene väed hertsog Magnuse juhtimisel Tallinna, mil linlaste väljatungi käigus põletati ka seegihooned.

Ilmselt asuti seeki pärast sõda üsna kiiresti üles ehitama. 1639. aasta paiku räägitakse juba vajadusest ehitada uus eluruum, kuna vana on külm ja ebamugav. 1674. aastal oli seegis 62 hoolealust, nende hulgas nii eestlasi, sakslasi kui ka rootslasi ja soomlasi. Uusaegne Jaani seek täitis peamiselt vaestemaja ja vanadekodu funktsioone; hoolealuseid peeti ülal linna tuludest. Osa seegi varasematest valdustest kujunes linnamõisateks.

1907. aastal avati varjupaigale kuuluvas kahekorruselises kivimajas (ehitatud 1901) vaesteambulatoorium, kahe maailmasõja vahel kandis seek Jaani vanadekodu nimetust. Lõplikult suleti Jaani seegi kohal paiknenud krooniliste haigete haigla 1960. aastate algul, tema õigusjärglaseks sai 1964. aastal asutatud Ravila Hooldekodu.

JAANI SEEGI KODUKORD

15. sajandi keskpaigast

See on Püha Johannese haigete õigus, mida tuleb haigete majas järgida.

Esiteks ei tohi üksteise peale vihastada. Kes teisele kurjasti ütleb, peab andma 4 killingit.

Samuti, kes ei lähe missa ja vespri ajal kirikusse, kui helistatakse kella – trahv 4 killingit [see, kes saab minna].

Kes teist lööb, saab trahviks 4 killingit ja kartsa.

Kes teisele näkku sülitab – trahv 4 killingit.

Kes dornsesse roojab – trahv üks katel õlut.

Samuti, kes käimla ära reostab, peab selle uuesti puhtaks tegema ja saab trahvi 4 killingit.

Samuti, kes majja roojab või välja ukse ette – trahv 4 killingit, samapalju siis, kui keegi kutsub külalise.

Kes ukse ette pissib või pissi välja valab – trahv 4 killingit.

Kes linna läheb – trahv 1 ferding.

Kes linnas ööbib – trahv 1 vaat õlut.

Samuti naine või mees, kes koos magavad või ebasündsat asja teevad, need peavad majast ära minema. Samuti ei tohi naine või mees tuua kedagi enda juurde magama sama karistuse ähvardusel.

Samuti kui keegi nii palju joob, et oksendab, on trahv 2 katelt õlut, sama palju, kui keegi külalise kutsub.

Samuti ei tohi haiged enne kirikusse minna, kui lubatud – trahv 4 killingit.

Mehed ja naised ei tohi koos saunas käia – trahv 4 killingit.

See mees või naine, kes katsub teist jalge vahelt, saab trahvi 4 killingit.

Kes oma häbet näitab ja oma rõivad üles kisub, saab trahvi kaks katelt õlut.

Kes teise vastu oma noa tõmbab, on trahv 4 ferdingit.

Samuti kui keegi teist vigastab, mõistavad õigust eestseisjad.

Samuti, kes üleval istub peale seda, kui kell on kaheksa löönud – 4 killingit.

Samuti peab vend, kes viimasena sisse tuleb, õhtul väravad sulgema ja hommikul avama ja kui seegihoovis sureb mõni koduloom, peab ta selle nülgima.

Samuti peab õde, kes viimasena sisse tuleb, leivakorvi varjule panema ja lubama teenijal tule ahju teha.

Samuti ei tohi keegi pirruga kaugemale minna, kui korsten lubab – trahv 4 killingit.

Samuti kui jagatakse välja õlut, leiba, liha või kala, mis igaühele järjekorras on ette nähtud, peab igaüks selle meelsasti vastu võtma, ja kui ta selle vastu nuriseb, on trahv 4 killingit.

Samuti, kes [seegis] sureb, sellel ei tohi olla voli midagi oma varast ära anda; kes [niisugusest asjast teab ja] seda saladuses hoiab, see saab nuheldud nii rängalt, et ta ei oska seda ette kujutadagi.

Samuti, kes seisab hoovimeistri ees, see peab vaatama, et ta sellest õigusest kinni peab, ja kui juhtub, et ta õigusest üle astub ja see saab teatavaks eestseisjatele, peab ta nii sageli [kui see juhtub] andma hüvituseks ühe marga.

Kes aga oma trahvi õigeks ajaks ära ei maksa, seda peetakse ilma toidumoonata seni, kuni ta on oma trahvi ära maksnud.

Samuti, kes on ära teeninud kartsas istumise, see peab seal istuma ilma armuta.

Samuti antakse Püha Johannese kirikhärrale aastas pool lasti rukist ja pool lasti linnaseid ja kuus marka raha.

Samuti kes toob [uue] haige sisse, see peab haigetele andma ühe tündri õlut ja ühe lamba ja igale haigele 3 ööri pihku ja igaühele ühe timpsaia, kirikhärrale pool ferdingit, õuemeistrile pool ferdingit, 8 ööri valgustuseks ja 3 ööri sauna jaoks.

Samuti kerjajatele, igale 4 riia marka ja paar saapaid.

Samuti tarvitatakse lihavõtteküünaldeks tavaliselt kuus marknaela vaha.

Samuti kolmele altarile igaühele kaks küünalt, igaüks neist kaks marknaela vaha.

SEEGIELANIKE NÄDALAMENÜÜ

17. sajandi keskpaigast

Parandatud korraldus, mille järgi Tallinna juures asuva Püha Johannese vigaste haigete hospidali eestseisjad ja hospidali virtin tulevikus hospidalivaeste toitmise ja hädavajaliku ülalpidamise puhul peavad juhinduma.

Terve nädala söök

Iga pühapäeva keskpäevaks tuleb neile anda lihakarnist ostetud värsket loomaliha, seni kuni Rae mõisas karjatatavaid lambaid saab tapale viia.

Härja- või lambaliha peab virtin keetma koos vedela supiga, kuhu on lisatud tangu, nii et vaesed saaksid sinna sisse leiba murda.

Pühapäeva õhtul peab virtin lihasupi hospidalis uuesti üles soojendama ja vaestele välja jagama. Ja nii peab sündima terve nädala jooksul, nimelt et keskpäevaks keedetud toit õhtul üles soojendatakse. Selleks peab virtin keskpäevaks nii palju keetma, et vaesed saaksid ka õhtul kõhu täis.

Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma.

Teisipäeval kapsakeedust, enne seda kaks heeringat või igaühele mark silku.

Kolmapäeval odratange piimaga ja igale isikule seitse paari või mõned väikesed heeringad.

Neljapäeval herned soolalihaga.

Reedel nagu esmaspäevalgi sousti ja vastavalt võimalusele värsket lesta või silku.

Laupäeval putru hapupiimaga ja selle juurde värsket või soolasilku.

Seda peab iga isiku kohta päevas olema nii palju arvestatud, et nad sellest kõhu täis saaksid, nimelt pühapäeval igaühele 4 naela liha ja peale selle nii palju leiba, kapsast, leent, herneid, sousti ja muud taolist, kui nad võivad tahta. Leiba peab virtin iga kaheksa päeva järel nõutama uue seegi hoovimeistrilt ja andma seda igale hospidalis elavale isikule nii palju, kui saavad vaesed uues seegis. Hospidalielanikud peavad nautima oma saiakesi nagu seni, iseäranis pidupäevadel.