Põhja-Norras, Saltstraumeni fjordis ning paaris Lofootide saarterühma väinas esinevad väidetavalt maailma kiireimad tõusu-mõõna hoovused.

Kuni 10 meetrit sekundis hoovav ja sealjuures keeriseid moodustav vesi on põnev okeanograafiline fenomen. Siiski võlgneb see Maelströmi keerise (ka Moskoe-strömi, Saltströmi) nime all tuntud nähtus põhiosa oma kuulsusest 19. sajandi kirjanike Jules Verne’i ning Edgar Allan Poe loomingule. Verne’il sattus meeletu veekeerise küüsi kapten Nemo, kes parasjagu kahtekümmend tuhandet ljööd vee all oli läbimas. “Maelström! Kas võis olla veel hirmsamat sõna meie juba niigi hirmsas olukorras? Kas tõesti olime Norra ranniku ohtlikes vetes ja Nautilus kisti sellesse kardetavasse veekeerisesse…”

Veekeerise osas ammutas Verne inspiratsiooni Ameerika tuntud hirmu- ja fantaasiajuttude meistrilt Edgar Allan Poe’lt, kes 28 aastat enne Verne’i teost “20 000 ljööd vee all” oli üllitanud novelli “Langemine Maelströmi” (mõlemad ilmunud eesti keeles). Üsna realistlikus võtmes esitatud loos on väga täpselt ja õigesti määratletud koht – Lofootide lõunapoolsemate saarte, Moskenes¸y ja Vaer¸y vaheline väin. Poe kirjutab: Olime nüüd viibinud umbes kümme minutit Helseggeni tipus, kuhu olime roninud Lofootide sisemaalt, nii et me polnud kordagi silmanud merd, enne kui ta kaljutipult äkki nähtavale ilmus. Enne kui hallipäine norra kalurist teejuht oma “tõestisündinud lugu” pajatama hakkas, osutas ta alla ookeanile: Ristlaines ookean meie all muutus kiiresti ida poole suunduvaks hoovuseks. Lausa minu silma all omandas vool kohutava kiiruse. Äkki – väga äkki – sai see vahukeeris selge ja piiritletud kuju üle poolemiilise diameetriga ringi näol.

Muide, taolise veekeerise pisikese mudeli võib igaüks endale ise meisterdada, näiteks teelusikat veega täidetud klaasis ringi keerutades. Aga ainustki piiska sellest ei langenud kohutava lehtri suhu, mille sisemus, nii kaugele kui pilk mõõta suutis, oli üksainus sile, särav ja pigimust veesein, umbes nelikümmend viis kraadi horisondi poole kaldu, mis peadpööritava kiirusega üha ringiratast tiireldes paiskas õhku mingi kohutava hääle, pooleldi karje, pooleldi möirge, mida isegi võimas Niagara kosk iial oma surmaheitluses taeva poole ei saada.

“Tõde on igast väljamõeldisest kummalisem,” kordas tihti Poe, kes peale gooti õudusromaani ja detektiivkirjanduse võttis meelsasti oma juttudele ainest ka reisikirjadest ning varasest fantastikast. Maelströmi keerist kirjeldades pakub ta siiski natuke üle: Keerised või hauakohad on nii suured ja sügavad, et kui laev satub nende külgetõmbejõu piirkonda, neelatakse ta paratamatult alla ja kistakse põhja ning pekstakse seal vastu kaljusid pilbasteks, ja kui meri loidub, visatakse tükid tagasi. Samuti juhtub tihti, et vaalad tulevad hoovusele liiga lähedale ja kistakse keerisesse ning võimatu on kirjeldada nende ulgumist ja röökimist, kui nad siis asjatult rabeldes sealt välja püüavad pääseda.

Vanal teejuhil oli siiski aastate eest õnne. Keeris, neelanud alla kalapaadi koos tema kahe kaaslasega, säästis jutustajat, kes õigel hetkel tühja tünni külge oli klammerdunud. Tohutu lehtri seinte kalle hakkas iga hetkega vähenema. Keerise tiirlemine muutus aegamööda rahulikumaks. Järk-järgult kadusid vaht ja vikerkaar ning kuristiku põhi näis aegamisi ülespoole kerkivat. Taevas oli selge, tuuled vaibunud ja täiskuu loojus säravana läänes, kui leidsin end ookeanipinnalt otse Lofootide vastas selle paiga kohal, kus Moskoe-strömi kuristik oli olnud.

Jahvatajahoovus

Norra ranniku ohtlikke merehoovuseid mainis Kreeka rännumees Pytheas juba 2300 aastat tagasi. Maelströmi esimene detailsem kirjeldus pärineb ilmselt Rootsi peapiiskop Olaus Magnuselt (1490–1557), kelle 1555. aastal Roomas välja antud põhjarahvaste ajalugu “Historia de gentibus septentrionalibus” sisaldab muu asjaliku jutu kõrval ka Lofootide veekeerise ja 60- meetriste merekoletiste ülepaisutatud kirjeldusi. Lofootide ja R¸sti saare vahel asuv ja laevu neelav keeris on joonistatud ka tema 1539. aasta piltkaardile “Carta Marinale”.

Sõna “Maelström” esineb arvatavasti esmakordselt 1590. aasta paiku Mercatori koolkonna merekaartidel ning on tuletatud flaamikeelsest verbist malen (jahvatama). Seega “veskihoovus” või “jahvatajahoovus”. Kohalikud kutsusid hoovust pigem väina järgi kas Moskoeström (Moskenstraumeni hoovus) või Saltström (Saltstraumeni hoovus). Sealjuures olid kohalikus folklooris ning Norra poeedi Petter Dassi (1647–1707) loomingus esinevad kirjeldused märksa realistlikumad kui 17.–18. sajandil Euroopa suurtes kultuurkeeltes avaldatud Bernhard Vareniuse, Athanasius Kircheri ja Eberhard Happeli spekulatsioonid.

Müüdid ja tegelikkus

Nii Dass kui Poe oskasid nähtust seostada perioodiliselt asetleidva tõusu-mõõnaga. Põnevuse mõttes lisab Poe oma juttu ka ühe fantastilisema, ilmselt Kircherilt pärineva seletuse, “mida Norra kalurid ise kõige rohkem olevat uskunud”. Nimelt, et Maelströmi voolusängi keskel on maakera läbiv ja kuskil väga kauges paigas välja tulev kuristik – ühel puhul on õige kindlalt nimetatud Botnia lahte.

Teatavasti põhjustab loodeid Maa, Kuu ja Päikese gravitatsiooniväljade üsnagi keerukas koosmõju nende liikumisel üksteise suhtes. Kõige tugevamaks tõusu-mõõna komponendiks on nn Kuu pooleööpäevane laine (M2) perioodiga 12 tundi ja 25 minutit. Sellest ligikaudu poole nõrgema mõjuga on Päikese pooleööpäevane laine (S2) perioodiga täpselt 12 tundi, mis tuleneb Maa 24-tunnisest pöörlemisperioodist. Tõus esineb samaaegselt mõlemal pool maakera – nii Kuu kui Päikese gravitatsioon näib “võtvat” läbi Maa, kuid õigem oleks seda “veidrust” tõlgendada kui kogu süsteemi pöörlemisest tingitud tsentrifugaaljõu mõju. Lisaks eristatakse harmoonilise analüüsi käigus veel suur hulk loodete perioode, mis kujunevad Kuu ja Päikese liikumise eripärade (orbiidi elliptilisus, telje kalle jt) ning jõudude omavahelise kombineerumise tulemusena (tabel trükinumbris). Kuidas need lained täpselt liituvad ja milline periood, kas ööpäevane või pooleööpäevane, kuskil kohas domineerib, sõltub konkreetse mereala konfiguratsioonist. Läänemerel esinevad nn ebakorrapärased pooleööpäevased looded amplituudiga vaid mõni sentimeeter – kitsastest Taani väinadest ei mahu mõnede tundide jooksul piisavalt palju vett läbi voolama, et see kogu mere pinda suudaks märgatavalt kergitada või langetada. Teisest küljest, erinevalt ookeanidest, on Läänemeri omaloodete tekkimiseks liiga pisike.

Avaookeanil vähemärgatavad looded võimenduvad ookeani ühenduses olevates pikkades kitsastes lahtedes, näiteks Fundy lahes Kanadas, rekordiliselt kuni 16 meetrini, Suurbritannia läänerannikul asuvas Bristoli lahes kuni 11 meetrini, jne. Norra fjordides ei ole küll loodete ulatus eriti suur, tavaliselt 2–4 meetrit, kuid tõusu-mõõna hoovuse kiirus võib olla rekordiline. See juhtub kohtades, kus kitsa väina taga asub parajalt suur laht või fjordilained. “Parajalt suur” tähendab seda, et väin suudaks poole loodeperioodi jooksul lahte täita ja tühjendada sellisel määral, et loodete amplituud basseinis liialt ei kahaneks, nagu näiteks juhtub Läänemeres. Samal ajal hilineb tõus või mõõn väina taga paari tunni võrra, mis tekitab väina otste vahel märgatava veetasemete erinevuse, mis omakorda põhjustab kiire voolamise. Hoovuse kiirust väinas võib kahandada ka vee ja väina põhja ning kallaste vaheline hõõrdumine, mistõttu peaks väin olema suhteliselt lühike ja ühtlase ristlõikega, kanalisarnane.

Saltstraumeni väina puhul ongi kokku sattunud sobivas vahekorras kanali ja basseini mõõtmed, väike hõõrdumine ja fjordis “mängiv” 2–3-meetrine tõusu-mõõna laine. Väina künnisesügavus on 26 meetrit, kuid muidu on see üsna ristkülikulaadse ristlõikega. Väina taga asuv Skjerstadfjorden on liustiku poolt uuristatud kaljulaht suurima sügavusega üle 500 meetri. Kolme kilomeetri pikkuse väina otspunktide vaheline veetasemete erinevus võib ulatuda meetrini. Keskmiselt läbib merekitsust igas tsüklis 0,4 kuupkilomeetrit vett nii ühes kui teises suunas, kuid mitme faktori koosmõjul (kuu faas, tormituulest põhjustatud lisahoovus) võib hoovus vastavalt kas tugevneda või nõrgeneda. Vool muudab oma suunda umbes iga kuue tunni järel ning vahepeal on mõnetunnine rahulikum periood. Et looded ei püsi kindlatel kellaaegadel, vaid “rändavad” pisut, siis arvutatakse igas paigas, kus see oluline on, pidevalt uued tõusu-mõõna tabelid.

Moskenes¸y ja Vaer¸y vaheline väin ei ole sedavõrd soodsa konfiguratsiooniga, ning hoovuse kiirus ulatub seal “vaid” 4–5 meetrini sekundis. Lofootide saartekaar piirab läänest üsna sügavat Vestfjordeni-nimelist mereala. Kirde suunas ahenevas ja madalduvas Vestfjordenis toimub tõusulaine võimendumine, mis perioodiliselt tekitab avaookeani suhtes veetasemete vahe. See põhjustab tugeva hoovuse laias, kuid üsna madalas, umbes 50 meetri sügavuses Moskenstraumeni väinas. Hoovuse peavoolu servadel esineb alati ka keeriseid. Saltstraumenis ei ületa nende läbimõõt 15 meetrit, kuid vabamas ookeanis võivad keerised tõesti olla kilomeetrise läbimõõduga, nagu kirjeldas Poe, või isegi veelgi suuremad. Tõsi, vee liikumise kiirus ei ületa neis ühte meetrit sekundis ning seetõttu ei ole kõikeneelava keerislehtri kujunemine lihtsalt võimalik.

Hoovused tööle!

Norra fjordides edasi-tagasi pendeldavad tõusu-mõõna hoovused kätkevad endas palju energiat, mille kasutamise juurde alles asutakse. Mitte kaugel Nordkapi neemest, Kvalsundi väinas, monteeriti 2002. aasta detsembris merepõhja tuulegeneraatorit meenutav “veski”. Kvalsundi sügavus on 50 meetrit, turbiini kõrgus 20 meetrit ning nõnda jääb ka laevatee tarvis piisavalt vaba vett. Aastas 0,7 gigavatt-tundi elektrit tootvale katseseadmele plaanitakse 2004. aasta jooksul lisada veel 19 turbiini, mille elektritoodangust peaks jätkuma 11 000 elanikuga Hammerfesti linnas vähemalt tuhandele majapidamisele. – Ei ole just palju, arvestades projekti umbes 250 miljoni Eesti krooni suurust kogumaksumust. Maailma esimene ja seni suurimaks jäänud loodete energiat kasutav elektrijaam töötab alates 1966. aastast La Rance’i jõel Põhja-Prantsusmaal, kus tõusu ajal 750 meetri pikkuse tammi taha kogunenud vesi mõõnaga merre tagasi voolab ja turbiinid käivitab. Samal põhimõttel töötavad siin-seal maailmas veel mõned väiksemad jõujaamad, kuid norralased ootavad oma tehnoloogialt põhimõttelist läbimurret, sest see kasutab nii tõusu kui mõõna energiat, ei riiva silma ja on loodusele ohutu.

Tõusu-mõõna hoovustest on inimene siiski rohkem kasu lõiganud, kui esimese hooga arvatagi oskaks. Näiteks Lofootide ümbruse erakordne kalarikkus tulenebki erinevate veemasside perioodilisest segunemisest. Iga tõusutsükkel toob väinadesse toitainete- ja planktonirikast vett, mis meelitab kohale hulgaliselt kalu, see omakorda kaladelt matti võtva inimese. Tõsi, pidevalt suunda ja kiirust muutvad kuni 10-sõlmelised hoovused põhjustasid purjelaevade ajastul meresõitjatele ja rannakaluritele tõsist peavalu, sest purjelaeva kiirus jääbki samasse suurusjärku. Selline oli asjade loomulik seis, millega tuli lihtsalt kohaneda! Veebruarist aprillini on Vestfjorden armastatud kudemispiirkonnaks Barentsi mere ja Norra ranniku vahel migreeruvatele tursaparvedele. Mõne kuuga püütakse Lofootidel välja ligi 50 000 tonni turska, millest suur osa riputatakse vana head läbiproovitud säilitusmeetodit järgides kirka kevadpäikese ja külma õhu kätte parsile kuivama. “Lõhnab raha järele,” ütleb norralane, kui kala nuusutab. 1854. aastal Å küla väikeses traanitöökojas alguse saanud D-vitamiini rikka tursamaksaõli tootmisest on tänaseks Peter M¸lleri farmaatsiakompanii saanud.

Kitsas ja madal Saltstraumen ei sobi töönduslikuks kalapüügiks, seevastu on merekitsus üks Norra kuulsamaid õngespordi piirkondi, kus peetakse isegi maailmameistrivõistlusi. Muu “tavalisema” kala hulgas näkkab seal ka forell, lõhe, lest, baltus, kilttursk ja saida. Saltstraumeni arvel olevat maailma suurim – 22,7-kilone õngega püütud põhjaatlandi süsikas ehk saida, kelle maitsev liha meenutab lõhet.

Pealtnägija paljastus

Viibisin Põhja-Norras juuli alguses, niinimetatud keskööpäikese aegu. Ronisime Lofootide lõunapoolseima, Å kaluriküla juures paari mäe otsa. Tuleb tunnistada, et Lofootide kaljusaared on majesteetlikud, sealsed poolenisti muuseumina mõjuvad kalurikülad huvitavad (“oh, kuidas ma tahaksin siin elada!”), kuid mis Maelströmi puutub, siis oli vaatepilt hale – see muidugi ei tähenda, et ma mingit erilist imet oleks oodanud! Horisondil terendava Vaer¸y saare ees oli veepinnal tõepoolest aimata hoovusest tingitud viirgusid, kuid ei mingit möirgavat lehtrit! Bod¸ lähedal Saltstraumeni silla all voolas vesi palju muljetavaldavamalt. Väidetavalt kuni kümme meetrit sekundis liikuv vesi suutis väinas tekitada koguni mitme kilomeetri kaugusele kostvat kohinat. Peavoolu servadel üha tekkisid ja hääbusid keerisringid, mis põhimõtteliselt võivad ohtlikuks osutuda paatidele ning väina kallastel passivatele õngesportlastele. Räägiti, et kunagi olla väinas ümber läinud ja uppunud autoparv koos nelja masinaga.

Proovisin välja rehkendada, et kui kiiresti peab Poe kirjeldatud poolemiilise läbimõõduga keerises vesi voolama, et keerislehtri seinad püsiksid 45-kraadise nurga all. Sain ligikaudseks tulemuseks umbes kolm pööret sekundis, millele vastaks joonkiirus kuni 9 km/s! Keerises tiirlejale mõjuks lömastav kesktõukekiirendus, mis 30 000-kordselt ületaks Maa raskuskiirenduse. Muidugi, kui vesi kaoks merepõhjas haigutavasse tunnelisse, siis võiksid kiirused palju väiksemad olla. Ühed absurdsed variandid mõlemad.

Ma ei soovinud selle “paljastusega” mingilgi moel naeruvääristada 195-aastast vanahärrat Poe’d ega 176-aastast Verne’i. Vastupidi, lugedes vanade sõnameistrite naljakaid unistusi ja hirme täis teoseid, tunnen mõnikord kurbust, et maailm meie ümber on kuidagi väikseks ja äraseletatuks saanud. Mõtlen siis tagasi aegadele, kui tumedates metsalaantes silkasid veel libahundid ning tundmatud meresügavused võisid oma rüpes varjata möödunud aegade titaanlike eluvormide viimaseid esindajaid – ebaharilikult suuri meremadusid ja kohutavaid krakesid. Ning laevu ja valaskalu neelavaid möirgavaid veekeeriseid.

ÜLO SUURSAAR (1962) on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi vanemteadur. Geograafiadoktor.