Nr. 2/2005


Üksainus küsimus
Mis on Café Scientifique?

Vastab teaduskeskuse AHHAA juhataja Tiiu Sild

Kumb võiks osutuda ühiskonnale olulisemaks: kas pakkuda teaduse osas valmis vastuseid või hoopis ärgitada inimesi küsima, arutlema ja vabal ajal uut infot otsima?


Inimene on loomult uudishimulik. Ent kui lapsed uurivad maailma varjamatu õhinaga, siis täiskasvanutes on entusiasmi ja huvi juba mõnevõrra raskem taasäratada – kusagilt on kogunenud kõhklused ja hirm esitada rumalaid küsimusi, näida lollina või toppida oma nina asjadesse, mis sellest ninast ehk hoopis kinni napsavad. Samas pakub uus teave end uksest ja aknast, imbub kontorilaua arvutist või vilksatab köögikapis pakenditelt. Ajalehed ja muu meedia on tulvil teadusinformatsiooni – uued tehnoloogiad, avastused ja arendused lausa sunnivad end tähele panema, sest juba mõne aja pärast jõuavad nad kosmosejaamadest, uurimislaboritest või katsepõldudelt meie nurgapealsesse toidupoodi või isikliku auto kindalaekasse välja. Millist imelist erutust pakkus kord esimene mobiilikõne liikuvast autost – ja mis on täna erilist selles, kui taskutelefon suudab samastuda üha võimsama internetiarvutiga, võttes vastu ja saates kõikvõimalikku digiinfot. Esimesed katseklaasibeebid olid alles hiljuti kõmuliseks sündmuseks, nüüd loetakse aga näiteks Taanis juba umbes 15 protsenti kõigist sündidest seotuks laborimanipulatsioonidega ning kusagil võivad isegi mõned kloonitud inimesed oma noort elu elada. Nii et tavakodanikule on sisuliselt jäetud kaks valikut: kas püüda rahumeeli ignoreerida kogu seda uute teadmiste pealetungi või sukelduda innukalt infokeerisesse, proovides lünki oma harituses jooksvalt täis sulandada.

Teaduse-tehnoloogia arengut ignoreerida polegi siiski nii lihtne. Võib ju spordilehes vahele jätta uue põlvkonna dopinguvõimalusi tutvustavad read ja teleka ostul usaldada müüja soovitusi, ise pikemalt plasma- või LCD-ekraanide eripärasse süvenemata. Ent aeg-ajalt sunnivad uued asjad ikkagi end peale, tulles ähvardavalt lähedale – kui tühja salatipurki prügikasti visates avastad sildilt teksti “geneetiliselt modifitseeritud” või kui lapse haigus sunnib mõtlema parimatele võimalikele ravimeetoditele. Küllap kuluks siis ära koht, kus juhtuks olema käepärast üks teadlane, kelle käest saaks rahulikult küsida, poolt- ja vastuargumendid läbi vaagida ning siis juba omaenese tarkusest kaalutud otsuse langetada.

Eks võiks ju kehtestada teadlastele ka töö juures iganädalased vastuvõtuajad nagu parlamendisaadikutele, et iga kodanik pääseks vajadusel oma kahtluste ja teadusküsimustega jutule. Aga vaevalt asjalik instituudikoridor või steriilne laboratooriumikeskkond julgustaksid hämmingus tavainimest selgust otsima.

Selliselt taustalt saigi 1998. aastal alguse Briti Nõukogu teaduskohviku Café Scientifique idee, algatajaks Oxfordi haridusega keemik Duncan Dallas, kes on ise ühtlasi ka mitmete teadus- ja meditsiiniteemaliste telesaadete autor. Café Scientifique’i üritused korraldatakse alati vahetus ja mugavas kohvikuõhkkonnas, kus igaühel on võimalus küsida või ka ise teadusteemadel kaasa rääkida, arutades asja koos sõpradega veiniklaasi või kohvitassi taga. Tänaseks on esimesest Briti Nõukogu teaduskohvikust välja kasvanud ülemaailmne võrgustik ja käsitletavate teemade valik ulatub evolutsiooniteooriast universumifüüsikani, kliimamuutusest tehisintelligentsini, beebidisainist geneetiliselt muundatud toiduni. Iga Café Scientifique algab ühe teadlase või kirjaniku lühikese ettekandega, mis kuulajaid kergelt provotseerides loob soodsa tausta järgnevaks aruteluks.


Eestis aastast 2004

Eesti esimene Café Scientifique toimus novembris 2004 Tartus Wilde pubis Briti Nõukogu ja AHHAA-keskuse koostöös. Teemaks valiti “Nanomaailm: suur hüve või oht?” ning esinejaks professor Neil Champness Suurbritanniast, Nottinghami ülikoolist. Publikule vahendas vestlust Tartu professor Jaak Kikas. Tartule iseloomulikult akadeemilis-tudenglik publik süvenes huviga inglasliku elegantsiga välja peetud diskussiooni, mis võttis hoo sisse Tema Kõrgus Prints Charles’i kunagi kogemata pillatud väitest. Nanotehnoloogid jõudvat varem või hiljem oma tegevusega staadiumisse, kus nanoprotsessid väljuvad nende kontrolli alt ja kogu maailm muudetakse halliks mudaks (grey goo). Kas aga tasub kaasa minna skeptikutega, kelle arust nanotehnoloogia on üks kümnest kõige tõenäolisemalt inimkonna hävingut põhjustavast tegurist? Või on sealtpoolt hoopis oodata uusi ennenägematult võimsaid vahendeid tervishoiu, infokäitluse ja keskkonnaarenduse toeks?

Teine Café Scientifique jaanuaris 2005 – “Kui terve on meditsiini pilt?” – võttis oma uudishimuliku publiku vastu Tallinnas, St. Patricu pubis. Doktorikraadiga teadusajakirjanik Toby Murcott tõi välja uuemad uurimused platseeboefekti, homöopaatia, osteopaatia ja isikupärastatud geneetilise meditsiini kohta ning kirjeldas saadud tulemusi: alternatiivteraapiad võivad pakkuda uusi ja väärtuslikke lähenemisviise krooniliste haigustega võitlemisel. Mis aga segab alternatiivteraapiate testimist klassikalisel viisil, statistilise usaldusväärsusega? Kas nüüdisaegse meditsiiniteaduse meetodid on etemad või kehvemad kui loodusravi?

Vahepeal tasub aga lugejal peatuda ja mõtiskleda, kumb võiks osutuda ühiskonnale olulisemaks: kas pakkuda teaduse osas valmis vastuseid või hoopis ärgitada inimesi küsima, arutlema ja vabal ajal uut infot otsima…

Kolmas Café Scientifique sai kavandatud taas Tartusse, Wilde pubisse. Kas geneetiliselt muundatud organismid (GMO-d) on suur samm edasi teaduses ja põllumajanduses või on hoopiski tegemist kahtlase ja hukatusliku nähtusega? Teemat “GM põllukultuurid: Pandora laegas või Püha Graal?” vahendas Marek Strandberg, põhiesinejaks GMO vastuolulistel teemadel kutsuti Briti teadlane Ray Mathias, kes on üle 20 aasta uurinud taimede biotehnoloogiat ning ise tegelnud ka alternatiivsete õliseemnetaimede aretamisega. Praegu juhib Ray Mathias John Innes’i nimelises keskuses teaduskommunikatsiooni ja -hariduse osakonda.

2004. aastal istutasid 8,25 miljonit talupidajat seitsmeteistkümnes riigis geneetiliselt muundatud põllukultuure kokku 81 miljonile hektarile – see on viiendiku võrra suuremale pindalale kui aastal 2003. Hiinast Lõuna-Aafrikani täheldatakse väiketalupidajate elujärje märkimisväärset paranemist, ometi pole pärast 10-aastast kommertslikku viljelust poliitiline ja sotsiaalne toetus geneetiliselt muundatud kultuuridele Euroopas ikka kuigi suur. Teaduskohvikus lahati poliitmajanduslike survegruppide ja kasumist huvitatud biotehnoloogiafirmade vahelise tulise vaidluse tagamaid. Mida võiks aga asjast teada üks pereema, kes tahab hoolitseda koduse toidulaua eest võimalikult tervislikul ja mitmekülgsel moel? Kas õilsatel eesmärkidel geenidega manipuleerimine võiks kaasa tuua hoopis ohtlikke muutusi elukeskkonnas?

Niisiis, Briti Nõukogu ja teaduskeskuse AHHAA poolt Eestis korraldatavatele Café Scientifique’i üritustele on oodatud kõik uudishimulikud inimesed, keda huvitab, kuidas teadus nende elu mõjutab. Ingliskeelsele sissejuhatusele järgneva diskussiooni käigus võib esitada ka eestikeelseid küsimusi. Järgmises teaduskohvikus märtsikuus võetakse ühiselt vaatluse alla inimaju teemad.


LOE VEEL

www.britishcouncil.org/et/estonia-science.htm

www.ahhaa.ee

Teaduse-tehnoloogia arengut ignoreerida polegi siiski nii lihtne. Võib ju spordilehes vahele jätta uue põlvkonna dopinguvõimalusi tutvustavad read ja teleka ostul usaldada müüja soovitusi, ise pikemalt plasma- või LCD-ekraanide eripärasse süvenemata. Ent aeg-ajalt sunnivad uued asjad ikkagi end peale, tulles ähvardavalt lähedale – kui tühja salatipurki prügikasti visates avastad sildilt teksti “geneetiliselt modifitseeritud” või kui lapse haigus sunnib mõtlema parimatele võimalikele ravimeetoditele. Küllap kuluks siis ära koht, kus juhtuks olema käepärast üks teadlane, kelle käest saaks rahulikult küsida, poolt- ja vastuargumendid läbi vaagida ning siis juba omaenese tarkusest kaalutud otsuse langetada.

Eks võiks ju kehtestada teadlastele ka töö juures iganädalased vastuvõtuajad nagu parlamendisaadikutele, et iga kodanik pääseks vajadusel oma kahtluste ja teadusküsimustega jutule. Aga vaevalt asjalik instituudikoridor või steriilne laboratooriumikeskkond julgustaksid hämmingus tavainimest selgust otsima.

Selliselt taustalt saigi 1998. aastal alguse Briti Nõukogu teaduskohviku Café Scientifique idee, algatajaks Oxfordi haridusega keemik Duncan Dallas, kes on ise ühtlasi ka mitmete teadus- ja meditsiiniteemaliste telesaadete autor. Café Scientifique’i üritused korraldatakse alati vahetus ja mugavas kohvikuõhkkonnas, kus igaühel on võimalus küsida või ka ise teadusteemadel kaasa rääkida, arutades asja koos sõpradega veiniklaasi või kohvitassi taga. Tänaseks on esimesest Briti Nõukogu teaduskohvikust välja kasvanud ülemaailmne võrgustik ja käsitletavate teemade valik ulatub evolutsiooniteooriast universumifüüsikani, kliimamuutusest tehisintelligentsini, beebidisainist geneetiliselt muundatud toiduni. Iga Café Scientifique algab ühe teadlase või kirjaniku lühikese ettekandega, mis kuulajaid kergelt provotseerides loob soodsa tausta järgnevaks aruteluks.


Eestis aastast 2004

Eesti esimene Café Scientifique toimus novembris 2004 Tartus Wilde pubis Briti Nõukogu ja AHHAA-keskuse koostöös. Teemaks valiti “Nanomaailm: suur hüve või oht?” ning esinejaks professor Neil Champness Suurbritanniast, Nottinghami ülikoolist. Publikule vahendas vestlust Tartu professor Jaak Kikas. Tartule iseloomulikult akadeemilis-tudenglik publik süvenes huviga inglasliku elegantsiga välja peetud diskussiooni, mis võttis hoo sisse Tema Kõrgus Prints Charles’i kunagi kogemata pillatud väitest. Nanotehnoloogid jõudvat varem või hiljem oma tegevusega staadiumisse, kus nanoprotsessid väljuvad nende kontrolli alt ja kogu maailm muudetakse halliks mudaks (grey goo). Kas aga tasub kaasa minna skeptikutega, kelle arust nanotehnoloogia on üks kümnest kõige tõenäolisemalt inimkonna hävingut põhjustavast tegurist? Või on sealtpoolt hoopis oodata uusi ennenägematult võimsaid vahendeid tervishoiu, infokäitluse ja keskkonnaarenduse toeks?

Teine Café Scientifique jaanuaris 2005 – “Kui terve on meditsiini pilt?” – võttis oma uudishimuliku publiku vastu Tallinnas, St. Patricu pubis. Doktorikraadiga teadusajakirjanik Toby Murcott tõi välja uuemad uurimused platseeboefekti, homöopaatia, osteopaatia ja isikupärastatud geneetilise meditsiini kohta ning kirjeldas saadud tulemusi: alternatiivteraapiad võivad pakkuda uusi ja väärtuslikke lähenemisviise krooniliste haigustega võitlemisel. Mis aga segab alternatiivteraapiate testimist klassikalisel viisil, statistilise usaldusväärsusega? Kas nüüdisaegse meditsiiniteaduse meetodid on etemad või kehvemad kui loodusravi?

Vahepeal tasub aga lugejal peatuda ja mõtiskleda, kumb võiks osutuda ühiskonnale olulisemaks: kas pakkuda teaduse osas valmis vastuseid või hoopis ärgitada inimesi küsima, arutlema ja vabal ajal uut infot otsima…

Kolmas Café Scientifique sai kavandatud taas Tartusse, Wilde pubisse. Kas geneetiliselt muundatud organismid (GMO-d) on suur samm edasi teaduses ja põllumajanduses või on hoopiski tegemist kahtlase ja hukatusliku nähtusega? Teemat “GM põllukultuurid: Pandora laegas või Püha Graal?” vahendas Marek Strandberg, põhiesinejaks GMO vastuolulistel teemadel kutsuti Briti teadlane Ray Mathias, kes on üle 20 aasta uurinud taimede biotehnoloogiat ning ise tegelnud ka alternatiivsete õliseemnetaimede aretamisega. Praegu juhib Ray Mathias John Innes’i nimelises keskuses teaduskommunikatsiooni ja -hariduse osakonda.

2004. aastal istutasid 8,25 miljonit talupidajat seitsmeteistkümnes riigis geneetiliselt muundatud põllukultuure kokku 81 miljonile hektarile – see on viiendiku võrra suuremale pindalale kui aastal 2003. Hiinast Lõuna-Aafrikani täheldatakse väiketalupidajate elujärje märkimisväärset paranemist, ometi pole pärast 10-aastast kommertslikku viljelust poliitiline ja sotsiaalne toetus geneetiliselt muundatud kultuuridele Euroopas ikka kuigi suur. Teaduskohvikus lahati poliitmajanduslike survegruppide ja kasumist huvitatud biotehnoloogiafirmade vahelise tulise vaidluse tagamaid. Mida võiks aga asjast teada üks pereema, kes tahab hoolitseda koduse toidulaua eest võimalikult tervislikul ja mitmekülgsel moel? Kas õilsatel eesmärkidel geenidega manipuleerimine võiks kaasa tuua hoopis ohtlikke muutusi elukeskkonnas?

Niisiis, Briti Nõukogu ja teaduskeskuse AHHAA poolt Eestis korraldatavatele Café Scientifique’i üritustele on oodatud kõik uudishimulikud inimesed, keda huvitab, kuidas teadus nende elu mõjutab. Ingliskeelsele sissejuhatusele järgneva diskussiooni käigus võib esitada ka eestikeelseid küsimusi. Järgmises teaduskohvikus märtsikuus võetakse ühiselt vaatluse alla inimaju teemad.


LOE VEEL

www.britishcouncil.org/et/estonia-science.htm

www.ahhaa.ee