Otsapidi isegi Paldiski tuumareaktorites

Sageli räägitakse, et noored, nende hulgas teadlased, kes kord juba laia maailma pääsenud, naljalt enam Eestisse tagasi ei pöördu. Füüsika aasta puhul tahame aga näidata, et noorfüüsikute osas see alati paika ei pea. Paaril viimasel aastal on Euroopa riikidest ainuüksi Tartu Ülikooli Füüsika Instituuti tagasi tulnud seitse meie alma materi kasvandikku, kõik välismaal doktorikraadi kaitsnud noormehed. Need on Marco Kirm (vt intervjuud Horisont 1/2005) ning Ilmar Kink, Tanel Käämbre, Vambola Kisand, Madis Kiisk, Vladimir Babin ja Laur Järv, kellega käesoleva aasta jooksul samuti tutvume. Kõigepealt saab vastamiseks sõna filosoofiadoktor füüsikas MADIS KIISK.

Viibisite pikka aega kodunt eemal. Kus olite, mida tegite, kellena ja kui kaua?

1998. aasta algusest olin Rootsis Lundi ülikooli tuumafüüsika osakonna doktorant. Enne seda õppisin füüsikat Tartu ülikoolis, kus kuu aega enne lahkumist kaitsesin bakalaureuse kraadi keskkonnafüüsika erialal. Alustasin Rootsi Instituudi stipendiaadina. 2000. aasta kevadel kaitsesin litsentsiaadikraadi, mida enamik sealseid doktorante teeb tavaliselt doktoriõppe keskel. Järgmisel suvel taotlesin Euroopa Komisjoni finantseeritavat Marie Curie stipendiumi, et jätkata doktoriõpet Saksamaal Dresdeni lähedal asuvas Rossendorfi uurimiskeskuses (Forschungszentrum Rossendorf). Pärast aastast Saksamaa-perioodi naasin Lundi, et lõpetada doktoritööga seotud uurimisprojektid ja asuda tööd kirjutama. 2003. aasta suve lõpuks sain töö kaante vahele, kaitsmine oli mõni kuu hiljem, oktoobri lõpus. Eestisse naasin kuus aastat pärast lahkumist, tõsi küll, osa vahepealsest ajast veetsin samuti siin.

Minu doktoritöö hõlmas mitut uurimisprojekti kiirendi mass-spektromeetria (KMS) alal. See on üks rakenduslik tuumaanalüüsi meetod, millega mõõdetakse üliväikseid isotoopide kontsentratsioone. Isotoobid on teatavasti ühe ja sama elemendi aatomid, mille tuumas on võrdselt prootoneid, kuid erinev arv neutroneid. Seda analüüsimeetodit kasutatakse peamiselt mittestabiilsete, kuigi mõnikord ka stabiilsete isotoopide mõõtmiseks. KMS-i võib kirjeldada tavapärase mass-spektromeetria edasiarendusena, mis võimaldab analüüsida isotoope nende massi järgi. Ent enamikul juhtudel hakkavad mõõtmisi segama molekulaarsed ja atomaarsed isobaarid. Viimased on niisugused aatomid, mille prootonite ja neutronite summa on ühesugune, kuid prootonite ja neutronite vahekord tuumas erinev. Molekulaarsed isobaarid on aga võrdse massiga molekulid, mis erinevad üksteisest elementide koostise poolest.

Segavatest isobaaridest lahtisaamiseks kasutatakse isotoopanalüüsi puhul kiirendit, mis annab ioonidele konventsionaalse mass-spektromeetriaga võrreldes kõrgemad energiad, mis omakorda lubab kasutada mitmesuguseid isobaaride eraldamise tehnikaid. Tänu efektiivsele isobaaride eemaldamisele on võimalik mõõta üliväikseid isotoopsuhteid, mis näiteks radiosüsiniku 14C puhul oma stabiilsesse isotoopi on üks 14C aatom 1015 stabiilse 12C aatomi kohta ja analüüsi tegemiseks vajatakse vaid 0,1 milligrammi materjali. Sel analüüsimeetodil on palju rakendusi keskkonna ja geoloogilistes uuringutes, samuti biomeditsiinis ja muudel aladel. Näiteks radiosüsinikku 14C kasutades saab kindlaks teha ka orgaaniliste esemete vanust.

Mina tegelesin mass-spektromeetria meetodi arendamisega pika poolestusajaga nikli isotoobi 59Ni mõõtmiseks tuumatööstuses tekkivates jäätmetes, Lundi KMS-i kiirendisüsteemi mõõtmismetoodika arendamisega ning triitiumi (3H) KMS-i mõõtmismetoodika kallal, mis on rakendatav biomeditsiinis.

Olin seotud ka 3H analüüsiga süsinikplaatide proovidest, mis olid võetud mitmesugustest asukohtadest termotuumareaktorite sisemuses. Niisugune analüüs annab teavet plasma ja seda ümbritseva materjali vastastikmõjust ning plasma käitumisest tokamaki-tüüpi reaktorites (tokamakkidest oli juttu Horisondis 1/2005 – toim). Samuti korraldasin süsiniku 14C analüüse endise Paldiski allveelaevade treeningkeskuse ümbrusest kogutud proovidest, et määrata, kas ja millistel aastatel on kahest sealsest tuumareaktorist ventilatsiooni teel atmosfääri radiosüsinikku eraldunud.

Kuidas sattusite välismaale?

Ajal, mil tegin Füüsika Instituudi tuumaspektroskoopia laboris professor Enn Realo juhendatavana oma bakalaureusetööd, algatas Rootsi riik nn Visby programmi, mis võimaldas Balti riikide ja Loode-Venemaa tudengitel taotleda 9-kuulisi stipendiume Rootsi ülikoolides õppimiseks. Kuna Enn Realol ja tema kolleegidel oli sel ajal tihe koostöö Lundi ülikooli kiirendi mass-spektromeetria töörühmaga ning too oli huvitatud uute tudengite leidmisest, otsustasin kandideerida. Võimalus tuli sobival ajal, sest olin just keerulise valiku ees – mida edasi teha? Huvi välismaal õppimise vastu olin tundnud juba pikemat aega. Stipendium määrati üheks akadeemiliseks aastaks ja alguses ei osanud aimatagi, et minust võib saada doktorant. Ent vastu kõiki ootusi ja Rootsi Instituudi tavalist praktikat õnnestus mul saada stipendium veel üheks akadeemiliseks aastaks, mis võimaldas kaitsta litsentsiaadikraadi. Pärast seda rahuldati mu taotlus Marie Curie stipendiumile.

Teie kõige meeldivam kogemus äraoldud ajal?

Kindlasti on meeldiv kogemus maailmapildi avardumine. Seda võiks pidada kõige olulisemaks põhjuseks, miks üldse välismaale minna. Mitte lihtsalt minna ja reisida, aga ka seal elada ja näha elu seestpoolt.

Eks meeldivaid kogumusi ole teisigi. Põhiliselt on need seotud inimestega – väga paljud, kellega olen kohtunud, on saanud mu headeks sõpradeks.

Miks tulite tagasi – ilmselt oleksite leidnud tööd ka mõnes välisriigis?

Ega otsustamine väga kergelt tulnud. Pärast doktorikraadi kaitsmist otsisin tõepoolest tööd mitmest laborist välismaal, ja Saksamaal pakutigi uut töökohta. Kaalusin pikka aega, aga loobusin. Kaalukeeleks sai pikk äraoldud aeg ning perekondlikud põhjused. Soovisin enamiku oma ülejäänud elust siduda siiski Eestiga.

Mis Teid üllatas kodus, võrreldes paigaga, kust tulite?

Neis maades, kus ma elasin ja töötasin, on ühiskond saanud pikka aega rahulikult areneda ja asjad on paika loksunud, mida Eesti kohta veel öelda ei saa. Sama kehtib ka õppe- ja teadusasutuste võrdluse puhul. Viimaste töökorraldus ei ole meil veel kõige parem. Öeldut ei saa küll üllatavaks pidada, aga see torkab teravalt silma, kui oled elanud pikemat aega välismaal ja näinud seestpoolt seal toimuvat. Ent on olnud ka meeldivaid üllatusi – asju, mille korral avastad, et need on siin paremini korraldatud kui mujal. Näiteks bürokraatia, mida oleme harjunud kiruma, on Eestis Saksamaaga võrreldes päris talutav, kuigi Rootsiga kõrvutades on meil arenguruumi. Veel paar aastat tagasi oli Eesti ka interneti keskkonna ja mobiilside arengu poolest Saksamaast ees.

Milles näete oma tulevikuperspektiivi?

Praegusel hetkel olen ennast sidunud Eestiga ja tahaksin uskuda, et võimalus tõsiselt teadusega tegeleda siin üha paraneb, seda eriti värske Euroopa Liidu liikmesmaa staatust arvestades. Eks säärast veendumust näita ka mitmete teiste noorte teadlaste tagasipöördumine kodumaale.

Praegu töötan järeldoktorina Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi tuumaspektroskoopia laboris. Püüan alustada oma uurimisteemadega, mis puudutavad eeskätt keskkonna looduslikku radioaktiivsust ning selle mõõtmist.