Nr. 2/2005


Toimetaja veerg
Milleks ajalugu?

Ja milleks selline küsimus füüsika aastal? Minu kolleeg, reaalteaduste toimetaja, armastab ikka aeg-ajalt korrata, et vaata kui palju tulu on inimkonnale tõusnud füüsikast, aga mis kasu on ajaloost?

Ja tõesti – poleks meil toas elektrivalgust ega töölaual üha vägevamaid arvuteid, kui füüsikud kõige laiemas mõttes, st need, kelle vastandiks peetakse lüürikuid ehk humanitaarteadlasi, poleks selle nimel tööd teinud ja vaeva näinud. Ei teaks me seekordses Horisondis kirjutada ei sellest, et kristallid võivad mitte ainult voolata, vaid ka ülivoolata, ja isegi lainetada. Ei oskaks me arvata, mismoodi näeb välja Saturni kaaslane Titan. Ei suudaks me – hiljutise kogemuse taustal siis eelkõige India ookeani ääres elavad rahvad – end ka edaspidi tekkivate tsunamide eest kaitsta. Teisalt jälle poleks meil ehk mõningaid hirme, mida teaduse areng inimestes on tekitanud. On ju möödunud aastast Eestis käivitunud teaduskohvikute ehk Café Scientifique’i üritustel arutletud sagedasti just niisuguste hirmude ja nende põhjendatuse või põhjendamatuse üle, olgu siis tegu geneetiliselt muundatud põllukultuuride või nanotehnoloogiaga. Ja kuhu kõige selle vahele veel üldse mahub teaduse lüürilist poolt esindav ajalugu?

Arvan, et just ajalugu on see, mis peaks andma meile tarkust kõigi nende saavutustega ümber käimiseks ja toime tulemiseks, kord tehtud vigade või tegematajätmiste vältimiseks tulevikus. Peaks andma võimaluse õppida varasemast kogemusest, olgu selleks siis Titanic või Hiroshima, omaaegne putukatõrjevahend DDT või täna Eestis vohav Sosnovski karuputk. Või miks ka mitte aegade vältel korduvalt kogetud protsessid, mis on lagundanud kõik senised suured impeeriumid alates Vana-Ida omadest ja lõpetades Nõukogude Liiduga. Paraku tuleb tõdeda, et inimese ja inimkonna mälu on lühike. Tagantjärele tarkusena on ju näiteks väidetud, et kui pärnakad oleksid ka üksnes või siis eeskätt ainult oma linna ajalugu hästi teadnud, siis oleksid nad majad ehitanud kõrgete vundamentidega, nagu tegid nende (vana)vanavanemad 1920. aastatel, millise tarkuse näitena on nimetatud Ammende villat. Ent me oleme unustanud isegi nii lähedased asjad, rääkimata siis kaugematest, ja astume ilmselt ikka uuesti ja uuesti rehale, mida võiksime ajalugu tundes ehk vältidagi. Meie kui rahva unustamisvõimet puudutab Horisondile antud intervjuus kaudselt ka professor Mati Laur, kui ta räägib mõningaist 18. sajandiga seotud faktidest, mis kuidagi ei käi kokku meie tavaarusaamaga tollasest allasurutud eesti talupojast. Ja järgmises Horisondis ilmestab seda veel paremini dendrokronoloog Alar Läänelaid, kirjutades Ruhnu saare kiriku ajaloost. Jah, muidugi, tegu on Eesti vanima puitehitisega, mis püsti pandud veel enne Põhjasõda, mistõttu oleks nagu loomulikki, et me seda ei mäleta. Aga tuleb välja, et ilma ajalugu uurimata ei teaks me ka, et uue torni sai kirik kõigest 150 aastat tagasi, mis polegi ju nii ammu.

Seekordse ajakirjanumbri valguses tuleb siiski loota, et vähemasti India ookeani riigid ei unusta kogetut, suudavad ühendada jõud, kasutavad ära tänase teaduse potentsiaali ning on edaspidi taolisteks looduskatastroofideks paremini ette valmistatud. Loodan ka, et ükskord jõuavad oma riigini mitte ainult atjeed, vaid kõik rahvad, kes seda soovivad. Kuidas seda viimast teoks teha, seda ma muidugi ette ei kujuta, ja paraku pole taolist kogemust ammutada ka ajaloost. Seepärast tsiteerin lõpetuseks käesolevas numbris teaduskohvikut tutvustavat teaduskeskuse AHHAA juhatajat Tiiu Silda: “Vahepeal tasub aga lugejal peatuda ja mõtiskleda, kumb võiks osutuda ühiskonnale olulisemaks: kas pakkuda teaduse osas valmis vastuseid või hoopis ärgitada inimesi küsima, arutlema ja vabal ajal uut infot otsima.”



Kärt Jänes-Kapp