On sündmusi, mille korral tekib küsimus: kas toimunu oli paratamatu või juhuslik? Paratamatuse jaoks on mõnedel varuks ka sõna saatus.

Näiteks võtame järgmise olukorra. Autojuht ei märka õigel ajal ülesõidukohale lähenevat rongi, pidurdades kaotab auto juhitavuse ning toimub auto ja rongi kokkupõrge, milles autojuht saab surma. Tegemist oli paljude asjaolude kokkulangemisega:

1.) tee oli äsja libedaks muutunud,

2.) juht oli tähelepanematu just nimelt antud olukorras,

3.) juht sattus ülesõidukohale just hetkel, kui seda läbis rong (rongid käivad sealkandis vaid paar korda ööpäevas).

Paljude jaoks on uskumatu, et nii palju kokkulangevusi saab juhuslikult toimuda. Jääb mulje, et selline oli kord tolle inimese saatus.

Aga mis on saatus?

Kujundliku mõtlemise jaoks seostub saatus ehk saatusejumalannade, näiteks Vana-Kreeka moirade või muude kõrgemate jõududega. Aga miks need oletatavad kõrgemad jõud just niimoodi inimsaatust määravad? Kas nad ka ise alluvad paratamatusele? On neil samuti oma saatus?

Väites, et neil on samuti oma saatus, jõuame ikkagi vajaduseni uurida maailma seaduspärasusi. Siis võib aga kõrgemate jõudude hüpotees liigseks osutuda, sest ei seleta seda, mille seletamiseks ta kasutusele võeti.

Kui aga väita, et meie saatusi määravad kõrgemad jõud ei allu paratamatusele, et nende määrangutes polegi mingit loogikat, siis saame maailmavaate, mille üheks esindajaks sobib Iiob Piiblist, kes ütles: “Issand on andnud ja Issand on võtnud: Issanda nimi olgu kiidetud.” (Ii 1:21) Sellistest kõrgematest jõududest pole võimalik aru saada, sest arusaamine eeldab seaduspärasusi.

Inglise filosoof John Stuart Mill (1806–1873) nimetas kirjeldatud arusaama aasialikuks fatalismiks (ld fatum – saatus). Eurooplase jaoks on iseloomustus aasialik reeglina halvustav: idamaist valitsemist peetakse omavolitsemiseks ning arvatakse, et asiaadid mõtlevad analoogia põhjal maiste valitsejatega ka jumalast või kõrgemast jõust kui omavolitsejast.

Milli arvates ei peaks paratamatust üldsegi seostama kõrgemate jõududega: paratamatus on tema arvates põhimõtteline võimalus tuleviku sündmusi ette näha. Kui oleks küllaldaselt teadmisi oleviku kohta, siis võiks tuleviku n-ö välja arvutada. Füüsika teooriaülesandeid lahendades võib igaüks sellist väljaarvutamist praktiseerida. Näiteks võib välja arvutada vabalt langeva keha koordinaadid teatud ajahetkel, kui on teada algtingimused ning vaba langemist kirjeldav valem. Tegelikus elus on kõik loomulikult keerulisem (näiteks tuleb arvestada ka teiste jõududega peale raskusjõu). Ja tekibki maailmavaateline küsimus: kas on ikka põhimõtteliselt võimalik tuleviku sündmusi ette näha või on tulevik tegelikult määramatu?

Inglise filosoofi Bertrand Russelli (1872–1970) arvates on tuleviku määramatus “vaid meie väheste teadmiste tulemus”, st subjektiivselt on tulevik küll määramatu (me ei suuda tulevikku ette näha, n-ö välja arvutada), kuid objektiivselt siiski determineeritud (ld dçterminâre – kindlaks määrama).

Kuid kas pole mitte teadus tõestanud, et tulevik on objektiivselt määramatu? Võtkem kas või sellised märksõnad nagu määramatuse printsiip ja iseorganiseerumine. Siiski võib arvata, et maailmavaatelistele küsimustele ei saa leida faktide abil ühest vastust. Teatud maailmavaatega teadlasele tundub, et uuringud kinnitavad tema vaadete õigsust. Teistsuguse maailmavaatega teadlasele tundub aga, et uuringud kinnitavad just nimelt tema maailmavaate õigsust. Juhtuda võib ka, et teadlane polegi filosoofilistes (maailmavaatelistes) küsimustes kompetentne.

Maailm nagu kivirahn

Õnnetuseks pole ka filosoofide seas üksmeelt tuleviku määramatuse küsimuses (nagu ka teistes maailmavaatelistes küsimustes) ning erinevate vaadetega filosoofid püüavad üksteise vaateid kummutada. Sellises püüdes kellegi vaateid ümber lükata on midagi vägivaldset ja ka ebasiirast, nagu leidis Ameerika filosoof William James (1842–1910). Tema arvates jäävad filosoofid uskuma sellist maailmavaadet, mis sobib nende loomulaadiga (temperamendiga) ning teistsuguseid maailmavaateid peetakse muidugi ekslikuks. Isiklikud maitse-eelistused on maskeeritud, neid esitatakse objektiivse tõe pähe. Selles on tõesti midagi ebasiirast.

James lähtus maailmavaateliste vaidluste puhul pragmatismi printsiibist. Kõigepealt tuleb tema arvates mõelda, kas kahel maailmavaatel üldse on mingit praktilist vahet. Kas ma teeksin midagi teisiti, kui võtaksin ühe maailmavaate asemel omaks hoopis teistsuguse maailmavaate? Kui praktilist vahet pole, on vaidlus antud maailmavaatelise küsimuse üle mõttetu. Praktilise erinevusena tuleb Jamesi selgituste põhjal otsustades mängu ka maailmavaadet ümbritsev emotsionaalne õhkkond: kumb maailmavaade pakub mulle kokkuvõttes rohkem rahulolu?

Jamesil isiklikult tekitas determinism (st arusaam, et kõik tuleviku sündmused on n-ö väljaarvutatavad) masendust, sest siis oleks maailm nagu kivirahn. Samas ei arvanud ta, et tema arusaamaga peaksid ühinema kõik inimesed, sest tegemist on ju maitse-eelistusega. Häda on aga selles, et Jamesi tolerantset lähenemisviisi maailmavaatelistele küsimustele ei poolda mitte iga filosoof.

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledþis.