Nr. 2/2005


Uued tuuled
Teaduspüramiid ja veidrused selle varjus

Teadus on püramiid, nagu näiteks sipelgapesa. Tipp on kõigile näha, tuulte ja vihmade meelevallas. Kuid kusagil all, keldrites toimuvad uuringud, millest tavainimene undki ei näe.

On saavutusi, mis panevad naerma. Ja seejärel mõtlema. Osa teadussaavutustest kuulub just selliste nähtuste sekka.

Kui dünamiidi leiutaja Alfred Nobel otsustas oma pärandusega toetada teadussaavutusi, mis on inimkonnale kasu toonud, ei võinud ta arvata, et temanimelisele auhinnale lisandub aastakümnete pärast veel üks, mis justkui parodeerib Nobeli auhindu. Ent teadus on mitmekihiline, ja vahel võib esmapilgul veider artikkel panna aluse millelegi suuremale, mis inimkonnale kasu tuua võib.

Harvardi teadlased annavad oma lõbuks välja ajakirja Annals of Improbable Research – Võimatu Teaduse Annaalid. 1991 hakkas seesama ajakiri andma välja Nobeli auhinna alternatiive – Ig Nobeleid. Igal aastal antakse välja kümme preemiat saavutuste eest, mida “ei saa või ei tohiks korrata”. Ig Nobeli võitnud saavutused panevad kas naerma või õlgu kehitama. Mõni pärjatu saadab komiteele vihaseid kirju, mis vaid ergutab ajakirjandust. Mõni aga mängib kaasa.

Tuntumatest suurustest on Ig Nobeli kirjanduse alal saanud näiteks Erich von Däniken oma põhjapanevate avastuste eest tulnukate osas inimkonna ajaloos. Või siis sai kommunikatsiooniauhinna rämpsposti isa Sanford Wallace. Või siis psühholoogiaauhinna Jaapani teadlased, kes õpetasid tuvisid eristama Picasso maale Monet’ omadest. Näiteid on palju, preemiaid on antud välja juba 14 aastat. Pole siis ime, et laureaatide seas on teadlasi, kes on uurinud kaanide maitset või magnetite kasutamist konnade levitatsioonis. Rahupreemia sai 1995 aga Taiwani parlament selle eest, et tõestas – poliitikute omavaheliste kaklustega saavutatakse enam kui rahvastevaheliste sõdadega. 1996. aasta füüsikapreemia võitis Astoni ülikooli teadlane Robert Matthews, kuna tõestas vääramatult Murphy võileivaseaduse.


Viie sekundi seadus ja Thamesi vesi kokakoolas

Septembris 2004 välja antud kümnest auhinnast võiks esile tõsta meditsiinipreemia, mis peaks eriti sobima Eesti oludesse. Töö pealkirjaks on “Kantrimuusika mõjust enesetappudele”. Autorid jõudsid järeldusele, et mida enam kantrimuusikale pühendutakse ja mida enam seda päevas kuulatakse, seda rohkem on valgete seas enesetappe. Kantrimuusika tegeleb samade probleemidega, mis ringlevad enesetapjate peas – alkoholi liigtarvitamine, töötus, lahutused.

Ka füüsikapreemia seondus mõnel määral tervisega. Nimelt avaldas ajakiri Bioloogiline Küberneetika artikli, milles analüüsiti hulaspordi dünaamikat. Teadlased arendasid teooria, mille kohaselt on hulamängus eriti oluline alajäsemete koostöö. Tõsi, vaja läheb sünergiat ka selgroo ja teiste lihastega.

Eriti kasulikku nõu igapäevaeluks annab Chicago teadlaste töö, mis uuris viie sekundi seaduse teaduslikke aluseid. See on seadus, mis kinnitab, et mahakukkunud toidupala, näiteks võileiva, kotleti või kartuli võib suhu pista viie sekundi jooksul ja mitte midagi ei juhtu. Teadlased valmistasid laiale sööjate ringkonnale siiski teatava pettumuse, avastades, et söögipala võib saastuda mikroorganismidega ka rutem. Tõsi, õnnestus tuvastada, et kui põrand on puhas, võib toidutükikese ikkagi suhu pista. Nii et lõppkokkuvõttes otsustab sööja maitse ja isiklik julgus.

Keemiapreemia omistati Suurbritannia Coca-Cola kompaniile, mis rakendas edumeelset tehnoloogiat, et ammutada Thamesi jõest vett, mida kasutada oma karastusjoogi Dasani valmistamiseks. Kahjuks tuli kokakoolalaste suursaavutus Thamesi jõkke tagasi valada, kuna see sisaldas vähkitekitavat bromaati. Paremini läks USA leiutajatel, kes patenteerisid kammi, mis varjab kiilaspäisust. Tõsi, kiilaspäisust ei varjuta mitte pähe jäetud kamm ise, vaid harukordse osavusega valmistatud soeng. Idee seisneb selles, et olemasolevad juuksed tuleb jagada võrdsetesse osadesse ja siis nendega vastavalt manipuleerida.

Kirjanduspreemia pälvis sedapuhku Ameerika Nudistide Raamatukogu nudistliku ajaloo säilitamise eest sellisena, et see oleks igaühele hõlpsasti kättesaadav.

Füsioloogiapreemia omistati Harvardi teadlastele avastuse eest, et kui inimene millelegi erilist tähelepanu pöörab, võib tal mõni suurem asi hoopis kahe silma vahele jääda. Hulgalistes katsetes selgitati välja, et isegi kui möödub gorillaks rõivastunud neiu, ei pruugi inimene, kelle tähelepanu on paelunud lahtiläinud kingapael, seda üldsegi märgata. Bioloogia alal anti auhind USA, Kanada ja Shoti teadlaste rühmale, kel pärast pingsat tööd õnnestus tõestada, et heeringad suhtlevad omavahel peeretamise abil.

Majanduspreemia pälvis Vatikan palvete tellimise eest India hüvanguks (5–10 dollarit reekviem).

Ja lõpuks. Kõigile mõistetavalt sai Ig Nobeli rahupreemia jaapanlane Daisuke Inoue selle eest, et leiutas kunagi karaoke – täiesti uue viisi, mis aitab võhivõõrail inimestel üksteist sallida.

Kahjuks tuleb tunnistada, et nagu tõelist Nobeli preemiat, pole ka Ig Nobelit saanud ükski Eesti teadlane. Ent see aeg võib koita. Kui arvestada, et Emajõe ümberpööramise idee pole veel maha maetud, et visalt töötatakse viina kallal, mis pohmelli ei tekita ja – mis olulisem – uuritakse täie hooga, milline kahest Paluküla samakõrgusest mäest ikkagi püham on.

Kuid lootust ei maksa kaotada. Teadusraha vedeleb vahel maas sõna otseses mõttes.


LOE VEEL

www.improbable.com



Tiit Kändler