Nr. 4/2005


Filosoofiline vaatenurk
Ei ole võimalik?

Tuntud on ütlus, et kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kui näib, et miski ei ole võimalik, ei tarvitse tegelikult nii olla.

Enne kui hakata vaidlema konkreetselt millegi võimalikkuse üle, tuleks täpsustada terminikasutust.

Võimalikkuse kolm tähendust

Eristada saaks vähemalt kolme võimalikkuse tähendust: loogilist, teoreetilist ja reaalset ehk praktilist.

Loogiliselt on võimalik see, mille kirjeldus ei ole iseendale vasturääkiv. Näiteks on loogiliselt võimalik, et sipelgad kasvavad suuremaks kui elevandid ning et vihmavesi muutub maapinnal kohupiimaks. Loogiliselt on aga võimatu, et iga sipelgas on suurem igast elevandist, kuid samal ajal mõni sipelgas ei ole suurem mõnest elevandist. See oleks tõesti vasturääkivus, sest tegemist on väite ning väite eituse konjunktsiooniga (A ja mitte-A). Loomulikult tuleb sõna suurem mõista järjekindlalt samas tähenduses.

Loogiliselt on väga palju võimalik. Maailmu, mis on loogiliselt võimalikud ning võiksid seega eksisteerida tegeliku maailma asemel, nimetatakse võimalikeks maailmadeks. Selline on näiteks mõnes muinasjutus kirjeldatud maailm. Saksa filosoof Leibniz (1646–1716) arvas, et Jumal lõi võimalikest maailmadest parima, st andis parimale võimalikule maailmale ka tegeliku olemasolu. Kas Jumalal oli võimalus luua mõni muu maailm – näiteks selline, kus on pudrumäed ja piimajõed? Leibnizi arusaama kohaselt oleks taoline maailm loogiliselt muidugi võimalik, kuid Jumal poleks sellisele tegelikku eksistentsi andnud: kõikvõimsa, kõige parema ning kõige targemana lõi ta (tervikuna) parima võimalikest.

Väidet, et meie tegelik maailm on parim võimalikest, võiks pidada optimismi definitsiooniks. Saksa filosoof Arthur Schopenhauer (1788–1860) polnud kindlasti ainus, kelle taoline optimism on sapiseks teinud.

Teoreetiliselt on võimalik see, mis pole vastuolus ühegi loodusseadusega. Sõna loodusseadus on paraku kahetähenduslik. Ta võib tähendada (1) looduse objektiivset seaduspärasust (mida ehk ei tuntagi veel), kuid võib tähendada ka (2) sõnastatud seaduspärasust (näiteks Newtoni II seadus ja Boyle’i-Mariotte’i seadus). Teoreetilisest võimalikkusest rääkides peetakse silmas teist tähendust.

Võiks ehk öelda, et ideaaljuhtumil väljendavad sõnastatud loodusseadused adekvaatselt objektiivselt kehtivaid loodusseadusi. See tähendaks absoluutse tõeni jõudmist. Taoline arusaam eeldab siiski klassikalist tõeteooriat (tõde kui vastavus tegelikkusele), mille pooldamine pole sugugi enesestmõistetav.

Teoreetiliselt on samuti paljud asjad võimalikud ning mõnikord selgub, et see, mida enne peeti võimatuks, on siiski võimalik – teooriat lihtsalt tõlgendati enne valesti või asendati teooria uuega. Näiteks võis sajandeid tagasi tunduda teoreetiliselt võimatu ehitada metallist (st veest tihedamast materjalist) laevu, sest “oli ju ometi ilmne, et taolised laevad läheksid kohe põhja”. Antiikaja inimese jaoks oli teoreetiliselt võimatu reis Kuu peale, sest tollal peeti taevast absoluutselt erinevaks maisest maailmast. Taevas on kõik täiuslik ja muutumatu ning taevakehad koosnevad n-ö taevasest mateeriast, viiendast elemendist – eetrist (kr αιθήρ ‘kõrge puhas õhk, taevas’). Kuidas saaks inimene seal reisida?

Igiliikuri puhul usutakse aga praegugi, et see on teoreetiliselt võimatu, sest igiliikur oleks vastuolus energia jäävuse seadusega.

Reaalselt ehk praktiliselt on võimalik see, mis on antud hetkel teostatav. Taolise võimalikkuse piirid muidugi avarduvad üha enam. Tehnika areng on teinud võimalikuks näiteks hammaste parandamise, elundite siirdamise ja kosmoselennud. Arenguruumist loomulikult puudust pole. Näiteks on nii auto kui elektrimootor ammu tuntud asjad, kuid elektriauto laiatarbekaubana pole veel reaalselt võimalik.

Loogilise, teoreetilise ja reaalse võimalikkuse seos

Kas saaks öelda, et mis on reaalselt võimalik, on ka teoreetiliselt võimalik, ning mis on teoreetiliselt võimalik, on ka loogiliselt võimalik? Sama väide kõlaks eitavas vormis nii: mis pole võimalik loogiliselt, pole võimalik ka teoreetiliselt, ning mis pole teoreetiliselt võimalik, pole ka praktiliselt võimalik.

Kui jutt on sihipärasest tegevusest, siis võiks ehk taolise väitega nõustuda. Kui tahame midagi saavutada, siis eelkõige võiks ju tõesti hinnata eesmärgini jõudmise loogilist, teoreetilist ja kõige lõpus alles reaalset ehk praktilist võimalikkust. Kui miski on loogiliselt võimatu, siis pole selle saavutamist mõtet eesmärgiks seada.

Kuid samas: teoreetilise võimalikkuse mõõdupuuks on ju hetke arusaamad loodusseadustest – need aga võivad muutuda. Röntgenikiirgus ning radioaktiivsus olid ju algul samuti teoreetiliselt seletamatud, neid ei peetud teoreetiliselt võimalikuks. Teooria loodi alles hiljem. Üldiselt eeldatakse siiski, et mis on reaalselt aset leidnud, peab olema reaalselt võimalik, ning mis on reaalselt võimalik, peab ka teoreetiliselt võimalik olema – olgugi et teooriat veel pole. Tegemist on väga levinud maailmavaatega, et tegelikkus on loogiline ning teoorias hõlmatav. Isegi need, kes heidavad teadlastele ette, et nad ei seleta ära näiteks niinimetatud paranormaalseid nähtusi, pakuvad tihtipeale välja oma n-ö teooria toimunu seletamiseks, mitte ei väida, et miski on absoluutselt seletamatu.

Te vaidlete millegi võimalikkuse üle? Aga millist võimalikkust peate silmas?


INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledþis.



Indrek Meos