2004. aasta suvel avastas merendusajaloohuviline harrastussukelduja Andrei Ossiptshuk Suurupi väina põhja sonariga uurides väikese laevavraki, mille ümarate vormidega kujutis vanematüübilisele meresõidualusele viitas. Kaaslaste Mihhail Zenovi ja Anatoli Barinovi abil tehtud vraki tuukriülevaatuse järel ilmusid mehed Eesti Meremuuseumi, kaasas mõned vrakilt toodud esemed. Nad panid lauale ka leiukoha koordinaadid ja esitasid oma ettekujutuse leitud laeva tüübi ja päritolu kohta. Muuseumi vrakiuurijad olid üsna üllatunud, sest harilikult harrastussukeldujad sedasorti leidudest rääkima ei tule. See vene keelt kõnelev seltskond oli aga erandiks.

Oli näha, et peale otsimise, leidmise ja sukeldumishuvi rahuldamise tahtsid nad enamat – neid huvitas asja olemus. Nende leitud ja veepinnale toodud peaasjalikult klaasist, fajansist ja portselanist lauanõud konserveerimist ei vajanud. Ka mõningate värvilisest metallist esemetega ümberkäimine oli orgaanilise leiumaterjaliga võrreldes tunduvalt lihtsam, kui natukene eelteadmisi varuks. Vraki päritolumaaks hindasid sukeldujad laeva ümaraid vorme silmas pidades Hollandit.

Väljakutse

Kutsunud meremuuseumi uurijaid nende avastatud vrakki üle vaatama, tõstsid nad päevakorda ka leiumaterjali omandiõiguse küsimuse. Oldi sunnitud meestele selgitama, et Eesti ei ole oma seadusandluses riigi omandiõigusi uppunud laevadele vajaliku täpsusega sätestanud, seega ei ole nende leitud vrakile kellelgi õigust. Selgitus rahuldas mehi ja asusime kavandama ühissukeldumist 34 meetri sügavusel lebavale vrakile. Erakordselt pikka aega puhuvad tugevad tuuled ei lasknud meid vraki juurde minna. Läksid nädalad, enne kui saabus oodatud hetk.

Võimsa valgusti ja allveevideokaameraga sügavusse laskunud sukeldujad nägid põhjas tüüpilise hollandipärase ehitusega väiksemat sorti kaubalaeva vrakki, mida ajahammas märkimisväärselt purenud. Vrakki siin-seal katvad võrgujäänused viitasid kalalaevadele, kes oma traalidega siia takerdunud ja vana purjekat kahjustanud olid. Välistada ei saa ka miinitraalerite tehtud hävitustööd, sest siinsed veed olid nii Esimese kui Teise maailmasõja ajal ulatuslike miinitõkete alaks ja hilisemate demineerimistööde tallermaaks.

Nagu ikka, ei kulgenud esialgne filmimine tõrgeteta. Sellele vaatamata oli vee alt tulnud meeste ühiseks arvamuseks, et laev kuulub 18. sajandi teise poolde. Ehkki purjeka pardad veel kindlalt püsti seisid, oli vraki tekk lagunenud ja laeva sisemus segamini paisatud.

Mõni aeg hiljem saabus teinegi soodne hetk leiu uurimiseks ja dokumenteerimiseks. Lisaks vraki leidjale ja meremuuseumi sukeldujatele võtsid aktsioonist osa ka firma Tuukritööde OÜ direktor Kaido Peremees ja Tartu sukelduja Indrek Ostrat, kes mõlemad moodsaid suletud süsteemiga hingamisaparaate kasutasid. Peale allveevideokaamera oli tuukrifirma juhil kaasas ka Kongsberg Simrad ringskaneeriv sonar, ainulaadne aparaat, mille antenn uurimislaeva pardalt otse merepõhja lasti, kus see siis radariantenni kombel oma telje ümber pööreldes kõike ümbritsevat impulssidega kompis ja tagasipeegeldunud signaalid laeva pardal asuvasse arvutisse saatis. Laekunud infost moodustus arvutiekraanile ülitäpne pilt kõigest merepõhjal lebavast. Selgesti olid näha väiksemadki kivid, ka kalatraalide ja ankrute jäljed põhjamudas. Laevavraki proportsioonid olid sonari kujutisel absoluutselt täpsed ning laevaehitusega kursis olevad uurijad nägid ekraanil hulka olulisi detaile. Sukeldujail ei olnud enam tarvis niigi piiratud aega mõõdulindiga askeldamise peale raisata, sest arvuti mällu salvestatud pildilt saab hiljem sentimeetri täpsusega kätte kõik vajalikud mõõtmed. Seetõttu võis süveneda vraki visuaalsele ülevaatusele.

Vööri poolt ahtrisse liikudes hakkas silma küljest ära kukkunud ja mitmeks tükiks pudenenud võimas vöörtääv, mille detailid nüüd vraki ees põhjal lebasid. Üle vööri rippus alla mõõduka suurusega, puidust risttoega ankur. Vraki sisemuses valitses kaos. Küllap on sajandite vältel väinast läbi käinud tormid purustuste tekkimisele kaasa aidanud. Tekita jäänud laeva vööriosas hakkas silma massiivne puidust peli, mille abil ankrud üles hiivati. Siin-seal vedeles ka taglase jäänuseid – puidust plokke ja juhvreid. Laeva keskosas hakkas silma suurem kogus õhukesi paeplaate, serviti korralikult ladustatuina. Siin jäid sukeldujad mõttesse, kas tegemist on ballastkividega või laadungiga? Teatavasti on Lasnamäe paasi kui tänuväärset ehituskivimit siit varasemail aegadel palju Euroopasse veetud. Kas ka seekord?

Samas vedeles haralise otsaga rangoudiosa, kindel viide purjeka kahvelpurjestusele. Risti-rästi vedelevate ümarate ja kandiliste puitdetailide vahel silmasime inimskeleti osi, mis laeva kiirele hukule viitasid. Ilmselt vajus ühele meremeestest õnnetuse hetkel midagi rasket peale ja uppuv alus viis mehe kaasa.

Ahtri pool hakkas laeva sees silma ühe kõige tähtsama tolleaegse laevasõiduabivahendi – loodi – massiivne tinaraskus. Tundmatutes vetes sõites looditi mere sügavust väga sageli. Tinaraskuse all olevasse süvendisse pandi rasva ja kriidi segu, et merepõhja iseloomust ettekujutust saada. Rasvale kleepunud liiv, kruus või muda andsid laevajuhile väärtuslikku infot. Veel kaugemal lebasid punased tellised, mis meeskonna eluruumi ja selles olnud kolde asukohta markeerisid. Päris tagaosas, kus elas laevajuht, leidus pakk vahaküünlaid.

Üle parda, merepõhjal, hakkasid silma laeva väga olulised detailid – pilsipumba puidust toru ja vee äravoolurenn. Nende abil hoiti laevaruumid kuivad. Kaugemal lebas osa laeva mastist.

Nii laeva sees kui väljaspool parrast vedelesid mitmesugused põletatud savist, fajansist ja portselanist lauanõud, ümara keha ja pika kaelaga klaaspudel, pronksist küünlajalg koos eriliste kääridega tahi lõikamiseks ning väike uhmer koos uhmrinuiaga.

Osa sinisega valgele maalitud lauanõudest on ilmselt Hollandi päritolu, ent leidus ka eksootilisemat kaupa. Silma torkas valgele pinnale sinisega maalitud ornamendiga väike teetass ning eriti õrn, lausa läbipaistvast portselanist sinivalge alustass. Selle päritolumaaks võib suure tõenäosusega pidada Hiinat, sest tassi põhjale maalitud arusaamatu figuur osutus tänu Andres Eero visale uurimistööle Hiina iluaianduse üheks tähtsamaks kujunduselemendiks – Tai Hau kiviks. Nimelt tõstetakse Tai järve põhjast fantastilise kujuga erodeerunud lubjakivipanku, mis stiilsesse iluaeda eriti hästi sobivat.

1746. aastal ehitas Hollandi Ida-India Kompanii (Verenigde Oostindische Compagnie lühendatult VOC) ligikaudu 45 meetri pikkuse ja 31 suurükiga varustatud purjelaeva nimega Geldermalsen. Laev saadeti Kagu-Aasiasse, kus mõned aastad kaubaveoga tegeleti. 1751. aasta 20. detsembril alustas Geldermalsen Kantoni sadamast tagasiteed kodumaale, laadungiks tol ajal väga kallihinnaline tee, Hiina siid ja portselan.

Teekonna teise nädala lõpul, 3. jaanuaril 1752 sõitis laev Lõuna-Hiina meres karile ja uppus. Hukkus enamik meeskonnast. Kompaniile läks see kaotus maksma

900 000 kuldnat.

Vraki avastasid varanduseotsijad 1986. aastal. Tee ja siid olid küll lootusetult hävinud, ent 126 kullakangi ja portselani, kokku 160 000 eset, tõstsid leidjad üles ning panid selle “Nankingi laadungi” nime all tuntuks saanud komplekti müüki. Ehkki see, suurim kogus Hiina portselani mis kunagi leitud, oli Euroopa valdavalt keskklassile mõeldud masstoodang, osutusid lauanõud väga nõutud kaubaks. See soodustas aga pakkumist ja nii hakkasid eurooplased “Nankingi laadungi” esemeid peagi imiteerima, mida jälle hiinlased omakorda kopeerisid. Tekkis tõeline segadus.

Suurupi lähistelt leitud portselannõudel on kasutatud küll “Nankingi laadungi” kaupadel esinevat maalingut, ent nende valmistamise täpset aega on raske määrata. Kunstajaloolase Jüri Kuuskemaa hinnangul võib osa sellest leiumaterjalist dateerida kuuluvaks 18. sajandi esimesse kolmandikku, üht-teist keskpaika.

“Poolemastiline” galiott

Lihtsam on laeva endaga. See kahemastiline galiott pärineb tüpoloogiliselt küll Hollandist, ent 17.–18. sajandil kasutasid taolist laevukest edukalt mitmed rahvad nii Põhja- kui Läänemerel. Suurupi väinast leitud vraki 17,52-meetrine pikkus ja 5,62-meetrine laius iseloomustavad tõesti väikest purjelaeva. Tagasihoidlikele mõõtmetele vaatamata olid sellised alused merekindlad ja kiired purjetajad. Laeva esimene mast oli varustatud suure kahvelpurje ja kahe-kolme raapurjega. Vöörtaagile kinnitus foka ja kliiverpoomile veel kaks kliivrit. Üsna ahtris asus teine, lühike mast, mis tagasihoidlikku kahvelpurje kandis. Selle disproportsiooni tõttu kutsutigi taolisi galiotte “pooleteisemastilisteks”.

Mis aastal see väike kiirpurjetaja siin seilas, mis nime kandis ja mis asjaoludel hukkus, on veel mõistatus? Samuti ei tea me täpselt, kes sellel sõitsid? Ehk viitavad kallis portselan ja väärtuslik küünlajalg mõnele rikkale reisijale? Meremeestele olid need esemed nii väikesel laeval ülearuseks luksuseks. Teadmata on ka aluse reisisiht. Vraki asend merepõhjal on vööriga läände. Sellele kursile, siit ära, viitab ka paeplaatidest laadung vraki sees.

Küsimusi võib tekitada leitud vraki nii kiire ja suhteliselt põgus uurimine koos leiumaterjali ülestoomisega. Põhjusi selleks on mitu. Esiteks puudub Eestis igasugune vrakikaitset ja -sukeldumist reguleeriv seadusandlus ning kontroll selle täitmise üle. Seega ei ole ühegi leiu puutumatus ja säilivus reaalselt tagatud. Teiseks jõudsid ka vraki leidjad kiusatusele järele andes sealt üht-teist silmahakanut juba üles tõsta. Kolmandaks tunneb enamik vrakisukeldujaid Eestis üksteist ja info leidudest levib kiiresti. Tänu leidjate usaldusele meremuuseumi vastu on vrakk nüüdseks küllaltki korralikult dokumenteeritud ja metallist leiumaterjal ennistuskoja Kanut konserveerijate käest läbi käinud. Meremuuseumi polüetüleenglükoolivannis ligunenud puitesemedki on suurepärasesse seisukorda viidud. Kogu kollektsioon on eksponeeritud muuseumi fuajee klaasvitriinis, avardamaks vaatajate silmaringi, ka tänutäheks ja stiimuliks leidjaile.

VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten.