Elusloodus on arenenud koos päikesekiirgusega ja kuigi ultraviolettkiirgus
(UV-kiirgus) moodustab sellest maapinnal ainult väikese osa, on tal mitmekülgne mõju inimorganismile. Viimastel aastakümnetel on pööratud suuremat tähelepanu loodusliku UV-kiirguse kahjulikele toimetele peamiselt päevitamise, eriti aga stratosfääri osoonikihi hõrenemise tõttu. Sest viimasel juhul võib suureneda UV-kiirguse intensiivsus ja selle bioloogiliselt aktiivsema ning lühilainelisema kiirguse osakaal maapinnal.

Päevitamine muutus populaarseks eelmise sajandi 20. aastatel, kuid liigne päikese käes viibimine on riskifaktoriks mitmete haiguste tekkes. Seega lisaks päevitamisele suurendavad muutunud keskkonnatingimused ohtu tervisele veelgi.

Mõju ja kahju tervisele

UV-kiirguse mõjudes inimese organismile on veel palju ebaselget. Selle mitmete bioloogiliste toimete uurimisel on tehtud katseid peamiselt tehisliku UV-kiirgusega loomadel ja koekultuuridel, kuid nende tundlikkus UV-kiirguse suhtes on tihti erinev inimese tervikorganismi omast. Sageli on kasutatud monokromaatset ehk kitsa lainepikkuste vahemikuga UV-kiirgust ning suuri doose, mida looduses ei ole. Solaariumikatsetused pole samastatavad päikesekiirgusega – nende spektrid on ikkagi erinevad. Kuna enamik ultraviolettkiirguse kahjulikke toimeid avalduvad alles aastate või aastakümnete möödudes ning nende teket võivad mõjutada teisedki tegurid, raskendab see UV-kiirguse kahjustava toime hindamist.

Organismi ja kõnealuse kiirguse kokkupuutekohaks on nahk ja silmad. Nahapinnale jõudnuna kiirgus peegeldub, neeldub ja hajub, seejuures tungivad pikemad lained sügavamale. UV-kiirgus kutsub organismis esile muutusi rakkude ehituses ja talitluses. Mida lühemalainelisem on UV-kiirgus ja mida suurem doos, seda tugevam on selle mõju. Samas sõltub erinevate bioloogiliste toimete tugevus lainepikkusest.

Enim tuntud UV-kiirguse kahjulik toime on päikesepõletus, mille korral tekib nahas põletik koos rakkude kärbumisega. Sarnaselt päikesepõletusele tekivad nahapunetus ja villid ka fotosensitiivsusreaktsioonide korral, mille puhul UV-kiirguse ja nähtava valguse toimel muutub nahapinnale sattunud või verega nahakudedesse jõudnud aine keemiline struktuur ning nahk kas kahjustub otseselt (fototoksiline reaktsioon) või tekib nahas allergeen (fotoallergiline reaktsioon). Fotosensitiivsusreaktsioone võivad põhjustada mitmed ravimid, pesu- ja kosmeetikavahendid, värvid, isegi päikesekaitsekreemid.

Ultraviolettkiirguse toimel tekkinud naha kahjustused ja põletik põhjustavad omakorda naha vananemist. Kuigi tegemist on peamiselt kosmeetilise probleemiga, võib marrasknaha rakkude paljunemine soodustada nahavähi teket. UV-kiirgus on riskifaktor ka silmakasvajate tekkes.

Ultraviolettkiirgus pärsib immuunsüsteemi (organismi kaitsesüsteemi) seda osa, mis kaitseb kasvajate, viirus- ja rakusiseste nakkushaiguste tekke eest. Mitmed infektsioonid, nagu herpes, tuberkuloos, kandidoos jt, võivad ägeneda ja sageneda. Nahavähi ning halvaloomulise pigmentkasvaja tekkes on tihtipeale süüdi UV-kiirgus. Seejuures DNA muutused tekivad nahas juba väikeste, isegi päikesepõletust mittetekitavate UV-kiirguse dooside korral. Samas on tähele pandud, et UV-kiirguse toimel võib immuunsüsteem ka aktiveeruda, kuid suurte UV-kiirguse dooside korral muutub immuunsuse pärssumine organismile ikkagi kahjulikuks.

Kahe aasta suvel tehti Pärnus uuring, kus vabatahtlikud päevitasid päikesepõletust mitte tekitavates doosides ning nende perifeersest verest määrati erinevate immuunsüsteemis osalevate rakkude – lümfotsüütide hulk. Uuringus leiti viiteid, mis ühel juhul kinnitasid immuunsüsteemi pärssumist, teisalt aga aktiivsuse suurenemist. Kuna kõik leitud muutused toimusid normväärtuste piirides, järeldati, et päevitajate poolt saadud UV-kiirguse ühekordsed doosid ja kogudoosid ei toiminud kahjustavalt lümfotsüütidele.

Ka vallandab ja ägestab kõnealune kiirgus mitmeid naha- ja muid haigusi, nagu seda on solaarurtikaaria, rosaatsea, erütematoosne luupus, porfüüria jt.

Niisuguste kahjulike mõjude vähendamiseks on inimese organismil mitmed kaitsemehhanismid. Pigmentatsioon takistab UV-kiirguse tungimist sügavamatesse nahakihtidesse. Mida tugevam on päevitus, seda paremini kaitseb see päikesepõletuse ja DNA muutuste eest, ning vähesel määral takistab immuunsüsteemi pärssumist. Sõltuvalt naha võimest pigmenteeruda ja tundlikkusest päikesepõletuse suhtes, eristatakse kuut nahatüüpi: kahte väga tundlikku, tundlikku, mõõdukalt tundlikku, minimaalselt tundlikku ja tundetut (täpsem info trükinumbris).

Erinevatel rassidel ja rahvastel on vastavalt nende elutingimustele erinev tundlikkus UV-kiirguse kahjulike toimete suhtes, mis ei ole tõenäoliselt seotud ainult pigmentatsiooniga. Nii näiteks esineb tumedanahalistel vähem naha halvaloomulisi kasvajaid kui heledanahalistel. Moskvast pärit tervetel puhkajatel tekkis Krimmis immuunsüsteemi kahjustus, mida kohalikel põliselanikel ei leitud. Samuti suurenes mustanahalistel solaariumi seansi järgselt immuunsüsteemi aktiivsus, mis heledanahalistel jäi muutuseta.

Kahju asemel kasu

Ultraviolettkiirguse kasulikke toimeid on vähem uuritud (välja arvatud D-vitamiini süntees) kui kahjulikke ning nende suhtes on küllalt palju ebakindlust.

Päikesekiirguse vähesuse ja päikesekaitsevahendite kasutamise korral on täheldatud D-vitamiini defitsiiti. Eakamatel inimestel on luu ainevahetuse soodustamiseks kasulik olla päikese käes nii tööd tehes kui jalutades. Siin tuleb olla aga ettevaatlik ja kindlasti arvestada nende suurema võimalusega haigestuda nahavähki. D-vitamiini sünteesiks vajaliku UV-kiirguse doosi saamiseks pole vaja ilmtingimata päevitada, piisab katmata kätest ja näost.

Päikesekiirguse defitsiit (talvekuud, vähene õues viibimine suvel) võib suurendada jälle vere kolesterooli sisaldust, kuna inimese organismis on D-vitamiinil ja kolesteroolil ühine eelaste, millest vastavaid aineid sünteesitakse. Arvatakse, et D-vitamiini sünteesi vähenemine päikesekiirguse vajakajäämise korral võib soodustada kolesterooli sünteesi. Kolesterooli suurenenud sisaldus veres on aga riskifaktoriks südame-veresoonkonna haiguste tekkes.

Kõrgvererõhu- ja südameisheemiatõve esinemissagedus suureneb geograafilise laiuskraadiga põhja suunas. Selle seose põhjuseid on mitmeid (kliima, toitumine, liikumine, geneetiline foon jt), millest üks võib olla UV-kiirguse vähesus.

Põhjapoolsetes piirkondades esineb sagedamini ka multiipelskleroosi. See on närvisüsteemi autoimmuunne haigus, kus immuunsüsteem reageerib oma kudede vastu ning mis sageli lõpeb invaliidistumisega. Suremust multiipelskleroosi vähendab rohke päikese käes viibimine. Kuidas päikesekiirgus mõjutab soodsalt multiipelskleroosi arengut, on ebaselge, kuid arvatavalt on tegemist immuunsüsteemi pärssimisega.

Et mõlemad, nii kasulikud kui kahjulikud toimed tekivad UV-kiirgusest, on rahvusvaheline mitteioniseeriva kiirgusekaitse komisjon ICNIRP välja töötanud ja täiendanud viimati 2004. aastal UV-kiirguse dooside piirväärtusi, mis ei tekita kahjustusi tervisele. Piirväärtused püüavad saavutada tasakaalu kasulike ja kahjulike toimete vahel ning nende määramisel on arvestatud vähe pigmenteerunud nahaga inimese tundlikkusega UV-kiirgusele. Kuna aga inimestel on erinev tundlikkus UV-kiirguse suhtes, ei ole olemas ühtseid piirväärtusi, mis sobiksid kõigile ja välistaksid kahjuliku mõju.

Individuaalne dosimeeter taskus

Päikese käes viibimisel ja mitte ainult päevitamisel tuleb vältida päikesepõletuse teket, mis on kindel märk tervise kahjustumisest. UV-kiirguse intensiivsus maapinnal on sõltuvuses kellaajast ja kalendrikuust. Kõige tugevam on UV-kiirgus juunikuus suvise pööripäeva paiku ning päeval kella kaheteistkümne ja kolme vahel. Lisaks sellele mõjutavad UV-kiirguse intensiivsust maapinnal ka protsessid atmosfääris (aerosoolide seisund, osoonikihi paksus, pilvisus), mis võivad küllaltki kiiresti muutuda. Seega aitavad UV-kiirguse doosi ja päikese käes viibimise sobiva aja määramisel individuaalne dosimeeter ja UV-indeks. UV-indeks iseloomustab UV-kiirguse tugevust ja päikesepõletust tekitavat toimet. Mida suurem on UV-indeks, seda kiiremini tekib päikesepõletus. Näiteks kui UV-indeks on 5, siis II nahatüübiga inimesel eelnevalt päevitamata naha korral tekib päikesepõletus 25–30 minuti jooksul. UV-indeksi 3 korral on aga see aeg juba 50 minutit. UV-indeksit mõõdetakse praegu vaid Tõraveres ja selle väärtusi saab vaadata Tartu observatooriumi interneti koduleheküljelt. Kuid need väärtused võivad teistes Eesti piirkondades olla erinevad. Seega elanikkonna tervise seisukohast lähtudes on oluline luua UV-indeksi mõõtmise võrgustik üle Eesti.

Päikesekaitsekreemid kaitsevad hästi päikesepõletuse eest, kuid kõik neist ei takista immuunsüsteemi pärssimist. Piisavalt ei ole tõendeid, kuivõrd päikesekaitsekreemid vähendavad nahakasvajate teket. Oluline on päikese käes viibimise aja järkjärguline pikendamine, mis soodustab kohastumisreaktsioonide teket. 1–2-päevane vahe päevitamise kordade vahel takistab UV-kiirguse toimel organismis tekkinud muutuste kuhjumist. Lõunamaale minnes tuleb Eesti elanikel arvestada sellega, et meie immuunsüsteem ja kogu organism ei ole kohastunud sealse tunduvalt intensiivsema UV-kiirguse tasemega, mistõttu võivad tekkida tervisekahjustused.

Senini ei ole ühtset seisukohta, kas kokkupuudet loodusliku ultraviolettkiirgusega tuleks tema kahjulike toimete tõttu vältida või on mõõdukas päikese käes viibimine kasulik inimese tervisele, ja seda eriti põhjamaades, kus UV-kiirguse intensiivsus on väiksem kui lõunapoolsetel aladel. Igal juhul peab olema ettevaatlik ning tuleb arvestada naha tundlikkusega, riietusega ja UV-kiirguse doosiga ning vältida päikesepõletuse teket. Kindlasti on oluline noortele inimestele teadvustada, et liigsest päevitamisest tingitud ohud tervisele ei avaldu alati kohe, vaid sageli aastakümnete möödudes.

MAI VAHT on AS Sanatoorium Tervis arst, rahvatervise teadusmagister (MScPH).