Nr. 2/2006


Artiklid
Uus ja vana usk

Maailmavaate kajastused
Eesti kesk- ja varauusaja arheoloogias

Eestlased on harjunud pidama end phjamaise luterliku kultuuriruumi osaks ja viimase kolmesaja aasta vltel alates 18. sajandist, aga osalt varemgi on see nii ilmselt olnudki. Meie mtlemist vormib tahes-tahtmata kultuurimudel, mis vrtustab haridust, teadmisi ja intellektuaalsust. Samas kohtab silmapaistvalt tihti ka tnapeva linnastunud eurooplasele paljuski kaugeks jvat looduslhedast mtteviisi seda niihsti argielus usukaugete inimeste kui kristlaste seas. ldistavalt kujutab eestlase maailmapilt, jttes krvale suurlinlikud ja globaliseeruva massikultuuri suundumused, endast looduslhedase ning euroopalik-kristliku mtteviisi segu. Paljud tunnevad hinges ikkagi lhedust maa, puude ja metsaga ning ammutavad judu loodusest. Mis on sellise olukorra taga? Miks me sellised oleme?

Praeguse olukorra juured peituvad minevikus. htaegu nii looduslhedase kui kristliku mtteviisi elemente sisaldava maailmapildi kujunemisel on vga olulist osa etendanud kesk- ja varauusaeg.

Kirjalikud allikad Eesti kesk- ja Rootsiaegse rahvausundi kohta on napid. Samas pakub olukorra hindamiseks pidet ka arheoloogiline materjal, mida seni on sna vhe kasutatud. Arheoloogiline aines ei knele iseenesest, vaid lbi tlgenduse, mille kujundamisel on olulisteks pidepunktideks rahvaluulelised, etnoloogilised ja kirjalikud allikad. Otseseid vasteid arheoloogilises materjalis ja vanades kirjalikes allikates kajastuvatele andmetele vib leida Setomaa elavast traditsioonist. igeusu keskkonnas, tingituna paljuski piirkonna perifeersusest ja pikaajalisest eraldatusest, kohtab eriti vanema plvkonna maailmapildis tnini vgagi eripalgelisi ja erineva taustaga uskumusi.

Hiied, ohvrikivid, phapuud ja raviallikad on meie muistse kultuuripildi osana ldtuntud ja kinnistunud koolipikutessegi. Viimase sajandi argihoiakutes on neile tihti vastandunud kirik kui tule ja mgaga peale surutud vra maailmavaate kandja seda nii lirahvuslikus ajaloomdis kui tnini psivas nukogulikus ksitluses. Samas on peaaegu unustusehlma vajunud vikesed keskaegsed maa- vi klakabelid, mis veel 17. sajandil katsid tiheda vrguna kogu Eestit.

Enamasti ei mtle me sellele, et ndisaegse tavaarusaama jaoks tiesti eraldi lahtritesse kuuluvad phamud kirikud, kabelid ja looduslikud phapaigad on paiknenud samas ruumis, seda nii mentaalses kui maastikulises mttes. Kuidas tajus sellist olukorda kesk- ja varauusaja eestlane? Kuidas mratles ta oma kohta selles niliselt vgagi vastuoluliste sakraalkeskmetega ruumis?


Uut keskaegsetest maakabelitest

Katolikuaegsete maakabelite, ndseks maastikul vaid kiriku-ja kabelimetoponmidena kajastuvate phapaikade kohta on teada sna vhe, kuid viimaste aastate uurimist on andnud uusi teadmisi. Tiendavat selgust on toonud hiljutised arheoloogilised kaevamised primuslikel kirikuasemetel Siksls ja Sammastes, vastavalt Vastseliina ja Halliste kihelkonnas. Sammaste Taru kirikumel, kus kirik rahvajuttude jrgi maasse vajunud, toimusid arheoloogilised vlitd 1989. ja 2001. aastal. Ka Siksl kunagine klakirik, mille asukohas tehti kaevamisi 2002. ja 2003. aastal, kajastub rahvaprimuses tnini. Praegugi rgitakse mel olnud ja sjas hvinud hoonest, mille kell veerenud vi uputatud vaenlaste eest Mustjrve. Sealt olevat tema helinat kuulda phade ajal.

Mlema kaevamise tulemused viitavad sellele, et ka suuremate ja kesksemate klakabelite puhul vis tegemist olla kivivundamendita ristpalkhoonetega. Peamiseks tunnusmrgiks kunagistest phamutest on kabeliasemetelt leitud arvukad ohvrimndid vhese vrtusega peenraha, peamiselt Riias vermitud killingid. Mlemal juhul on ohverdamise krgaeg langenud Rootsi aega, 17. sajandisse, mil sellest rohkesti rgivad kirjalikud allikad.

Kaevamised andsid pidepunkte ka maakabelite rajamisaja tpsemaks mratlemiseks. Siksl varaseimad mndileiud prinevad Liivi sja eelsest ajast 1540. aastatest, Sammaste omad aga 14. sajandi lpust ja 15. sajandi algupoolelt. Ei saa siiski vlistada, et ohverdada vidi juba varem ja et toimiva kirikuorganisatsiooni korral said kabelisse viidud ohvriannid kirikule. Kummalgi juhul on ohverdamine jtkunud prast phamu hvimist vi hvitamist ohvrirahad visati juba olemast lakanud phamu asukohta.

Kui luterliku Eesti kultuuriruumist on maakabelid tiesti kadunud, vib neile elavast kultuurist leida vasteid Setomaalt (vi Setumaa, nagu on S-i eelistus). Sealsed vikesed klakabelid ehk tsssonad (vene xfcjdyz) on titnud samu funktsioone mis katolikuaegsed maakabelid teistes Eesti piirkondades. Setomaalt vime leida pidepunkte mistmaks, mida klaphamud inimestele thendasid. Kirjalike allikate phjal avanev pilt maakabelite juures toimunust on ravahetamiseni sarnane sellega, mis veel 20. sajandi algul ilmnes Setomaa phamute juures: sinnagi toodi rohkelt ohvriande, sealhulgas raha. Neis Setomaa klades, kus kultuuritraditsioon on jrjepidevalt silinud, on phadeaegne hustik maakabelite juures hoomatav veel tnagi. Rahvas koguneb phamu juurde kord aastas, kabeli nimega seotud kirikupha ajal. Kui kabel asub klakalmistul, mlestatakse lahkunuid kalmudel smisega. Edasi jtkub pha pidamine kodudes.


Phapaikade paiknemismustrid

Teatud vimaluse mista kunagisi usuolusid pakub erinevate phapaikade asend ksteise suhtes. Mudelpiirkondade, nagu niteks Setomaa, Tartumaa No ja Otep, Vrumaa Ruge ja Vastseliina ning Lnemaa Hanila, Karuse ja Martna kihelkond, anals nitab, et looduslikud ja kristlikud phamud asuvad maastikul lbisegi: kirikaiad ja kabelid ei avalda mingit mju ei ohvrikivide, phapuude, hiite ega allikate olemasolule ega paiknemistihedusele. Asjaolu, et kirikute mber ei leidu suuremaid looduslike phapaikadeta thialasid, nitab, et kihelkonnakeskusteski ei lakanud rahvas otsimast abi looduselt ja seal peituvatelt jududelt. Samas tunnistab kabelite rohkus, et vhemalt keskaja lpuks oli kristlikust maailmatunnetusest paljugi omaks vetud. Seega olid phamud, mis justkui seostuksid erinevate maailmapiltidega, kasutusel hekorraga. Phapaikade paiknemismuster nitab, et erinevad uskumusssteemid eksisteerisid ksteist vlistamata ja ksteise krval.

Viimane tsiasi ilmneb ka asjaolus, et looduslikud phapaigad ei seostu peaaegu kunagi kabeli- ja kirikuprimuse ning toponmidega. Niisiis on viksed maakabelid paiknenud looduslikest phapaikadest eraldi, ja kui kabel kunagi ka sellisesse kohta rajati, on paiga algne thendus ilmselt peagi ununenud. Niisugune olukord erineb oludest niteks Saksamaal vi Phjamaades, kus ravitoimelistele allikatele anti keskajal mne phaku nimi ja neid tuntakse tnini niteks Pha Maarja vi Pha Olavi allikatena.

Hoopis teistsugune on kalmete ja kabelite suhe. Keskaegne klakalmistu oli tihti seotud kabeliga. Lisaks viitavad kohanimed vimalusele, et vikephamuid on rajatud muinasaegsetele kivikalmetele. Seega peeti katoliku ajal oluliseks kalme ja kristliku phamu htekuuluvust, seda ka tagasiulatuvalt ning lihtrahva tasandil. Samas on mlestused phamust tihti kustunud ning traditsioon tunneb kohta vaid vana matusepaigana kabeli kunagisele olemasolule viitab ksnes kohanimi. Kuna kabeliprimust ja toponmikat esineb eesktt seoses matusepaikadega, omaette kabelikohad on primusest aga peaaegu kustunud, nib, et rahva jaoks polnud kompleksis kabel + klakalmistu esmathtis mitte phamu, vaid matusepaik.


Piirkondade eriprad

Looduslikud phapaigad on Eestis levinud vrdlemisi htlaselt, kuid teatud iserasusi vib siiski esile tuua. Hiietoponmika on omane Lne- ja Phja-Eestile, Luna-Eestisse on see sna judnud alles rkamisaegse rahvusromantismi ajastul. Lnepoolse Eesti eripraks jb raviotstarbeliste muististe suur hulk. Paikkondlikud varieeruvused ilmnevad ka phapaikadega seotud primuses ja kommetes.

Piirkonniti erineb mrkimisvrselt ka primus- ja kohanimeandmestik, mis viitab keskaegsete kabelite olemasolule. Selgelt kabeliterohke piirkonnana kerkib esile keskaegne Tartu piiskopkond ja selle raames omakorda Tartumaa, st piiskopkonna tuumikala. Vrumaalt on andmeid kabelite kohta mrksa vhem. Nib, et Tartumaal on olnud tegemist rohkete pisikabelitega, Vrumaal aga pigem suuremate, klakiriku taoliste hoonetega. Rhutamist vrib, et kivikalmete kohta puuduvad andmed Lnemaa rahvatraditsioonis: tegemist on unustatud muististega. Samas mletab primus sna hsti Kagu-Eesti tarandkalmeid. Tenoliselt peegeldab see vahe Lnemaa elanike varasemat distantseerumist eelkristlikest vrtushinnangutest ja esivanemate kultusest. Ilmselt kajastub muististes ja kohaprimuses keskaegse Liivimaa kirikuvimude ordu ning piiskoppide erinev aktiivsus ning poliitika maarahva ristiusustamisel.

Vrreldes muu Eestiga on phapaikade thendus mneti teistsugune igeusulise Setomaa kultuuriruumis. Suhtumine neisse on seal tugevalt religioosse vrvinguga, seda htviisi nii kristlike kui looduslike phapaikade, samuti kalmete ja kalmistute puhul. Luterliku Eesti traditsioonis on phapaikadel enamasti pigem ajaloomrgi staatus. Ka suhe looduslikesse ravipaikadesse seostub seal eesktt praktilise olmemaagiaga ega esine religioosses vtmes.


Kalmistud

Keskaja saabumine thendas uue matusepaikade ssteemi kujunemist. Kuigi enamik muinaskalmeid jeti prast vallutust maha, paiknesid nende asemel kasutusele vetud uued kalmistud samuti klade juures. Tegemist oli kompromissiga, mida uued vimud olid vallutusaja rahututes oludes sunnitud tegema. Thtis oli vltida teravaid vastuolusid vastristitutega, kelle abi vajati vitluses teiste paganate vastu ja kelle puhul uute normide rakendamine tie rangusega vinuks phjustada usust taganemist. Samas ehitati juba vallutusperioodil kirikuid ning vastavalt euroopalikele tavadele rajati nende juurde uued kristlikud kalmistud. Liivimaal kujunes vlja omalaadne matusepaikade kaksikssteem, millele lnepoolses Euroopas, samuti Phjamaades, vasted puuduvad. Matmine klade juurde oli 13.17. sajandi Eestis ldlevinud ja niivrd massiline, et seda olid kohaliku eriprana sunnitud aktsepteerima ka keskaegse Liivimaa kirikuvimud. Olukord muutus alles Rootsi ajal, mil kirik hakkas tie rangusega vitlema klakalmete kui anomaalse ja seega lubamatu nhtuse vastu.

Miks maeti sedavrd kaua klakalmistutesse? Kuigi Rootsi-aegsetes visitatsioonides phjendavad talupojad seda halbade teeolude ja suure tasuga, mida veti kirikaeda matmise eest, vib tegelikke phjusi ja seletusi leida rahvaluulest ning seto traditsioonist. Primus nitab, et eestlaste uskumustes seostus surnu elupaik kalmistuga ning et kalmistu vis olla paik, kus kohtuti ja suheldi ka teispoolsusse linud lhedastega. See lihtne teadmine psib kusagil meie kollektiivses alateadvuses tegelikult ju praegugi. Eriti selgesti ilmneb see seto kultuuris, kus suurte kirikuphade ajal (jripev Vrskas, jaanipev Miikses, paasapev Obinitsas) kattub piduskidega enamik haudadest. Muistne, keskajal ka mujal Eestis tuntud komme on siin silinud tnu igeusu kiriku leplikumale suhtumisele vanadesse eelkristlikesse traditsioonidesse. Mujal Eestis kadus see tava, mis 1428. aasta Riia kirikukogu otsuste phjal oli Liivimaal veel ldiseks probleemiks, katoliku ja luterliku kiriku survel varem.

Seto kultuurist nhtub, et esmaseks kalmudel smisega seonduvaks mrksnaks on kommunikatsioon, mis toimub nii elavate hiskonnas kui ka elavate ja surnute vahel. Kalmudel smisega seotud uskumustes hisest smaajast sai osa ka surnu on lahutamatult pimunud ristiusuaegsed ja eelkristlikud ladestused.


Matmistavad

Eesti matmistraditsioonides vib leminekul muinasajast keskaega, st 13. sajandi vallutuse ja ristiusustamise ajastul, tdeda olulisi muutusi. Pletusmatustega kivikalmed jeti maha nhtavasti varsti prast ristiusustamist, kuid suurem jrjepidevus ilmneb kohati pletamata surnute matmise osas. Tenoliselt erines kiriku suhtumine pletusmatustega kivikalmetesse ja muinasaegsetesse laibamatustega klakalmistutesse: esimesed keelustati jigalt, teised aga legaliseeriti vallutusaegsete kokkulepete ja kompromisside tulemusena ning nad omandasid klakalmistu staatuse.

Keskaegse maarahva matmistraditsioonides ilmnevad samuti suured piirkondlikud eriprad. Luna-Eestis olid muutused viksemad ja leidsid aset hekorraga millalgi vallutussdade ja maa ristimise aegu. Phja-Eestis toimusid muutused 13. sajandi vltel kahes jrgus vallutusperioodil ja millalgi sajandi lpupoolel ning olid kokkuvttes ulatuslikumad. Need piirkondlikud vahed tulenevad suuresti vana, vallutuseelse sotsiaalse eliidi erinevast positsioonist uutes, keskaegsetes vimustruktuurides. Phja- ja Lne-Eestis, kus alistuti pehmematel tingimustel ja osa vanast likkonnast judis vasalliseisusesse, toimus leminek ristiusule sujuvamalt ja kiiremini kui tingimusteta kapituleerunud Luna-Eestis. Uue maailmavaate rahvale lhendamises etendasid Phja- ja Lne-Eestis ilmselt vga olulist osa vasalliseisuse omandanud eestlastest likud. Luna-Eestis, kus kohalik eliit sellesse staatusesse ei psenud, ji uus usk kaugeks ning muutused piirdusid pikaks ajaks nendega, mis leidsid aset vallutusperioodil.

Ka 13.17. sajandi matusekommetes leidub piirkonniti olulisi erinevusi. Luna-Eesti keeleala on phja- ja lnepiirkondadega vrreldes olnud mrksa alalhoidlikum. Siin on klakalmistuid arvukamalt ja haudades leide rohkem, kuni keskaja lpuni esineb ksikuid pletusmatuseid ning Vrumaal tuleb Rootsi aja lpuni ette meeste ja naiste matmist peaga vastassuunas. Suured on erinevused isegi helt poolt Phja- ja Lne-Eesti, teiselt poolt aga Luna-Eesti linnade matusekommetes. Kui Phja-Eestis vastab linnakalmistute matusekombestik kristliku Euroopa normidele, siis Luna-Eesti kohta kehtib eeleldu vaid keskaja osas: 16. sajandil lhenevad linnakalmistud leidude esinemise poolest mrgatavalt klakalmistutele.

Kultuuriprotsesside kulg realadel oli teistsugune kui keskustes. Heaks niteks selle kohta on aastatel 19801993 Silvia Laulu ja Jri Peetsi juhendamisel uuritud Siksl kalme Vrumaal Misso lhistel. Tegemist on Luna-Eesti seni vasteteta muistisega, kus rauaaegsed traditsioonid nii matusekommetes kui uskumustes on psinud 15. sajandini. Muutused, mis mujal Eestis toimusid 13. sajandi algupoolel, on Liivimaa perifeerias leidnud aset ligi kaks sajandit hiljem. Sarnast olukorda vib theldada keskaegse Liivimaa teistelgi idapoolsetel piirialadel praegusel Lti territooriumil.


Snkretismiajastu kahe usu aeg

Tervikmulje vimaldab knelda, et Eesti maarahva seas valitses 13.17. sajandil valdavalt snkretistlik maailmapilt, kus ksteisega pimusid nii eelkristlikud kui kristlikud uskumused. Snkretism kajastub nii hauapanustes, klakalmistute ja kirikaedade heaegsuses kui ka phapaikade vrgustikus. Samade inimeste argiellu kuulusid krvuti kihelkonnakirik, maakabelid ning looduslikud pha- ja ohvripaigad. Selline kirev ja mitmepalgeline maailmavaade psis 19. sajandini, hbudes seoses suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muudatustega, st leminekuga kirjakultuuri eelse ajastu traditsionaalselt kultuurimudelilt euroopalikule.

Arheoloogilise ja etnograafilise matmiskombestiku sarnasus annab tunnistust kommete ja uskumuste jrjepidevusest alates 13. sajandist kuni kultuuripildi euroopastumiseni. Suuremas osas Eestist toimus see valdavalt 19. sajandil, Setomaal aga mrksa hiljem.

Eriti suured mentaliteedierinevused ilmnevadki luterlike ja igeusuliste Seto alade vahel. Viimaseid iseloomustab hest kljest samade kultuuriprotsesside hilisem toimumine, teisalt aga veel 20. sajandil avalduv sgavalt emotsionaalne religioossus, mis nib tulenevat igeusu kultuuritaustast ning ehk ka lunaeestlastele omasest suuremast avatusest. Srane positiivne vrtustatus ilmneb sealjuures nii suhtumises eelkristlikesse (kalmed, loodusobjektid) kui ka kristlikesse phapaikadesse. Samas on rahvaprane kristlik religioossus, mille olemasolule katoliku ajal viitavad nii kirjalikud allikad, toponmika kui rahvaluulepudemed, keskaegse Liivimaa piires, st praeguses luterlikus Eestis, teinud 18.19. sajandil lbi mrgatava ja kiire taandarengu.

Kalmete ja phapaikade kaudu selgineb kesk- ja varauusaegse Liivimaa koht 13.17. sajandi Euroopa laiemas kultuuriruumis. Tegemist on tiesti erilise piirkonnaga, sest mitte kusagil Lne-ja Kesk-Euroopas ning Phjamaades (v.a Saamimaa) ei kohta snkretismiilminguid sedavrd pikalt ja nnda hilisel ajal. Phjuseks on Eesti paiknemine htumaise Euroopa geograafilisel remaal, eelkige aga tugev etnosotsiaalne konflikt plisrahva ja vra kultuuritaustaga sakslastest lemkihi vahel, mis takistas euroopalike vrtusnormide omaksvtmist. Kahtlemata vriks Liivimaa usuolude koht Euroopa ruumis edaspidi veelgi selgepiirilisemat mratlemist seda juba mne laiema rahvusvahelise uurimisprojekti raames.


HEIKI VALK (1959) on lpetanud Tartu likooli arheoloogia erialal 1983. PhD (arheoloogia) 2001. 19831990 Kultuuriministeeriumi muuseumide ja kultuurimlestiste teaduslik-metoodilise nukogu arheoloogiasektori juhataja. Alates 1990 Tartu likooli arheoloogia kabineti teadur, vanemteadur ja juhataja. 1994 presidendi preemia rahvaluule kogumise alal. Valgethe teenetemrk, V klass 2000.



Heiki Valk