Kihistumises etendavad tengelpunga kõrval olulist osa ka kultuuriline ja sotsiaalne kapital.

Sotsiaalne kihistumine Eestis on tekitanud nii teaduslikku kui poliitilist poleemikat. Sotsiaalteadlased on seda vaadelnud eeskätt kui ühiskonna sidususe langust, kritiseerides poliitikaid, mis kihtide suure ebavõrdsuse tõttu on kaasa aidanud rahva võimust võõrandumisele. Vähem on tähelepanu pööratud uue kihistumise eripärale ja sellele, kuidas inimesed seda subjektiivselt läbi elavad. Sellesse küsimusse püüdiski selgust tuua Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas aastatel 2001–2005 tehtud uuring.

Hiliskapitalistliku ühiskonna analüüsis on järjest enam hakatud tähelepanu pöörama sellele, millist rolli etendavad kihistumises nn mittemateriaalsed ressursid ehk, Prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu järgi, kultuuriline ja sotsiaalne kapital. Lisaks varalisele ebavõrdsusele vaadeldakse mittemateriaalsete ressursside jaotust – kultuuriliste ressursside olemasolu, sotsiaalsete sidemete ehk sotsiaalse kapitali kasutust jms.

MinaMeediaMaailm

Analoogiliselt on uurimuses MinaMeedia-Maailm kindlaks tehtud vastajate subjektiivne positsioon sotsiaalsete suhete hierarhias. Uurimisfirma Faktum abiga küsitlesime detsembris 2002 juhuvalimi alusel 1500 inimest vanuses 15–74 aastat. Valimi koostamisel kasutasime rahvastikuregistrit, arvestades, et iga kahe eestlase kohta tuleks üks mitte-eestlane. Küsimustik oli ulatuslik ja sisaldas üle 800 tunnuse, mis peegeldavad sotsiaalseid hoiakuid ja väärtusi, elulaadi, majanduslikku olukorda, kultuuri- ja meediatarbimist ning poliitilist aktiivsust. Küsimustiku ja põhjalikuma analüüsi leiab huviline raamatust “Eesti elavik 21. sajandi algul”.

Inimeste sotsiaalse enesemäärangu selgitamiseks kasutasime kujuteldavat redelit, kus iga vastaja sai paigutada end ühele astmele kümnest (analüüsis koondasime esimesed kolm ning viimased kolm astet, saades tulemuseks 5-pallise subjektiivse kihtikuuluvusmäärangu skaala: madalkiht, madalam keskkiht, keskkiht, kõrgem keskkiht ning kõrgkiht), samuti näidata, kus tema arvates asetses tema pere 1980. ja 1930. aastate lõpul. See võimaldab näha praeguse sotsiaalsete positsioonide jaotuse taga ka eelnevatel ajastutel kogutud sotsiaalse ressursi kasutuskõlblikkust. Võisime oletada, et vastajate subjektiivset asetumist ühiskondliku hierarhia astmetel kujundab oluliselt ühelt poolt nende reaalne positsioon ja osalemine sotsiaalsetes suhetes ning kultuuriruumis, teisalt mõjutavad selle positsiooni tajumist ühiskonnas valitsevad väärtused ja ideoloogilised mõõdupuud.

Kihistumise üldpilt näitab ühiskonna stabiliseerumist

Vastupidiselt laialt levinud kujutlusele madalamate kihtide suurest ülekaalust ja keskklassi puudumisest paigutusid meie küsitletud enesepositsioneerimise alusel lähedaselt normaaljaotusele: ühiskondliku skaala keskele ehk 5. astmele paigutas end 33 protsenti vastanuist; sellest veidi madalamale, 4. astmele 20 ja veidi kõrgemale, 6. astmele 22 protsenti ehk peaaegu võrdselt viiendiku jagu. Kolmele madalamale astmele kokku jagus vaid 11 ja kolmele kõrgemale paigutas end 14 protsenti vastanuist.

Võrreldes vastanute jaotust sissetuleku ja kihtikuuluvuse järgi, ilmneb kihihinnangu nihestatus n-ö ülespoole. Vastajate jaotumine 5-pallisel sissetulekute skaalal erineb aga suuresti nende jaotumisest 5-pallisel kihistumise skaalal: kõige rohkem vastanuid paigutas end keskmisest madalama sissetulekuga (kuni 1500 krooni pereliikme kohta) gruppi, keskmise sissetulekuga oli veidi vähem ning üle keskmise veelgi vähem vastanuist.

Materiaalse kihistumise ja sotsiaalse enesemäärangu vähest kattuvust saab seletada inimeste erineva arusaamaga oma positsioonist ühiskonnas. Näiteks leidus ennast kõrgkihti liigitavate inimeste hulgas 17 protsenti neid, kelle sissetulek pereliikme kohta oli kuni 1500 krooni. Tegemist on eeskätt õppivate noortega, kelle enesepositsioneeringut ei määra niivõrd raha kui näiteks võimalus kasutada arvutit, samuti pere kaudu tagatud tarbimisvõimalused. Samal ajal peab ennast madalkihti kuuluvaks vaid üks protsent neist, kelle sissetulek pereliikme kohta ületab 6000 krooni piiri. Hinnates kihte sissetulekurühmade lõikes, on oluline silmas pidada, et küsitluse ajal oli keskmine netosissetulek pereliikme kohta Eestis veidi alla 2500 krooni kuus.

Objektiivse sotsiaalse stratifikatsiooni uurimisel lähtutakse peale materiaalse heaolu taseme ka töö- ja ametialasest staatusest. Võrreldes uuringu põhjal saadud pilti kihi enesemäärangu ning vastajate materiaalse ja tööalase staatuse seostest, ilmneb, et ehkki tööalane hierarhia kattub üldiselt enesehinnangulise määranguga, leidus igas ametirühmas end väga erineval kihiastmel tundvaid inimesi. Neljandik kuni kolmandik oli neid, kes tööalasest positsioonist sõltumata paigutasid end ühiskonnaredeli keskele. Siingi torkab silma noorte kõrge enesehinnang, mis on tunnuslik dünaamilisele, edukust hindavale ühiskonnale, kus tulevik tundub noorele põlvkonnale üsna roosiline. Vastandina on tööliste enesemäärang madalaim mittetöötajate (pensionäride ja töötute) järel.

Kihtikuuluvus ajaloolises perspektiivis

Enese paigutamine redelile on alati võrdlus kellegagi, nn referentsgrupiga, kes jääb vastajast madalamale või on jõudnud redelil ülespoole. Palusime vastajatel määrata oma pere positsiooni nii vastamise hetkel kui 1980. ja 1930. aastate lõpul. Hinnanguid võrreldes ilmneb täiesti erinev pilt: kui täna paigutab end kõrgematele redeliastmetele vaid 13 protsenti, siis ENSV-s uskus 33 protsenti end kuuluvat kõrgemasse kihti. Seega on vähemalt viiendikule elanikkonnast Eesti iseseisvumise järgne aeg tähendanud olulist subjektiivse sotsiaalse positsiooni langust. ENSV aja representatsiooni mõjutab nähtavasti ideoloogiline stereotüüp n-ö klassideta ühiskonnast, aga ka mälestus Eesti elanike suhtelisest heast elujärjest ja kõrgest prestiizhist teiste Nõukogude Liidu osadega võrreldes.

Ennesõjaaegset Eestit aga kujutletakse praegusest palju polariseeritumana, kusjuures hoopis suuremat osa ühiskonnast nähakse äärmuslikesse kihtidesse kuuluvana. Kõige suurema rühmana kujutletakse ka siin kõrgkihti.

Kuna tegemist ei ole enamiku vastajate reaalse kogemusega, vaid vastused peegeldavad pigem perekondlikel mälestustel ja pärimustel põhinevat ettekujutust minevikust, võib öelda, et minevikupilt on nostalgiline, olgu siis vaatluse all kas Nõukogude või sõjaeelne Eesti. Üldiselt kujutlevad vastajad oma positsiooni kõige paremana 1980. aastatel, mis võib olla tingitud asjaolust, et enamiku vastanute aktiivsemad eluaastad jäid just tollesse perioodi.

Subjektiivse sotsiaalse enesemäärangu rahvuslikud erinevused

Eesti arengule viimase viieteistkümne aasta jooksul on tugeva pitseri vajutanud ühiskonna jaotumine rahvuslikul alusel. On rõhutatud muulaste sotsiaalse positsiooni halvenemist seoses kodakondsuse ja keelepoliitikaga, kuid on osutatud ka mitte-eestlaste väljatõrjumisele subjektiivsetel konkurentsi ja lojaalsuse motiividel. Võib oletada, et rahvuslik kuuluvus mõjutab olulisel määral kujutlusi kihtikuuluvuse muutumisest pärast iseseisvuse taastamist. Kokkuvõttes ongi praeguse Eesti ühiskonna pilt kihtikuuluvuse enesemäärangu alusel rahvuseti mõnevõrra eristuv.

Erinevused eestlaste ja muulaste kihtikuuluvushinnangus ei ole siiski nii drastilised, nagu võiks oletada tavaarusaamade ja poliitiliste stereotüüpide põhjal: suurimadki erinevused (4 protsenti) ei ületa märkimisväärselt vea piiri. Kokkuvõttes on madalamate ja keskkihtide (1–3) ning kõrgemate kihtide (4–5) vahekord eestlaste seas 60:38 ja muulaste seas 66:30. Seega võime kõnealustele andmetele toetudes väita, et venekeelne kogukond jaotub oma subjektiivsetes kihimäärangutes üsna samamoodi kui eestlased.

Kultuuriline kapital

Kultuurilise kapitalina vaatleme haridust, keelteoskust, osalust kultuurisfääris ning maitse-eelistusi, samuti meediatarbimist. Kõrgema ja madalama haridustasemega inimesed jaotuvad enesemäärangu kohaselt ühiskondlikul redelil palju sarnasemalt, võrreldes näiteks sissetulekurühmadega. Ehkki igas kihis on nii madalamalt kui kõrgemalt harituid ja kihtikuuluvuse seos haridustasemega on oodatust nõrgem, on kõrgem enesemäärang omane pigem kõrgharidusega inimestele.

Siiski on märgatav põhiharidusega inimeste suurem osakaal madalkihis ning kutseharidusega inimeste osakaalu langus kõrgkihis, samas kui kõrgharidus domineerib selgesti kõrgkihis. Kõrghariduse märgatav mõju nii töövõimalustele kui staatusele pole välja kujunenud praeguses situatsioonis, vaid omandas selge tähenduse juba 1970. aastatest. Tänapäeval eristab aga keelteoskus ja meediakasutuse iseloom kõrgema enesemääranguga kihte rohkemgi kui formaalne haridustase.

Millest sõltub inimese ettekujutus oma asendist ühiskonnas?

Korrelatsioonseosed eestlaste kihimäärangu ning teiste tunnuste vahel näitavad, et enese asendi tajumine ühiskondlikul redelil sõltub eelkõige rahalistest võimalustest (0,467) ja tarbijaliku orientatsiooni tugevusest (0,437). Oluliseks sotsiaalset enesemäärangut kujundavaks teguriks on isiksuslikud ressursid: optimistlik häälestatus (0,353), vanus (–0,272) ja tervis (0,259), liikuvus Eestis (0,279) ja kontaktid Põhjamaades (0,265). Sotsiaalse kihistumise uue tegurina pais-tab silma infoühiskonnas vajalike kommunikatiivsete pädevuste ja võimaluste roll: arvutikasutuse aktiivsus (0,366) ja kodu varustatus moodsa kommunikatsioonitehnikaga (0,335). Üldiselt on kõrgematele kihtidele omane infotarbimise ning infoallikate mitmekülgsus. Kõige enam eristab aga ülakihte trükisõna aktiivsem kasutamine info saamiseks, võrreldes televisiooni ja raadioga. Teisalt uue meedia tarbimine, seda nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes. Arvutikasutuse oskused ning Interneti kasutamise aktiivsus on selgelt kujunenud kõrgema sotsiaalse enesemääranguga lahutamatult kaasnevaks tunnuseks.

Astmeliselt tunnuseid lisava regressioonanalüüsi abil selgusid sotsiaalse enesemääratluse kõige olulisemate teguritena 1) rahaline jõukus (raha piisavus vajaduste rahuldamiseks), 2) tarbijaliku orientatsiooni tugevus, 3) optimistlik eluhoiak, 4) Eesti-sisene liikuvus, 5) kogemus ja kontaktid läänemaailmas ja 6) arvuti kasutamise mitmekülgsus. Vastavate rahvastikurühmade lõikes tehtud regressioonianalüüsist selgus, et eestlasi eristab omavahel rohkem tarbijalikkuse ja arvutikasutuse mitmekülgsus, mis aga mitte-eestlaste puhul ei tõusnud kihtikuuluvust määravate esimeste tegurite hulka. Nende seas kerkisid esile hoopis kontaktid läänes. Meestel tõstis arvuti kasutamine nende tajutud asendit ühiskonnas. Vanuserühmade võrdluses torkab silma, et noorte (alla 25-aastaste) enesehinnang on väga ühemõõtmeliselt jõukuse-ja tarbimisekeskne. Keskealistel (26–49) muutuvad kihte eristavaks optimistlik eluhoiak ja Eesti-sisene liikuvus, vanemas eas (üle 50-aastastel) lisanduvad kontaktid läänes ja kodakondsus.

Üldistades võib väita, et kihistumise sotsiaalne representatsioon kujuneb eeskätt enda kui tarbija positsioneerimise alusel. Oluliselt mõjustab seda sotsiaalne kapital – optimism ja liikuvus. Kultuurilise kapitali komponentidest osutus määravaks keelteoskus ja kohanemine uues kommunikatsioonikeskkonnas: arvutikompetents ning Interneti kasutamise mitmekülgsus.

Sotsiaalsete kihtide koondiseloomustus

Kokkuvõtvalt võime uuringu Mina-MaailmMeedia tulemusel kirjeldada Eesti ühiskonnas siirdeperioodil kinnistunud ühiskonnakihtide hierarhiat järgnevalt.

Väga kõrge sotsiaalse enesehinnanguga “uus kõrgkiht” (14 protsenti).

Seda iseloomustab suhteline noorus, hea tervis, jõukus ja optimism. Ta on hästi kohanenud sotsiaalsete ja kultuuriliste muutustega ning suudab aktiivselt ära kasutada turumajandusliku ühiskonna ning uue meediakeskkonna ärilisi, tarbimislikke, eneseharimise ja infohankimise võimalusi. Tegemist on end maailmakodanikuna tundva, väga liikuva ja palju reisiva, võõrkeeli valdava ettevõtliku osaga siirdeühiskonnast – tüüpiliste “võitjatega”. Sellele kihile on eriti iseloomulik tarbimisühiskonna standardite järgimine ning suur aktiivsus e-ühiskonnas. Suhteliselt rohkem kuulub sellesse kihti edukaid ärimehi ja kinnisvaraomanikke, aga ka ebaproportsionaalselt palju õppureid. Ehkki kiht pole eriti suur – sellesse kuulub iga seitsmes eestlane ja iga kümnes mitte-eestlane –, mõjutab ta arvamusliidrina tugevasti ühiskondlikke hoiakuid. Kuna see kiht on ka trükiajakirjanduse meelissihtrühm, võimendub tema elustiil ning valdavalt liberaalne maailmavaade meedia kaudu, muutudes malliks ka teiste rühmade enesehinnangu kujunemisel.

Kõrge sotsiaalse enesehinnanguga “kõrgem keskkiht” (22 protsenti).

See kiht on eelmisega võrreldes vähem optimistlik, nii enese kui ühiskonna hindamisel ettevaatlikum ja kriitilisem, kuid üldjoontes samuti muutustega rahul, heal elujärjel ning majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt aktiivne. Ta on keskmisest suurem trükimeedia tarbija, ent kohanenud ka uue meedia võimalustega. Siia kuuluvad vanuselt veidi soliidsemad inimesed kui eelmisse kihti. Enamasti on tegemist kõrgepalgaliste spetsialistide ja ametnikega, aga nii on end määratlenud ka edukad talunikud ning osa ettevõtjaid ja tippjuhte. Muud demograafilised tunnused kihti ei erista. Kihile on iseloomulik ENSV-aegse sotsiaalse ja kultuurilise kapitali oskuslik kasutamine ning tal on laialdased kontaktid teistes maades, sealhulgas endises Nõukogude Liidus. Mitte-eestlaste seas on selle kihi kultuuriline kapital isegi suurem kui kõrgkihil. Majandusliku jõukuse, aktiivsuse ja soliidsuse ning olulise ühiskondliku rolli poolest võime seda kihti pidada tõeliseks keskklassiks, ehkki ta asetub ühiskondliku redeli keskmest veidi ülalpool. Seega kuulub ta pigem “võitjate” poolele, kuigi on muutuste suhtes sageli kriitiline. Nii eestlaste kui mitte-eestlaste hulgas on selliseid inimesi iga neljas-viies.

Ühiskonna keskmist läbilõiget esindav “keskkiht” (33 protsenti).

Erinevalt väljakujunenud sotsiaalse struktuuriga heaoluühiskondadest, kus keskmise staatusega inimesed on reeglina hästikindlustatud aktiivsed kodanikud, pole Eesti siirdeühiskonnas keskkihi näol tegemist stabiilse ja turvalise seltskonnaga, vaid pigem “võitjate” ja “kaotajate” vahel asetseva ebastabiilse seisundi ning suhteliselt tagasihoidlike materiaalsete võimalustega kihiga. End ühiskonna keskpaika määratlenud inimesed on madalamale asetunutest siiski optimistlikumad ja kohanemisvõimelisemad. Samas on nad, võrreldes nii madalama keskkihi kui kõrgemate rühmadega, poliitiliselt passiivsemad ja ükskõiksemad, moodustades poliitikas kergesti manipuleeritava “soo”. Oma koosseisult ning omadustelt väga kirju, nii vaesemaid kui rikkamaid, nii suurema kui väiksema sotsiaalse ja kultuurilise kapitaliga rühmi ühendav keskkiht on valdavalt keskharidusega. Siia kuulub palju teenindajaid, madalamapalgalisi ametnikke ja spetsialiste, aga ka vähem edukaid ettevõtjaid ning väiksemakaliibrilisi juhte. See vahepealne kiht on arvukaim, nii eestlastest kui mitte-eestlastest kuulub siia iga kolmas.

Madalam keskkiht (20 protsenti).

Vastuoluline kiht, kuna seda iseloomustavad kasinad materiaalsed võimalused ning madal tarbimisaktiivsus ja ettevõtlikkus, kuid suhteliselt suur informeeritus, kultuuriaktiivsus ja sotsiaalne kapital, mis mõnel puhul ületab end keskkihti määratlenute oma. Vanuselt on ta valdavalt üle keskea, veidi rohkem kuulub siia naisi, mitte-eestlasi, maaelanikke. Palju on keskeriharidusega spetsialiste, aga ka talunikke. Eestlastest kuulubki siia suhteliselt palju maainimesi, mitte-eestlastest aga Ida-Virumaa elanikke. Kihile on omane rahulolematu, kriitiline hoiak ühiskonnas toimuva suhtes, mida osaliselt seletab materiaalsete võimaluste ning huvide ja ambitsioonide konflikt. Olles suhteliselt suure kultuurilise kapitaliga, hästi informeeritud ja aktiivne, omab see kiht võimalusi aktiivseks eneseväljenduseks ka meedias. Just selle tõttu esindab kiht kõige ilmekamalt siirdeühiskonna “protestimeelseid kaotajaid”. Suuruselt on see kiht peaaegu võrdne kõrgema keskkihiga, moodustades kriitilise vastukaalu viimase positiivsele, süsteemiga hästi kohanenud hoiakule. Siia kuulub iga neljas mitteeestlane ja iga viies eestlane.

Madalkiht (11 protsenti).

Inimesed, kes näevad end asetsevat ühiskondliku redeli kõige madalamatel astmetel. Reeglina väikese sissetulekuga, sotsiaaltoetustest sõltuvad, sageli ka väikese hariduse ja halva tervisega vanemad inimesed. Nad on halvasti kohanenud kiiresti muutuva keskkonnaga ja tunnevad end tõrjutuna. Kõige rohkem kogenud oma sotsiaalse seisundi halvenemist. Suhtuvad muutustesse väga kriitiliselt ning ei usalda ei riiklikke institutsioone ega meediat. On eelmisest kihist palju passiivsemad, kujutades endast “vaikivaid kaotajaid”. Muulastest kuulub sellesse kihti iga kuues, eriti tüüpiline on see mittekodanikele ja Venemaa kodanikele. Eestlastest tunneb end asetsevat ühiskondliku redeli kõige madalamatel astmetel iga kümnes.

***

Näeme, et ühiskonnaliikmete kujutlus oma asendist ühiskondliku redeli astmetel väljendab ilmekalt turumajanduslike reformide ning siirdekultuuri mõjul välja kujunenud uut ühiskondlike suhete struktuuri. Inimeste ettekujutuses oma kohast sotsiaalses ruumis mängib domineerivat rolli tarbimisvõimaluste ebavõrdsus. Tarbimisühiskonna ja infoühiskonna standardite omaksvõtt edukuse kriteeriumina annab suured eelised uues tehnoloogilises ja sümboolses keskkonnas kiiresti kodunenud noorematele põlvkondadele.

Kõrgemat ühiskondlikku enesemäärangut iseloomustavad head kohanemisvõimet näitavad tunnused, nagu sotsiaalne optimism ning positiivne suhtumine ühiskonnas toimuvatesse muutustesse. Meie andmed kinnitavad, et usaldus riiklike institutsioonide ja meedia vastu on tugevasti seotud sotsiaalse enesemääranguga. Ehk teisisõnu – mida kõrgem on subjektiivne sotsiaalne positsioon, seda õigustatumaks peetakse riiklike institutsioonide tegevust ning seda tõenäolisemalt minnakse kaasa meedia ning eliidi vaatepunktidega.

Ülakihtide aktiivsem roll arvamusliidritena ja nende määrav osa trükiajakirjanduse lugejaskonnas toetab kihistumise ideoloogilist õigustamist. Siirdeühiskonna mentaliteedis on kinnistunud inimeste jaotus “võitjateks” ja “kaotajateks”. Seejuures pääsevad domineerima vastanduvad äärmused: “võitjate” metafoor lähtub kõrgkihile iseloomulikest tarbimisedukuse tunnustest ning “kaotajate” võrdpildiks on kõigi kapitalide poolest kõige vaesema madalkihi jooned. Valitsev mustvalge arusaam kihistumisest ei märka siirdeühiskonnale iseloomulikku keskkihtide vastuolulisust, selle heaolu haprust ning kultuurilise-sotsiaalse ja majandusliku kapitali vahelist disproportsiooni.

Ühiskonnaredelil ülespoole liikumine on seotud edukusele ja konkurentsile orienteeritud siirdeideoloogia leviku ning omaksvõtuga. Väljakujunenud sotsiaalse struktuuriga heaoluühiskonnale iseloomulik ühiskonna stabiilsust tagav, positiivselt meelestatud ja turvaline keskkiht on Eestis asetunud keskmest ülespoole, samas kui end ühiskonna keskmesse asetanud kiht on labiilne, sotsiaalselt vähem kohanenud ja majandusliku olukorra halvenedes kergesti haavatav. Sellist ühiskondliku kihistumise nihestunud mustrit võib pidada postkommunistliku siirdekultuuri väljenduseks. Selle kujunemisel on oluline roll olnud meedial kui tarbimisühiskonnale omase ellusuhtumise levitajal. Meedia kommertsialiseerumisega kaasnes eduka meelelahutusliku tarbija kui “normi” võimendamine. Väiksemate tarbimisvõimalustega, ehkki piisava kultuurilise kapitaliga ühiskonnaliikmete erinemine sellest domineerivast normist soodustab nende enesehinnangu madaldumist, enese subjektiivset määratlemist sotsiaalsesse ja poliitilisse alamkihti.

Erinevalt küpsetest demokraatiatest, kus väärikat elustandardit mõistetakse igaühe loomuliku õigusena ja sellest madalamale langemist kogu ühiskonda häiriva probleemina, tõlgendavad siirdeühiskonna liikmed vaesust ja ebavõrdsust kui “kaotajate” isiklikku ebaõnne, mitte kui sotsiaalset probleemi, mille lahendamine peaks olema kogu ühiskonna ühine mure.

MÄRKUS: teemakohased joonised, tabelid ja graafikud leiab huviline trükinumbrist!

MARJU LAURISTIN (1940) on lõpetanud Tartu Ülikooli 1970. Filoloogiakandidaat 1976. 1970–1972 TÜ sotsioloogialabori juhataja, 1972–1989 TÜ vanemõpetaja ja dotsent, 1989–1990 NSVL Ülemnõukogu saadik, 1990–1992 EV Ülemnõukogu juhataja asetäitja, 1992–1994 EV sotsiaalminister, 1994–1995 Riigikogu liige, 1995–1999 TÜ sotsiaalpoliitika professor, 1999–2003 Riigikogu liige, samal ajal ka TÜ erakorraline professor. Aastast 2003 TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna professor. On autasustatud Johann Skytte medali, Riigivapi III klassi teenetemärgi ja Soome Valge Roosi ordu 1. klassi rüütliristiga.