Kas raha eest saab tõesti õnne osta? Vastus oleks – vaid natukene!

“Iga inimene on oma õnne sepp,” ütleb populaarne eesti vanasõna, vihjates vanade eestlaste pragmaatilisele (või ehk isegi protestantlikule) maailmavaatele, et ühte ja ainsat õnnevalemit pole olemas ning et see, kas ja kuidas saada õnnelikuks, on iga inimese enda kätes.

Õnn on midagi, mille pärast on elu elamist väärt: “Iga inimene elab õnne tõttu, ei mitte töö ega jõu tõttu,” ütleb teine vanasõna, ja siin saab tõmmata otsese paralleeli Aristotelese paganliku õpetusega, kelle arvates püüdleb iga inimene selle poole, mis tema jaoks on hea. Loomupärane tung tingibki selle, et iga inimese sooviks on olla õnnelik. Aristotelese jaoks ei tähista õnn või õnnelikkus inimese hingeseisundit, vaid hoopiski inimesele loomupäraseid tegevusi – neid, millega inimene kõige paremini toime tuleb ning mis võimaldavad tal seeläbi elada täisväärtuslikku ja rahuldust pakkuvat elu. Õnn kitsamas tähenduses, rõõmu või naudingu näol, oleks kindlasti sellise elu kaastulem, kuid mitte eesmärk omaette.

Kuigi Inglise filosoofi Jeremy Benthami “Sissejuhatus moraaliprintsiipidesse” (Introduction to the Principles of Morals, 1789) seadis utilitaarse põhimõtte “kõik on hea, mis suurendab inimeste õnne” Lääne väärtusmaailma alustalaks, on õnne uurimine psühholoogia uurimisvahenditega suhteliselt hiline nähtus. Ajaloo vältel on valdav osa psühholoogide energiast kulunud inimese hinge tumedama poole uurimisele, püüdes mõista ja seletada erinevate vaimuhaiguste, meeleoluprobleemide ja käitumishäirete teket. Siiski on ka õnne uurimises toimunud viimastel aastakümnetel oluline läbimurre, mis lubab psühholoogidel nüüdseks väita, et nad teavad, mida on inimesel vaja, et õnnelik olla.

Positiivne psühholoogia

Pärast seda, kui Martin Seligman (Pennsylvania ülikool, USA) võttis 1998. aastal üle Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) presidendi ametikoha, oli tema aastase ametiaja peamiseks eesmärgiks ja missiooniks tutvustada nii maailma suurima ja mõjuvõimsama psühholoogide ühenduse liikmetele kui ka laiemale avalikkusele uut uurimissuunda psühholoogias, mida ta nimetas positiivseks psühholoogiaks. Positiivse psühholoogia ellukutsumise eesmärk oli suunata psühholoogide tähelepanu vaimuhaigustelt ja hädadelt elu päikselisematele külgedele ehk sellele, mis muudab elu täisväärtuslikuks ning paneb inimesed oma elust rõõmu tundma. Positiivse psühholoogia uurimisobjektideks on seega positiivne kogemus (heaolu, optimism, positiivsed emotsioonid), positiivsed iseloomujooned (julgus, püsivus, suhtlemisoskus, suuremeelsus, tarkus, tulevikku suunatus) ja positiivsed institutsioonid (need, mis toetavad altruistlikku käitumist, tolerantsust, viisakust ja laste paremat kasvatamist). Seligmani algatusel hakkasid toimuma positiivse psühholoogia iga-aastased konverentsid, kuid tutvustuskampaania avalöögiks võib siiski pidada 2000. aastat, mil ilmus APA häälekandja American Psychologist millenniuminumber, mis oli tervenisti positiivsele psühholoogiale pühendatud.

Viimase viie aasta jooksul on positiivse psühholoogia teemadel ilmunud arvukalt nii teaduslikke kui ka populaarteaduslikke artikleid ja raamatuid. Veelgi enam, 2006. aastal näeb ilmavalgust uus teadusajakiri The Journal of Positive Psychology, mis sarnaselt kuus aastat varem loodud ajakirjale The Journal of Happiness Studies pühendub ini-meste heaolu teaduslikule uurimisele ja õnneliku elu edendamisele. Nii võib öelda, et Seligmani initsiatiiv leidis psühholoogide seas viljaka pinnase ning on viimase viie aasta jooksul teinud läbi muljetavaldava esiletõusu.

Erinevalt paljudest teistest psühholoogia valdkondadest, ei ole positiivne psühholoogia jäänud pelgalt teadlaste salajaseks mängumaaks. Suuresti tänu Seligmanile, kes lisaks hiilgavale teadlaskarjäärile on olnud oma eriala suurepärane populariseerija, on positiivne psühholoogia pälvinud ohtralt meedia tähelepanu. 2002. aasta septembris ilmunud Seligmani raamat “Tõeline õnn: uue positiivse psühholoogia kasutamine, et realiseerida oma potentsiaali kestva rahulolu saavutamiseks” (Authentic happiness: Using the new positive psychology to realize your potential for lasting fulfillment), mille pealkiri (ja ka sisu) meenutab pi-gem eneseabiõpikut kui teaduslikku monograafiat, tõi valdkonnale veelgi arvukamalt toetajaid ja huvilisi juurde – raamatu ametlikul kodulehel (http:// www.authentichappiness.org) on väidetavalt üle 350 000 registreeritud kasutaja. 2005. aasta jaanuaris ilmus aga ülemaailmse levikuga nädalaajakirja Time erinumber, mis oli tervenisti pühendatud uuele “õnnelikkuse teadusele”. Kas raha teeb õnnelikuks? Kas rõõm on inimese geenides? Kas kõrgem haridustase või intelligentsus sillutab tee õnnele? Need on vaid mõned küsimustest, millele Time’i erinumbris ilmunud artiklid püüdsid vastust leida.

Mis teeb inimese õnnelikuks?

Mispärast siis ikkagi mõned inimesed on õnnelikud ja teised mitte? Kas on olemas universaalne õnne valem? Siin tuleb märkida, et positiivne psühholoogia ei tekkinud sugugi tühjale kohale, vaid oli loogiliseks jätkuks paljude uurijate aastakümnetepikkusele tööle. Üheks olulisemaks sammuks õnnelikkuse uurimise vallas on olnud õnnelikkuse määratlemine ja mõõtmine subjektiivse heaolu näol. Subjektiivse heaoluna käsitletakse emotsionaalseid ja kognitiivseid hinnanguid, mida inimesed oma elule annavad, ehk teisisõnu kõike seda, mida tavakasutuses õnneks või rahuloluks nimetatakse. Juhtivaks uurijaks selles vallas on aastakümneid olnud Ed Diener Illinoisi Ülikoolist (USA), kelle ameerika ajakirjandus Dr Õnnelikkuseks (Dr Happiness) on ristinud. Dieneri ja tema kolleegide käsitluse kohaselt on subjektiivsel heaolul kaks komponenti: tunnetuslik ja emotsionaalne.

Tunnetuslik ehk kognitiivne komponent sisaldab inimeste hinnangut sellele, kuivõrd nad oma eluga või spetsiifiliste eluvaldkondadega, nagu näiteks abielu, töö, materiaalne olukord, üldiselt rahul on või kuivõrd tähendusrikast ning eesmärgipärast elu nad elavad. Emotsionaalne ehk afektiivne komponent viitab aga inimeste kalduvusele kogeda sagedamini positiivseid ja harvemini negatiivseid emotsioone.

Varem arvati, et subjektiivne heaolu sõltub peamiselt välistest teguritest. Uurimused aga näitasid, et erinevad demograafilised näitajad, nagu näiteks sissetulek, tervislik seisund, haridustase ning abieluseis, omavad suhteliselt väikest mõju inimeste subjektiivsele heaolule. Kogutud andmed näitavad, et inimese hinnang oma subjektiivsele heaolule on ajas üllatavalt stabiilne, langedes või tõustes igale inimesele iseloomulikule tasemele ka pärast olulisi või ootamatuid elusündmusi. Iseloomulik baastase sõltub kahest peamisest isiksuseseadumusest – neurootilisusest ja ekstravertsusest. Kõige neurootilisuse tasemega inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, samas kui ekstravertsematel inimestel on ülekaalus positiivsed emotsioonid. Kuna on leitud, et oma eluga rahulolu hinnangutes lõltuvad inimesed ennekõike sellest, mil määral nad on kogenud positiivseid ja negatiivseid emotsioone, võibki öelda, et positiivsete ja negatiivsete emotsioonide tasakaal määrab suuresti ära selle, kuivõrd õnnelikud ja rahulolevad inimesed on.

Viimase kolmekümne aasta uuringud on näidanud, et enamus isiksuse seadumusi, aga ennekõike neurootilisus ja ekstravertsus, on suuresti pärilikud. Erinevate uurimuste kohaselt on ligikaudu 50–60 protsenti ekstravertsuse ja neurootilisuse individuaalsetest erinevustest võimalik seletada pärilikkusega. Nii võib öelda, et ka inimese õnne- või heaolutundest ligi pool on geenide poolt ette määratud. Seligmani sõnul võibki iga inimese puhul rääkida teatud ettemääratud õnnelikkuse või rahulolu baastasemest, mida inimesed saavad teatud määral langetada või tõsta. Samas on väga ebatõenäoline, et inimeste õnnelikkuse või rahulolu tase nende baastasemega võrreldes kosmilistesse kõrgustesse tõuseks või musta sügavikku vajuks. Üks tegur, mis rahulolu baastaset oluliselt allapoole võib viia, olevat töötus.

Rahulolu baastaseme idee nõuab aga edasist empiirilist kinnitust. 2005. aasta algul ilmunud töös uurisid Frank Fuijta ja Ed Diener eluga rahulolu esinduslikul Saksa valimil 17 aasta jooksul, leides, et rahulolu baastaseme idee leiab vaid mõõdukat kinnitust. Võrreldes näiteks kehakaalu, vererõhu ja isiksuse näitajatega, muutusid inimeste eluga rahulolu hinnangud 17 aasta jooksul märkimisväärselt, olles oma stabiilsuselt ligikaudu samal tasemel näiteks sissetulekute stabiilsusega.

2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman on viimastel aastatel samuti pööranud suuremat tähelepanu tervise ja heaolu teemadele. 2004. aasta detsembris ilmus Kahnemani ja tema kolleegide sulest artikkel juhtivas teadusajakirjas Science, milles nad väitsid, et igapäevaselt kogetud positiivsed emotsioonid ja enesega rahulolu on ennekõike mõjutatud isiksuse- ja temperamendijoonte ning konkreetse olukorra poolt, samas kui üldiste demograafiliste näitajate, nagu näiteks haridus, abieluseis ja sissetulek, mõju inimeste igapäevasele rahulolule on väga väike. Nii on inimesed enesega ja oma eluga vähem rahul, kui nad on depressioonis, saavad öösel ebapiisavalt magada või tunnevad töö juures suurt pinget mingi asi kiiresti valmis teha. Samas kui sellel, milline on nende sissetulek või kas nad on abielus, ei ole nende rahulolu hinnangutele peaaegu mitte mingit mõju.

See, kuivõrd õnnelikuks inimene ennast peab, pole seega üksüheselt isiksuseomaduste poolt ära määratud. Seligmani, Dieneri ja teiste uurimused näitavad, et õnnelikumad inimesed on need, kellel on lähedased suhted oma pereliikmete ja/või sõpradega, kes mõõdavad ennast omaenda mõõdupuu järgi, mitte aga selle järgi, mida teised teevad või mis teistel on, ning kes teavad ja oskavad keskenduda oma iseloomu tugevatele ja parimatele omadustele. Seega on positiivse psühholoogia üheks lipukirjaks saanud vooruste ja tugevate iseloomujoonte rõhutamine, mille hulka kuuluvad muu hulgas lähedased ja soojad inimsuhted.

Kas raha eest saab õnne osta?

Briti psühholoogid Adrian Furnham ja Helen Cheng küsisid mitmesaja Briti noore inimese käest, mis teeb inimese õnnelikuks. Kes on õnnelikumad, kas need, kes on teistest tervemad või hoopiski need, kellel on palju sõpru? Kas inimesed on õnnelikumad, kui neil on kena välimus, terav mõistus ja palju raha? Huvitaval kombel langes enamik tavainimeste vastuseid küllalt hästi kokku psühholoogide poolt leituga: tavaarvamuse kohaselt on õnnelikud inimesed need, kes on emotsionaalselt stabiilsed, kel on head lähedased sõbrad, armastavad vanemad ja kõrge positiivne enesehinnang. Uurimuses osalenud meessoost vastajate jaoks teeb inimese õnnelikuks aga see, kui ta on füüsiliselt atraktiivne, keskmiselt intelligentsem ja materiaalselt paremini kindlustatud.

Seega pole kõik inimesed nõus vanade eestlaste põhimõttega, et “sada sõpra ommõ inäbä kui sada ruublit rahha”. Kas raha eest saab tõesti õnne osta? Vastus oleks – natuke! Psühholoogias käesoleval hetkel domineeriva arvamuse kohaselt ei tee raha inimesi üldiselt õnnelikumaks. Ed Dieneri ja kolleegide uurimused on näidanud, et need inimesed, kes kuuluvad ajakirja Forbes edetabeli kohaselt 400 rikkaima inimese hulka, pole sugugi õnnelikumad kui Masai karjapidajad Keenias. Kas suur loteriivõit toob igavese õnne? Vastus on jällegi eitav: loteriivõit võib tekitada hetkelise õnnejoovastuse, kuid pikemas perspektiivis pole loteriivõitjad sugugi õnnelikumad kui tavainimesed ega isegi mitte õnnelikumad kui õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud inimesed. Seletusi sellele, miks heaolu ja rikkus omavahel seotud ei ole, on mitmeid. Üks seletus on selles, et inimene kohaneb rikkusega kiiresti, isegi kui see on suur, ning seepärast ei mõjuta see kuigi palju tema loomupärast heaolu. Sotsiaalse võrdluse teooria kohaselt muutub koos rikkuse kasvuga ka see rühm, kellega inimene end võrdleb ning seetõttu ei tunne keegi ennast kunagi piisavalt rikkana.

Siiski, siiski! Natuke õnne saab rahaga osta küll. Õnn ja rahulolu ei pruugi sõltuda inimese materiaalselt olukorrast juhul, kui ta on terve. Kuid kui tervis käest läheb, võib paksem rahakott eluga rahulolu ja elukvaliteeti oluliselt mõjutada. Ajakirjas Psychological Science 2005. aastal ilmunud artiklis näitas Michigani ülikooli (USA) meditsiini- ja psühholoogiaprofessor Peter Ubel koos kolleegidega, et need inimesed, kes enne tõsist haigestumist olid majanduslikult paremal järjel, tundsid pärast haigestumist vähem kurbust ja üksindust ning olid märgatavalt kõrgema rahulolu tasemega, kui need, kes haigestumise eel olid majanduslikult viletsamal järjel. Seega, teatud juhtudel võib parem materiaalne tagatis pakkuda suuremat kindlustunnet ning seeläbi ka suuremat eluga rahulolu.

Subjektiivne heaolu ja materiaalne jõukus on seotud ka erinevate kultuuride lõikes: Erasmus Rotterdami ülikooli (Holland) professor Ruut Veenhoven, ülemaailmse õnnelikkuse andmebaasi autor, on leidnud järjekindlalt, et mida rikkam rahvas, seda kõrgem on subjektiivse heaolu tase. Ehk teisipidi, mida vaesem riik, seda vähem on selle elanikud õnnelikud ja oma eluga rahul. Kuna rikkamates riikides domineerib enamasti demokraatlik riigikord, austatakse inimõigusi, inimestel on pikem eluiga, siis pole taoline seos muidugi üllatav. Kuigi on tehtud hulgaliselt katseid rikkust muudest sotsiaaldemograafilistest näitajatest lahutada, pole ebapiisavate valimite ja erinevate näitajate omavaheliste seoste tõttu lõplikku selgust rikkuse ja heaolu seletuses senimaani leitud. Üsna kindel on aga see, et seos rikkuse ja heaolu vahel on tugevam vaesemates riikides. Veenhoveni seletus taolistele tulemustele tugineb inimeste baasvajaduste rahuldamise teooriale: vaesemates riikides või madalama sissetuleku puhul on sissetulek ja raha tähtsad, kuna need aitavad paremini rahuldada inimeste baasvajadusi. Kui kõht on tühi ja toasooja eest ei jõua maksta, pole ka ruumi õnnele. On aga inimesel eluks kõik hädavajalik olemas, ei too jõukuse edasine kasv automaatselt suuremat õnnetunnet ja rahulolu kaasa.

Mis teeb eestlase õnnelikuks?

2002. aasta sügisel viidi Eestis läbi ulatuslik uurimus, mis võimaldab hinnata, kuivõrd on Eestis elavad inimesed oma eluga rahul ja millised on olulisemad tegurid, mis nende eluga rahulolu mõjutavad. Nimetatud uurimus, mida rahastasid nii Eesti Teadusfond kui Tartu ülikooli psühholoogia osakond, kandis pealkirja “Uurimus kultuuridimensioonidest ja sotsiaalsete suhete põhivormidest Eesti kultuuris”. Uurimuses osales kokku 1753 inimest, uuringu valim moodustati kihistatult maakondade ja suuremate linnade lõikes. Iga valimi kihis moodustati juhuvaliku teel antud linna/maakonna 15–74-aastaste elanike suhtes proportsionaalselt esinduslik valim. Vastanute keskmine vanus oli 43,8 eluaastat (SD = 17,5), uurimuses osalenutest olid 57 protsenti naised. Valimi moodustas ja küsitluse viis läbi AS Emor. Uurimuses kasutusel olnud ankeet sisaldas kokku 250 küsimust, millest üks oli standardne küsimus, mida kasutatakse rahulolu ja õnnelikkuse uuringutes üle kogu maailma: “Kõike kokkuvõttes, kuivõrd rahul Te oma eluga üldiselt olete?” Sellele küsimusele tuli vastata viiepallisel skaalal, mille ühes otsas oli väga rahul ja teises üldse mitte rahul.

Kas Eestis ollakse oma eluga rahul? Veidi üle poole vastajatest olid oma eluga kas rahul või väga rahul. See tulemus kordab protsendipealt 2003. aasta novembris Eestis läbi viidud Eurobaromeetri (EB 60.1/CCEB 2003.4) uuringut, mille kohaselt oli Eesti elanike eluga rahulolu Euroopa Liidu praeguse 25 liikmesmaa seas kõige madalam. (Uuringus osalenud riikidest jäid Eestist tahapoole veel vaid Rumeenia ja Bulgaaria.) Kõigist vastanutest olid oma eluga väga rahul 51 inimest ehk vaid kolm protsenti vastanutest! Viis protsenti vastanutest ei olnud oma eluga sugugi rahul, 67 vastajat (4 protsenti) ei osanud vastust anda.

Millised on siis need olulised tegurid, mis eestlaste rahulolu hinnanguid mõjutavad? Esimese sammuna uurisin, kas ja kuivõrd on eestlaste eluga rahulolu seotud erinevate väliste teguritega (nagu näiteks vanus, sugu, rahvus, kodakondsus, haridus, abieluseis, amet ning sissetuleku suurus), mida varasemates mujal maailmas läbi viidud uurimustes on käsitletud. Seejärel analüüsisin, mil määral on eluga rahulolu hinnangud seotud isiksuse omaduste, enesehinnangu, individualistlike-kollektivistlike hoiakute ja sotsiaalse kapitaliga. Leitud seoste põhjal sooritasin regressioonanalüüsi (võttes arvesse ka erinevate näitajate omavahelised seosed), eesmärgiga välja selgitada eluga rahulolu parimad ennustajad nii väliste kui isiksuslike tegurite hulgast.

Tulemused näitasid, et eluga rahulolu hinnangutega olid oluliselt ja üksteisest sõltumatult seotud neurootilisus (üks viiest põhilisest isiksuseomadusest), vanus, sotsiaalne kapital (indeks, mis näitab kuivõrd inimene osaleb erinevate vabatahtlike organisatsioonide töös ja kuivõrd usalduslikud on ta suhted teiste inimestega), sissetulek, tööalane staatus (töölkäijad vastandina neile, kes ei tööta), kodakondsus ning meelekindlus (teine viiest põhilisest isiksuseomadusest).

Kõik koos moodustavad need seitse tunnust “õnne valemi”, mis seletab ligikaudu 22 protsendi inimeste eluga rahulolu hinnangute variatiivsusest. Seda pole küll väga palju, kuid just see üks neljandik-viiendik võib olla selleks, mis elamisväärset elu kõlbmatust eristab. Kõige tähtsam ennustaja on neurootilisus: mida emotsionaalselt stabiilsem inimene, seda enam on ta oma eluga rahul ning mida tasakaalutum ta on, seda enam näib talle, et tal on põhjust oma elu üle nuriseda. Seega ei erine Eestis elav inimene muust maailmast: esikohal on loomupärane kalduvus kogeda või mitte kogeda negatiivseid emotsioone. Erinevalt mujal läbi viidud uurimustest, ei olnud eluga rahulolu hinnangutes määraval kohal positiivsete emotsioonide kogemine ehk ekstravertsuse määr. Nii võib öelda, et Eestis on õnnelik eelkõige see inimene, kes suudab vältida negatiivseid emotsioone, kuid ta ei pea olema pidevalt rõõmus. Natuke on küll oluline see, et ta oleks korralik, järjekindel ja püüdlik – omadused, mis määravad ära meelekindluse.

Järgmiseks oluliseks teguriks oli vanus: noored inimesed Eestis on märgatavalt õnnelikumad kui vanemad inimesed. Kui jagada vastajad viie aasta kaupa vanuserühmadesse, on selgelt näha, et kõige enam on oma eluga rahul 15–19-aastased, sealt edasi läheb aga eluga rahulolu kuni 35–39 eluaastani järjepidevalt allamäge. Alates 35–39 eluaastast jääb rahulolu praktiliselt samale tasemele, väike langus toimub vahemikus 55–59 eluaastat ning kerge tõus viimases vanuserühmas, 70–74 eluaastat. Tõenäoliselt ei ole siinjuures siiski tegemist puhtalt vanuseliste iseärasustega, vaid hoopiski aastakäigu erinevustega rahulolu tasemes. Taolise interpretatsiooni kasuks räägib muu hulgas asjaolu, et Rootsis aastatel 1998–2000 läbi viidud analoogse esindusliku uurimuse kohaselt inimeste rahulolu ja õnnetunne vanuse kasvuga hoopiski tõusis.

Kuigi eluga rahulolu sõltus sissetulekust (mida suurem oli raha hulk, mille vastaja ja/või vastaja perekond küsitlusele eelneval kuul kätte sai, seda kõrgem oli eluga rahulolu hinnang), oli sellest olulisem roll sotsiaalsel kapitalil. Mida rohkem inimesed usaldavad teisi inimesi, arvavad, et enamik on ausad, tunnevad huvi poliitika vastu ja osalevad vabatahtlike organisatsioonide töös, seda enam on nad oma eluga rahul. Seega võib öelda, et ühiskondlik elukas, kellena Aristoteles inimest määratles, pole eestlastes (ja teistes, kes siin elavad) veel päris kaduma läinud.

Nagu Tammsaare ajal, nii toob töö ka praegu inimestele armastust ja õnne. Kõikide teiste hulgast olid oma eluga kõige vähem rahul töötud ja need, kes ei ole võimelised töötama invaliidsuse tõttu. Töötegijate seas mängib ametikoht siiski küllalt määravat osa: spetsialistid ja juhid on oma eluga märgatavalt enam rahul kui näiteks lihttöölised ja teenindajad.

Vähemal, kuid siiski olulisel määral on rahulolu hinnangud seotud ka kodakondsusega: oma eluga on vähem rahul need, kellel puudub kodakondsus (nn välismaalase passi omanikud).

Mitte vähem kõnekad ei ole tegurid, mis ei kuulu “õnne valemisse”. Näiteks pole mingit vahet meeste ja naiste eluga rahulolul. Polnud ka olulist vahet eestlastel ja teistel rahvustel, kes Eestis elavad, seda juhul, kui arvesse võtta vastajate kodakondsus. Kuigi need, kes on saanud vähemasti teatud aja ülikoolis käia (st lõpetamata kõrgharidusega), ning kõrgkooli lõpetanud on madalama haridustasemega inimestest õnnelikumad, muutuvad need erinevused ebaolulisteks teiste oluliste tegurite arvesse võtmisel. Samuti ei pea elust naudingu tundmiseks tingimata Tallinna kolima. Elust tuntakse hoopis suuremat mõnu Hiiumaal ning mitmes muus Eestimaa paigas.

Kokkuvõtteks

Eluga rahulolu uuringud Eestis püstitavad kaks põhilist küsimust.

Miks eestlased ja teised Eestis elavad rahvused on nii vähe oma eluga rahul?

Kas Eestis õnnelikult elamiseks on olemas oma eriline valem?

Võrreldes näiteks Taani ja Rootsiga, kus 2003. aasta sügisel oli oma eluga rahul või väga rahul vastavalt 96 ja 93 protsenti vastanutest, näib elu Eestis üsna trööstitu. Torkab muidugi silma, et eluga rahulolu on üldse madalam Euroopa Liidu uutes ja vaesemates liikmesmaades. Kõige lihtsam seletus on selles, et Eesti koos teiste mahajääjatega pole veel jõudnud “postmaterialistlikusse” faasi, kus raha eest enam õnne juurde osta ei saa. Seda võimalust kinnitab Eesti asend Ronald Ingleharti maailma väärtusteuuringu (World Values Survey) kaardil: Eesti inimene peab ikka veel võitlust turvalisuse ja ellujäämise eest ning tal pole aega ega vahendeid, mida kulutada enese täiendamisele ja avaldamisele, mis on vajalik selleks, et olla õnnelik. õnneks näitavad uuemad uuringud, et võrreldes kahe-kolme aasta taguse seisuga on eestlaste rahulolu siiski mõnevõrra kasvanud. Nagu siintoodud diagrammilt näha, oli 2004. aasta sügisel oma eluga rahul või väga rahul 70 protsenti elanikest. Sellest, et rahulolu hüppeline tõus (ühe aastaga 17 protsenti!) polnud mõõtmisviga, annavad tunnistust 2005. aasta kevadel läbi viidud eurobaromeetri (EB 63) küsitluse tulemused, mille kohaselt oli oma eluga rahul või väga rahul 67 protsenti Eesti elanikest. Need tulemused annavad lootust, et Eestist on tasapisi saamas elamisväärsem ja õnnelikum paik. Kuigi Eesti elanikud pole teiste eurooplaste ja põhjaameeriklastega võrreldes eriti õnnelikud, on õnneliku elu valem siiski üldiselt sarnane teiste maade omaga. Eluga rahulolu juured on eelkõige inimeses endas: inimesed, kes väldivad negatiivseid emotsioone ja kalduvad usaldama teisi inimesi, on eluga rohkem rahul, kui need, kes vihastavad ja on teiste inimeste suhtes vaenulikud. Tavatu tundub aga see, et Eesti ekstraverdid – need, kes kogevad valdavalt positiivseid emotsioone – ei ole oma eluga rohkem rahul. Ainult kordusuuringud suudavad selgitada, kas tegemist on juhuse või süstemaatilise Eestile iseloomuliku eripäraga.

ANU REALO (1971) on lõpetanud Tartu Ülikooli 1993. Töötab vanemteadurina Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonnas. PhD 1999. Käesoleva artikli kirjutamise ajal viibis külalisuurijana mainekas Hollandi teaduskeskuses The Netherlands Institute for Advanced Studies in Humanities and Social Sciences (NIAS). Viimase kaheksa aasta jooksul avaldanud ligikaudu 40 teaduslikku tööd. Koos kolleegidega toimetanud kaks eestikeelset raamatut, “Isiksusepsühholoogia” (2003) ja “Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis” (2004).