Nr. 2/2006


Artiklid
Juhuslikkusest rakkude elus

Genoomil on ka oma vahimees.

Tegelike asjaolude lihtsustamisega oleme ametis iga pev. Nii teaduses kui ka tavaelus pame seda teha kahel phjusel. Esiteks, meid eriti ei huvitagi tuhanded pisiasjad, mis on ldiselt ebaolulised. Tenoliselt peab kindral lahinguvljal sdureid sna hesugusteks: nad titku lahinguksku ja videlgu nii, nagu neid on petatud. See, kas konkreetne reamees Peeter vi Juhan on rohkem unistaja vi action-mees, ei paista oluline olevat. Teiseks, tihti me ei suudagi paljusid pisikesi erinevusi teada saada. Vaevalt, et see kindral kiki oma mehi ngupidigi tunneb, rkimata nende mitmesuguste vimete, oskuste ja kalduvuste teadmisest.

Ei ole aga raske ette kujutada, et mnikord viks taoliste pisiasjade teadmisest palju kasu olla. Viks niteks mnes olukorras enam panustada neile ksustele, kus rohkem mrulimehi, teises aga rohkem analsijate ja rehkendajate vimeid ra kasutada. Ent kui tahes head kodutd kindral ka teinud poleks, alati jb vimalus juhusele mingil jumal teab mis phjusel reageerib reamees Jri asjadele tiesti ootamatult.


Rakud elavad ohtlikus keskkonnas

Meie kehas olevate rakkude elu vrdlemine sjavljaga ei olegi vga meelevaldne. Tiskasvanud inimene koosneb kuni 10-astmes-14-st rakust (siin me ei arvesta temas pesitsevaid bakterirakke), mis kik on tekkinud hestainsast rakust viljastatud munarakust tohutu hulga jagunemiste tulemusena. Ent see sajast miljonist rakust koosnev ehitis ei ole kaugeltki ajas psiv, pidevalt tekib uusi rakke juurde ning vanu hvitatakse. Igas sekundis tekib juurde umbes sada tuhat rakku ning loomulikult sama palju neid ka sureb.

Just rakkude jagunemise ja nende suremise mehhanisme uurinud teadlastele anti ka 21. sajandi alguse Nobeli preemiad. 2001. aasta auhinna said Leland H. Hartwell, R. Timothy Hunt ja Paul Nurse, kes selgitasid vlja, millised molekulid kivitavad rakkude jagunemise ehk rakutskli ning millised mehhanismid seda kontrollivad. Rakutskkel, teisisnu ka rakkude jagunemise tskkel on sndmuste ahel, mille kaudu rakk kahekordistab oma sisu ja seejrel jaguneb kaheks ttarrakuks.

Aasta hiljem prjati Nobeli preemiaga Sydney Brenner, H. Robert Horwitz ja John E. Sulston, kes on andnud olulise panuse rakkude suremist phjustavate mehhanismide uurimisse. Osutub, et rakkude suremine on geneetiliselt tpselt orkestreeritud protsess, mis tagab selle, et rakkude surm vimalikult vhe tervet organismi hiriks. Taolist kontrollitud rakusurma nimetatakse apoptoosiks ning ta on retult oluline nii organismi arengu kigus erinevate struktuuride moodustumisel kui ka niteks kahjustatud rakkude likvideerimisel. Kui apoptoosiga on midagi lahti, siis jvad niteks kiirguse vi kemikaalide poolt kahjustatud rakud organismi alles, nende rakutskkel ei allu enam tervikliku organismi kontrollile ning tulemuseks vib olla kontrollimatult vohav rakumass vhkkasvaja.

Tegelikult elavad rakud pidevalt sna ohtlikus keskkonnas. hest kljest on alati oht saada mingit kiirgust, niteks paljude pevitajate lemmikult Pikeselt prit ultraviolettkiirgust, mis kahjustab rakku ja temas sisalduvat DNA-d. Alati on ka vimalus, et organismi satub mingeid kemikaale, mis samuti kurja teevad. Ja kui me ka kogu aeg lpmatult puhtas ja kaitstud keskkonnas oleksime, poleks ikkagi psu mitmesuguste liaktiivsete DNA-d rndavate hapnikuhendite eest, mis tekivad tnu sellele, et me hingamiseks hapnikku tarvitame. Seda hinda peame maksma selle eest, et meie evolutsioonilised esivanemad said tnu hapniku tarvitamisele palju suurema liikuvuse ning parema reaktsioonivime.

Niisiis on selge, et rakud viibivad pidevalt ohus ja aeg-ajalt saab viga nende DNA struktuur. DNA aga, nagu teada, on rakkude prilikkuseaine, mida tuleb anda edasi jrglastele muutumatul kujul. Just siin on kirjas paljud retseptid, mille kohaselt rakud toimivad ning on selge, et vigase retsepti jrgi hakatakse vigaselt ka kituma. Ning tulemuseks vibki olla seesama vhkkasvaja.


Valk p53 genoomi vahimees

Arvestades seda, kui palju rakulisi muudatusi pidevalt tekib, on kasvajate tekke tegelikud arvud ikkagi livikesed. Siin tulevad organismile appi evolutsioonis vlja kujunenud kaitsemehhanismid, mille lesandeks on parandada DNA vigastusi vi, kui need liiga suureks osutuvad, selline rakk organismist eemaldada ehk kutsuda esile raku kontrollitud surm apoptoos.

Taolistes kontrollimehhanismides on kesksel kohal valk p53. Seda tagasihoidliku nimega valku, number viitab lihtsalt nivale molekulmassile, on ks tema avastajatest, Sir David Lane, kes just oma teadust eest Briti kuninganna poolt rtliseisusesse tsteti, nimetanud genoomi vahimeheks The guardian of the genome. p53 kuulub transkriptsioonifaktoriteks nimetatavate valkude hulka. Need on vajalikud selleks, et DNA-s silitatav geneetiline informatsioon saaks tle hakata: transkriptsiooni kigus kopeeritakse DNA-l vahendajamolekul RNA, mis toimetab priliku info valgusnteesi paika tstoplasmas. Seal pannakse selle informatsiooni phjal kokku valgumolekulid. Valgud aga ongi tavaliselt organismi tegutsejad ensmidena, sruktuurvalkudena, regulaatoritena jne.

Neid geene, mille transkriptsioonil osaleb p53, nimetatakse ka tema mrklaudgeenideks ning nende hulgas on palju just rakutskli kontrollimisega seotud geene. Normaalsetes rakkudes on p53 tase madal, valk on inaktiivne ja seetttu ei transkribeerita ka tema mrklaudgeene. Asjad aga muutuvad dramaatiliselt, kui raku DNA saab mingil phjusel kahjustatud (joonis 1 trkinumbris).

Siis suureneb rakus kiiresti aktiivse p53 hulk ning hakatakse tootma nende geenide produkte, mis vastutavad rakutskli peatamise eest (niteks p21WAF ). Tulemuseks on see, et rakule antakse aega DNA kahjustused ra parandada et need ei kanduks edasi jrgmistesse rakuplvkondadesse. Kui aga vead on liiga suured ja rakk enam parandamisega toime ei tule, llitab p53 sisse teised geenid need, mis viivad raku kontrollitud suremisele ehk apoptoosi (niteks bax ja fas). Genoomi vahimees ttab. Igal juhul vlditakse tnu p53 tegevusele vigase DNA-ga rakkude lisandumist organismis. Sestap ei ole ka eriti llatav, et enam kui pooltes inimese kasvajates on leitud, et sealne p53 on ise vigane genoomi vahimees on tehtud vitlusvimetuks ja ta ei suuda enam kasvajarakke likvideerida.

Kuidas uurijad seda kike teavad ehk mismoodi selliseid asju nha saab? Phimtteliselt ei ole siin midagi keerulist. Alustuseks vtate mned Petri tassid, kus igahes on kasvama pandud mnikmmend tuhat rakku. Meie nites inimese rakuliin MCF7. Seejrel lisate neile mingit kemikaali, mis kahjustab DNA-d. Niteks ka kasvajate raviks kasutatavat taimse pritoluga kamptotetsiini (CPT). Kui vtta mitu tassi, kus on samapalju rakke ja erinev hulk kemikaali, siis peaks suurem CPT hulk ka rohkem DNA kahjustusi tekitama. Prast rakkude mnetunnilist hoidmist CPT juuresolekul nad lhutakse ning eraldatakse kas kik RNA vi valkude molekulid. Edasi toimub RNA ja valkude lahutamine niteks geelelektroforeesil, kus erineva suurusega molekulid liiguvad elektrivlja asetatuna erineva kiirusega, viksemad kiiremini ja suuremad aeglasemalt. Mne aja prast liikumine lpetatakse ning valgud ja RNA-d tehakse nhtavaks spetsiifilise vrvimisega.

Tulemuseks on pilt, mida neme joonisel 2 (vt trkinumbrit). lal (A) on nhtavaks tehtud kaks valku p53 ja aktiin. Aktiini tase ei muutu kamptotetsiini lisamisel, ent p53 oma kll. Kui ldse CPT-d lisatud ei ole (0) vi on seda vga vhe (0,01 μM), siis on ka valgu p53 tase vga madal. Kui aga suurendada CPT kogust, siis tuseb ka valgu p53 hulk oluliselt.

Samamoodi on lugu p53 aktiivsusega ehk vimega kivitada mrklaudgeenide (siin nites p2WAF) transkriptsiooni ehk tema RNA snteesi (parempoolne paneel B). Ribosoomide rRNA hulk CPT lisamisel ei muutu, ent kemikaali hulga suurenemine ergutab rakkudes jllegi p2WAF RNA snteesi. Teisisnu, kemikaali toimel koguneb rakkudes valk p53, mis on ka funktsionaalselt aktiivne. Samamoodi saame vaadata ka teisi p53 mrklaudgeenide sissellitumisi, niteks bax ja fas RNA-de snteesiks on vaja palju rohkem kamptotetsiini.

Seega, oleme kinnituse saanud sellele, mis on kujutatud joonisel 1. Samamoodi saame nidata valgu p53 hulga ja aktiivsuse tusu teiste kemikaalide, erinevate kiirguste ja muude toimeainete mjul. Genoomi vahimees on terve ja reageerib kahjurite sissetungile.


Rakukogum vib reageerida kahel viisil

Nd tuleb meie phiteema seisukohalt kige olulisem ksimus: kas kik need vahimehed vi, artikli alguses toodud analoogia juurde tagasi tulles, sdurid lahinguvljal aktiveeruvad htemoodi kikides kmnetes tuhandetes rakkudes, mis tassil olid? Esmapilgul viks ju seda eeldada kll. Kik rakud on tassil geneetiliselt hesugused, sest nad on he eellase identsed jrglased (kloonid). Kikidele rakkudele tassil pseb kemikaal htviisi hsti juurde ja mjutab iga rakku sama aja jooksul (st mbritsev keskkond on samasugune).

Et esitatud ksimusele vastata, tuleks vaadata iga ksikut rakku eraldi, nii et tulemus ei oleks mitte kmnete tuhandete rakkude keskmine (nagu joonisel 2), vaid annaks teada tepoolest iga ksiku raku kitumisest. Miks see nii oluline on, selgub jooniselt 3 (vt trkinumbrit).

Rakkudele osaks saav genotoksiline mjutus, olgu selleks kemikaal vi mni kiirgus, vib phimtteliselt varieeruda vga nrgast (ks nool) kuni vga tugevani (kolm noolt). Iga ksik rakk tassil (kus meil oli kmneid tuhandeid rakke) vib reageerida DNA kahjustuse mra (kemikaali vi kiirituse doosi) suurenemisele kahte moodi (on muidugi meldav ka vahevariant, aga jtame selle praegu lihtsuse huvides vlja).

Esiteks, iga ksik rakk (sdur vitlusvljal) reageerib tpselt samamoodi kui naaber ning mida suurem on DNA-d kahjustava kemikaali hulk, seda rohkem on igas rakus valku p53 (ja/vi p21WAF RNA-d) (A). Aga vib olla ka teistmoodi (B): viksema DNA kahjustuse puhul hakkavad vitlema vaid mned sdurid, teised aga ikka veel puhkavad. Mida suurem on kahjustuse mr, seda rohkem rakke asub vitlusse. Pange thele, et vahe on siis ka raku reageerimisviisis: kas toimub jrkjrguline reaktsioon (iga sdur hakkab seda intensiivsemalt vitlema, mida suurem on kahju) vi binaarne reaktsioon (sdur kas vitleb tie juga vi puhkab).

Kuidas eksperimentaalselt neil situatsioonidel vahet teha ehk siis selgust saada, kas konkreetne rakukogumi vastus on A- vi B- tpi? Ilmselt on vaja mingeid meetodeid, mis vimaldavad vaadata mitte kmnete tuhandete rakkude reageerimise kogutulemust, nagu biokeemiline meetod joonisel 2, vaid iga ksikut rakku eraldi. Lihtsaim vimalus oleks muidugi neid rakke vastavate antikehade (p53 puhul) vi RNA-proovidega (p2WAF RNA puhul) vrvida ja seejrel mikroskoobis vaadata. See on tepoolest teostatav, ent tehniliselt vaevaline ja tulemust on raske kvantiteerida, selle tpsusest sltub aga lpliku vastuse usaldusvrsus.

Siin tuleb appi meetod, mille nimeks on lbivoolu tstomeetria. Hoolimata selle nimetuse keerukusest, on asi ise suhteliselt lihtne. Nimelt seotakse rakkudes olevatele valkudele antikehad, millel omakorda on kljes teatud lainepikkusel fluorestseeruma hakkav aine (fluorokroom). Kui nd kasutada valgu p53 spetsiifilisi antikehasid ja taoliselt mrgitud rakke selle lainepikkusega (laseri abil) ergastada, siis hakkavad fluorestseeruma vaid need rakud, mis valku p53 sisaldavad. Ning mida rohkem on neis valku p53, seda tugevam on ka fluorestsents. Nd jb vaid juhtida kik rakud lbi imepeenikese toru, kust neist korraga le he lbi ei mahu ning laserikiire abil tpselt hinnata, millises rakus ja kui palju oli valku p53. Vimalikud tulemused saab esitada kahemtmelises graafikus, kus hel teljel on fluorestsentsi intensiivsus ja teisel teljel nende rakkude arv, mis vastava intensiivusega fluorestseerusid (joonis 4).

Kemikaaliga ttlemata rakkudes on fluorestsensi tase madal (min), sest, nagu ngime ka jooniselt 2, on valgu p53 tase neis rakkudes madal. CPT doosi suurenemisel (kollased nooled, A ja B) hakkab ka fluorestsentsi intensiivus tusma, kuni saavutab maksimaalse taseme (max). Jrkjrgulise reaktsiooni puhul (A) toimub see nii, et DNA kahjustuse suurenedes hakkab iga ksik rakk ha tugevamini fluorestseeruma, kuni saavutab maksimaalse taseme. Thendab, p53 tase tuseb igas ksikus rakus htlaselt ehk iga sdur hakkab ha aktiivsemalt vitlema. Binaarse reaktsiooni puhul on aga pilt sootuks erinev: DNA kahjustuse suurenedes tekib juurde jrjest uusi rakke, kes maksimaalsel tasemel hakkavad tootma valku p53 (B). Seega, rakk kas ei tooda valku p53 (sdur puhkab) vi teeb seda maksimaalsel tasemel (sdur vitleb).


Valgu p53 hulk tuseb kigis rakkudes htlaselt, ent tema aktiivsus pakub llatusi

Nd on meil olemas kik vajalik, et ksida, kas rakukogum reageerib DNA kahjustustele jrkjrgulise vi binaarse mudeli kohaselt. Selle tga tegelesid mitu aastat minu doktorandid Arvi Jers ja Viljar Jaks ning judsid thelepanuvrsetele tulemustele, mis on ndseks ka avaldatud eriala hes tippajakirjas.

Selleks uurisid nad erinevaid rakuliine, nii inimese kui hiirte omi, ning ttlesid neid erinevate DNA-d kahjustavate kemikaalidega. Nagu eldud, vaatasid nad kemikaaliga ttlemise jrel kahte erinevat muutust. Kigepealt p53 valgu taseme tusu (vrvides valgu fluorestseeruva antikehaga). Siin olid tule-mused selged sltumata rakuliinist ja kasutatavast kemikaalist tusis igas ksikus rakus valgu p53 hulk samm-sammult. Thendab, kik rakud vastasid htemoodi kemikaalile, tstes oma valgu p53 taset ha rohkem sedamda, kuidas tusis kemikaali doos (joonistel 3 ja 4, osa A ). Kik sdurid asusid vitlusse ning mida visam vaenlane, seda energilisem oli ka vitleja.

Valgu p53 lisandumisest ksi on aga kahjustuse vastu vitlemiseks vhe. Nagu nitasime joonisel 1, peab p53 bioloogilise efekti (rakutskli peatumine ja/vi apoptoos) saavutamiseks sisse llitama oma mrklaudgeenid. Ehkki me joonisel 1 kasutasime vaid kahte nidet, on tegelikult selliseid geene, mille tlehakkamine ehk transkriptsioon sltub nende promootoraladele seonduva p53 olemasolust, tegelikult tublisti le saja. Jooniselt 2B ngime, et rakukogumi tasemel (kui vaadata kmneid tuhandeid rakke summaarselt) p53 aktiivsus tepoolest suureneb mida rohkem DNA-d kahjustavat kemikaali, seda rohkem tekib p21WAF mRNA-d. Kuidas on aga siin lood iga ksiku rakuga, kas ta reageerib p53 tusule mrklaudgeenide jrkjrgulise vi binaarse sissellitumisega?

Et sellele ksimusele vastust leida, tuli konstrueerida niisugused rakud, kus p53-st sltuva promootori kontrolli alla oli viidud ks huvitav valk, mille nimeks on Roheline Fluorestseeruv Valk (EGFP). See valk prineb Vaikses ookeanis elavatelt meduusidelt ning ta tekitab neile omase helenduse bioluminestsentsi.

Taolisi ige ergastuse korral helendavaid valke on vga mugav kasutada mitmesugustes bioloogilistes katsetes, sest fluorestsents on vga tundlik ja teatud piirides lineaarne, st mida rohkem on valku, seda rohkem on ka tema poolt tekitatud fluorestseeruvat helendust. Kui nd meie konstrueeritud rakkudes on GFP tootmine valgu p53 aktiivsusest sltuva promootori kontrolli all, siis on meil vga mugav ssteem valgu p53 aktiivsuse mtmiseks mida rohkem rakud fluorestseeruvad, seda krgem on neis jrelikult p53 aktiivsus. Teine oluline asjaolu on aga see, et tnu eespool kirjeldatud lbivoolu tstomeetria meetodile saame jllegi mta fluorestsentsi mitte ainult kogu rakukogumis, vaid igas rakus ksikult.

Esimene rakuliin, mis meie laboris valmis, sisaldas EGFP geeni, mille tootmise muutis valgust p53 sltuvaks he vga tuntud p53 mrklaudgeeni mdm2 promootorist prinev nukleotiidne jrjestus. p53 seondub sellele jrjestusele ja phjustab sealt transkriptsiooni, mistttu tekib fluorestseeruv EGFP. Geen mdm2 on vga oluline p53 bioloogilise aktiivsuse seisukohalt nii normaalsetes kui kasvajarakkudes, ent siinkohal ei ole meil tema tegemistesse svenemiseks ruumi.

Kemikaalidega ttlemise jrgne EGFP teke rakkudes ei olnud aga mingis koosklas valgu p53 taseme tusuga neissamades rakkudes. Kui p53 tase tusis htlaselt kigis rakkudes, siis EGFP valku tekkis vaid mnedes, ning sealjuures maksimaalsel tasemel. Mida suurem oli DNA kahjustus, seda rohkem oli neid rakke, mis tootsid (maksimaalsel tasemel) EGFP-d. Seega, transkriptsioonilise aktiivsuse sissellitumine neis rakkudes toimus selgelt binaarse mehhanismi jrgi (joonis 3B ja 4B). Mida tugevam vaenlane, seda rohkem hines vitlusega uusi sdureid, kes tie aktiivsusega mehe eest vljas olid.

See tulemus on ootamatu ja huvitav. See thendab, et geneetilises mttes identsed rakud (sest tegemist on rakkude klooniga kik on prit hestainsast eellasrakust) reageerivad samasugusele vlismjutajale erinevalt. Sellest pisikesest juhuslikust erinevusest aga piisab, et luua tiesti erinevate saatustega rakud. Meie nites need, kus p53 aktiivsus tusis, reageerivad rakutskli peatumise ja apoptoosiga, teised aga mitte. Tulemusena on meil rakud, mis on kll geneetiliselt (DNA sisalduse poolest) identsed, ka vliskeskkond on samasugune, ent rakud on funktsionaalselt tiesti erinevad. Need rakud, mis llitavad sisse p21 WAF promootori, peatavad oma rakutskli, teised aga paljunevad edasi.


DNA ei mragi kike

Laiemas mttes saab ha enam selgeks, et identne DNA sisaldus ei thenda veel kaugeltki samasugust vlimust, rkimata kitumisest. Loomade kloonimise katsed on nidanud, et niteks geneetiliselt identsed kassid erinevad nii oma vlimuse kui ka kitumise poolest. Ka on hemunaraku kaksikute srmejljed selgelt eristatavad, ehkki nende DNA on just samasugune. ks vimalik seletus on see, et me oleme geenide ksitlemise muutnud liialt DNA-keskseks, mille kohta vib pikemalt lugeda mujalt. Ent lisaks ldteoreetilisele ja filosoofilisele thtsusele on sellisel avastusel ka selged praktilised jreldused.

Kujutage niteks ette inimese kasvajat, kus on miljoneid rakke. Me ritame temast jagu saada kemoteraapiaga, mille mtteks ongi see, et rakkudes tekitatakse nii palju DNA kahjustusi, et nad ra sureksid. Esialgsed analsid nitavad, et selle konkreetse kasvaja puhul on p53 geen vigastamata, st genoomi vahimees on vitlusvimeline. Me loodame, et keemiline kahjustus tekitab p53 aktiivsuse ning kik kasvajarakud suunduvad seetttu apoptoosi. Aga ei nagu me nitasime, aktiveerub p53 tegelikult ainult osades rakkudes, teistes aga mitte. Jrelikult on tenoline, et kui tahes krgeid kemikaalidoose me ka ei kasuta, ikka jvad mned kasvajarakud ellu ja annavad mne aja prast uusi kasvajakoldeid. Ja kahjuks neme seda tihti ka igapevases meditsiinipraktikas. Muide, juhuslikku varieeruvust geeniekspressioonis on samamoodi peetud phjuseks, miks mned bakterid ei allu antibiootikumiravile ehkki enamik bakterirakke sureb, jvad alles mned nn persistorid, kes antibiootikumikuuri mdudes uuesti paljunema hakkavad.

Mis on taolise heterogeensuse tegelikuks tekkemehhanismiks, ei ole selge.

Seni teame seda, mis phjuseks ei ole niteks rakkude asumine rakutskli erinevates faasides. Asja muudab veelgi keerukamaks tik, et erinevad promootorid vivad erinevates rakkudes kituda isemoodi ning isegi reageerida erinevalt eri tpi kemikaalidele. Niteks tekitab ks teine DNA-d kahjustav kemikaal, mitomtsiin, sellesama p21WAF promootori sissellitumise inimese MCF7 rakkudes binaarse mehhanismi, aga hiire NIH3T3 rakkudes hoopis jrkjrgulise mehhanismi kohaselt. Tundub, et jrkjrgulise aktiveerumise jaoks on vajalikud mingid spetsiaalsed DNA jrjestused, mida mnes promootris ei ole. Sa-mas nitavad erinevad tulemused p21WAF induktsioonil MCF7 ja NIH3T3 rakkudes, et jrkjrguliseks aktiveerumiseks on vajalikud ka mingid muud rakulised komponendid (mida MCF7 rakkudes ei ole).

Geenide ekspressiooni juhuslikkusele, mis huvitas selliseid teadlasi nagu Max Delbrck juba kuuskmmend aastat tagasi, on viimasel ajal pratud ha rohkem thelepanu. Ilmselt mngib siin oma rolli ka asjaolu, et uued meetodid (lbivoolu tstomeetria, immunofluorestsentsanals) vimaldavad uurida protsesse just ksiku raku tasemel. Varem oli see lihtsalt vimatu ja tuli piirduda biokeemiliste analsidega, mis andsid informatsiooni vaid rakukogumi kui tervikuga toimuvast.

Huvi ja soovi aru saada lisab eeleldule veel see, et geenide ekspressiooni juhuslikkus on oluline evolutsiooniline ressurss, mis ei sltu (vhemalt esmapilgul) ei DNA ega keskkonna mratud piiridest. Juhuslikult tekkivad fenotbi erinevused vivad aga saada loodusliku valiku objektiks. Ning lpuks on ka vga tenoline, et juhuslikud ekspressiooniprotsessid mngivad olulist rolli organismide lootelises arengus ka siin peavad ju geneetiliselt tiesti identsetest rakkudest kuidagimoodi tekkima vga erinevate lesannete ja struktuuriga rakud.

Paljud bioloogid on juhuslikkuse phjuseid hakanud uurima koosts matemaatikute ja fsikutega ning ei ole kahtlust, et tulevik toob uusi ootamatuid ja huvitavaid tulemusi.


LOE VEEL

T. Maimets. Valgu p53 kasutusvimalused molekulaarse markerina erinevate kasvajate puhul. Eesti Arst (2000).

V. Jaks, A. Jers, A. Kristjuhan, T. Maimets. p53 protein accumulation in addition to its transcriptional activation is required for p53dependent cell cycle arrest after treatment of cells with camptothecin. Oncogene (2001) 20, 12121219.

A. Jers, V. Jaks, J. Kase, T. Maimets. p53dependent transcription can exhibit both on/off and graded response after genotoxic stress. Oncogene (2004) 23, 61756185.

T. Maimets. Kas siniste silmade, valgete ite ja haiguste geenid on olemas? Akadeemia (2005) 17, 23442384. ∆

Kirjeldatud td valmisid inter alia Eesti Teadusfondi toetusel.


TOIVO MAIMETS (1957) on lpetanud Tartu likooli bioloogina 1980. Bioloogiakandidaat 1984, PhD 1991. Alates 1978 Tartu likoolis insener, teadur, vanemteadur, rakubioloogia professor (1992), dekaan, 19951998 prorektor, 19992003 molekulaar- ja rakubioloogia instituudi juhataja, 2001 geeni-ja keskkonnatehnoloogia tippkeskuse juhataja. Aprill 2003aprill 2005 Eesti Vabariigi haridusminister, seejrel Tartu likooli rakubioloogia professor, tippkeskuse juhataja. 19951997 oli Eesti Teadusfondi nukogu liige.



Toivo Maimets