Nüüd on Eestiski mitmeid farme, kus piimatoodang lehma kohta on kaheksa ja enam tonni aastas.

Koera, kitse ja lamba järel kodustas inimene umbes kaheksa tuhat aastat tagasi veise. Pikasarvelisest, kiirest, võimsast ja huntidele kättesaamatust ürgveisest ehk tarvast on alguse saanud kõik nüüdisaja veisetõud.

Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud ristisõdalaste ja riialaste rüüsteretkel Soontagana linnusesse ja selle ümbrusesse 1210. aastal saadi sõjasaagiks rohkem kui neli tuhat lehma ja härga. Need andmed ei jäta kahtlust, et muistsete esivanemate tähtsaks tegevusalaks oli veisekasvatus. Veistelt saadi peamiselt liha, aga ka nahka riiete ja jalatsite valmistamiseks ning sõnnikut põllurammuks. Ürgse lehma vähese piima imes põhiliselt ära vasikas. Piima kui ravimi ja jõujoogiga turgutati haigeid ja lapsi. Piim oli delikatess.

Eestimaa lopsakad rohumaad ja paras kliima on karjakasvatuseks hästi sobivad. Nõukogude ajal kasvas lehmade arv Eestis tublisti üle 300 000, et tagada Leningradi ja teiste lähipiirkondade varustamist piimatoodetega.

Tänasel Eestimaal on veiste arv tunduvalt väiksem, piimaandjaid on siin veidi üle saja tuhande. See arv, võrreldes pooleteise miljardi sugulasega üle kogu maailma, on nagu piisake meres. Ometigi suudavad need lehmad täita Eesti poeletid piima, juustu, või, jogurti, kohupiima ja paljude teiste maitsvate toodetega, ning veelgi enam, anda niipalju piima, et 36 protsenti piimatoodetest läheb eksporti. Piima tootmine ongi meie põllumajanduse kõige kasumlikum osa.

Kõrge piimaanniga lehm kui tippsportlane

Kui veel 10–15 aastat tagasi lüpsis keskmine Eesti lehm aastas neli tonni piima, siis nüüd on mitmeid farme, kus piimatoodang lehma kohta on kaheksa ja enam tonni aastas. See kogus on kümneid kordi suurem, kui vajaks lehma enda vasikas. Lehmade piimatoodang on suurenenud tänu loomade valikule aretustöös, tõuloomade, sperma ja embrüote impordile, söötmis-ja pidamistehnoloogia täiustamisele.

Ent täiustades looduse loomingut, pole inimene suutnud säilitada tasakaalu oma majanduslike huvide ja loo-made heaolu vahel. Valik suure piimatoodangu, piimavalgu ja -rasva alusel on viinud lehmade sigivuse langusele ja haiguste sagenemisele. Haigused toovad aga kaasa ravikulutuste suurenemise ja ohustavad (ka ravimite kaudu) piima kvaliteeti.

Praegusaja lehma võiksime võrrelda tippsportlasega. Nii nagu väike nohu või harjumatu eine rikuvad sportlase esinemise maailmameistrivõistlustel, teevad järsud muutused söödaratsioonis või keskkonnatingimustes palju kahju tipplehma tervisele. Selle tagajärjel langevad nii piimatoodang kui ka -kvaliteet. Tipplehma tervis vajab palju enam tähelepanu kui keskpärase piimaanniga karjakaaslase oma.

Lehmade suurenevast piimatoodangust tingitud probleemide ning nende tekkemehhanismide selgitamine on aktuaalne kogu maailmas. Lehmade tõulised iseärasused, erinevad klimaatilised tingimused, sööda koostis ja pidamistingimused teevad võimatuks universaalsete lahenduste leidmise ja ühesuguste aretusstrateegiate ning praktiliste soovituste väljatöötamise maailma erinevate piirkondade jaoks. Et selles veenduda, pole vaja isegi Eestimaast kaugemale minna: meil peetava kolme erineva tõu – eesti holsteini, eesti punase ja eesti maatõu – lehmade piimaand ja tervis on ühesugustes söötmise ja pidamise tingimustes märkimisväärselt erinevad. Eesti Maaülikooli teadlaste viimase nelja aasta uurimused on seda ilmekalt näidanud.

Maaülikooli teadlased lähenevad lehmade kõrgest toodangust tingitud probleemidele kompleksselt, haarates vaatluse alla võimalikult palju tahke, sest küsimus pole mitte ainult lehmade tervises ja heaolus, vaid ka piima kvaliteedis, toidu ohutuses ning lõpuks ka piimakarjakasvatuse kasumlikkuses.

Ohhoo, lehm muutub!

Aretustöö on muutnud lehmad järjest suuremaks. W. Hupel kirjeldas 1777. a lehmi kui väiksekasvulisi ja kurnatud loomi, W. C. Friebe ülestähendused 1802. aastast viitasid lehmade ja härgade viletsale söötmisele. Lehmalt saadi aastas kõigest 450–500 kg piima, vähese sööda tõttu lehmad talvel piima ei andnud. Paul Saksa, Eha Järve ja Mihkel Jalaka uuritud arheoloogilised luuleiud näitavad, et keskaja lehma turjakõrgus ulatus vaid 97–106 sentimeetrini ja kehamass 250 kilogrammini. Tänase piimalehma turjakõrgus on 140–150 cm ja kehamass pea kolm korda suurem – 500–700 kilogrammi. Samas on veiste anatoomias toimunud märgatavad muutused.

Eesti Maaülikooli teadlaste tähelepanekud näitavad, et mida rohkem aretatakse veisetõugu andma suuremat toodangut, seda enam nihkub udar tahapoole ja suureneb rasket udarat kandva vaagna osa. Seetõttu on arenenud uued tugevad luulised moodustised, mida lehmal aastakümneid tagasi polnud. Mullikatel tekib 14–15 kuu vanuses istmikukaare nurka luustumistuum, millest areneb iseseisev kindlakujuline paaritu luu, mille Mihkel Jalakas, kes kirjeldas seda veisel esimesena, nimetas vaheistmikuluuks.

Praeguse lehma vaagnapõhi pöördub sabapoolses osas ülespoole. Muutused vaagnapõhjas ja vaagnaõõne ahenenud ristiläbimõõt teevad aga poegimise raskemaks kui endisaegade lehmadel – nüüd vajab keskmiselt kümnendik poegimistest abistamist.

Valides sobiva vaagna kaldenurgaga loomi, saab ja tuleb veist aretada edaspidi nii, et tema vaagen muutuks poegimiseks sobivamaks ja udara kandeaparaat tugevneks, samas aga suureneks ka piimatoodang. Mihkel Jalaka uurimus udara kandeaparaadi ehitusest osutus niivõrd huvitavaks, et rahvusvaheline veterinaaranatoomia ajakiri avaldas selle ilma ühegi sisulise märkuseta rekordiliselt lühikese aja jooksul. Viited tema tööle on jõudnud anatoomiaõpikutesse üle maailma.

Mikroorganismid lehmade toidulaual

Veistel kui mäletsejalistel on neljaosaline magu, mille mahukaim osa, vats, on võrreldav bioreaktoriga. Soojas ja niiskes, 150–200 liitrit mahutavas vatsas elab üle 200 erineva bakteri- ja 20 ainurakse looma liigi, kes kõik toituvad veise poolt alla neelatud söödast. Piltlikult öeldes, lehma söötes toidame eelkõige tema vatsas elavaid mikroobe ning mida paremini elavad mikroorganismid, seda paremini tunneb ennast ka lehm.

Mäletsejaliste seedesüsteem on evolutsioonis kohastunud taimse toidu kasutamisele. Sarnaselt teiste imetajatega puuduvad neil endil aga ensüümid peamiste rakukestaainete, tselluloosi ja hemitselluloosi seedimiseks. Taimede rakukestade lagundamisega saavad suurepäraselt hakkama vatsa mikroorganismid. Tekkinud madalmolekulaarsed ühendid on lehmadele nii energiaallikaks kui ka piima koostisosade sünteesi lähteaineteks.

Erinevaid söötasid kasutavad mikroorganismid aga isemoodi. Taimede vegetatiivosi silo või heina kujul söötes tekib vatsas rohkesti äädikhapet, mis on peamiseks piimarasva lähteühendiks. Taimede generatiivosi (teraviljajahud) söötes tekib vatsas aga enam propioonhapet, mis on piimasuhkru ehk laktoosi lähteühendiks. Seetõttu saame erinevate söötade abil suunata nii vatsas mikroorganismide poolt produtseeritavate laguproduktide teket kui ka nende kasutamist organismi ainevahetuses. Samas peame hoolitsema selle eest, et vatsas tekiks maksimaalne kogus mikroobimassi, mis hiljem soolestikus seedudes varustab looma vajalike aminohapetega, mis on olulised nii keha- kui ka piimavalgu sünteesiks.

Et tänapäeva tarbija soovib valgurikast ja samas väherasvast piima, siis on selle saamist samuti võimalik lehmade söötmise abil suunata. Niiviisi on isegi võimalik muuta piimarasva rasvhappelist koostist tervislikumaks.

Olenevalt klimaatilistest tingimustest söödetakse lüpsilehmi maailma paljudes piirkondades erinevalt. Eestimaa lehmad söövad rohkesti konserveeritud rohusööta ehk silo, mille valmistamine ei sõltu suvisest ilmast nii palju kui seda sõltub kvaliteetse heina saamine. Eestis kasvatatakse silokultuurina enam liblikõielisi, mujal Euroopas aga kõrrelisi heintaimi. Eesti põllumehed on liblikõielisi heintaimi kas päris puhaskultuuridena või segus kõrreliste heintaimedega eelistanud seepärast, et nii saadakse proteiinirikas rohusööt ning neid kasvatades suurendatakse mullaviljakust ja hoitakse kokku lämmastikväetisi.

Tuleb aga tõdeda, et ainult head silo süües lehmad suurt kogust piima ei anna, sest neil jääb vajaka energiast. Maaülikoolis on leitud, et liblikõielistest taimedest valmistatud silo proteiin on vatsa mikroorganismidele energiaallikaks vaid 44 protsendi ulatuses, samas kui kõrreliste silo proteiin on seda sajaprotsendiliselt. Seetõttu vajavad lehmad heinale ja silole lisaks kontsentreeritud söötasid, näiteks teraviljajahusid, mille energiasisaldus on suurem kui rohusöötadel.

Huvitavaid tulemusi mitmesuguste söötade mõjust vatsa mikroobidele on saadud Olav Kärdi uurimisrühmas. Nimelt on selgunud, et vatsas sünteesitava mikroobimassi hulk sõltub erinevate teraviljade (täpsemalt, neis sisalduva tärklise) lagunemise kohast seedekanalis. Seepärast sünteesitakse näiteks liblikõielisterohke silo söötmisel rohkem mikroobimassi siis, kui loomadele antakse lisaks odratärklist, mis lagundatakse põhiliselt vatsas ja vähem siis, kui antakse maisitärklist, mis hüdrolüüsub peamiselt peensooles.

Need uurimused on olnud aluseks uue, proteiinil põhineva söötade hindamise süsteemi väljatöötamisele Eestis. Uus süsteem võimaldab hinnata, kui palju keha- ja piimavalgu sünteesiks vajalikke aminohappeid erinevate söötade puhul lehma peensooles ühtekokku imendub. Kasutades seda hindamissüsteemi praktilises söötmises, saame küllaltki täpselt doseerida lehmadele vajaliku aminohapete koguhulga.

Veiste söötmine pole aga veel kaugeltki täiuslik, sest ei osata kombineerida sööta nii, et erinevad aminohapped oleksid omavahel sobivas tasakaalus. See on järgmine eesmärk, mille poole pürgida.

Lehm ei ole karu

Kõrgetoodanguline lehm elab pärast poegimist läbi üsnagi pika, isegi kuni neli kuud kestva negatiivse energiabilansi perioodi, mil energiakulu rohke piima tootmiseks on suurem kui energiasisaldus söödas, mida lehm ära süüa jõuab. Puuduv energia kaetakse sel ajal lehma enda kehavarude, peamiselt rasvade arvelt.

Lühiajaline elamine kehavarude arvelt pole loomade maailmas midagi erakordset. Ka karu elab talveune ajal ja poegade ilmaletoomise järel oma kehavarudest, ainult et karu ei pea lisaks poegade söötmiseks vajalikule piimale tootma veel mitu korda suuremat piimakogust inimeste tarbeks. Karu ainevahetus on rasvavarude arvel elamiseks kohastunud, lehma oma aga mitte. Maksimaalset piimatoodangut silmas pidades nõutakse lehmalt ka veel kiiret taastiinestumist.

Kahte eesmärki – palju piima anda ja kiiresti uuesti tiinestuda – korraga saavutada on aga raske, sest organismi jõuvarud ei ole piiritud. Mida suurem on energia puudujääk ja mida rohkem kasutatakse piima sünteesiks kehavarusid, seda halvemini taastub lehmade sigimisvõime pärast poegimist.

Päris tihti seemendatakse lehma tagajärjetult neli-viis korda ja rohkemgi. Uurides korduvseemenduste põhjusi, leidsime, et korduvalt seemendatud lehmadel areneb munasarja folliikulites kaks korda vähem normaalseid munarakke kui hästi sigivatel lehmadel, kes tiinestuvad kolme kuu jooksul pärast poegimist enamasti ühe või kahe seemenduse järel. Arenguhäired võivad ilmneda ka pärast viljastumist. Seda näitas seitse päeva pärast seemendust emakast isoleeritud viljastatud munarakkude ehk embrüote uurimine – enam kui pooled neist olid arengus peetunud või paljude lagunevate rakkudega.

Munarakkude ja embrüote arenguhäirete põhjuste selgitamiseks tuli uurida lehmade ainevahetuse probleeme. Need tekivad valdavalt poegimisjärgsel perioodil negatiivse energiabilansi tagajärjel. Lehma energiabilanss sõltub nii tema piimatoodangust, söötmisest kui ka tõust. Maaülikooli uuringud näitavad, et eesti holsteini tõugu lehmade negatiivse energiabilansi periood on pikem ja sügavam kui eesti punast tõugu lehmadel. Holsteini lehmadel ongi sigimisega kõige rohkem probleeme. Negatiivsest energiabilansist soovitavad teadlased valutumalt üle saada lehmade poegimiseelse ja -järgse tasakaalustatud ning täpselt reguleeritud söötmisega. Kui enne poegimist tuleb jälgida, et lehmad end liiga paksuks ei sööks, siis pärast poegimist peab neid järk-järgult rohkem sööma ahvatlema.

Uus meetod tiinushormooni määramiseks

Munaraku arengut ja seejärel viljastumist mõjutab munarakku munasarjas ümbritseva keskkonna seisund, see omakorda sõltub munasarja talitlusest. Andres Valdmanni poolt mitme aasta jooksul uuritud lehmadest esines kahel kolmandikul poegimisjärgsel perioodil munasarjade talitluse häireid. See number on märksa suurem kui arenenud karjakasvatusega riikides, näiteks Belgias, Inglismaal või USA-s.

Munasarjahäiretega lehmadel väheneb tiinestumine, tiinestamiseks kulub suurem arv seemendusi ning rohkem seemendusi osutub tehtuks füsioloogilises mõttes ebaõigel ajal, mil lehm pole võimeline tiineks jääma. Viimasel juhul on viinud seemendaja eksiteele kas looma ebakorrapärane innatsükkel, liiga pikk ind või ebatüüpiline käitumine.

Selgus ka, et munasarjahäiretega lehmadel tõuseb hilise embrüonaalse surma esinemise sagedus, mis tähendab, et viljastunud munarakk ei kinnitu emakaseina külge nii nagu normaalselt kulgeva tiinuse korral.

Miks lehmadel munasarjatalitluse häired tekivad, ei ole täpselt teada. Munasarjahäirete ja embrüonaalse surma tekke füsioloogiliste mehhanismide väljaselgitamine võib anda vastuse küsimusele, miks on mõned kõrgetoodangulised lehmad hea sigivusega, teised aga mitte.

Nende uuringute üheks võtmeküsimuseks on tiinushormooni progesterooni lihtne ja täpne määramine. Andres Valdmann töötas selleks välja originaalse monoklonaalsel antikehal põhineva meetodi, mis võimaldab progesterooni määrata lehma piimast. Piimaproove koguda on märksa lihtsam kui vereproove, rääkimata sellest, millist stressi tihe verevõtmine loomadele põhjustab. Valdmanni rahvusvahelist tunnustust leidnud meetodil on veel üks oluline eelis: selle meetodiga saadud määramistulemused ei sõltu piima rasvasisaldusest. Seega jääb ära töömahukas piima rasvatustamine. Progesteroonisisalduse määramine võimaldab saada väga mitmekülgset informatsiooni munasarjatalitluse kohta ning teha kindlaks ka embrüo või loote surma.

Koostöös Norra loomaarstiteaduse kõrgkooli ja Norra Põllumajandusülikooli teadlastega uuriti Maaülikoolis norra punast tõugu lehmade munasarjade talitluse seoseid söötmise, energiabilansi, piimatoodangu ja piima koostisega. Selgus, et Norra lehmad kohastuvad hästi energiavaese ratsiooniga. See väljendub küll piimatoodangu languses, aga mitte munasarjatalitluse häirete sagenemises, nagu seda esineb eesti holsteini tõugu lehmadel poegimisjärgselt. Selline omadus osutub eriti väärtuslikuks mahepõllumajanduse tingimustes. Valdmanni meetod on jõudnud isegi Aafrika mandrile – selle abil uuritakse, miks on Tansaania seebu lehmade sigivus madal. Ka seebudel tuleb taluda negatiivset energiabilanssi, sest kuumas ja kuivas kliimas ei jätku neile piisavalt sööta.

Uues moodsas laudas on lehmad varasemast rahulikumad ja tervemad

Piimatoodangu suurenemine ei ole ainus viimastel aastatel toimunud muutus Eesti loomakasvatuses. Muutunud on ka loomade elutingimused. Järjest harvemini kohtame karjamaal mõnusalt rohtu krõmpsutavat pere lemmikut lehma, tootja koondab piimaandjad suurfarmidesse, mis on nõukogudeaegsetega võrreldes tundmatuseni muutunud.

Moodsas külmlaudas on puhas õhk. Lehmi ei peeta lõastatult asemel või latris, nad jalutavad vabalt ringi. Lüpsjad ei sagi aparaatidega loomade vahel, vaid lehmad kõnnivad ise lüpsiplatsile. Piim oma teekonnal udarast piimatööstuse tankideni ei puutu üldse kokku väliskeskkonnaga. Farme juhitakse nüüd arvutite abil.

Jääb vaid loota, et lehmad tunnevad end kõrgtehnoloogilistes uutes lautades varasemast paremini ja nende terviseprobleemid vähenevad. Imbi Veermäe uurimisrühm, kes jälgis lehmade käitumist ja heaolu külmlautades, leidis, et loomad on seal väga rahulikud, uudishimulikud ja sõbralikud, omavahelisi konflikte esineb neil vähe. Vabapidamine annab lehmadele võimaluse ringi liikuda ja omavahel suhelda. Ka ei karda lehmad külma, sest intensiivse ainevahetuse käigus eraldub nende kehast palju soojust. Võrreldes soojas laudas elavate lehmadega pakseneb külmlaudas elavate piimaandjate karvkate kahekolmekordseks. Külmlauda värskes õhus paraneb nii lehmade söögiisu kui ka suureneb piimatoodang.

Vaatamata sellele, et karedal ja kõval põrandal võivad probleemiks olla jalahädad, on loomade haigestumisi vabapidamislaudas vähem kui lõaspidamisel. Lehmade lõaspidamisel sagedamini esinevaid tõbesid ning riski neisse haigestuda on Eestis palju uuritud. Andres Aland tegi kindlaks, et enamik nendest haigustest on multifaktoriaalsed, st põhjustatud mitmete ebasoodsate tegurite koostoimest.

Haigestumisriski hindamisel võtsid loomaarstid-teadlased appi matemaatilise analüüsi. Arvesse võeti keskkonna erinevad riskitegurid (näiteks lauda sisekliima ja töökorralduse iseärasused, pidamistehnoloogia, ehituse sobivus ning sanitaarne seisund), hinnati nende olulisust piimalehmade haigestumuses ning reastati riskitegurid tähtsuse järgi iga haiguse jaoks. Selline teave on väga vajalik loomakasvatajale, et ennetada haigusi oma karjas. Vabapidamisega külmlautades on haiguste riskitegurite kindlakstegemine samuti teoksil; seda teavet ootavad peale farmerite ka uute lautade projekteerijad.

Geenid ja valikuvõimalused

Piimakoguse suurenemisega kaasnev piimakarja tervise ja sigimise halvenemine pole paratamatu. Heaks eeskujuks Eestile on Rootsi ja Norra aretajate töö, kus loomade tervist ja head sigimist kandvaid funktsionaalseid tunnuseid parendatakse aretuse käigus edukalt juba üle 20 aasta.

Ka Eestis on võetud suund lehmade tervisega seotud tunnuste osatähtsuse suurendamisele aretustöös, eesmärgiks on lehmade kasutusea ehk karjas püsimise aja pikendamine. Kasutusiga on lehmade keskkonnaga kohanemise üldine indikaator, kuid see on kasulik ka majanduslikus mõttes, sest iga-aastased kulud karjast väljalangenud lehmade asendamiseks vähenevad.

Aretusstrateegiate väljatöötamisel on oma sõna öelnud ka Eesti Maaülikooli geneetikud ja aretusteadlased. Kahe aretusstrateegia võrdlemine, kus esimesel juhul seati eesmärgiks vaid piimatoodangu suurendamine, teisel aga ka lehmade kasutusiga, näitas, et viimasel juhul on selektsiooniedu oluliselt suurem.

Kõrge piimatoodanguga ja seetõttu majanduslikult kasulik eesti holsteini tõug on muutunud Eestis piimalehmade hulgas valitsevaks. Viimase neljakümne aasta jooksul vähenes eesti punast tõugu lehmade arv neli ja pool korda, nende osatähtsus langes 2004. aasta lõpuks 26,3 protsendini. Eesti maatõu protsentuaalne osatähtsus lehmade arvust on jäänud aga samaks, ehkki maatõugu lehmi on ligi kaks korda vähem, sest lehmade hulk üldse on kahanenud.

Kohalike väheproduktiivsete loomatõugude püsimine pole ainult Eesti probleem, nad on üleilmselt ohus. Samas peame arvestama, et kohalikud tõud on paremini kohastunud, vastupidavamad ja haigusresistentsemad kui populaarsed rahvusvaheliselt levinud loomatõud. Eesti kohalike tõugude geneetiline uurimine näitab, et suur osa kogu geneetilisest mitmekesisusest on talletatud just kohalikes tõugudes. Tõugude vähenemisega vaesestub liikide genofond, väheneb geneetiline variatsioon ja sellest tingituna ahenevad ka valikuvõimalused tulevikus.

Haldja Viinalassi ja tema kolleegide uuringutes on selgunud üks hea asi – Eesti veisetõugude geneetiline variatsioon on üsna kõrge. Variatsiooni taset on hoitud geenide immigratsiooniga, st aretusmaterjali impordiga teistest, enamasti sugulastõugudest, hoides sellega ära ka sugulusaretuse tõusu.

Tõugude geneetilise struktuuri jälgimine on oluline selleks, et toodangunäitajate suurendamisega ei kahaneks valikuvõimalused tulevikus. Molekulaargeneetika võimaluste kasutuselevõtt sellesuunalistes uuringutes on oluliselt avardanud võimalusi olukorra hindamiseks ja protsesside prognoosimiseks.

“Lehmateaduste” tulevik

Piimakarjakasvatus on seda kasumlikum, mida suuremad on farmid. See on üleilmne paratamatus, mille vastu võidelda oleks asjatu.

Suures farmis pole võimalust igale üksikule lehmale palju tähelepanu pöörata. Eks seepärast on eriti hinnas terved ja stressi taluvad rahulikud lehmad (trouble-free cows), kelle välimusele tuleviku aretustöös võib-olla vähem rõhku pannakse kui seni. Suurtes farmides hästi kohanevate lehmade aretamisel suureneb molekulaargeneetiliste aspektide osatähtsus, seni on lehma geenide erineva koostoime uurimine maailmas suhteliselt algusjärgus. Soovitud geenikombinatsioonide kiiremaks paljundamiseks on aretajate kasutada mitmed sigimise biotehnoloogia meetodid, alates munaraku kunstlikust viljastamisest ja embrüosiirdamisest ning X-ja Y-kromosoomi (s.o sugukromosoomide) olemasolu järgi sorteeritud spermaga seemendamisest kuni kloonimiseni. Need meetodid on ka Eestis aretajatele kättesaadavad.

Enam levinud haiguste tekkemehhanismide tundmine teeb võimalikuks haigestumiste vähendamise nii nende ennetamise kui ka resistentsemate loomade valiku teel.

Mis puudutab piima, siis juba praegu ei räägi juustutootjad enam piima valgust üldiselt, vaid eristavad piima kaseiini ja selle erinevaid fraktsioone, mis piima kulu juustu tootmisel, samuti juustu kvaliteeti oluliselt mõjutavad. Nii kvaliteetse või kui ka juustu valmistamise seisukohast pakub suurt huvi ka piima rasvhappeline koostis, mida saab söötmise abil mõjutada.

Võimalike uurimissuundade loetelu võiks päris pikalt jätkata, teadlastel tööpuudust karta ei ole. Järjest tähtsamaks muutub aga koostöö nii erinevate teaduserialade spetsialistide kui ka mitmete koolkondade vahel, sest probleemid, mis lahendust vajavad, nõuavad interdistsiplinaarset lähenemist, traditsiooniliste loomaarsti- ja loomakasvatusteaduse põimumist matemaatika, informaatika, molekulaarbioloogia ja -geneetika, biokeemia, immunoloogia ning mitmete teiste teadusharudega. Laienev koostöö ongi viimasel ajal iseloomulikuks ja rõõmustavaks tendentsiks Eesti Maaülikooli teadlaste tegemistes.

Teadusfond on piimakarjaga seonduvaid uuringuid ja neis osalevaid magistrante-doktorante tõhusalt toetanud; käesolevas artiklis kirjapandu peegeldab üheksa grandiprojekti raames tehtut.

ÜLLE JAAKMA (1957) on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1980. Põllumajanduskandidaat 1991. 1980–1985 Tartu Ülikooli taimefüsioloogia kateedri staŽzöör-uurija; 1985 Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi veterinaararst, teadur, vanemteadur. 1994. aastast Eesti Maaülikooli sigimisbioloogia osakonna vanemteadur ja osakonnajuhataja (1997), füsioloogia õppetooli dotsent (1997) ja professor (2002). Eesti teaduspreemia 1991. ja 2006. aastal.