Nr. 2/2006


Artiklid
Keskaegne kunst aitab mista eesti ajalugu

Saaremaa Karja kiriku arvukad portaalid ja peensusteni lbi ttatud ruumiprogramm annavad tunnistust selle phakoja omaaegsest erakordsest staatusest.

Suurem osa Eesti keskaegsest kunstiprandist on koondunud kirikutesse, kuid erinevalt tnasest ei hinnanud tollased inimesed maalinguid ja skulptuure nende esteetilise vrtuse prast. Valikute aluseks olid eelkige kultuslikud ja liturgilised vajadused, ent tihtipeale oli phakoda ka poliitilise propaganda edastamise kohaks. Aja jooksul on kirikuruum muutunud: keskaegsete mride vahel peetakse luterlikku jumalateenistust ning sellega seoses on kunagised katoliiklikud sisustuselemendid oma kohta vahetanud vi hoopis hvitatud. Nii ongi meil praegu vga raske saada ettekujutust keskaegsest kirikuruumist ning mista olemasolevate kunstivrtuste algset thendust.

Vaatamata uurimismaterjali fragmentaarsusele on kunstiajaloolasi viimastel aastakmnetel jrjest enam hakanud huvitama keskaegse kunsti kompleksne ksitlemine, sealhulgas kunsti ja liturgia seosed. Eesti oludes on tegemist tiesti uue uurimissuunaga. Kahjuks ksitletakse meie keskaegset sakraalarhitektuuri seniajani rangelt stiiliajaloolises kontekstis, unustades pea tielikult nende ehitiste pstitamise tegeliku otstarbe. Kesoleva uurimist missiooniks on muuta senist suhtumist keskaegse kunsti uurimisse ja petamisse Eestis ning nidata, missuguseid vimalusi see kunstiprand tegelikult pakub. Ja seda mitte ainult kunstiajaloolaste seas.

Keskaegse kunsti roll Eesti varasema ajaloo mistmisel on palju suurem, kui oleme julgenud vi tahtnud arvata. See puudutab eriti 13. sajandit aega, kus peituvad meie identiteedi juured, kuid mille kohta kirjalikke allikaid napib. Senine arusaam eestlaste maailmapildist baseerub ajaloolaste uuringutel, samas vib ksida, kas see on adekvaatne. Nii arheoloogiline kui kunstiajalooline materjal selle perioodi kohta on tunduvalt rikkalikum kirjapandust ning rgib mneti ka teistsugust keelt. Mida uskuda, mida mitte? Ilmselt on tde kuskil vahepeal ning selleni judmiseks tuleb hakata tegema koostd teiste valdkondade uurijatega Eestis varasema ajaloo uurimise tulevik seisneb piiride letamises. Ainult sellisel viisil vime juda kvalitatiivselt uuele arenguastmele.

Mida siis on kunstil ajaloouurijatele pakkuda? Kunst ja arhitektuur on lbi aegade peegeldanud hiskondlikke olusid. Eriti kehtib see ehituskunsti kohta. Ja keskajal olid kige thtsamad arhitektuuriobjektid kirikud ja kloostrid.


Saaremaal palju ja uhkelt

13. sajandi kontekstis torkab silma eriliselt juline kirikuehitus Saaremaal. Kaur Alttoa on oma Saaremaa kirikuid ksitlevas raamatus ksinud: miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena? Saaremaa 13. sajandi olusid teades klab ksimus veelgi intrigeerivamalt. Nimelt ehitati kirikud ajal, mil vim oli saarel saarlaste kes. Eestlased silitasid oma igused kuni Jri lestusuni ning Saare-Lne piiskopil puudus vimuaparaat, et oma tahtmist vgivaldselt peale sundida. Kui saarlaste allumatus liiga silmatorkavaks muutus, korraldas Saksa ordu Liivimaa haru rsteretki Saaremaale, ent vimu ta seal enda ktte ei saanud. Ja sellistes oludes valmisid eestlaste linnuste krvale kirikud, mis oma suuruselt ei jnud maha linnakirikutest, pigem isegi letasid neid.

Arheoloog Marika Mgi arvates saab seda seletada sotsiaalse prestiizhi manifestatsiooniga: eliitperekonnad, kes enne olid matnud oma surnud monumentaalsetesse kivikalmetesse, matsid nd kristliku maailmavaate kohaselt kirikusse vi selle mbrusse. Pealegi nitavad matusekombed, et saarlased vtsid uue usu vastu vga kiiresti. Seega vib tema arvates Saaremaa varasemate kirikute pstitamise taga nha kohaliku eliidi otsest osavttu.

Skandinaavia oludes oleks selline kirikuehituse kik igati loomulik, sest 13. sajandil ehitati phakodasid kuninga, aadli ja vaimulike institutsioonide eestvttel. Kuid Eestis ei olnud ju likuid, vhemalt ajaloolaste arvates. Meie maailmapilt on endiselt kinni baltisaksa ajalooksituses, mis neb kirikute ehitamise taga vrvimu esindajaid. Isegi kui viimastel aastatel on suhtumine muutunud ning jrjest enam on aktsepteerimist leidnud eesti soost likute roll Saaremaa kirikuehituses, ei suuda me priselt ette kujutada phakodade ehitust eestlaste omal initsiatiivil. Piiskop phitseb kiriku sisse, kuid kes on tegelik ehitusisand, st ehituse finantseerija ja tellija? Marika Mgi uuringutest selgub, et Kaarma, Valjala, Muhu-Pide ja Kihelkonna olid Saaremaa hilisrauaaegsed administratiivsed keskused. Vallutussja eelset Pidet vib ette kujutada pigem saarestikuna, mistttu see moodustas Muhu saarega htse piirkonna. Kuid kunagine vimas Pide linnus oli 13. sajandiks oma thtsuse kaotanud, Ida-Saaremaa kaubandus-ja vimukeskus paiknes Muhus. Karja oli aga saarlaste jaoks tiesti krvaline koht. Ometigi saab just Karjast prast 1254. aasta maadejagamist piiskopivalduste keskus ning Pidest ordumaade keskus. Seega rajasid ordu ja piiskop oma haldusksused mitte keskusse, vaid realale. Ja muud valikuvimalust neil ilmselt polnudki, sest vim oli sel ajal saarlaste kes.


Karja kiriku portaalide snumid

Kui Karja oli testi piiskopi vimukeskus Saaremaal, siis peaks see kajastuma ka phakoja ikonograafilises programmis. Ja samavrra viks seal kajastuda ka tollased hiskondlikud olud, sest ehitusisandana pidi piiskop paratamatult arvestama kohalikku konteksti. Kuna Karja kirik on lbi aastasadade silitanud esialgse interjri, siis on seal vimalik rekonstrueerida kunagi toimunut. Karja kirikut mainitakse 1254. aasta lepingus, kuid kindlasti ei olnud tegemist praeguse hoonega. Senised vliuuringud pole toonud selgust, kas too phakoda oli kivist vi puust ja kas see ldse paiknes praegusel asukohal. Praegune hoone valmis enne 1297. aasta kodusda tenoliselt veel piiskop Hermanni valitsusajal (12621285?).

Astudes le phakoja lvepaku, mtleme harva sellele, mida see samm vis thendada keskaja inimesele. Portaal kehastab leminekut hest reaalsusest teise, mis vljendub kujukalt Johannese evangeeliumis (10:9), kus Kristus samastab end uksega ning lubab kigile, kes temast lbi lhevad, igavest ndsust. Nii on ka Kristuse smboli kujutamine uksel otseselt seotud psemislootuse ja paradiisiga. Kuid see leminek teispoolsusse ei ole lihtne: kellel sdametunnistus puhas, vib loota parimat, kellel mitte, leiab end prguvrava ees. Kuidas olid aga lood Karjas?

Eeskoja varju jv osaliselt purustatud lunaportaal oli algselt kiriku uhkeim. Seda kroonis praegu eeskoja lunaseinale paigutatud Kristust ristil kujutav reljeef, mille viilu tipus paikneb kaheksaharuline tht. Kaheksa on lestusmise smbol ning kaheksaharuline tht thistab igavest elu. Otse portaali kohal on roosaken. Ilmselt ei ole see asukoht juhuslik, sest kristlikus ikonograafias smboliseerib roosaken kiriku lunaseinas Kristuse lestusmist. Leinavate Johannese ja Maarja krval on aga reljeefil kujutatud veel kahte ristildud teervlit. ks neist uskus Jumalat ning kahetses oma halba tegu, tasuks viib ingel tema hinge paradiisi. Teine aga ainult parastas Jeesust ega uskunud, et tegemist on Messiaga ning selle palgaks lheb tema hing saatana ktte (Lk 23: 3943). Vga knekas on viis, kuidas kiakse mber lapse kujul esitatud hingedega: ingel toetab imikut rnalt kaenla alt ja tmbab ta siis rvli suust vlja, kurat aga tirib tie juga ktest. Portaali palendikel kujutatud viinapuulehed smboliseerivad Kristust: Mina olen viinapuu, teie oksad. Kes jb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15:5).

Mida lunaportaali kujundusega on tahetud elda? Snum tundub olevat hene: kui sa usud Jumalat ja kahetsed pattu, siis on sulle tagatud igavene elu.

Lneportaali kujundus on tagasihoidlikum, piirdudes reljeefide osas ksnes kapiteelitsooniga. Lunapoolset klge katavad viinapuulehed ja suur marjakobar, phjapoolset aga samasugused lehed koos kahe roosiiega ning kodumaine jalakas. Lneportaali snum on tegelikult sama mis lunaportaalil, ent mitte nii moraliseeriv. Roos koos viinapuulehtedega viitab Kristuse ohvrisurmale ning viinamarjad on tema veri. Mistatuslik on aga jalaka eksponeerimine krvuti viinapuuga. Kristlikus ikonograafias on jalakas vrikuse ja truuduse smbol. Kuid see puuliik mngis suurt rolli ka eestlaste igapevaelus ning on intensiivse kasutuse tttu praeguseks haruldus. Paratamatult tekib ksimus, kas sel puul vis olla eestlaste jaoks kultuslik thendus. Seda enam, et interjri ikonograafilises programmis on saarlastel kllalt suur roll.

Kuid kirikul oli veel phja- ja kooriportaal, millest praeguseks on vga vhe silinud. Seega oli Karjas algselt neli portaali, mis muidugi on jahmatav. Konkurentsi viksid pakkuda veel ainult Tallinna kirikud, kuid siingi on tegemist alles hiliskeskaegse nhtusega. Miks oli vaja vikesele saare kirikule nii palju sissepse? Kirikuportaalil on smboolne thendus ning nende arv sltub phakojas lbiviidavast liturgiast. Sellest lhtuvalt vib oletada, et Karja ei olnud tavaline kihelkonnakirik ning siin pidi viibima ka rohkem vaimulikke.


Liturgiline draama

Lunaportaali kaudu kirikusse siseneja neb vastasseinas horisontaalset nii, mida vidi lihavtteaegses liturgias kasutada Kristuse hauana. Esimesena juhtis thelepanu Kristuse haua esinemisele Saare-Lne kirikutes Villem Raam. Traditsiooni algatajaks oli tema arvates Haapsalu toomkirik. Suur horisontaalse risttahuka kujuline ni paikneb seal lnevlviku lunaseinas ning kuulub algkiriku ehitusaega. Enamasti asub smboolne Kristuse haud altaril, hauaniid vivad aga paikneda koori phjaseinas vi isegi altari taga, Saksamaal erandlikult pikihoones. Viimasel juhul oli tavalisim asukoht koori lheduses risti altaril vi selle mbruses, kuid samahsti vis see esineda lnevlvikus. Seega sobituvad nii Karja kui ka Haapsalu Kristuse hauad hsti saksa traditsiooniga ning on varasemateks nideteks liturgilise draama esitusest Saare-Lne piiskopkonnas.

Mis on liturgiline draama? 10. sajandi teisest poolest muutus kirik ja tema vahetu mbrus teatrietenduste paigaks. Nn religioosse teatri juured ulatuvad kloostritesse, kus suurte kiriklike phade ajal etendati nitemnge Kristuse elust. Osatitjateks olid mungad, nunnad vi sekulaarvaimulikud. Aja jooksul saavutasid mngud uskumatu populaarsuse ja neid hakati jrjest enam ra kasutama pedagoogilistel eesmrkidel. Rahvakeeles ettemngitud piibli- vi miraaklilood judsid pealtvaatajatele hsti kohale. Liturgilised mngud ei mjutanud mitte ainult teatri arengut, vaid ka kujutavat kunsti, eriti hiliskeskajal.

Saksa kultuuriruumis prineb varaseim teade religioosse draama esitusest 1187. aastast Hagenaust, sedakorda oli tegemist passioonimnguga. Kuid sellele jrgneb peatselt Henriku kroonika jutustus Riias 1205. aasta talvel organiseeritud prohvetimngust, mille kaudu paganatele ja vastristitutele petati kristliku te aluseid. Mngu sisu selgitati tlgi vahendusel. Lahingustseeni esitus oli nii ehe, et paganad otsustasid pgeneda, kartes tapatalguid. Lihavttephade aegsetest Kristuse surma ja lestusmise mngudest meil kirjalikke teateid ei ole, kuid arvestades religioosse draama varajast juurutamist Riias, vib eeldada nende toimumist peapiiskopkonna olulisemates kirikutes.

Suurel reedel mngiti lbi Kristuse haudapanek. Selle kigus jrgiti tpselt Piiblis kirjapandut. Lne riituses kasutati matustel tavaliselt phitsetud hostiat koos Kristuse figuuriga, sageli risti klge seotuna. Phapeva hommikul toimuval tseremoonial kehastati lestusmist. Siis oli tavaks eemaldada rist ja hostia matmiskohast. Kuid selle peva krgpunkt oli dramaatiline nitemng, kus kujutati kolme Maarja klaskiku haua juurde, mis avastati thjana. Rootsi kirjalikud allikad annavad hea ettekujutuse selle rituaali lavastamisest 13. sajandil. Toomkirikus kehastasid osatitjaid preestrid ja diakonid, kihelkonnakirikus ei olnud osade jaotus ette kirjutatud. Erinev oli ka nitemngu pikkus, ent phitekst ji alati samaks.

Saaremaal oli Kristuse haud 13. sajandil ainult Karja kirikus, mis helt poolt nitab selle kiriku krget positsiooni kirikuhierarhias, kuid teisalt ka selle kiriku thtsust ristiusutdede petamisel paganatele. Paganlik kultuur phineb suulisel traditsioonil, kristlik kultuur Piiblis kirjapandul. Vastristituid oli vimatu panna Piiblit lugema, seetttu tuli neile kristliku petuse phited piltlikult ette maalida vi skulptuuri raiuda. Kige parem oli rakendada analoogiate printsiipi, niteks anti kristlikele phakutele paganlike jumalate jooned. Siis oli kindel, et rahvas nad ra tunneb ja omaks vtab. Kuid samahsti vis ka mnda reaalselt eksisteerivat tegelast seostada phakuga ja vastupidi. Ka sellised nited on Karja kirikus olemas.


Legend aleksandria katariinast

Nagu enamik kirikuruume, jaguneb ka Karja kirik kaheks osaks pikihooneks ja kooriks. Kahte ruumiosa eraldab triumfikaar, mille keskmes rippus triumfirist: ristildud Kristuse kujutis, viidates ristisurmale kui vidule saatana ja surelikkuse le. Triumfikaare phjakljel on kujutatud Aleksandria Katariinat, kes on htlasi ka praegune Karja kiriku patroon. Kas see oli nii ka keskajal, on vimatu vastata, sest htegi kirjalikku allikat kiriku kaitsephaku kohta silinud ei ole.

Esmapilgul tundub olevat tegemist vga traditsioonilise legendiksitlusega. Ilus ja haritud 18-aastane kuningattar lheb Aleksandriasse eesmrgiga veenda keiser Maxentiust loobuma paganlikest ohvritalitustest. Ta suudab oma tarkuse ja kneosavusega llatada nii keisrit ennast kui ka viimase poolt kokku kutsutud viitkmmet filosoofi. petlased tunnistavad, et tdrukus kneleb Jumala Vaim ja et kui keisril pole paganlike jumalate igustuseks midagi mistlikku elda, siis nad prduvad ristiusku. Suures vihas mrab keiser filosoofid tulesurma, kaunile neitsile teeb aga ettepaneku tema teiseks naiseks hakata. Ent Katariina kuulutab end juba Kristusega kihlatuks. Seepeale laseb Maxentius neitsit pimedas vangikongis nljutada, kuid Kristus saadab tema juurde valge tuvi, kes teda toidab. Vanglas klastab Katariinat keisrinna, kellele ta peatset mrtrisurma ennustab ning kelle kristlusse prab. Seda neb pealt vepealik Porphyrios, kes neitsi ette plvili langeb ning kakssada sdurit endaga ristiusku kaasa vtab. Keiser ei usu, et Katariina inimeste abita toitu sai ning veel vhem meeldib talle neitsi jutt Kristusest kui armsamast ja ainsast abikaasast. Maxentius laseb valmistada naelte ja saehammastega varustatud rattad, millega tdruk eriti brutaalsel viisil hukata, kuid taevaste vgede abiga need purustatakse. Kui keisrinna julgeb oma mehele etteheiteid teha nii julma kitumise prast, laseb Maxentius naise piinarikkalt hukata ning seejrel raiuda pea maha Porphyriosel, kes julges keisrinna maha matta. Katariina hukatakse mgaga, kuid maharaiutud peast voolab vere asemel piima.

Mneti llatuslikult puuduvad Karja Katariinal otseselt mrtrisurmale viitavad atribuudid, st ratas ja mk. Selle asemel hoiab ta mantlihlmaga kaetud kes raamatut, mille kaant katab tugevust smboliseeriv piming. Aupaklikku hoidmisviisi arvestades on tegemist phakirjaga. Tavaliselt seostatakse raamatut Katariina kes haritusega, mis teeb temast skolaaride kaitsephaku. Kuid Karjas on tellijat huvitanud mrksa rohkem kristliku petuse mjuvim, mis Saaremaa konteksti arvestades ei ole llatav. Palmioks oli juba antiikhiskonnas vidu smbol, ent kristlikus kunstis thistab see usu vitu mrtrisurma kannatuste le. Karjas tekitavad silmatorkavalt suur palmioks ja thelepanuvrivalt kopsakas phakiri huvitava koosluse, otsekui rhutades kristliku usu tugevust ja vitu. Jalge alla trambitud paganlik valitseja on keskaegses kunstis sagedast kasutamist leidev motiiv, kuid uueks lisandiks on keisri pead sles hoidev kurat. Vaatajal ei tohtinud jda mingit kahtlust kunagise vimukandja edasisest teekonnast. Thelepanu vrib aga asjaolu, et paganliku valitseja allaandmist korduvalt rhutatakse. Iseenesest peaks juba keisri ebamugav asend vga selgelt edasi andma alistumise snumit, ent seda on veelgi rhutatud Ďestiga: parema kega hoiab ta kinni vasaku ke randmest, mis emotsionaalses plaanis vljendab abitust, kuid rtlikultuuris allumist.

Legend eristab selgelt keisrinnat ja vepealikku: esimesega on Katariina isiklikus kontaktis, Porphyriosele jb aga krvaltvaataja roll. Seda on nha ka Karja skulptuurigrupil. Vepealik plvitab palves Katariinast eemal, keisrinna on klammerdunud tema mantlihlma ja otsekui hljub hus, ndsalik naeratus huulil. See nn gooti naeratus iseloomustas krgkeskajal kiki hid tegelasi, halvad seevastu teevad jubedaid grimasse. Vaatajale pidi olema koheselt selge, kes on hea ja kes halb. Selles figuurigrupis on veel kaks tiibulehvitavat inglit, kes hoiavad kinni nii Katariina kui ka tema kahe truu poolehoidja kroonidest. Ilmselgelt on tegemist mrtrikroonidega, Katariinal muidugi kige uhkem liiliakroon. Antud kompositsiooni juures paneb aga mtlema keisrinna lendav asend. Kas need inglid ikka kroonivad Katariinat vi viivad ta kaasa taevasse? Sellisel juhul oleks mistetav, miks keisrinna on haaranud kinni Katariina mantlisabast.

Vere muutumine piimaks ja inglite poolt taevasse tstmine ning Siinai mele viimine on kaks imetegu, mis kajastuvad juba kige varasemas kreekakeelses Katariina-passioonis ning leiavad tee ka dominikaanipreester Jacobus de Voragine poolt kokku pandud ladinakeelsesse legendikogumikku Legenda aurea (u 12631273). Just inglid annavad Katariinale erilise staatuse. Piima on vere asemel voolanud nii mnestki teisest phakust, kuid taevasse on tstetud ainult Neitsi Maarja. Nende omavaheline hierarhia pandi paika jrgnevalt: Jumalaema keha jigi taevasse, kuid Katariina oma maeti Siinai mele. 13. sajandil Prantsusmaalt alguse saanud Katariinakultus levis kiirelt le Euroopa ning andis phjuse uute miraaklikogumike loomisele, kus Katariina imeteod segunevad Maarja omadega ning Katariinale antakse taevases naishierarhias Maarja krval teine koht. Kuna Vana-Liivimaa kristianiseerimine toimus Maarja lipu all, vib mlema neitsi kultuse segunemist siinses kontekstis pidada isegi ootuspraseks.

Seega on Katariina-grupi figuuridel selge didaktiline funktsioon: kohalikele likutele tehakse pildikeeles selgeks, et kristlik petus on vitnud paganluse ja et need, kes jvad oma usule truuks, saavad taevasse. Sama didaktiline on ka triumfikaare vastaskljel asuv Nikolause-grupi snum.


Legend phast nikolausest

Pha Nikolaus oli legendaarne 4. sajandi piiskop, imetegija ja hdasavitaja. Kultusekeskuseks idakirikus oli tema kodulinn Myra Lkias (Vike-Aasias), ent prast phaku silmete leviimist 1087. aastal Itaaliasse Barisse levis tema austamine kiiresti le kogu katoliikliku Euroopa.

Karjas on Pha Nikolaus kujutatud tielikus missaornaadis. Tema pilk on suunatud otse ette, aga vaevalt et ta Katariinaga ttt vaatab, pigem prduvad nad eestpalves nende vahel paikneva Kristuse poole. Nikolause vasemal kel krgub torn, lbi torniakna ulatab ta risttahukakujulist eset, mille vtab vastu ks kolmest kapiteeli idakljel kujutatud naisfiguurist. Esimese, plvitava naise krval on teine ked palves kokku pannud ja kolmas surub saadud andi rinnale. Lahtised juuksed ja kaunistatud prjad identifitseerivad nad neitsitena. Kujutatud on hte Nikolause tuntumatest heategudest vaesunud aadlimees kavatses oma kolm ttart prostituudiks ma, ent Nikolaus viskas kolmel jrjestikusel l nende koduaknast sisse kullakoti, varustades nad kaasavaraga ja vimaldades neil kristlikku abiellu astuda.

Nikolause vasemal kel on plvitav mees, kes hoiab sles laevakujutist. Tegemist pole lihtsa kaluriga. Mehe vl ripub rhutatud rahapung, mis viitab varakusele jrelikult on see kaupmees, kelle lasti Nikolaus on tormist pstnud ja kes nd pakub votiivannina laevamudelit. Grupi lnepoolseimas servas hoiab mees natist vikest poissi. Kujutatud mees on rivastuse ja eriti mtsi jrgi otsustades ilmik. Tema sjanuia pea kuju viitab otseselt mehe kohalikule pritolule. Taolisi Eestist leitud nuiapeasid dateeritakse 13. sajandisse. Tun-dub, et Karja figuur hoiab seda levinud sjarelva kui seisusetunnust, mis viitab, et tegu on kohaliku likuga. Ngude kujutusviisi ja ilme jrgi otsustades on tegemist positiivsete ja rahumeelsete tegelastega. Motiiv seostub Nikolause legendidega, kus ta on viljakuseandja, lastetervendaja ning poisslaste kaitsja, eriti looga, kus ta toob koju tagasi paganliku liku juurde veinikallajaks rvitud nooruki. Saaremaa likutel olid rikute teatel pidevalt pojad vrsil pantvangis, seetttu vis teema olla neile sdamelhedane.


Snum vaatajale

Triumfikaare skulptuurigruppidel kujutatu pole ksnes tuntumate phakulegendide lihtlabane mberjutustus rahva harimise eesmrgil, vaid kohandus nende ainetel. Ja kohandatud pole mitte ruumipuuduse tttu, nagu varasemad uurijad on oletanud, vaid ldisest ikonograafilisest programmist lhtudes. Stseenide ja figuuride teise thenduskihi vljaselgitamisel tuleb arvestada kirikuruumi jaotust lne- ja idakljeks (koguduse- ja kooripool) ning phja- ja lunakljeks (evangeeliumi- ja epistlipool). Nikolausegrupi jutlusepoole snum on suunatud ilmikuile. Stseenide lbivaks teemaks on koguduse esindajad (phale) piiskopile tnu avaldamas. Nikolaus ja temast eeskuju vttev Saare-Lne piiskop tagavad saarlastele turvatunde, varakuse ja viljakuse. Kolme neitsit idakljel vib tlgendada hutusena heategevuseks ja kristlikku abiellu astumise kindlustamiseks. Karja kirikus on viimane teema vgagi aktuaalne. Pikihoone phjaseina vndkaart toetaval konsoolil on kujutatud noormeest lhenemas abielunaisele. Riietuse ja suurte hoburaudslgede jrgi otsustades on tegemist jukamasse hiskonnakihti kuuluvate saarlastega. Mees on end surunud tihedalt vastu naist ning nende ked on hendatud. Mlema noilme peegeldab rahulolu. Mehe kukile istunud kurat annab mrku, et midagi ebasndsat on teoksil. Antud juhul vis olla tegemist Eestis tol ajal ldlevinud probleemiga: abielud ei olnud psivad ja sanktsioneerimata kooselud olid sagedased. Lahutust on mainitud ka 13. sajandi alguse liivi-latgali iguses. Eluaegse katoliikliku abielu valgusel tekitas selline kergemeelne kitumine kirikule muidugi muret.

Miks oli vaja nii lbimeldud pildiprogrammi? Tundub, et piiskopi taotluseks oli mjutada kohalikke likuid. Propagandistlikud pdlused ilmnevad kige selgemalt Nikolause-grupi figuuride puhul. Phaku legend on elegantselt pimitud kohalike oludega, et muuta imettegev piiskop reaalselt hoomatavamaks ja samas tsta kohaliku kirikuvimu autoriteeti Saare-Lne piiskop samastub Pha Nikolausega.

Ilmselt mngis Karja tunduvalt thtsamat rolli kui seni arvatud. Tolleaegne rannajoon kulges Karja lhedalt ja seega lks just sealt lhim hendustee Haapsallu, kus prast Prnu katedraali hvingut 1263. aastal asus kogu Saare-Lne piiskopkonna keskus. Piiskopi poolt vaadatuna oli kiriku asukoht vgagi sobiv. Kiriku erakordsest staatusest annavad tunnistust nii arvukad portaalid kui ka peensusteni lbi ttatud ruumiprogramm.

Kuigi antud lhilevaatesse mahtus vaid murdosa liturgia ja piltidega seotud temaatikast Karja kirikus (phjalik anals ilmus ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi, 4/2005), peaks see siiski andma mingi pildi kunstiajaloolise materjali poolt pakutavatest perspektiividest vanema ajaloo uurimisel. Kui kirjalikud allikad sisaldavad vaid mne lause 13. sajandi Karja kiriku kohta, siis pildikeele anals aitab siseneda maailma, mille tummad tunnistajad meile praegu kirikus vastu vaatavad.


KERSTI MARKUS (1962) on lpetanud Tartu likooli ajaloo erialal 1985. 19931999 ppis doktorantuuris Stockholmi likoolis. PhD (kunstiteadus), Stockholmi likool 2000. 20012002 Alexander von Humboldti jreldoktori stipendium Kieli likoolis. Alates 1985 Ajaloo Instituudi noorem- ja vanemteadur, kunstiajaloo osakonna juhataja (2003), alates 2004 Tallinna likooli kunstide teaduskonna kunstiajaloo professor. Alates 2003 Eesti Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjoni liige. Ervin Ptsepa nimeline kunstipreemia 2000, Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami nim stipendium 2005.



Kersti Markus