Saaremaa Karja kiriku arvukad portaalid ja peensusteni läbi töötatud ruumiprogramm annavad tunnistust selle pühakoja omaaegsest erakordsest staatusest.

Suurem osa Eesti keskaegsest kunstipärandist on koondunud kirikutesse, kuid erinevalt tänasest ei hinnanud tollased inimesed maalinguid ja skulptuure nende esteetilise väärtuse pärast. Valikute aluseks olid eelkõige kultuslikud ja liturgilised vajadused, ent tihtipeale oli pühakoda ka poliitilise propaganda edastamise kohaks. Aja jooksul on kirikuruum muutunud: keskaegsete müüride vahel peetakse luterlikku jumalateenistust ning sellega seoses on kunagised katoliiklikud sisustuselemendid oma kohta vahetanud või hoopis hävitatud. Nii ongi meil praegu väga raske saada ettekujutust keskaegsest kirikuruumist ning mõista olemasolevate kunstiväärtuste algset tähendust.

Vaatamata uurimismaterjali fragmentaarsusele on kunstiajaloolasi viimastel aastakümnetel järjest enam hakanud huvitama keskaegse kunsti kompleksne käsitlemine, sealhulgas kunsti ja liturgia seosed. Eesti oludes on tegemist täiesti uue uurimissuunaga. Kahjuks käsitletakse meie keskaegset sakraalarhitektuuri seniajani rangelt stiiliajaloolises kontekstis, unustades pea täielikult nende ehitiste püstitamise tegeliku otstarbe. Käesoleva uurimistöö missiooniks on muuta senist suhtumist keskaegse kunsti uurimisse ja õpetamisse Eestis ning näidata, missuguseid võimalusi see kunstipärand tegelikult pakub. Ja seda mitte ainult kunstiajaloolaste seas.

Keskaegse kunsti roll Eesti varasema ajaloo mõistmisel on palju suurem, kui oleme julgenud või tahtnud arvata. See puudutab eriti 13. sajandit – aega, kus peituvad meie identiteedi juured, kuid mille kohta kirjalikke allikaid napib. Senine arusaam eestlaste maailmapildist baseerub ajaloolaste uuringutel, samas võib küsida, kas see on adekvaatne. Nii arheoloogiline kui kunstiajalooline materjal selle perioodi kohta on tunduvalt rikkalikum kirjapandust ning räägib mõneti ka teistsugust keelt. Mida uskuda, mida mitte? Ilmselt on tõde kuskil vahepeal ning selleni jõudmiseks tuleb hakata tegema koostööd teiste valdkondade uurijatega Eestis – varasema ajaloo uurimise tulevik seisneb piiride ületamises. Ainult sellisel viisil võime jõuda kvalitatiivselt uuele arenguastmele.

Mida siis on kunstil ajaloouurijatele pakkuda? Kunst ja arhitektuur on läbi aegade peegeldanud ühiskondlikke olusid. Eriti kehtib see ehituskunsti kohta. Ja keskajal olid kõige tähtsamad arhitektuuriobjektid kirikud ja kloostrid.

Saaremaal palju ja uhkelt

13. sajandi kontekstis torkab silma eriliselt jõuline kirikuehitus Saaremaal. Kaur Alttoa on oma Saaremaa kirikuid käsitlevas raamatus küsinud: miks just siin, miks nii palju, miks nii uhkena? Saaremaa 13. sajandi olusid teades kõlab küsimus veelgi intrigeerivamalt. Nimelt ehitati kirikud ajal, mil võim oli saarel saarlaste käes. Eestlased säilitasid oma õigused kuni Jüriöö ülestõusuni ning Saare-Lääne piiskopil puudus võimuaparaat, et oma tahtmist vägivaldselt peale sundida. Kui saarlaste allumatus liiga silmatorkavaks muutus, korraldas Saksa ordu Liivimaa haru rüüsteretki Saaremaale, ent võimu ta seal enda kätte ei saanud. Ja sellistes oludes valmisid eestlaste linnuste kõrvale kirikud, mis oma suuruselt ei jäänud maha linnakirikutest, pigem isegi ületasid neid.

Arheoloog Marika Mägi arvates saab seda seletada sotsiaalse prestiizhi manifestatsiooniga: eliitperekonnad, kes enne olid matnud oma surnud monumentaalsetesse kivikalmetesse, matsid nüüd kristliku maailmavaate kohaselt kirikusse või selle ümbrusse. Pealegi näitavad matusekombed, et saarlased võtsid uue usu vastu väga kiiresti. Seega võib tema arvates Saaremaa varasemate kirikute püstitamise taga näha kohaliku eliidi otsest osavõttu.

Skandinaavia oludes oleks selline kirikuehituse käik igati loomulik, sest 13. sajandil ehitati pühakodasid kuninga, aadli ja vaimulike institutsioonide eestvõttel. Kuid Eestis ei olnud ju ülikuid, vähemalt ajaloolaste arvates. Meie maailmapilt on endiselt kinni baltisaksa ajalookäsituses, mis näeb kirikute ehitamise taga võõrvõimu esindajaid. Isegi kui viimastel aastatel on suhtumine muutunud ning järjest enam on aktsepteerimist leidnud eesti soost ülikute roll Saaremaa kirikuehituses, ei suuda me päriselt ette kujutada pühakodade ehitust eestlaste omal initsiatiivil. Piiskop pühitseb kiriku sisse, kuid kes on tegelik ehitusisand, st ehituse finantseerija ja tellija? Marika Mägi uuringutest selgub, et Kaarma, Valjala, Muhu-Pöide ja Kihelkonna olid Saaremaa hilisrauaaegsed administratiivsed keskused. Vallutussõja eelset Pöidet võib ette kujutada pigem saarestikuna, mistõttu see moodustas Muhu saarega ühtse piirkonna. Kuid kunagine võimas Pöide linnus oli 13. sajandiks oma tähtsuse kaotanud, Ida-Saaremaa kaubandus-ja võimukeskus paiknes Muhus. Karja oli aga saarlaste jaoks täiesti kõrvaline koht. Ometigi saab just Karjast pärast 1254. aasta maadejagamist piiskopivalduste keskus ning Pöidest ordumaade keskus. Seega rajasid ordu ja piiskop oma haldusüksused mitte keskusse, vaid äärealale. Ja muud valikuvõimalust neil ilmselt polnudki, sest võim oli sel ajal saarlaste käes.

Karja kiriku portaalide sõnumid

Kui Karja oli tõesti piiskopi võimukeskus Saaremaal, siis peaks see kajastuma ka pühakoja ikonograafilises programmis. Ja samavõrra võiks seal kajastuda ka tollased ühiskondlikud olud, sest ehitusisandana pidi piiskop paratamatult arvestama kohalikku konteksti. Kuna Karja kirik on läbi aastasadade säilitanud esialgse interjööri, siis on seal võimalik rekonstrueerida kunagi toimunut. Karja kirikut mainitakse 1254. aasta lepingus, kuid kindlasti ei olnud tegemist praeguse hoonega. Senised väliuuringud pole toonud selgust, kas too pühakoda oli kivist või puust ja kas see üldse paiknes praegusel asukohal. Praegune hoone valmis enne 1297. aasta kodusõda – tõenäoliselt veel piiskop Hermanni valitsusajal (1262–1285?).

Astudes üle pühakoja lävepaku, mõtleme harva sellele, mida see samm võis tähendada keskaja inimesele. Portaal kehastab üleminekut ühest reaalsusest teise, mis väljendub kujukalt Johannese evangeeliumis (10:9), kus Kristus samastab end uksega ning lubab kõigile, kes temast läbi lähevad, igavest õndsust. Nii on ka Kristuse sümboli kujutamine uksel otseselt seotud pääsemislootuse ja paradiisiga. Kuid see üleminek teispoolsusse ei ole lihtne: kellel südametunnistus puhas, võib loota parimat, kellel mitte, leiab end “põrguvärava” ees. Kuidas olid aga lood Karjas?

Eeskoja varju jääv osaliselt purustatud lõunaportaal oli algselt kiriku uhkeim. Seda kroonis praegu eeskoja lõunaseinale paigutatud Kristust ristil kujutav reljeef, mille viilu tipus paikneb kaheksaharuline täht. Kaheksa on ülestõusmise sümbol ning kaheksaharuline täht tähistab igavest elu. Otse portaali kohal on roosaken. Ilmselt ei ole see asukoht juhuslik, sest kristlikus ikonograafias sümboliseerib roosaken kiriku lõunaseinas Kristuse ülestõusmist. Leinavate Johannese ja Maarja kõrval on aga reljeefil kujutatud veel kahte ristilöödud teeröövlit. Üks neist uskus Jumalat ning kahetses oma halba tegu, tasuks viib ingel tema hinge paradiisi. Teine aga ainult parastas Jeesust ega uskunud, et tegemist on Messiaga ning selle palgaks läheb tema hing saatana kätte (Lk 23: 39–43). Väga kõnekas on viis, kuidas käiakse ümber lapse kujul esitatud hingedega: ingel toetab imikut õrnalt kaenla alt ja tõmbab ta siis röövli suust välja, kurat aga tirib täie jõuga kätest. Portaali palendikel kujutatud viinapuulehed sümboliseerivad Kristust: “Mina olen viinapuu, teie oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5).

Mida lõunaportaali kujundusega on tahetud öelda? Sõnum tundub olevat ühene: kui sa usud Jumalat ja kahetsed pattu, siis on sulle tagatud igavene elu.

Lääneportaali kujundus on tagasihoidlikum, piirdudes reljeefide osas üksnes kapiteelitsooniga. Lõunapoolset külge katavad viinapuulehed ja suur marjakobar, põhjapoolset aga samasugused lehed koos kahe roosiõiega ning kodumaine jalakas. Lääneportaali sõnum on tegelikult sama mis lõunaportaalil, ent mitte nii moraliseeriv. Roos koos viinapuulehtedega viitab Kristuse ohvrisurmale ning viinamarjad on tema veri. Mõistatuslik on aga jalaka eksponeerimine kõrvuti viinapuuga. Kristlikus ikonograafias on jalakas väärikuse ja truuduse sümbol. Kuid see puuliik mängis suurt rolli ka eestlaste igapäevaelus ning on intensiivse kasutuse tõttu praeguseks haruldus. Paratamatult tekib küsimus, kas sel puul võis olla eestlaste jaoks kultuslik tähendus. Seda enam, et interjööri ikonograafilises programmis on saarlastel küllalt suur roll.

Kuid kirikul oli veel põhja- ja kooriportaal, millest praeguseks on väga vähe säilinud. Seega oli Karjas algselt neli portaali, mis muidugi on jahmatav. Konkurentsi võiksid pakkuda veel ainult Tallinna kirikud, kuid siingi on tegemist alles hiliskeskaegse nähtusega. Miks oli vaja väikesele saare kirikule nii palju sissepääse? Kirikuportaalil on sümboolne tähendus ning nende arv sõltub pühakojas läbiviidavast liturgiast. Sellest lähtuvalt võib oletada, et Karja ei olnud tavaline kihelkonnakirik ning siin pidi viibima ka rohkem vaimulikke.

Liturgiline draama

Lõunaportaali kaudu kirikusse siseneja näeb vastasseinas horisontaalset ni‰‰i, mida võidi lihavõtteaegses liturgias kasutada Kristuse hauana. Esimesena juhtis tähelepanu Kristuse haua esinemisele Saare-Lääne kirikutes Villem Raam. Traditsiooni algatajaks oli tema arvates Haapsalu toomkirik. Suur horisontaalse risttahuka kujuline ni‰‰ paikneb seal läänevõlviku lõunaseinas ning kuulub algkiriku ehitusaega. Enamasti asub sümboolne Kristuse haud altaril, hauani‰id võivad aga paikneda koori põhjaseinas või isegi altari taga, Saksamaal erandlikult pikihoones. Viimasel juhul oli tavalisim asukoht koori läheduses risti altaril või selle ümbruses, kuid samahästi võis see esineda läänevõlvikus. Seega sobituvad nii Karja kui ka Haapsalu Kristuse hauad hästi saksa traditsiooniga ning on varasemateks näideteks liturgilise draama esitusest Saare-Lääne piiskopkonnas.

Mis on liturgiline draama? 10. sajandi teisest poolest muutus kirik ja tema vahetu ümbrus teatrietenduste paigaks. Nn religioosse teatri juured ulatuvad kloostritesse, kus suurte kiriklike pühade ajal etendati näitemänge Kristuse elust. Osatäitjateks olid mungad, nunnad või sekulaarvaimulikud. Aja jooksul saavutasid mängud uskumatu populaarsuse ja neid hakati järjest enam ära kasutama pedagoogilistel eesmärkidel. Rahvakeeles ettemängitud piibli- või miraaklilood jõudsid pealtvaatajatele hästi kohale. Liturgilised mängud ei mõjutanud mitte ainult teatri arengut, vaid ka kujutavat kunsti, eriti hiliskeskajal.

Saksa kultuuriruumis pärineb varaseim teade religioosse draama esitusest 1187. aastast Hagenaust, sedakorda oli tegemist passioonimänguga. Kuid sellele järgneb peatselt Henriku kroonika jutustus Riias 1205. aasta talvel organiseeritud prohvetimängust, mille kaudu paganatele ja vastristitutele õpetati kristliku tõe aluseid. Mängu sisu selgitati tõlgi vahendusel. Lahingustseeni esitus oli nii ehe, et paganad otsustasid põgeneda, kartes tapatalguid. Lihavõttepühade aegsetest Kristuse surma ja ülestõusmise mängudest meil kirjalikke teateid ei ole, kuid arvestades religioosse draama varajast juurutamist Riias, võib eeldada nende toimumist peapiiskopkonna olulisemates kirikutes.

Suurel reedel mängiti läbi Kristuse haudapanek. Selle käigus järgiti täpselt Piiblis kirjapandut. Lääne riituses kasutati matustel tavaliselt pühitsetud hostiat koos Kristuse figuuriga, sageli risti külge seotuna. Pühapäeva hommikul toimuval tseremoonial kehastati ülestõusmist. Siis oli tavaks eemaldada rist ja hostia matmiskohast. Kuid selle päeva kõrgpunkt oli dramaatiline näitemäng, kus kujutati kolme Maarja külaskäiku haua juurde, mis avastati tühjana. Rootsi kirjalikud allikad annavad hea ettekujutuse selle rituaali lavastamisest 13. sajandil. Toomkirikus kehastasid osatäitjaid preestrid ja diakonid, kihelkonnakirikus ei olnud osade jaotus ette kirjutatud. Erinev oli ka näitemängu pikkus, ent põhitekst jäi alati samaks.

Saaremaal oli Kristuse haud 13. sajandil ainult Karja kirikus, mis ühelt poolt näitab selle kiriku kõrget positsiooni kirikuhierarhias, kuid teisalt ka selle kiriku tähtsust ristiusutõdede õpetamisel paganatele. Paganlik kultuur põhineb suulisel traditsioonil, kristlik kultuur Piiblis kirjapandul. Vastristituid oli võimatu panna Piiblit lugema, seetõttu tuli neile kristliku õpetuse põhitõed piltlikult ette maalida või skulptuuri raiuda. Kõige parem oli rakendada analoogiate printsiipi, näiteks anti kristlikele pühakutele paganlike jumalate jooned. Siis oli kindel, et rahvas nad ära tunneb ja omaks võtab. Kuid samahästi võis ka mõnda reaalselt eksisteerivat tegelast seostada pühakuga ja vastupidi. Ka sellised näited on Karja kirikus olemas.

Legend aleksandria katariinast

Nagu enamik kirikuruume, jaguneb ka Karja kirik kaheks osaks – pikihooneks ja kooriks. Kahte ruumiosa eraldab triumfikaar, mille keskmes rippus triumfirist: ristilöödud Kristuse kujutis, viidates ristisurmale kui võidule saatana ja surelikkuse üle. Triumfikaare põhjaküljel on kujutatud Aleksandria Katariinat, kes on ühtlasi ka praegune Karja kiriku patroon. Kas see oli nii ka keskajal, on võimatu vastata, sest ühtegi kirjalikku allikat kiriku kaitsepühaku kohta säilinud ei ole.

Esmapilgul tundub olevat tegemist väga traditsioonilise legendikäsitlusega. Ilus ja haritud 18-aastane kuningatütar läheb Aleksandriasse eesmärgiga veenda keiser Maxentiust loobuma paganlikest ohvritalitustest. Ta suudab oma tarkuse ja kõneosavusega üllatada nii keisrit ennast kui ka viimase poolt kokku kutsutud viitkümmet filosoofi. Õpetlased tunnistavad, et tüdrukus kõneleb Jumala Vaim ja et kui keisril pole paganlike jumalate õigustuseks midagi mõistlikku öelda, siis nad pöörduvad ristiusku. Suures vihas määrab keiser filosoofid tulesurma, kaunile neitsile teeb aga ettepaneku tema teiseks naiseks hakata. Ent Katariina kuulutab end juba Kristusega kihlatuks. Seepeale laseb Maxentius neitsit pimedas vangikongis näljutada, kuid Kristus saadab tema juurde valge tuvi, kes teda toidab. Vanglas külastab Katariinat keisrinna, kellele ta peatset märtrisurma ennustab ning kelle kristlusse pöörab. Seda näeb pealt väepealik Porphyrios, kes neitsi ette põlvili langeb ning kakssada sõdurit endaga ristiusku kaasa võtab. Keiser ei usu, et Katariina inimeste abita toitu sai ning veel vähem meeldib talle neitsi jutt Kristusest kui armsamast ja ainsast abikaasast. Maxentius laseb valmistada naelte ja saehammastega varustatud rattad, millega tüdruk eriti brutaalsel viisil hukata, kuid taevaste vägede abiga need purustatakse. Kui keisrinna julgeb oma mehele etteheiteid teha nii julma käitumise pärast, laseb Maxentius naise piinarikkalt hukata ning seejärel raiuda pea maha Porphyriosel, kes julges keisrinna maha matta. Katariina hukatakse mõõgaga, kuid maharaiutud peast voolab vere asemel piima.

Mõneti üllatuslikult puuduvad Karja Katariinal otseselt märtrisurmale viitavad atribuudid, st ratas ja mõõk. Selle asemel hoiab ta mantlihõlmaga kaetud käes raamatut, mille kaant katab tugevust sümboliseeriv põiming. Aupaklikku hoidmisviisi arvestades on tegemist pühakirjaga. Tavaliselt seostatakse raamatut Katariina käes haritusega, mis teeb temast skolaaride kaitsepühaku. Kuid Karjas on tellijat huvitanud märksa rohkem kristliku õpetuse mõjuvõim, mis Saaremaa konteksti arvestades ei ole üllatav. Palmioks oli juba antiikühiskonnas võidu sümbol, ent kristlikus kunstis tähistab see usu võitu märtrisurma kannatuste üle. Karjas tekitavad silmatorkavalt suur palmioks ja tähelepanuväärivalt kopsakas pühakiri huvitava koosluse, otsekui rõhutades kristliku usu tugevust ja võitu. Jalge alla trambitud paganlik valitseja on keskaegses kunstis sagedast kasutamist leidev motiiv, kuid uueks lisandiks on keisri pead süles hoidev kurat. Vaatajal ei tohtinud jääda mingit kahtlust kunagise võimukandja edasisest teekonnast. Tähelepanu väärib aga asjaolu, et paganliku valitseja allaandmist korduvalt rõhutatakse. Iseenesest peaks juba keisri ebamugav asend väga selgelt edasi andma alistumise sõnumit, ent seda on veelgi rõhutatud Ďestiga: parema käega hoiab ta kinni vasaku käe randmest, mis emotsionaalses plaanis väljendab abitust, kuid rüütlikultuuris allumist.

Legend eristab selgelt keisrinnat ja väepealikku: esimesega on Katariina isiklikus kontaktis, Porphyriosele jääb aga kõrvaltvaataja roll. Seda on näha ka Karja skulptuurigrupil. Väepealik põlvitab palves Katariinast eemal, keisrinna on klammerdunud tema mantlihõlma ja otsekui hõljub õhus, õndsalik naeratus huulil. See nn gooti naeratus iseloomustas kõrgkeskajal kõiki häid tegelasi, halvad seevastu teevad jubedaid grimasse. Vaatajale pidi olema koheselt selge, kes on hea ja kes halb. Selles figuurigrupis on veel kaks tiibulehvitavat inglit, kes hoiavad kinni nii Katariina kui ka tema kahe truu poolehoidja kroonidest. Ilmselgelt on tegemist märtrikroonidega, Katariinal muidugi kõige uhkem liiliakroon. Antud kompositsiooni juures paneb aga mõtlema keisrinna lendav asend. Kas need inglid ikka kroonivad Katariinat või viivad ta kaasa taevasse? Sellisel juhul oleks mõistetav, miks keisrinna on haaranud kinni Katariina mantlisabast.

Vere muutumine piimaks ja inglite poolt taevasse tõstmine ning Siinai mäele viimine on kaks imetegu, mis kajastuvad juba kõige varasemas kreekakeelses Katariina-passioonis ning leiavad tee ka dominikaanipreester Jacobus de Voragine poolt kokku pandud ladinakeelsesse legendikogumikku “Legenda aurea” (u 1263–1273). Just inglid annavad Katariinale erilise staatuse. Piima on vere asemel voolanud nii mõnestki teisest pühakust, kuid taevasse on tõstetud ainult Neitsi Maarja. Nende omavaheline hierarhia pandi paika järgnevalt: Jumalaema keha jäigi taevasse, kuid Katariina oma maeti Siinai mäele. 13. sajandil Prantsusmaalt alguse saanud Katariinakultus levis kiirelt üle Euroopa ning andis põhjuse uute miraaklikogumike loomisele, kus Katariina imeteod segunevad Maarja omadega ning Katariinale antakse taevases naishierarhias Maarja kõrval teine koht. Kuna Vana-Liivimaa kristianiseerimine toimus Maarja lipu all, võib mõlema neitsi kultuse segunemist siinses kontekstis pidada isegi ootuspäraseks.

Seega on Katariina-grupi figuuridel selge didaktiline funktsioon: kohalikele ülikutele tehakse pildikeeles selgeks, et kristlik õpetus on võitnud paganluse ja et need, kes jäävad oma usule truuks, saavad taevasse. Sama didaktiline on ka triumfikaare vastasküljel asuv Nikolause-grupi sõnum.

Legend pühast nikolausest

Püha Nikolaus oli legendaarne 4. sajandi piiskop, imetegija ja hädasavitaja. Kultusekeskuseks idakirikus oli tema kodulinn Myra Lüükias (Väike-Aasias), ent pärast pühaku säilmete üleviimist 1087. aastal Itaaliasse Barisse levis tema austamine kiiresti üle kogu katoliikliku Euroopa.

Karjas on Püha Nikolaus kujutatud täielikus missaornaadis. Tema pilk on suunatud otse ette, aga vaevalt et ta Katariinaga tõtt vaatab, pigem pöörduvad nad eestpalves nende vahel paikneva Kristuse poole. Nikolause vasemal käel kõrgub torn, läbi torniakna ulatab ta risttahukakujulist eset, mille võtab vastu üks kolmest kapiteeli idaküljel kujutatud naisfiguurist. Esimese, põlvitava naise kõrval on teine käed palves kokku pannud ja kolmas surub saadud andi rinnale. Lahtised juuksed ja kaunistatud pärjad identifitseerivad nad neitsitena. Kujutatud on ühte Nikolause tuntumatest heategudest – vaesunud aadlimees kavatses oma kolm tütart prostituudiks müüa, ent Nikolaus viskas kolmel järjestikusel ööl nende koduaknast sisse kullakoti, varustades nad kaasavaraga ja võimaldades neil kristlikku abiellu astuda.

Nikolause vasemal käel on põlvitav mees, kes hoiab süles laevakujutist. Tegemist pole lihtsa kaluriga. Mehe vööl ripub rõhutatud rahapung, mis viitab varakusele – järelikult on see kaupmees, kelle lasti Nikolaus on tormist päästnud ja kes nüüd pakub votiivannina laevamudelit. Grupi läänepoolseimas servas hoiab mees natist väikest poissi. Kujutatud mees on rõivastuse ja eriti mütsi järgi otsustades ilmik. Tema sõjanuia pea kuju viitab otseselt mehe kohalikule päritolule. Taolisi Eestist leitud nuiapeasid dateeritakse 13. sajandisse. Tun-dub, et Karja figuur hoiab seda levinud sõjarelva kui seisusetunnust, mis viitab, et tegu on kohaliku ülikuga. Nägude kujutusviisi ja ilme järgi otsustades on tegemist positiivsete ja rahumeelsete tegelastega. Motiiv seostub Nikolause legendidega, kus ta on viljakuseandja, lastetervendaja ning poisslaste kaitsja, eriti looga, kus ta toob koju tagasi paganliku üliku juurde veinikallajaks röövitud nooruki. Saaremaa ülikutel olid ürikute teatel pidevalt pojad võõrsil pantvangis, seetõttu võis teema olla neile südamelähedane.

Sõnum vaatajale

Triumfikaare skulptuurigruppidel kujutatu pole üksnes tuntumate pühakulegendide lihtlabane ümberjutustus rahva harimise eesmärgil, vaid kohandus nende ainetel. Ja kohandatud pole mitte ruumipuuduse tõttu, nagu varasemad uurijad on oletanud, vaid üldisest ikonograafilisest programmist lähtudes. Stseenide ja figuuride teise tähenduskihi väljaselgitamisel tuleb arvestada kirikuruumi jaotust lääne- ja idaküljeks (koguduse- ja kooripool) ning põhja- ja lõunaküljeks (evangeeliumi- ja epistlipool). Nikolausegrupi jutlusepoole sõnum on suunatud ilmikuile. Stseenide läbivaks teemaks on koguduse esindajad (pühale) piiskopile tänu avaldamas. Nikolaus ja temast eeskuju võttev Saare-Lääne piiskop tagavad saarlastele turvatunde, varakuse ja viljakuse. Kolme neitsit idaküljel võib tõlgendada õhutusena heategevuseks ja kristlikku abiellu astumise kindlustamiseks. Karja kirikus on viimane teema vägagi aktuaalne. Pikihoone põhjaseina vööndkaart toetaval konsoolil on kujutatud noormeest lähenemas abielunaisele. Riietuse ja suurte hoburaudsõlgede järgi otsustades on tegemist jõukamasse ühiskonnakihti kuuluvate saarlastega. Mees on end surunud tihedalt vastu naist ning nende käed on ühendatud. Mõlema näoilme peegeldab rahulolu. Mehe kukile istunud kurat annab märku, et midagi ebasündsat on teoksil. Antud juhul võis olla tegemist Eestis tol ajal üldlevinud probleemiga: abielud ei olnud püsivad ja sanktsioneerimata kooselud olid sagedased. Lahutust on mainitud ka 13. sajandi alguse liivi-latgali õiguses. Eluaegse katoliikliku abielu valgusel tekitas selline kergemeelne käitumine kirikule muidugi muret.

Miks oli vaja nii läbimõeldud pildiprogrammi? Tundub, et piiskopi taotluseks oli mõjutada kohalikke ülikuid. Propagandistlikud püüdlused ilmnevad kõige selgemalt Nikolause-grupi figuuride puhul. Pühaku legend on elegantselt põimitud kohalike oludega, et muuta imettegev piiskop reaalselt hoomatavamaks ja samas tõsta kohaliku kirikuvõimu autoriteeti – Saare-Lääne piiskop samastub Püha Nikolausega.

Ilmselt mängis Karja tunduvalt tähtsamat rolli kui seni arvatud. Tolleaegne rannajoon kulges Karja lähedalt ja seega läks just sealt lähim ühendustee Haapsallu, kus pärast Pärnu katedraali hävingut 1263. aastal asus kogu Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Piiskopi poolt vaadatuna oli kiriku asukoht vägagi sobiv. Kiriku erakordsest staatusest annavad tunnistust nii arvukad portaalid kui ka peensusteni läbi töötatud ruumiprogramm.

Kuigi antud lühiülevaatesse mahtus vaid murdosa liturgia ja piltidega seotud temaatikast Karja kirikus (põhjalik analüüs ilmus ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi, 4/2005), peaks see siiski andma mingi pildi kunstiajaloolise materjali poolt pakutavatest perspektiividest vanema ajaloo uurimisel. Kui kirjalikud allikad sisaldavad vaid mõne lause 13. sajandi Karja kiriku kohta, siis pildikeele analüüs aitab siseneda maailma, mille tummad tunnistajad meile praegu kirikus vastu vaatavad.

KERSTI MARKUS (1962) on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal 1985. 1993–1999 õppis doktorantuuris Stockholmi Ülikoolis. PhD (kunstiteadus), Stockholmi Ülikool 2000. 2001–2002 Alexander von Humboldti järeldoktori stipendium Kieli Ülikoolis. Alates 1985 Ajaloo Instituudi noorem- ja vanemteadur, kunstiajaloo osakonna juhataja (2003), alates 2004 Tallinna Ülikooli kunstide teaduskonna kunstiajaloo professor. Alates 2003 Eesti Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjoni liige. Ervin Pütsepa nimeline kunstipreemia 2000, Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami nim stipendium 2005.