Nr. 2/2006


Intervjuud
Lastearst, kes uurib hingamist

Vastab pediaater Jana Kivastik.

JANA KIVASTIK (1967) on lpetanud pediaatrina Tartu likooli 1992. Aastail 19921996 ppis T fsioloogia instituudi juures doktorantuuris, on ttanud samas instituudis assistendi, vanemassistendi ja dotsendina. 2000. aastal sai meditsiinidoktori kraadi Eesti koolilaste hingamisfunktsiooni uuringute vallas tehtud t eest. Jana Kivastik on Eesti Fsioloogia Seltsi juhatuse esinaine.

Mis ajendas Teid valima teadlase karjri?

Minu ema on lastearst, isa ttas enne pensionile jmist teedeinsenerina. Algklassides arvasin, et hakkan tulevikus kas arstiks vi petajaks, sest need ametid tundusid mulle hsti selged: arst ravib haigeid ja petaja petab lapsi. Oluline oli ka, et mlema eriala inimestega kohtusin sageli, nii ema kolleegidega kui oma petajatega Tallinna 37. Keskkoolist. Vane-mates klassides sain aru, et olen pigem reaalhuvidega mulle meeldis vga matemaatika, kus on kindlad reeglid. Ja kuigi lahenduseni vis juda eri teid mda, oli ainult ks vastus ige. Nii et head filosoofi vi kirjanduse uurijat ei oleks minust kindlasti saanud.

Arstiteaduskonda astudes valisin pediaatria osakonna. Algul ei olnud mul kindlaid plaane, kelleks spetsialiseeruda. Otsustasin tutvuda erinevate suundadega ja kuus aastat tundus piisavalt pikk aeg selleks, et oma soovides selgusele juda. Lks aga hoopis nii, et juba teisel kursusel kujunes vlja kogu minu edasine elu. Seda tnu kahele inimesele, kellega ma tol sgisel kohtusin. Nimelt on teise kursuse suurima mahuga aine arstiteaduskonnas fsioloogia, mis rgib inimorganismi talitlusest. Meie praktikume juhendas dotsent Peet-Henn Kingisepp, kes luges ka loenguid hingamise fsioloogiast. Kuna olin lapsena olnud hdas sagedase khaga, huvitas see ala mind eriti. Nii algaski meie koost lipilaste Teadusliku hingu fsioloogia ringis. Samal ajal algas ka teine koostprojekt nimelt hakkasin tnu sjavest meie kursusele saabunud Toomas Kivastikule ha sagedamini mtlema vimalusele elada ja ttada Tartus. Nii lpuks lkski. Prast likooli lpetamist sai minust T fsioloogia instituudi doktorant ja hiljem samas ppejud.


Kuidas olete rahul valitud tegevusalaga?

Siiani ei ole ma kahetsenud, et ei valinud praktiseeriva arsti kutset, vaid olen rohkem oma teises, juba lapseplves plaanitud ametis petaja rollis. Mulle meeldib lugeda, leida vastuseid ha uutele, tegevuse kigus tekkivatele ksimustele. Samuti on tore nha, kuidas tudengid aastatega tarkust koguvad tnu arstiteaduskonna struktuuride koondumisele Maarjamisa kohtan oma endisi tudengeid nd sagedamini kui enne 1999. aastat, mil fsioloogid ttasid veel uues anatoomikumis.

Olen ka nnelik, et olin veel piisavalt noor, kui tekkis vimalus maailmas ringi liikuda: rahvusvahelised teaduskonverentsid ja stazheerimised on aidanud luua kontakte. Kuna Eestis ei ole just palju fsiolooge, on kogemused teistest likoolidest vga vajalikud.


Kirjeldage lhidalt, millega Te tegelete. Miks see probleem Teid huvitab, miks on see oluline?

Dotsent Kingisepp oli aastaid tegelenud vlise hingamise funktsionaalsete uuringutega, pdnud moderniseerida vimalusi mrata kopsude ruumala ja hu liikumise mahtkiirust. Seade, mis registreerib sisse ja vlja hingatud hu ruumala aja funktsioonina, kannab nimetust spirograaf, ja seda on kasutatud mtmistes juba le 150 aasta. Lisaks spirograafiale on hingamise parameetrite hindamiseks kasutusele vetud mitmeid uusi meetodeid.

hu liikumise mahtkiirus hingamisteedes sltub hingamisteede lbimdust. Haiguste puhul, millega kaasneb hingamisteede ahenemine, on takistus hu liikumisele suurem, haige tunneb, et tal on raske hingata, aga seda on snadega keeruline kirjeldada. Kopsu ruumala ja hu liikumise mahtkiirus vivad olla vhenenud vga erinevate haiguste puhul, niteks bronhiaalastma, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja teiste kopsukudet kahjustavate haiguste, aga ka niteks lihashaiguste vi muude ssteemsete haiguste puhul. Hingamisfunktsiooni objektiivne kirjeldamine, st arvuline tulemus, mis nitab, kui kiiresti hk patsiendi hingamisteedes liigub, on seetttu vajalik nii diagnoosimisel kui haiguse kulu hindamiseks.

Et lpetasin likooli lastearstina, seostus ka minu doktorit laste spirograafiliste uuringutega. Mtmised viisin lbi koolides ja 1455 lapse (vanuses 618 aastat) andmete alusel analsisin, kuidas mjutavad kehamtmed ja hingamisssteemiga seonduvad kaebused laste kopsude seisundit. Lapse kasvades suurenevad tema rindkere mtmed ja koos sellega ka kopsude ruumala ning huvoolude vrtused. Kui niteks vere suhkruvi hemoglobiinisisalduse normi saab esitada kindla vahemikuna, siis hingamisfunktsiooni nitajate normid arvutatakse iga inimese jaoks vastavalt tema soole, vanusele, kehapikkusele ja -massile. Vastavad valemid koostatakse suure hulga tervete laste andmete phjal, hiljem saab neid rakendada haige lapse nitajate hindamisel.

Viimastel aastakmnetel on avaldatud rohkesti laste vlise hingamise nitajate normiarvutusvalemeid, mis aga sageli annavad erisuguseid tulemusi. Lahknevused vivad tuleneda uuritavate laste valikust, etnilistest iserasustest, metoodika erinevustest ja muudest phjustest. Oma doktorits vrdlesingi 1170 terve ja mittesuitsetava lapse andmeid erinevate publitseeritud normvrtustega ning kuna ei leidunud valemite komplekti, mille kigi ruumalade ja huvoolude normid oleks meie laste andmetega sobinud, koostasime ise Eesti koolilastele normiarvutusvalemid.

Kui vrdlesime tervete ja hingamiskaebustega laste andmeid, leidsime olulise erinevuse ttarlaste huvoolude vrtustes. Ka teised autorid on leidnud, et poistel esineb kll rohkem astmat, ent astmast tingitud kopsufunktsiooni vhenemine on ttarlastel mrgatavam.

Te olete end tiendanud vlismaal. Kus? Kui kaua? Kuidas sattusite vlismaale? Millise kogemuse saite vlismaal tiendamise ajal?

Fakt, et kisin esmakordselt Soomes alles 23-aastasena, nib praegustele noortele uskumatu. Saime arstitudengitena kuu aega jlgida sealsete perearstide ja haigla vastuvtuosakonna td. Doktorantuuri ajal klastasin mitmeid Soome, Rootsi, Taani ja Inglismaa instituute ning laboreid. Paljusid uuringuid, millega seal tutvusin, ei ole Eestis rakendatud seniajani. Ka oli 1990. aastate alguses erinevus vlismaa ja meie raamatukogude vahel vga suur, spetsiifilisemaid raamatuid vi ajakirju ei olnud lootustki Eestist leida ja interneti vimalused polnud veel nii piiritud kui praegu.

Prast doktorikraadi kaitsmist otsisin jreldoktorantuuri kohta ja kuna minu t eeldab katsealusega vestlemist, alustasin sobiliku uurimisgrupi otsimist Inglismaal. Eesti rahastamisvimalused on liialt piiratud selleks, et teha uurimistd mujal Euroopas, nagu teevad paljud teised riigid, kes annavad oma teadlastele vajaliku raha kaasa ja saadavad nad soovitud laborisse tle. Niteks vastas mulle ks juhtiv Londoni keskus, et isegi kui mul oleks raha, ei oleks neil mulle anda vaba kirjutuslauda, sest end tiendada tahtvad noored on nende laborid nii le koormanud. nneks leidsin siiski grupi, kes oli valmis toetama minu rahataotlusi ja leidis mulle nii laua kui kik muu vajaliku. Tnu Euroopa Komisjoni Marie Curie individuaalstipendiumile veetsin aasta teadurina Sheffieldi likooli lastehaiglas.

Inglismaal on nn kliiniliste fsioloogide vljape vga hsti korraldatud. Need on inimesed, kes teostavad haiglates funktsionaalseid uuringuid. Nad saavad vljappe spetsiaalsetes keskustes, siis peavad nad tegema eksami ja alles prast riikliku litsentsi saamist on nad valmis tle asuma.

Inglismaal tutvusin ka fsioloogia petamisega tudengitele. Eriti kadedaks tegi asjaolu, et meie peame tegema praktikumit 16 tudengiga he registreerimisssteemi kohta, Inglismaal oli samas praktikumis iga 23 tudengi ksutuses ks mtmisssteem. Suuresti erineb ka tiskohaga ppeju ndalakoormus meil Eestis on see mitu korda suurem. Samas on nooremate arstide elu Inglismaal suhteliselt ebakindel sageli slmib haigla nendega vaid kuuekuulise lepingu ja selle lppedes peavad nad jlle jrgmisesse linna edasi liikuma. Olin oma kahe kodulinna Tallinna ja Tartuga ning enne 30. snnipeva sndinud kahe lapsega seal vgagi ainulaadne.


Kas Eestis on kerge teadlasena tegutseda? Milline on Teie kokkupuude siinsete teaduse rahastamise kanalitega?

Sellele on keeruline heselt vastata. Loomulikult vajavad paljud asjad meie krgharidusssteemis muutmist: ppejudude koormus ja vike palk, ppet ja teaduse rahastamine, noorte ppejudude juurdekasv jne. Ent vaatamata kigele likoolist ra minna kll ei tahaks! Ja sna kindlalt vin vita, et Eestist jdavalt lahkuda ka mitte.

Teaduse rahastamise vimalustest olen kasutanud mitmeid. Eesti Teadusfondi grantidega olen olnud seotud alates 1994. aastast. 1990. aastate lpust on meie uurimisgrupil ka haridusja teadusministeeriumi sihtfinantseering. Vlissitudeks olen saanud Avatud Eesti Fondi, Tartu Kultuurkapitali ja Kristjan Jaagu stipendiume.


Kuidas nete oma tegevust kmne aasta prast?

Arvan, et olen ikka Tartus, loodetavasti ka samas instituudis, veidi krgema palgaga ning tean fsioloogiast vheke enam kui hetkel. Sooviksin jtkata lbikimist Euroopa hingamisuuringute standardiseerimismeeskonnaga. Tartus neksin hea meelega enda krval noort kolleegi, kes sooviks samasuunalist tegevust Eestis edasi viia. Tahaksin teha koostd kohalike haiglatega, kus kasutatakse hingamise funktsionaalseid uuringuid, tutvustada Eesti arstidele uusi mtmismeetodeid ja nende thtsust diagnoosimisel. Ja raha selleks, et osaleda paaril teaduskonverentsil aastas, peaks iga ppejud enese tiendamiseks saama likooli haridussummadest!