Vastab pediaater Jana Kivastik.

JANA KIVASTIK (1967) on lõpetanud pediaatrina Tartu Ülikooli 1992. Aastail 1992–1996 õppis TÜ füsioloogia instituudi juures doktorantuuris, on töötanud samas instituudis assistendi, vanemassistendi ja dotsendina. 2000. aastal sai meditsiinidoktori kraadi Eesti koolilaste hingamisfunktsiooni uuringute vallas tehtud töö eest. Jana Kivastik on Eesti Füsioloogia Seltsi juhatuse esinaine.

Mis ajendas Teid valima teadlase karjääri?

Minu ema on lastearst, isa töötas enne pensionile jäämist teedeinsenerina. Algklassides arvasin, et hakkan tulevikus kas arstiks või õpetajaks, sest need ametid tundusid mulle hästi selged: arst ravib haigeid ja õpetaja õpetab lapsi. Oluline oli ka, et mõlema eriala inimestega kohtusin sageli, nii ema kolleegidega kui oma õpetajatega Tallinna 37. Keskkoolist. Vane-mates klassides sain aru, et olen pigem reaalhuvidega – mulle meeldis väga matemaatika, kus on kindlad reeglid. Ja kuigi lahenduseni võis jõuda eri teid mööda, oli ainult üks vastus õige. Nii et head filosoofi või kirjanduse uurijat ei oleks minust kindlasti saanud.

Arstiteaduskonda astudes valisin pediaatria osakonna. Algul ei olnud mul kindlaid plaane, kelleks spetsialiseeruda. Otsustasin tutvuda erinevate suundadega ja kuus aastat tundus piisavalt pikk aeg selleks, et oma soovides selgusele jõuda. Läks aga hoopis nii, et juba teisel kursusel kujunes välja kogu minu edasine elu. Seda tänu kahele inimesele, kellega ma tol sügisel kohtusin. Nimelt on teise kursuse suurima mahuga aine arstiteaduskonnas füsioloogia, mis räägib inimorganismi talitlusest. Meie praktikume juhendas dotsent Peet-Henn Kingisepp, kes luges ka loenguid hingamise füsioloogiast. Kuna olin lapsena olnud hädas sagedase köhaga, huvitas see ala mind eriti. Nii algaski meie koostöö Üliõpilaste Teadusliku Ühingu füsioloogia ringis. Samal ajal algas ka teine “koostööprojekt” – nimelt hakkasin tänu sõjaväest meie kursusele saabunud Toomas Kivastikule üha sagedamini mõtlema võimalusele elada ja töötada Tartus. Nii lõpuks läkski. Pärast ülikooli lõpetamist sai minust TÜ füsioloogia instituudi doktorant ja hiljem samas õppejõud.

Kuidas olete rahul valitud tegevusalaga?

Siiani ei ole ma kahetsenud, et ei valinud praktiseeriva arsti kutset, vaid olen rohkem oma teises, juba lapsepõlves plaanitud ametis – õpetaja rollis. Mulle meeldib lugeda, leida vastuseid üha uutele, tegevuse käigus tekkivatele küsimustele. Samuti on tore näha, kuidas tudengid aastatega tarkust koguvad – tänu arstiteaduskonna struktuuride koondumisele Maarjamõisa kohtan oma endisi tudengeid nüüd sagedamini kui enne 1999. aastat, mil füsioloogid töötasid veel uues anatoomikumis.

Olen ka õnnelik, et olin veel piisavalt noor, kui tekkis võimalus maailmas ringi liikuda: rahvusvahelised teaduskonverentsid ja stazheerimised on aidanud luua kontakte. Kuna Eestis ei ole just palju füsiolooge, on kogemused teistest ülikoolidest väga vajalikud.

Kirjeldage lühidalt, millega Te tegelete. Miks see probleem Teid huvitab, miks on see oluline?

Dotsent Kingisepp oli aastaid tegelenud välise hingamise funktsionaalsete uuringutega, püüdnud moderniseerida võimalusi määrata kopsude ruumala ja õhu liikumise mahtkiirust. Seade, mis registreerib sisse ja välja hingatud õhu ruumala aja funktsioonina, kannab nimetust spirograaf, ja seda on kasutatud mõõtmistes juba üle 150 aasta. Lisaks spirograafiale on hingamise parameetrite hindamiseks kasutusele võetud mitmeid uusi meetodeid.

Õhu liikumise mahtkiirus hingamisteedes sõltub hingamisteede läbimõõdust. Haiguste puhul, millega kaasneb hingamisteede ahenemine, on takistus õhu liikumisele suurem, haige tunneb, et tal on raske hingata, aga seda on sõnadega keeruline kirjeldada. Kopsu ruumala ja õhu liikumise mahtkiirus võivad olla vähenenud väga erinevate haiguste puhul, näiteks bronhiaalastma, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja teiste kopsukudet kahjustavate haiguste, aga ka näiteks lihashaiguste või muude süsteemsete haiguste puhul. Hingamisfunktsiooni objektiivne kirjeldamine, st arvuline tulemus, mis näitab, kui kiiresti õhk patsiendi hingamisteedes liigub, on seetõttu vajalik nii diagnoosimisel kui haiguse kulu hindamiseks.

Et lõpetasin ülikooli lastearstina, seostus ka minu doktoritöö laste spirograafiliste uuringutega. Mõõtmised viisin läbi koolides ja 1455 lapse (vanuses 6–18 aastat) andmete alusel analüüsisin, kuidas mõjutavad kehamõõtmed ja hingamissüsteemiga seonduvad kaebused laste kopsude seisundit. Lapse kasvades suurenevad tema rindkere mõõtmed ja koos sellega ka kopsude ruumala ning õhuvoolude väärtused. Kui näiteks vere suhkruvõi hemoglobiinisisalduse normi saab esitada kindla vahemikuna, siis hingamisfunktsiooni näitajate normid arvutatakse iga inimese jaoks vastavalt tema soole, vanusele, kehapikkusele ja -massile. Vastavad valemid koostatakse suure hulga tervete laste andmete põhjal, hiljem saab neid rakendada haige lapse näitajate hindamisel.

Viimastel aastakümnetel on avaldatud rohkesti laste välise hingamise näitajate normiarvutusvalemeid, mis aga sageli annavad erisuguseid tulemusi. Lahknevused võivad tuleneda uuritavate laste valikust, etnilistest iseärasustest, metoodika erinevustest ja muudest põhjustest. Oma doktoritöös võrdlesingi 1170 terve ja mittesuitsetava lapse andmeid erinevate publitseeritud normväärtustega ning kuna ei leidunud valemite komplekti, mille kõigi ruumalade ja õhuvoolude normid oleks meie laste andmetega sobinud, koostasime ise Eesti koolilastele normiarvutusvalemid.

Kui võrdlesime tervete ja hingamiskaebustega laste andmeid, leidsime olulise erinevuse tütarlaste õhuvoolude väärtustes. Ka teised autorid on leidnud, et poistel esineb küll rohkem astmat, ent astmast tingitud kopsufunktsiooni vähenemine on tütarlastel märgatavam.

Te olete end täiendanud välismaal. Kus? Kui kaua? Kuidas sattusite välismaale? Millise kogemuse saite välismaal täiendamise ajal?

Fakt, et käisin esmakordselt Soomes alles 23-aastasena, näib praegustele noortele uskumatu. Saime arstitudengitena kuu aega jälgida sealsete perearstide ja haigla vastuvõtuosakonna tööd. Doktorantuuri ajal külastasin mitmeid Soome, Rootsi, Taani ja Inglismaa instituute ning laboreid. Paljusid uuringuid, millega seal tutvusin, ei ole Eestis rakendatud seniajani. Ka oli 1990. aastate alguses erinevus välismaa ja meie raamatukogude vahel väga suur, spetsiifilisemaid raamatuid või ajakirju ei olnud lootustki Eestist leida ja interneti võimalused polnud veel nii piiritud kui praegu.

Pärast doktorikraadi kaitsmist otsisin järeldoktorantuuri kohta ja kuna minu töö eeldab katsealusega vestlemist, alustasin sobiliku uurimisgrupi otsimist Inglismaal. Eesti rahastamisvõimalused on liialt piiratud selleks, et teha uurimistööd mujal Euroopas, nagu teevad paljud teised riigid, kes annavad oma teadlastele vajaliku raha kaasa ja saadavad nad soovitud laborisse tööle. Näiteks vastas mulle üks juhtiv Londoni keskus, et isegi kui mul oleks raha, ei oleks neil mulle anda vaba kirjutuslauda, sest end täiendada tahtvad noored on nende laborid nii üle koormanud. Õnneks leidsin siiski grupi, kes oli valmis toetama minu rahataotlusi ja leidis mulle nii laua kui kõik muu vajaliku. Tänu Euroopa Komisjoni Marie Curie individuaalstipendiumile veetsin aasta teadurina Sheffieldi Ülikooli lastehaiglas.

Inglismaal on nn kliiniliste füsioloogide väljaõpe väga hästi korraldatud. Need on inimesed, kes teostavad haiglates funktsionaalseid uuringuid. Nad saavad väljaõppe spetsiaalsetes keskustes, siis peavad nad tegema eksami ja alles pärast riikliku litsentsi saamist on nad valmis tööle asuma.

Inglismaal tutvusin ka füsioloogia õpetamisega tudengitele. Eriti kadedaks tegi asjaolu, et meie peame tegema praktikumitöö 16 tudengiga ühe registreerimissüsteemi kohta, Inglismaal oli samas praktikumis iga 2–3 tudengi käsutuses üks mõõtmissüsteem. Suuresti erineb ka täiskohaga õppejõu nädalakoormus – meil Eestis on see mitu korda suurem. Samas on nooremate arstide elu Inglismaal suhteliselt ebakindel – sageli sõlmib haigla nendega vaid kuuekuulise lepingu ja selle lõppedes peavad nad jälle järgmisesse linna edasi liikuma. Olin oma kahe kodulinna – Tallinna ja Tartuga – ning enne 30. sünnipäeva sündinud kahe lapsega seal vägagi ainulaadne.

Kas Eestis on kerge teadlasena tegutseda? Milline on Teie kokkupuude siinsete teaduse rahastamise kanalitega?

Sellele on keeruline üheselt vastata. Loomulikult vajavad paljud asjad meie kõrgharidussüsteemis muutmist: õppejõudude koormus ja väike palk, õppetöö ja teaduse rahastamine, noorte õppejõudude juurdekasv jne. Ent vaatamata kõigele ülikoolist ära minna küll ei tahaks! Ja üsna kindlalt võin väita, et Eestist jäädavalt lahkuda ka mitte.

Teaduse rahastamise võimalustest olen kasutanud mitmeid. Eesti Teadusfondi grantidega olen olnud seotud alates 1994. aastast. 1990. aastate lõpust on meie uurimisgrupil ka haridusja teadusministeeriumi sihtfinantseering. Välissõitudeks olen saanud Avatud Eesti Fondi, Tartu Kultuurkapitali ja Kristjan Jaagu stipendiume.

Kuidas näete oma tegevust kümne aasta pärast?

Arvan, et olen ikka Tartus, loodetavasti ka samas instituudis, veidi kõrgema palgaga ning tean füsioloogiast väheke enam kui hetkel. Sooviksin jätkata läbikäimist Euroopa hingamisuuringute standardiseerimismeeskonnaga. Tartus näeksin hea meelega enda kõrval noort kolleegi, kes sooviks samasuunalist tegevust Eestis edasi viia. Tahaksin teha koostööd kohalike haiglatega, kus kasutatakse hingamise funktsionaalseid uuringuid, tutvustada Eesti arstidele uusi mõõtmismeetodeid ja nende tähtsust diagnoosimisel. Ja raha selleks, et osaleda paaril teaduskonverentsil aastas, peaks iga õppejõud enese täiendamiseks saama ülikooli haridussummadest!