Vastab veterinaar Triin Hallap.

Triin Hallap (1974) on lõpetanud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini erialal 1999. Seejärel asus tööle sama ülikooli sigimisbioloogia osakonda teadurina. 2000. aastal oli täiendõppel Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli sünnitusabi ja günekoloogia instituudis ning tegi ka oma doktoritöö samas instituudis, olles EMÜ doktorant.

Mis ajendas Teid valima teadlase karjääri?

Kõik sai alguse sellest, kui meid tudengitena viidi ekskursioonile Eesti Põllumajandusülikooli sigimisbioloogia osakonda ning tutvustati sealseid teadlasi ja nende tööd embrüosiirdamise alal. See tundus nii huvitav, et võtsin kokku julguse ja palusin end praktikale võtta. Hiljem järgnes töö samas osakonnas. Osalesin embrüosiirdamise uurimisgrupi töös ning omandasin veise kehavälise viljastamise meetodid. Emotsioon, mis valdas, nähes mikroskoobi all organismi sügavuses toimuvaid protsesse, mis on paljale silmale nähtamatud ning millele enamik inimesi oma elu jooksul kunagi ei mõtle, oli sedavõrd tugev, et innustas otsima raamatutest ja teadusartiklitest vastuseid mitmetele küsimustele.

Kuidas olete rahul valitud eriala ja tegevusalaga?

Seni olen valitud tegevusalaga väga rahul, just seetõttu, et see on pakkunud võimalusi pidevaks enesearendamiseks ning, vaatamata selle spetsiifilisusele, on säilinud võimalus valida jätkamiseks erinevaid suundi, töötada kas pedagoogina, teadlasena, praktikuna või siis ametnikuna.

Kirjeldage lühidalt, millega Te teaduses tegelete. Miks see probleem Teid huvitab, miks on see oluline?

Tõdemus, et sigimisbioloogia puhul on suuresti tegemist “avastamata maaga”, kus vastused paljudele miks ja kuidas küsimustele veel andmata, lisas õli tulle. Aja möödudes kasvas igapäevatööst välja idee kasutada kehavälist viljastamist kui alternatiivset võimalust pullisperma viljakuse testimisel. Siiani toimub noorpullide viljakuse hindamine testseemenduste abil, s.o seemendatakse vähemalt 1000 emaslooma ühe pulli kohta. Minu uuringute eesmärgiks on viljakuse testimiseks kiirema ning odavama laboratoorse meetodi leidmine. Üks võimalus on lehmade seemendamise asendamine munarakkude viljastamisega katseklaasis ning tulemuse hindamine munarakkude viljastumise ja arenema hakanud embrüote järgi.

Tehnika kiire areng on võimaldanud täiustada ka seemnerakkude ehk spermide viljastusvõimega seotud parameetrite mõõtmist ning hindamist – nagu näiteks liikuvus, liikumiskiirus ja liikumise iseloom, membraanide terviklikkus ja morfoloogia. Nüüdisaegsete vahenditega on võimalik hinnata ka mitmeid sperma kvaliteedinäitajaid üheaegselt, ja seda kiirusega üle tuhande spermi sekundis. See muudab hindamise kiireks ja tunduvalt objektiivsemaks kui traditsioonilised mikroskoobi abil hindamised. Ent enne, kui ükski uudsetest meetoditest võiks asendada praegu kasutusel olevaid, on vajalik kindlaks teha nende seos pullide tegeliku viljakusega ehk siis seemendustulemustega.

Kuna teadlaste karjääriredelil järgneb magistrikraadile doktorikraad, siis kujuneski sellest ideest alus minu doktoriõppe projektile. Õnnelikul kombel olid meie osakonnal juba varasemast ajast head koostöökogemused Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli embrüo- ja spermalaboriga Uppsalas ja nii veenis mind juhendaja Ülle Jaakma projekti eksperimentaalset osa läbi viima valdavalt Rootsis. Põhjus selleks oli traditsiooniline: Eestis puudus veel nüüdisaegne aparatuur seemnerakkude liikumist iseloomustavate suuruste kompuuteranalüüsiks ning nende omaduste uurimiseks sobiv voolutsütomeeter. Õnnestus leida ka töö Rootsi-poolne rahastaja – kuninglik metsanduse- ja põllumajanduse akadeemia, kes konkursi korras toetas viit noort igast Balti riigist. Neljast doktoriõppele kulunud aastast kolm veetsingi suures osas Rootsis. Viimasel, artiklite ning väitekirja kirjutamisele kulunud aastal olin Eestis. Artiklitele kulusid paraku ka suvepuhkused, sest esimesed kogemused teadusartiklite kirjutamises tulid visalt. Samuti ilmnes, et pullisperma kvaliteedi hindamise protsess munarakkude katseklaasis viljastamise teel on mõjutatav ka paljude teiste faktorite poolt peale sperma kvaliteedi ning seega kommertstingimustes kasutamiseks mittekõlbulik.

Püüe hinnata siiski just seda spermide populatsiooni, mis in vivo oleks võimeline jõudma munarakuni ning seda viljastama, lisas projektile uue aspekti – hindasime spermat sulatusjärgselt ja ka peale nn swim-up protseduuri. Viimase käigus kasutatakse ära spermide võime ujuda nendega kontaktis oleva vedeliku pinnale ning pärast tunniajalist inkubeerimist kogutakse lahuse pindmisesse kihti liikunud spermid, imiteerides sel moel emasorganismis toimuvat (st spermide liikumine emakakaela, emaka ja munajuhade kaudu munarakuni). Selgus, et swim-up’i teel selekteeritud populatsioonis olevatel spermidel on oluliselt paremad omadused kui sügavkülmas olnud sulatusjärgselt hinnatud spermal. Samuti korreleerusid just peale selekteerimist mõõdetud sperma kvaliteedinäitajad seemendustulemustega. Kuna meetod pole keerukas, on tõenäoline selle kasutamine seemendusjaamades, juhul kui katsed suurema pullide populatsiooniga viivad analoogsete tulemusteni.

Oli ka oluline kindlaks teha, kas sperma kvaliteet muutub pulli vanuse tõustes, sest kuna eespool mainitud testseemenduste tulemuste kogumiseks kulub 3–4 aastat, võivad nii saadud tulemused osutuda väärtusetuteks juhul, kui vanuse tõustes toimuvad sperma kvaliteedis olulised muutused. Eksperimentides kasutasime kuue ühe ja nelja aasta vanuse Rootsi punast tõugu ja kuue kolme, viie ja seitsme aasta vanuse Eesti holsteini tõugu pulli sügavkülmutatud spermat. Saadud tulemused näitasid vanusest tingitud oluliste erinevuste puudumist sperma kvaliteedi osas, olenemata pullide tõust.

Millise kogemuse Te saite välismaal õppimise ajal?

Välismaalt saadud kogemused võib kohe kindlasti liigitada kahte ossa. Esiteks kogemus elamisest ja töötamisest rahvusvahelises keskkonnas ning teiseks erialased kogemused tööst laborites, kus selleks on loodud ideaalilähedased tingimused. Kumbagi neist ei saa teisest olulisemaks pidada. Usun, et maailma kõige erinevamatest nurkadest pärit teadlastega sõlmitud kontaktid muudab püsivaks just asjaolu, et me kõik elasime oma kodudest ja lähedastest eemal ning seega olid meie paljud mured ühesugused, olgu siis kodu Tais, Uruguays, Filipiinidel või Eestis. Tihe läbikäimine kõikide välisdoktorantide vahel tuli kasuks ka erinevate kultuuride mõistmisele, mille kinnituseks on Tai roogadega täienenud retseptikogu ja palju hieroglüüfidega purke ja pudeleid ning lehti ja võrseid külmikus. Justkui iseenesest tekkis ka sõpruskond eestlastest “kaaskannatajatest”, kes võõrsil olid õppinud-töötanud pike-mat või lühemat aega. Ka nende abile sai alati loota, kas siis kodumaale pakkide saatmisel või eluaseme leidmisel. Samuti olid ühised koosistumised mõnusad.

Välisülikoolis õppimine andis ka võimaluse kandideerida mitmetele stipendiumitele, mis on mõeldud konverentsidel osalemiseks. See omakorda andis hea kogemuse suhtlemiseks rahastamisallikatega.

Kas Eestis on kerge teadlasena tegutseda? Milline on Teie kokkupuude siinsete teaduse rahastamise kanalitega?

Kuna mu doktoriõpe alles lõppes, siis otsene kokkupuude rahastamise allikatega Eestis on veel väike. Siiani olen osalenud uuringutes, mis haakuvad minu juhendaja Ülle Jaakma teemaga, samuti Teadusfondi grandiprojektides ning andnud omapoolse panuse taotluste ja aruannete kirjutamisse. Kuna teema on oluline loomakasvatuspraktika seisukohalt, siis on meie tulemustest huvitatud ka tõuaretajad. Seetõttu on meid sperma kui uurimismaterjaliga varustanud Eesti tõuloomakasvatajate ühistu, samuti kunstliku seemenduse jaam Skaras, Rootsis.

Doktorikraadi kaitsesin mullu novembris ja praegu jätkan tööd Eestis. See võib esialgu raskeks kujuneda, sest kogu edasiseks uurimistööks vajalikku aparatuuri Maaülikoolil veel ei ole. Meil on tehtud päris suured plaanid, kuidas jätkata isasloomade viljakuse tundmaõppimist ning viia uurimistulemused ka praktikutele sobival kujul seemendusjaama igapäevasesse rutiini.

Kuidas näete oma tegevust kümne aasta pärast?

Väga raske on ennustada nii palju ette, kuid usun, et jään truuks valitud erialale. Kindlasti tegutsen edasi õppejõuna. Samas, kuna eksisteerib reaalne aretajate poolne huvi sperma kvalteediuuringute vastu, mis on viinud nüüdisaegse aparatuuri soetamisele, loodan doktoritöö teemaga ka jätkata, hõlmates märksa suuremaid katseloomade gruppe. Samuti usun, et koostöö kolleegidega välismaal mitmete ühisprojektide näol võib tulevikus jätkuda.