Globaalsete kliimamuutuste oht on muutnud atmosfääriaerosooli uurimise “kuumaks” probleemiks.

Aerosooliosakesed atmosfääris mõjutavad ilmastikku ja kliimat jahenemise suunas, neelates ning hajutades päikesekiirgust otseselt ja osakestel tekkinud pilvetilkade vahendusel. See mõju on kasvuhooneefekti mõjuga vastassuunaline. Üheks võtmeküsimuseks on kujunenud uute osakeste tekkimine õhu gaasilistest lisanditest ehk nukleatsioon. Erinevate nukleatsioonimehhanismide osa atmosfääris on teadlaste pingutustele vaatamata jäänud seni tundmatuks. Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika instituudi teadlaste Urmas Hõrraku, Marko Vana ja Eduard Tamme ning Helsingi Ülikooli koostööna korraldati 2003. aastal Teadusfondi toel aerosooliosakeste suurusjaotuste ja aeroioonide liikuvusjaotuste ühismõõtmiste seeria atmosfääri uurimise jaamades Hyytiäläs ja Värriös. Laetud osakesi ehk aeroioone mõõdeti Tartu Ülikoolis välja töötatud liikuvusspektromeetritega. Tulemuste analüüsimisel selgus, et ioon-indutseeritud nukleatsioonil on oluline osa nõrkade nukleatsioonipuhangute korral. Sellistel juhtudel ilmneb negatiivsete ja positiivsete keskmiste ioonide (nanomeeterosakeste) tugev laenguasümmeetria, mis osakeste kasvades kaob. Laenguasümmeetria viitab, et ioonindutseeritud nukleatsioon leiab aset eelistatult negatiivsetel klasterioonidel. Tugevate nukleatsioonipuhangute korral on homogeenne nukleatsioon väga intensiivne, varjutades ioon-indutseeritud nukleatsiooni mõju.