Kuigi püstolkuulipildujad ei kuulu enam tänapäeva lahingrelvastusse, kasutatakse neid siiski peamiselt eriüksustes ja dessantvägedes, samuti enesekaitseks. Küll mängis püstolkuulipilduja väga olulist rolli lahingrelvana Teises maailmasõjas. Tõsi, sõja algul oli peamiseks tulistamisvahendiks suhteliselt suur ja kohmakas ning väikese tulekiirusega vintpüss, sakslaste automaat jõudis rindele alles sõja viimastes vaatustes. Seetõttu jõudiski kõigepealt vintpüssi kõrvale püstolkuulipilduja, sõja lõpul anti juba pool mõlema vastase jalaväe tulest püstolkuulipildujatest.

Nimest ja saamisloost

Püstolkuulipilduja (sks maschinenpistole, ingl sub-machine gun) nimetus kajastab selle relva kahte peamist iseärasust: relv kasutab püstolipadrunit ja võimaldab anda automaattuld (ridatuld), nagu kuulipilduja. Püstolkuulipildujate automaatika on üldiselt lihtne, enamasti on relv vabalukuga. Viimane tähendab, et relva lukk ei ole rauaga seotud, vaid lükatakse vedruga vastu relvarauda. Lasu hetkel hakkab lukk padruni tagasilöögienergia toimel tahapoole liikuma, mille käigus eemaldatakse padrunikest ja luku tagasiliikumisel viiakse uus padrun rauda. Püstolkuulipilduja efektiivne laskekaugus on alla 200 meetri.

Püstolkuulipildujaid hakati tegema juba I maailmasõja ajal. Neist esimese valmistas itaallane Abiel Revelli 1915. aastal. See oli “paariskuulipilduja”, asetatuna kuulipilduja alusele ja seetõttu üsna kohmakas. Sakslaste esimene taoline relv oli Hugo Schmeisseri loodud MP-18. Püstolkuulipildujaid oli sõja lõpuks relvastuses ligikaudu 3500. Kaevikusõjas polnud neist suurt kasu ja seetõttu leiti, et püstolkuulipildujaid pole mõtet toota, kuna laskemoona kulu on suur, efektiivsus aga väike.

Pärast I maailmasõda ei peetud püstolkuulipildujaid siiski sedavõrd tõhusateks relvadeks, et oleksid väärinud tootmise alustamist. Lisaks sellele nõudnuks püstolkuulipildujate relvastusse võtmine taktika ümbervaatamist. Väheoluline polnud ka asjaolu, et vintpüssiga soldat näeb rivis “parem” välja. Nii juhtuski, et kindralid püstolkuulipildujaid päris õigeks relvaks ei pidanud.

Ometi täiustati kõnealust relva just kahe maailmasõja vahel, kuid enamuses riikides ei võetud neid enne Teist maailmasõda relvastusse, seda peamiselt väikese laskeulatuse tõttu. Lahinguprobleemid algavad reeglina 300–400 meetri peal, kui vastane ilmub nähtavale. Püstolkuulipildujaid kasutades aga tuleks vaenlane lasta 200 meetri kaugusele. Lähivõitluses on püstolkuulipilduja hea, võimaldades anda tihedat tuld – 30 lasku umbes kolme sekundiga. Kuid iselaadiv vintpüss, mida hakati välja arendama, oli samuti hea, sest see võimaldas kiiresti sihtida ja tulistada. Ainult Soome ja Austria võtsid enne Teist maailmasõda oma relvastusse püstolkuulipildujad. Ka NL-is oli neid vähesel määral valmistatud, kuid põhirelvastusse nad esialgu ei jõudnud. 1939.–1940. aasta Vene-Soome sõda, kus Punaarmee sai tunda Soome püstolkuulipildujate Suomi efektiivset tuld, tegi venelastelegi selgeks püstolkuulipildujate vajalikkuse. Alles Teise maailmasõja ajal algas aga nende tõsisem tootmine kõikides sõdivates riikides. Püstolkuulipildujate arendamisel oli eesmärgiks saada relv, mida oleks lihtne käsitseda ja hooldada, st oleks võimalikult lihtsa ehitusega ja omaks vähe liikuvaid detaile. Ning peamine, et relv oleks töökindel ja teda saaks valmistada odavalt.

Algul sarnanesid püstolkuulipildujad oma kujult vintpüssidele, olid rasked ja suhteliselt pika rauaga. Teise maailmasõja ajal muutusid nad juba kompaktsemaks ning on tänapäeval enamasti ülikompaktsed. Puuduseks on kogu aeg olnud liiga suur tulekiirus, enamasti 600–800 lasku minutis, mis nõuab mahukate salvede kasutamist.

Tuntumad mudelid

Kuulsamad püstolkuulipildujad on kindlasti sakslaste esimene väljalase – MP-18.I ja selle järeltulijad MP-28.II ning MP-35.I, millega varustati tankid ja soomustehnika (iga masina kohta üks relv). Kuigi need oli konstrueerinud tuntud relvameister Hugo Schmeisser, kannavad nad enamasti Bergmanni nime, sest neid toodeti Theodor Bergmanni tehastes. Samu relvi valmistati 1930. aastatel ka Eestis Arsenali tehases. Neid iseloomustab eeskätt küljel asetsev salv. Teine populaarne sakslaste mudel oli ERMA tehases Heinrich Vollmeri loodud MP-38, mille edasiarendus MP-40 sai eriti populaarseks. Relv oli otse alla suunatud karpsalvega ja pööratava metallkabaga. MP-40 on saanud filmimeeste lemmikuks – peaaegu kõikides sõjafilmides on teda kasutatud sakslaste “põhirelvana”.

Omapärane on Inglise mudel Sten – üks lihtsamaid mudeleid üldse, mille juures kasutati ka veetorusid ja sai seetõttu “veetorude relva” nimetuse.

Märkimist väärib soomlase Aimo Johannes Lahti konstrueeritud suhteliselt raske, kuid normaalse laskekiirusega püstolkuulipilduja Suomi, mis võeti relvastusse 1931. aastal. Seejuures kasutati nii karp- kui ka ketassalve, ta võimaldas teha nii üksiklaske kui ka anda automaattuld. Vene-Soome sõjas olulist rolli mänginud Suomi osutus hiljem aluseks ka Vene enda püstolkuulipildujate väljaarendamisel.

Huvitav on USA Thompsoni püstolkuulipilduja saatus. Selle kiitis küll heaks USA armee, kuid tootma esialgu ei hakatud. Ent võimeka ärimehena tegi seda John T. Thompson ise, et oma relva müüa vabaturul. Relv osutuski väga populaarseks, eriti USA allilmas. Seetõttu sai Thompsoni püstolkuulipilduja hüüdnimeks “gangsteri viiul”. Lõpuks jõudis see keelteta viiul ka USA armee relvastusse.

Tänapäeval toodetakse väga palju erinevaid püstolkuulipildujaid. Mainida tuleks eeskätt Saksa Heckler-Kochi MP5, Iisraeli UZI-t, Tðehhi Skorpion CZ61, Soome Jati-Matikut, aga ka USA Ingram M10-t, mis ilmselt on üks kompaktsemaid. Omapärasemaid neist on Belgia kuulsas relvatehases FN valminud huvitava konstruktsiooniga P90, mille jaoks loodi spetsiaalne suure algkiiruse ja läbitungimisvõimega (võib läbida ka kuuliveste) padrun. Relv on tugeva tulejõuga, salv mahutab 50 padrunit. Laskekiirus on küll suur, kuid tulistada saab kahe-kolmelasuliste seeriatena, mistõttu sobib hästi enesekaitserelvaks. Seetõttu kuulub P90 juba paarikümne riigi relvastusse.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.