Nr. 3/2006


Filosoofiline vaatenurk
Keha ja hing

Võtame vaatluse alla tavapärase arusaama kehast ja hingest ehk vaimust.

Tavapärane näib olevat eeldada, et inimesel on nii keha kui hing. Tuttav on ka naudingute ning kannatuste (valude) jagamine kehalisteks ja hingelisteks. Hambavalu on keha kannatus, võidurõõm aga hinge nauding. Öeldakse ka, et ega teise inimese hinge ei näe. Teise inimese tegusid, juttu ja näoilmet saame jälgida, kuid tema hingesügavustesse pole ehk tõesti võimalik piiluda – ei otseses ega ülekantud tähenduses. Kas keegi on tõesti rõõmus või ainult teeskleb rõõmsat? On ta kurb või ainult silmakirjatseb? Seda ei saa ehk tõesti sajaprotsendilise kindlusega öelda.

Aga kuidas saaks taolist küllaltki levinud veendumust – et vähemalt inimesel on nii keha kui ka hing – põhjendada? Iseenda puhul näib see ehk enesestmõistetav. Mul on mõtted ja tunded, mida ma ei taju keha osana, nagu näiteks kätt või nina. Aga kuidas argumenteerida väidet, et ka teistel inimestel on hing?

Inimene või mitte?

Üks võimalus oleks öelda, et kui need teised üldse inimesed on, siis on neil kindlasti ka hing, sest mis inimene see ilma hingeta on. Taoline lähenemine käsitleb väidet Inimesel on hing analüütilise väitena, st mõttena, mille tõesuse saab kindlaks teha mõistete analüüsi teel. Taolise lähenemise puhul oleks väide Inimesel on hing sama tüüpi nagu väide Ruudul on neli nurka. Kuid sellisest lähtekohast me kaugele ei jõua. Tekib ju küsimus, kas näiteks too seal on inimene või kõigest inimesesarnane robot? Ma ei saaks öelda, et kui tal hing on, siis on ta inimene, sest siis satuksin mõtetega surnud ringi: kui tal on hing, siis ta on inimene; kui ta aga inimene on, siis on tal ka hing. Aga on ta siis inimene või mitte?

Kas loomal ja taskuarvutil on ka hing?

Eelnevast arutlusest sisukam on argumenteerida teiste inimeste hinge olemasolu analoogia (kr αναλογία – sarnasus, vastavus) argumendi abil. See on minakeskne arutlus. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, näib enesestmõistetav, et minul on hing. Analoogia argumendi kohaselt on alust arvata, et ka minuga sarnastel olenditel on hing. Just nimelt on alust arvata, kuid tegemist pole tõestusega. Jutt saab olla muidugi vaid kehalisest sarnasusest – välimusest ja käitumisest. Näiteks erinevad kassid-koerad minust märgatavalt rohkem kui teised inimesed. Kuid samas on minul kasside-koertega palju rohkem sarnasust kui näiteks pottide-pannidega. Siinkohal tekibki põhimõtteline küsimus, kas loomadel on ka hing. Näiteks on täheldatud, et mõnikord on koer ja tema peremees või perenaine koguni ühte nägu. Kristlikus mõtteviisis on piir inimese ja looma vahel siiski põhimõtteline: inimesel on surematu hing ning loomal pole. Näiteks on Prantsuse filosoofi ja teadlase Rene Descartes’i (1596–1650) arvates loom vaid Jumala loodud keeruline masin. Ühe argumendina mainis ta ka seda, et kui loomal oleks hing (hing peaks loomulikult olema surematu), siis poleks inimesel pärast surma midagi rohkemat karta või loota kui kärbsel või sipelgal. Sellise järeldusega ta küll nõustuda ei saanud ning seega tuli kõrvale heita ka eeldus, et loomal on hing.

Kui end sellise kristliku mõtteviisiga mitte siduda, siis on muidugi raske piiri tõmmata. Koera- või kassiomanik usuks ehk, et tema lemmikul on hing, kuid mitte hiirel. Või mis veelgi kindlam – vihmaussil ju ometi hinge pole! Koertel-kassidel on tõesti täheldatud inimesele sarnast miimikat ning see paneb ehk paljusid mõtlema, et neil on “seal taga” ka vastavad tunded ning järelikult hingki. Muidugi, multifilmis võib ka hiirele ning vihmaussile miimika teha, kuid see pole ehk nii veenev.

Aga kas välimus ja miimika on siis nii olulised? Kui kosmoses eksisteeriksid olendid, kes on väliselt inimestest hoopis erinevad, kuid kellel on loodud näiteks tehnika galaktikatevaheliste lendude tarvis – kas siis nende puhul ei tuleks kõne alla, et neil on hing? Nemad pole küll väliselt inimese sarnased, ent on seda tegudelt.

Sellist mõttekäiku võiks kritiseerida järgmiselt. Mõni inimene arvutab peast (liidab näiteks oma ostude hinnad kokku), kuid arvutamisel võib kasutada ka taskuarvutit. Ka arvuti arvutab teatud mõttes, st teeb ju sedasama mida inimene. Vaatamata sarnasusele inimesega oleks siiski imelik oletada, et taskuarvutil on hing. Nii et sama asja tegemine pole veel otsustav argument. Analoogia argumendi kasutamiseks oleks vaja leida tegudes mingi spetsiifiline sarnasus. Jah, ega seda kerge leida ole.

Praktiliselt ja teoreetiliselt

Samas tuleks vahet teha ka küsimuse teoreetilisel ning praktilisel küljel. Näiteks süüdistas Saksa humanist Albert Schweitzer (1875–1965) Descartes’i, et too andis teoreetilise õigustuse halastamatule suhtumisele loomadesse: loomad tunnevad ju viimase arvates valu vaid näiliselt – tegelikult pole neil hinge ning nii ei tunne nad näiteks ka valu. Schweitzer kirjutas:

“Millal me jõuame selleni, et avalik arvamus ei salliks enam rahvalõbustusi, mis seisnevad loomade piinamises ja tapmises? Millal me saame niikaugele, et rõõmu, mida tuntakse loomade sportlikus tapmises jahil, hakataks pidama inimeste eksimuseks ja et igasugune tapmine, milleks paratamatus meid sunnib, toimuks raske südamega?”

Nii et teooria teooriaks, ent kui see tingib ka hoolimatu käitumise, siis on midagi viltu. Seega – kui lapsele öeldakse, et pane nukk või mänguauto nüüd magama, siis kas on tegemist tõesti maailmavaatega, mille järgi nukul ja mänguautol on hing?

Keha ja vaimu filosoofilistest teooriatest tuleb jutt järgmises artiklis.


LOE VEEL

Albert Schweitzer. Aukartus elu ees. – Loomingu Raamatukogu. 1972/46.


INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledzhis.



Indrek Meos