Globaalse asukohamäärangu süsteemi GPS (Global Positioning System) esimene satelliit saadeti Ameerika Ühendriikidest orbiidile juba 1978. Nõukogude Liidu GLONASS-navigatsioonisüsteem alustas tegevust 1982. Möödunud aasta lõpul lennutati kosmosesse Euroopa uue navigatsioonisüsteemi Galileo esimene testsatelliit. Nende süsteemide edastatud raadiosignaalide töötlemine vastavate raadiotehniliste seadmetega võimaldab määrata nii liikuvate kui liikumatute objektide asukohti.

Tänapäevaks on USA kaitsejõudude hallatav 24-st tehiskaaslasest koosnev GPS-navigatsioonisüsteem saavutanud tähelepanuväärse rolli paljudes rakendustes. Kui algselt oli GPS ette nähtud vaid sõjalisteks eesmärkideks, siis nüüdseks on süsteemi tsiviilkasutajate hulk ammu ületanud esialgsed prognoosid. Tehnoloogia areng ning üha keerukamad rakendused esitavad uusi nõudeid ka navigatsioonisüsteemidele. Lähiaastatel käivitub esimene tsiviilkontrolli all olev navigatsioonisüsteem – Galileo. Kuna uut süsteemi on olemasolevatega võrreldes oluliselt täiustatud, siis peetaksegi Galileod navigeerimistehnoloogia järgmiseks põlvkonnaks. Projekt valmib Euroopa Liidu, Euroopa Kosmoseagentuuri ning erakapitali ühisettevõtmisena. Siinjuures on oluline märkida, et Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks saades muutus ka Eesti uue satelliitsüsteemi kaudseks kaasosanikuks.

Asukohamäärang igapäevaellu

Juba muistsetest aegadest on inimestel olnud vaja oma asukohta määrata. Eriti keerukas oli see ülesanne avamerel, kus püsiobjektid puuduvad ja navigeerida oli võimalik vaid taevakehade vaatluste abil. Tänapäeval oleme tunduvalt paremas olukorras, kuna navigatsiooniks on võimalik tugineda inimkätega loodud tehistähtedele. Juba kaks viimast aastakümmet on 24-st GPS-satelliidist koosnev ülemaailmne asukohamäärangu süsteem olnud ka tsiviilkasutuses. Asukoha täpseks määramiseks on vajalik sünkroonselt mõõta vähemalt nelja tehiskaaslase raadiosignaale. Seda võimaldavad spetsiaalsed raadioelektroonilised seadmed ehk vastuvõtjad, millistest odavamate hinnad algavad vaid paarist tuhandest kroonist. Vastuvõtjate arvust ning täpsusnõuetest lähtuvalt eristatakse mitut mõõtmisskeemi. Kõige levinum on ühe vastuvõtja andmetele põhinev nn absoluutne, reaalajas kuni kümnemeetrist täpsust võimaldav kohamäärang. Ennekõike rahuldab selline täpsus enamiku navigatsiooniülesannete lahendamist, täpsemad tulemused saavutatakse keerukamate mõõtmisviiside ning kallimate seadmetega. Kõrgeim võimalik täpsus saadakse 1 cm kuni 1000 km pikkuste baasjoonte mõõtmisel. See saavutatakse kauakestvate geodeetiliste mõõtmistega ja on näiteks vajalik mandrite liikumise uuringutel.

Tänapäeval on vajadus erinevate objektide asukohamääranguks kasvamas ja uusi rakendusi leitakse pea iga päevaga. Sellega on kaasnenud GPS-vastuvõtjate lihtsustamine ning odavnemine ja seetõttu on ka GPS-i kasutajate hulk lausa plahvatuslikult suurenenud. Nüüdseks on tervelt 95 protsenti GPS-seadmetest tsiviilkasutuses. Vähetähtis ei ole siin ka asjaolu, et GPS-signaalide vastuvõtmine on ju suisa tasuta. Huvitavalt võib GPS-i libisemist tsiviilkasutusse võrrelda Internetiga. Olid ju mõlemad projektid esialgselt militaareesmärgilised.

GPS-ist enim mõjustatud majandusvaldkond on arusaadavalt transport. Siin on peamiseks eesmärgiks tagada veoste kiirus, ohutus ja monitooring. Eriti tulemuslik on GPS-tehnoloogia ning elektrooniliste kaartide kooskasutamine. Maismaa veondus- ja rendifirmadel on satelliit-navigatsioonisüsteemi abil alati võimalus tuvastada oma veokite asukohad. Lisaks turvalisusele tagab see ka optimaalseima teekonnavaliku. Suureks abiks on õnnetuspaikade asukoha koordinaatide teavitamine päästeteenistustele, mis võimaldab valida seega kiireima juurdepääsutee valikut. Avamerel toimuv majandustegevus on täielikult sõltuv GPS-satelliitidest. Siin võib esmajoones nimetada nafta ja maagaasi leiukohtade hõlmamist, merekaablite ja torujuhtmete paigaldamist. Mitmed maalähedastel orbiitidel tiirlevad tehiskaaslased on samuti varustatud GPS-vastuvõtjatega. Huvitav on märkida, et lisaks asukohamäärangule kasutatakse GPS-i signaalitöötlust ilmaennustusel ning atmosfääriuuringutes. Kuna navigatsioonisatelliitide pardal on väga stabiilsed sagedusstandardid (nimetame neid siin aatomikelladeks), siis määratakse nendega sageli ka aega. Viimastel aastatel on GPS-seadmed laialdaselt levinud igat laadi huvitegevusse, näiteks jahindusse ja kalandusse, purjetamisse ja matkamisse. Lisaks on GPS-vastuvõtja leidnud endale kindla koha mõnede automarkide standardvarustuses. Digitaalsete ruumiandmete ja GPS-tehnoloogia pidevalt parenev täpsus võimaldavad suurte veondusettevõtete arendusüksustel kavandada liiklusvooge optimeerivaid nn arukaid transpordisüsteeme. Ehk võib tehnoloogia arengutempo jätkudes juhita sõidukeid juba üsna käegakatsutavas tulevikus ka maanteedel näha. Siinkohal on kohane meenutada mehitamata luurelennukite tulemuslikku kasutamist Pärsia lahe piirkonnas.

Üsna loomulikult vajavad liiklusohutusega seonduvad probleemid usaldusväärseid lahendusi. Teadaolevalt on rangeimad ohutusstandardid lennunduses. Seda valdkonda iseloomustavad suured kiirused, mistõttu iga väiksemgi viga võib sekunditega põhjustada sadade inimelude kaotuse. Lennuliikluse ohutuks kulgemiseks on vaja kasutada vaid eriti täpseid ning usaldusväärseid navigeerimis- ja lennujuhtimissüsteeme. See on peamine põhjus, miks lennunduses mängib GPS-tehnoloogia vaid teisejärgulist rolli. Kuigi tehnoloogiliselt oleks võimalik täita täpsusnõuded ka GPS-iga, kasutatakse kõige riskantsemates lennufaasides (lendutõus ja maandumine) siiski ennekõike maapealseid tugisüsteeme. Paljudele üllatavalt on põhjuseks usaldamatus GPS-süsteemi töökindluse suhtes.

Tekib küsimus, millest on tingitud selline usaldamatus ja mis on selle hind? Tuleb rõhutada, et maapealsete lennuohutussüsteemide rajamine, haldamine ja kasutamine on mitmeid kordi kulukam mõnest samafunktsioonilisest, kuid suures osas navigatsioonisatelliitidele põhinevast süsteemist. Kui tekiks kindlustunne satelliitnavigeerimise suhtes, siis oleks võimalik loobuda suurest osast maapealsetest tugisüsteemidest. On välja arvutatud, et pikemas perspektiivis säästetaks sellega igal aastal sadu miljoneid dollareid. Nüüd jõuamegi seda takistavate asjaoludeni.

GPS-satelliitsüsteem oli algselt ette nähtud vaid USA kaitsejõudude globaalse tegevuse tagamiseks. Nagu juba öeldud, õnneks on GPS-i kasutusvõimalused laienenud ka tsiviilkasutusse. Kuna GPS on aga endiselt USA kaitsejõudude kontrolli all, siis on neil täielik õigus GPS-satelliitide tööreþiimi ette teatamata muuta. Selle toimingu tulemusena säilib vaid USA sõjaväeüksuste vastuvõtjatele võimalus täpseks asukohamääranguks. See on ka täiesti mõistetav, sest GPS-seadmete laia leviku tõttu kasutavad neid ka USA vastased. Allakirjutanul puuduvad siiski andmed, et hiljutises Iraagi sõjas oleks nii juhtunud. Aga teoreetiliselt on see endiselt võimalik, nagu seda 1990. aastatel, näiteks Lahesõja päevil, korduvalt kogeda tuli. Arvestagem siin ka asjaolu, et tänapäeval on USA-l veel küllaldaselt vaenlasi.

Globaalne asukohamäärangu süsteem seondub üldsusele peamiselt vaid ameeriklaste GPS-iga. Kuid pärast N Liidu lagunemist loodeti alternatiivi ka Vene GLONASS asukohamäärangusüsteemist. Sarnaselt GPS-iga on GLONASS algselt loodud kaitsevajaduste toeks. Selle põhimõtted on üldjoontes samad, kuid tehniline lahendus erineb mõnevõrra GPS-ist. GLONASS on täielikult idanaabri relvajõudude kontrolli all, kusjuures süsteemi tsiviilkasutajate hulk on suhteliselt väike. Paraku on GLONASS-satelliitide tööiga lühike ning nende asendamine võrdlemisi korrapäratu. Teadaolevalt on olnud pikemaid perioode, millal GLONASS-i töökorras satelliite on olnud vähem kui kümme. Kestvate majandusraskuste kiuste on GLONASS viimastel andmetel saamas täiendavat riiklikku toetust, mis peaks selle kosmoseprogrammi soovitud eesmärgini viima. 24-st satelliidist koosneva konstellatsiooni töössepanek on endiselt GLONASS-i lõppeesmärgiks (praegu tiirleb ilmaruumis vaid tosinkond töökorras kosmoseaparaati).

Ei ole kahtlust, et paljud lugejad on üldjoontes kursis esitatud teabega ja on ka ise GPS-i kasutanud. Eelnev oli siiski mõeldud vaid sissejuhatusena uue navigatsioonisüsteemi rajamise tutvustamiseks.

Euroopa navigatsioonisüsteem Galileo

Nagu eelnenust nähtus, sõltub tänapäeval paljude majandusvaldkondade käekäik suuremal või vähemal määral globaalsest asukohamäärangu süsteemist. GPS pakub teenust tasuta, kuid samas puudub garantii signaali kvaliteedile või kasutuslikkusele. Kahjuks pole täna veel GPS-ile alternatiive, kuna ka teise, samuti militaarjõudude kontrollitava GLONASS-i arengut ja kasutamist takistavad mitmed tegurid. Selles olukorras jõudsid Euroopa riigid käesoleva aastatuhande algusaastatel poliitilise kokkuleppeni uue, tsiviilorganisatsioonide kontrollitava navigatsioonisüsteemi loomiseks. Eriti oluline on siinjuures asjaolu, et leidub hulk erakapitalil põhinevaid ettevõtteid, mis mainitud eesmärgi (ja loodetava kasu) nimel on nõus õla alla panema. Avaliku ja erasektori koostöös valmiva asukohamäärangu süsteemi nimetuseks on valitud Galileo.

Galileo mõõtmispõhimõtted sarnanevad olemasolevatele navigatsioonisüsteemidele. Öeldakse koguni, et Galileo on suures osas GPS-i kloon. Kuna GPS-i tööpõhimõtete kohta on ilmunud üsna arvukalt kirjeldusi, siis siin rohkem ruumi selle peale ei kuluta. Sarnaselt eksisteerivatele süsteemidele on Galileo baasteenus tasuta ja sellega saavutatav täpsus ületavat mõnevõrra GPS-i. Peamiseks erinevuseks on asjaolu, et Galileo võimaldab täiendavat tasulist teenust, mis tagab veelgi suurema täpsuse ja pideva teabe signaalide usaldusväärsusest (veateated rikete puhul jms). Galileo abonementlepingut saab võrrelda näiteks kaabeltelevisiooniga. Äriidee on vägagi sarnane, ja selgitame seda lihtsa näite abil. Teleriomanikule on väike osa telekanalitest meil veel tasuta. Juhul, kui aga soovitakse vaadata välismaiseid programme või näiteks filmikanaleid, siis tuleb sõlmida leping kaabeltelevisiooni firmaga. Samamoodi avaneb Galileo operaatorfirmaga lepingu sõlminud isikule võimalus täpsemaks asukohamääranguks. Tuleb nimetada, et ühe vastuvõtjaga reaalajas saavutatav kõrgeim täpsus on ligikaudu üks meeter, selle edasine parendamine on võimalik vaid spetsiaalsete tugijaamade abil.

Kõige olulisem on siinjuures asjaolu, et Galileo operaatorfirma võtab lepinguga endale vastutuse ja varalised kohustused asukohamäärangu või ajamääramise ebatäpsustest tingitud kahjude või õnnetusjuhtumite korvamiseks. See peaks tagama kasutajate poolse huvi ning turu-uuringutele tuginedes loodetakse Galileo signaali maksustamisest isegi kasumit teenida.

Aga igal mündil on kaks külge. Taoline leping siiski ei välista vaidlusaluste olukordade tekkimist. Näiteks navigeerimise mugavuse tagab mitmesuguste digitaalsete ruumiandmete reaalajaline kasutamine. Mõistetav, et asukohamäärangu uus täpsusstandard omakorda seab kõrgemad nõuded ka kasutatava geoinfo täpsusele ja detailsusele. Võib ju tekkida olukord, kus Galileo operaatorfirma kindlustuseksperdid õnnetusjuhtumi uurimisel tuvastavad navigeerimisel kasutatud ruumiandmete ebatäpsused või aegumise. Kes siis kahjud korvab?

Galileo – poolt ja vastu

Galileo süsteemi rajamine omandas ettearvatult ka teatud rahvusvahelise poliitilise mõõtme. See ei ole kuigi suur saladus, et Ameerika Ühendriigid ametlikult tauninud GPS-iga konkureeriva navigatsioonisüsteemi loomist. Seetõttu töötasid USA valitsusasutused üsnagi aktiivselt Galileo loomise vastu. Ka ei olnud mõnede Euroopa riikide ametiisikud uue süsteemi vajalikkuses kuigi veendunud. Niisuguse vastuseisu tõttu oli Galileo projekt pikki aastaid varjusurmas ja mitmeid kordi koguni katkestamise äärel. Peamise vastuargumendina rõhutati, et Galileo pakub hästitoimiva GPS-iga sarnast teenust ja seetõttu pole uut süsteemi vaja. Pealegi on kõrgtehnoloogilise kosmosesüsteemi rajamine, pidev uuendamine ja hooldamine ka kosmilise maksumusega. Suured (ja üsnagi põhjendatud) kahtlused on veel Galileo kasumlikkuse osas.

New Yorgis 11. septembril 2001 toimunud rünnakutele järgnes USA poolt uus pressingulaine Galileo projekti seiskamiseks. Iraagi sõja puhkemisega 2003 ning sellele eelnenud sündmustega sai eurooplaste mõõt siiski täis. Euroopa Liit ei saa kuidagi lubada sellises strateegilises valdkonnas sõltuvust kolmandatest riikidest. Kõige kõrgemal tasemel eraldati projekti elluviimiseks vajalikud finantsvahendid ning kinnitati ka tähtajad. See oli toona laienemisprotsessis oleva Euroopa Liidu jõuline poliitiline avaldus tervele maailmale.

Samas on veel terve hulk tehnilisi küsimusi, mis endiselt nõuavad keerukaid rahvusvahelisi läbirääkimisi ning kokkuleppeid. Piirdume siinkohal vaid ühe, kuid väga olulise probleemiga. Teadaolevalt on raadiolainete sageduste ressurss üsna piiratud, kusjuures GPS-tüüpi navigatsioonisüsteemile sobilikud raadiolained paiknevad vägagi kitsas sagedusribas. Riigipiire ületavate ning globaalse levialaga raadiolainete sageduste jaotamine toimub ÜRO egiidi all tegutseva ja üsna mõjuka Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu vahendusel. 2000. aastal õnnestus Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) välja “kaubelda” vajalikud lainesagedused, asjaosaliste sõnul oli tegu küllaltki noaterapealse otsusega. Galileole eraldatud sagedused on üsna lähedased GPS-i sagedustele. USA tegi seejärel juttu oma kavatsusest suurendada GPS-signaalide võimsust. Kui see oleks sündinud, siis oleksid navigatsioonisüsteemide signaalid hakanud teineteist vastastikku segama. Kompromissi saavutamine ka selles punktis näitab ameeriklaste leppimist asjaoluga, et eurooplased sedakorda taganeda ei kavatse. Siiski ei maksaks olla kuigi naiivne. USA tehnoloogilised võimalused suudaksid vajadusel, näiteks mõne konflikti puhkemisel, niikuinii blokeerida või segada uue navigatsioonisüsteemi signaale.

Loetleme nüüd Galileoga kaasnevaid positiivseid tegureid. Peamiseks eeliseks on asjaolu, et Galileo süsteemi üle on tsiviilorganisatsioonide kontroll. Ühe riigi militaarjõudude kontrolli all olev navigatsioonisüsteem, nagu on seda GPS või GLONASS, ei taga teistele kasutajatele kindlustunnet ja usaldust. Galileo teeb lõpu Euroopa sõltuvusele USA kaitsejõudude navigeerimissüsteemist.

GPS-süsteemi juurutamine pea kolm aastakümmet tagasi oli epohhiloov sündmus, kuid see oli vaid evolutsiooni esimene samm. GPS põhineb 1970. ja 1980. aastate tehnoloogiatel. Kuigi tehiskaaslaste väljavahetamisega toimub ka seadmete kaasajastamine, on süsteemi kui terviku peamisi toimepõhimõtteid üsna raske muuta. Galileo süsteem hakkab põhinema tänapäevasel tipptehnoloogial. Võrreldes GPS-iga täiendatakse uue süsteemi võimalusi oluliselt, seega võib Galileod käsitleda satelliit-navigatsioonisüsteemide järgmise põlvkonnana. Galileo tehiskaaslaste arvuks on planeeritud 30, millised hakkavad tiirlema kolmel 23 600 km kõrgusel orbiidil, seega 3500 km kõrgemal kui GPS-i orbiidid. See pikendab nende jälgimise võimalust ja tagab asukohamäärangu kõrge täpsuse kuni 75 laiuskraadini. Poolustele lähemal on täpsus tagasihoidlikum. Rohkem satelliite ja veidi parem konstellatsioon tagab Galileo parema “nähtavuse”, mis on eriti oluline kõrghoonestatud linnades, metsaaladel ning mäestikupiirkondades. Väidetavalt saab ka Galileoga tehtav ajamäärang olema täpsem ja täiuslikum.

Galileo süsteemi täismahus toimimise algusaastaks on planeeritud 2008. aasta. See satub üsna õigele ajale, kuna olemasolevate GPS-satelliitide väljavahetamine uue põlvkonna (GPS-3) kosmoseaparaatidega realiseerub alles järgmise kümnendi keskpaiku. Sellise ajastatusega tekib uuele tulijale soodne võimalus asukohamäärangu turuosa hõivamiseks. Maailmas ületab selle turu aastakäibe maht juba praegu 20 miljardit USA dollarit, millest loodetakse omale osa noolida. Parendamaks asukohamäärangu täpsust ja kindlust, oleks vajalik kasutada suuremat satelliitide hulka. Nii alustati 1990-ndatel selliste vastuvõtjate tootmist, mis on võimelised samaaegselt kasutama nii GPS- kui GLONASS-satelliitide signaale. Ka nüüd on GPS ja Galileo konkurentsile vaatamata võimalik konstrueerida seadmeid, mis kasutaksid mõlema süsteemi signaale. Selline sümbioos võimaldaks asukohamääranguks juba 50–60 satelliidi andmeid! Arusaadavalt on seadmete hind oluliselt kallim tavalistest, kuid vastutusrikastel rakendustel tuleb see lõppkokkuvõttes ikkagi odavam. Ka GLONASS-satelliitide kasutuspotentsiaali ei maksa alahinnata.

Nagu näeme, väärib asukohamäärangu valdkonnas konkurentsi tekitamine või selle pärssimine tõsiseid jõupingutusi. Siin võib üsna selgelt eristada mitmeid huvigruppe, kellel on mängus väga kõrged panused. Ühtlasi pole aga raske näha, et uuest navigatsioonisüsteemist võidavad tavakasutajad üle terve maailma.

Galileo, Euroopa Liit … ja Eesti!

Vaidlustes Galileo otstarbekuse üle esitati peamise vastuargumendina selle kõrgtehnoloogilise süsteemi rajamise kõrget hinda. Nimelt on välja arvutatud, et Galileo käivitamise maksumus võib küündida 3,3 miljardi euroni. Tegemist on üsna kopsaka summaga, eriti veel kui arvestada, et see on samas suurusjärgus Eesti 2006. aasta riigieelarve kulude kogusummaga. Kuna navigatsiooniküsimused on Euroopa Liidus transpordiministrite vastutusalas, siis tavatsetakse tuua võrdlusi just sellest valdkonnast. Tiheasustusega Euroopa tingimustes saaks mainitud summa eest ehitada vaid 150 kilomeetrit nüüdisaegsetele nõuetele vastavat kiirteed. Seega on tegemist tuntud väitluse “ajud või asfalt” Euroopa versiooniga. Selle võrdluse valguses pole Galileo sugugi kallis. Pealegi kaasneb Galileoga ligemale 100 000 uue ja kõrget kvalifikatsiooni nõudva töökoha loomine. Ennekõike võidab muidugi sellest Euroopa kosmosetööstus, kuna Galileo toob selles majandussektoris eeldatavalt umbes samasugune tõusu nagu see kaasnes Ariane kanderaketi või Airbus lennukite väljatöötamisega.

Galileo süsteemi rajamise kokkuleppe kohaselt tasub EL pool Galileo süsteemi maksumusest, ülejäänu katab 17 Euroopa riiki hõlmav ESA koos erakapitalil põhinevate ettevõtetega. Arvestades eespoolkirjeldatud küllaltki komplitseeritud asjaolusid, võtab Euroopa Liit endale poliitilise vastutuse selle strateegilise ning Euroopa suveräänsust suurendava projekti eest. Satelliitsüsteemi tehniliste lahenduste väljatöötamise ja haldamise korraldamine jääb ESA hooleks.

Hämmastav, et vaid mõne aasta jooksul on Galileo maine elanud üle hämmastava metamorfoosi. Algselt oli ta vaid inetu pardipoeg, kellega tegelda tahtis ainult käputäis ESA veidrikke. Nüüd haistavad ka teiste maailmajagude riigid ja suured rahvusvahelised konsortsiumid Galileos kanakest, kes hakkab munema kohe-kohe kuldmune. Nii tekkis peale Galileo rajamise otsustamist üsna harukordne olukord – paljud EL-i liikmesmaad soovisid järsku suurendada oma sissemakset, seega kujunes koguni oht Galileo projekti ülefinantseerimiseks! Nii pidigi ESA veenma liiga agaraid rahastajaid vähendama oma eraldisi. Samuti on suurem osa maailma kosmoseriikidest juba sõlminud või siis ilmutanud huvi Galileo projekti partnerluslepingute sõlmimiseks.

Nagu juba nimetatud, kasu hakkavad saama tavakasutajad üle terve maailma. Siin tekib muidugi küsimus, kuidas suhestub Eesti sellesse kõrgtehnoloogilisse projekti. Eesti on EL-i liikmesmaana Galileo kaasosanik koos kõikide tulenevate õiguste ja kohustustega. Oluline on silmas pidada, et Galileos osalemine ei tähenda vaid võimaliku kasumi jagamist ja kõrgeima täpsusega signaali tasuta nautimist. Ennekõike tuleb arvestada osalusega Galileo hooldamise ja uuendamise iga-aastaste kulude jagamisel. Nii tuleb ka meil anda oma panus, kuigi suhteliselt tilluke. Tõenäoliselt saab see Eesti jaoks olema esimene kord, kus meie maksuraha jõuab otseselt kosmosetehnoloogia arendamisse. Eelmine kord oli eestimaalastel võimalus selliselt toetada kosmose hõlmamist endise N Liidu kooseisus. Lõpetuseks tooksingi kohase paralleeli.

Teadaolevalt kasutati N Liidu kosmilistes teadusprogrammides õige mitut Eestis valmistatud seadet. Seega oli Eesti teadlastel ja inseneridel reaalne osalus tolleaegse tipptehnoloogia arendamisel. Enamik Euroopa Liidu liikmesriikidest on osanikud ühtlasi ka Euroopa Kosmoseagentuuris. Hästituntud tava kohaselt saavad ESA liikmesriikide tehnoloogiakeskused proportsionaalselt oma kodumaa osalusega lepinguid kosmoseprogrammide mõne komponendi tootmiseks või andmetöötluseks. Võib öelda, et ESA lepingud tagavad liikmesriikide konkurentsivõime kõrgtehnoloogias ning teadustegevuses. Väljapoole ESA liikmesriike jõuavad tellimused vaid harukordsetel juhtudel. Paraku ei ole Eesti ESA liige. Seetõttu pole meie ettevõtetel ja uurimiskeskustel veel tõsiseltvõetavat võimalust kosmoseprogrammides kaasalöömiseks (meeldiva erandina võib siin esile tuua Tõravere Observatooriumi osalust orbitaalteleskoop Gaia väljatöötamisel). Võib ju väita, et meie spetsialistide kvalifikatsioon ei vastakski nõutavale tasemele. Võib-olla on see täna tõesti veel nii, aga suurprojektides osaledes tulevad aja jooksul ka vajalikud oskused. Kosmoseväravate avamiseks tuleks ka meil koputada Euroopa Kosmoseagentuuri uksele...

GALILEO PROGRAMMI KOOSTISOSAD NING AJAGRAAFIK

2001–2005: Galileo projekti väljatöötamine, kooskõlastamine ning hindamine.

Selles faasis selekteeriti ja seadistati maapealsed tugikeskused (satelliitide kontroll ja side). Galileo esimene testsatelliit lähetati orbiidile 2005. aasta lõpus. See tähtaeg oli ka kõige kriitilisem, sest kui Euroopa ei oleks alustanud eraldatud raadiosageduste kasutamist, siis oleks 2006. aastal muutunud õigused nendele kehtetuks. Alustati Galileo vastuvõtjate väljatöötamist ja testimist.

Selle faasi kulud olid jaotatud võrdselt Euroopa Komisjoni ning ESA vahel.

Aktiivse hõlmamise periood kestab kaks aastat, 2006–2007.

Selles faasis toimub ülejäänud satelliitide ehitamine ning orbiidile saatmine. See omakorda võimaldab lõplikku hinnangut süsteemi kasutuspotentsiaalile. Üle terve maailma rajatakse maapealsed kontrolljaamad, kokku 18–20, satelliitide ja nende aatomkellade täpsuse ning stabiilsuse kontrollimiseks. Lisaks Euroopa Komisjoni ning ESA rahastamisele alustatakse partnerettevõtete kaasamist.

Galileo alustab kommertsteenuse osutamist 2008.

Selles faasis hakkab avalikust sektorist pärinevate vahendite osakaal järk-järgult vähenema (subsideerimise lõpetamine on plaanitud 2015. aastaks), sellevõrra suureneb aga partnerettevõtete panus.

EDASPIDIST LUGEMIST JA FAKTE

leidub Galileod tutvustavalt netileheküljel http://europa.eu.int/comm/dgs/energy_transport/galileo/

ARTU ELLMANN (1968) on Kanadas New Brunswicki Ülikooli teadur. Geodeesiadoktor.