Nr. 3/2006


Artiklid
Ravimijäägid ohustavad joogivett

Lääne-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides muretsevad teadlased ja linnaelanikud kraanivees leiduvate ravimijääkide pärast. Milles on probleem ja kas ka meie siin Eestis peaksime sellele küsimusele tähelepanu pöörama?

Kell kuus hommikul voolab tuhandete maailma linnade äravoolutorudes hambapasta, kell seitse segunevad sellega seep ja ðampoon ning kell kümme, kui linnaelanikud ennast hommikukohviga turgutavad, suunduvad sama teed kofeiinijäägid – linnade kanalisatsioon võtab iga päev vastu üsna märkimisväärse koguse kõikvõimalikke keemilisi ühendeid. Hambapasta ja ðampoon on nende hulgas iseenesest veel küllaltki ohutud ained, aga jäätmevesi viib endaga kaasa ka suure osa medikamente, mida inimesed iga päev tarbivad. Nimelt imendub enamik arstirohtudest inimorganismis kehvasti: suur osa neist väljub uriini koosseisus muutumatul kujul. Kuna aga kogu reovesi, kaasa arvatud see, mis pärineb tualetikasutusest, läbib ühetaolise teekonna, jõuavad paljud ühendid, mõned neist väga raskesti lagunevad-lagundatavad, üleüldise vee ringkäigu tulemusel lõpuks tagasi meie tarbimisse. Seda isegi poes müüdava pudelissepandud vee näol.

Viimase ajani on kasutatud mõningaid üsna lihtsaid teste, mille abil on määratud põhiliselt seda, milliseid ravimeid sisaldab reovesi, kuna seal on nende kontsentratsioon kõige suurem. Jõutud on tõdemuseni, et medikamentide ja hügieenivahendite jäägid on tänapäeva linnade kanalisatsioonivees üsna üldlevinud. Hüdroloog Dana Kolpin USA Geoloogiliste Uuringute Iowa Veeteaduste Keskusest väidabki Nature Medicine’is, et nemad on oma uuringute käigus tuvastanud jäätmeveest ühtekokku pea 20 ravimit, kusjuures sedasorti aineid on nad leidnud kõigist uuritud reoveepuhastusjaamadest.

Kõik kemikaalid ei pruugi muidugi olla kahjulikud ning teisalt on ka enamik eksperte olnud seni suhteliselt kõhkleval seisukohal, kui asi puudutab reovees sisalduvaid ravimijääke. Nüüdseks on välja töötatud ka mitmed tundlikumad tehnoloogiad, mis võimaldavad ravimite jääke kindlaks teha kogu ökosüsteemis, ent vastav uurimistöö on alles algusjärgus. Viimase aja tulemused on siiski muret kasvatanud ning toonud esile võimalikud ohuallikad. Kui esialgsed uurimistulemused kinnitust leiavad, mõjutab see kahtlemata kõike seda, mis puudutab kaht seni lausa rahvatervise nurgakivideks peetud valdkonda – puhast joogivett ja ravimitööstust.

Apteek solgivees

Solgivees leiduvate ja sealt keskkonda sattuvate ühendite hulk annab välja lausa apteeklikud mõõdud, ulatudes meile teada-tuntud ravimitest, nagu näiteks ibuprofeen, märksa eksootilisemateni, nagu näiteks vähi kemoteraapias rakendatavad medikamendid. Ülipopulaarset antidepressanti Prozaci (fluoksetiini) on tuvastatud kõikjalt Põhja-Ameerikast alates Kanada järvedest ja lõpetades Texase kalastusjõgedega. Põhja-Itaalia Po jõest võetud vee analüüsimisel on avastatud isegi kokaiini, mis lubab teha üllatava järelduse: jõe ümbruskonna elanikud tarbivad aasta jooksul ligikaudu 1200 kilogrammi seda keelatud ainet. Retsepti alusel müüdavate südameravimite jäägid ja kofeiin on leidnud tee koguni Atlandi ookeani.

Enamikku ravimeid leidub vees siiski sellises kontsentratsioonis, et isegi nende isoleerimine on raske. Väikeste koguste puhul on ka terviserisk ilmselt madal. Teisalt on eksperdid rõhutanud, et mõned neist ainetest on suhteliselt püsivad ning võivad seetõttu keskkonnas ja toiduahelas kuhjuda. Niisiis on farmatseutiliste jääkidega seotud riskide hindamine loomulikult tähtis inimese seisukohast, kuid ökoloogid on mures ka mõju pärast, mida need võivad avaldada teistele organismidele. Näiteks sisaldavad USA järvedes invasiivsed sebra-rannakarbid ning samuti mõned kalaliigid märkimisväärse koguse sedasama eespool juba nimetatud fluoksetiini. Mõned ühendid, eriti steroidhormoonid, põhjustavad koguni näiteks isaste kalade emasteks muutumist ja suguvõime kadumist.

Euroopas on vee kvaliteeti uurivad instituudid kogunud farmatseutilise reostuse kohta andmeid rohkem kui kümnendi, osaliselt ka sellepärast, et mõned riigid, nagu näiteks Saksamaa ja Ðveits, reovett keemiliselt ei desinfitseeri. Neis maades kasutatakse bioloogiliste reostusainete eemaldamiseks ainult füüsilist filtreerimist ja sedimenteerimist. Selline tehnoloogia näib efektiivselt töötavat potentsiaalsete patogeenide puhul, nagu näiteks kõikvõimalikud mikroobid, aga ei eemalda veest paljusid kemikaale. Eurooplaste senine töö on keskendunud biokeemiliselt kõige ohtlikematele ravimitele, nagu antiseptikumid, antibiootikumid ja hormonaalsed ühendid, mis sisaldavad looduslikke ja sünteetilisi steroide.

Kuna farmakoloogiliste ainete testimine, millega tehakse kindlaks nende ohtlikkus inimesele, toimub üldiselt mitmeid kordi kõrgematel kontsentratsioonidel, kui neid leidub reovees, siis on reostuse kaudu avalduvat otsest meditsiinilist mõju inimesele tegelikult raske hinnata. Nagu väidab järeldoktorant Ðveitsi Föderaalsest Vee ja Tehnoloogia Instituudist Michael Dodd, on tegu rohkem ökoloogilise teemaga ja küsimuse all pigem riskide hindamine.

Seevastu eksisteerib täiesti reaalne kaudne oht, nagu näiteks resistentsuse kujunemine mikroobidel antibiootikumide suhtes. Lisaks uriinis leiduvatele antibiootikumidele satub reovette viimastel aastatel järjest enam ka desinfitseerivat ainet triklosaani, mida pesuvahendite tootjad lisavad toodetele, mida pakutakse kui “antibakteriaalseid”. Selline laialdane antibakteriaalsete ainete kasutamine suurendab mikroorganismide vastupanuvõimet populatsioonis ja vähendab antibiootikumide toimivust bakteriaalsete infektsioonide korral.

Kanalisatsioonid lekivad

California Berkeley Ülikooli uurijad on otsinud meetodeid, mille abil testida, kas farmatseutilised ühendid lagunevad looduses või mitte. Kuid algatuseks pidid nad kindlaks tegema, kas ja mil määral lagundatakse neid ühendeid reoveepuhastusjaamades. Nad valisid uuritavaks medikamendiks populaarse kõrgvererohuravimi propranolooli, mida sisaldavaid ravimeid müüakse ka Eestis, ning mille jääke esineb enamikus reovetes. Propranolool esineb kahe peegelisomeeri seguna ehk enantiomeeridena. Selgus, et kui reovett puhastada, siis degradeeritakse üks propranolooli enantiomeer kiiremini kui teine, kuid töötlemata reovees kaovad mõlemad ühesuguse kiirusega. Professor David Sedlak California Ülikoolist Berkeleyst ja tema kolleegid kasutasid oma töös niisugust ainete markeerimist, mis võimaldas tuvastada, kas loodusesse sattunud ühendid on läbinud reoveepuhastusüsteemi või mitte. Välitest selle uue metoodikaga näitas, et kanalisatsioonilekked on hoopis tavalisemad, kui seni on arvatud, nii et sageli satuvad ravimid keskkonda mitte töödeldud heitveest, vaid mingit otseteed pidi. Näiteks juhitakse paljudes linnades roiskveega samasse torustikku sageli ka tänavatelt kogutud vihmavesi, mis suunatakse siis koos edasisele töötlemisele. Väga tugeva vihmasaju korral võib vee juurdevool olla nii suur, et seda ei suudeta enam töödelda, ning roiskvesi satubki otse tagasi veeringlusse. Regulaarsete kolibakteri (Escherichia coli) kontrollidega saab taolisi üleujutustest tingitud reostumisi küll tagantjärele kindlaks teha, aga testimine on aeglane ja mitte väga täpne.

Kuidas aga mõjutab ökosüsteem ravimite lagunemist ja kas ravimijäägid võiksid edasi laguneda ohtlikeks aineteks, jääb uurijate jaoks endiselt lahtiseks.

“Analüütilised meetodid keskenduvad tihti algse komponendi uurimisele, aga kui peaks esinema ka konjugaate või teisi lagunemisprodukte, pole need sama meetodiga tuvastatavad,” on märkinud keemik William MacCrehan Marylandi Gaithersburgi Rahvuslikust Standardite ja Tehnoloogia Instituudist. MacCrehan ja tema kolleegid on näiteks avastanud, et paratsetamool reageerib standardse kloriinil põhineva reoveetöötluse puhul koheselt kemikaalidega. Kõrvalproduktidena tekib bensokinoon, mis on surmav kui seda sisse hingata või sisse süüa ja isegi siis, kui aine imendub läbi naha. Edasise töötlemise käigus saab tekkivad kemikaalid siiski lagundada ohutumaks hüdrokinooniks, mis on tuntud nahka pleegitava ühendina. Mis aga juhtub juba lagundatud ainetega edasi looduses, seda ei tea hetkel keegi.

Eestis tarbitakse ravimeid kordi vähem kui Ameerikas

Tartu Ülikooli Farmakoloogia Instituudi farmakoloogia ja toksikoloogia vanemteadur ANTI KALDA: “Keskkonna saastus ravimitega lähtub kahest allikast, need on ravimitööstus ning ravimeid tarbivad inimesed ja koduloomad. Euroopa Ravimiameti (EMEA) uute juhiste kohaselt hinnatakse ravimite kasutuslubade väljaandmisel ka nende tootmise mõju keskkonnale. Eesmärgiks on optimeerida ravimite valmistamise tehnoloogia ning sel teel vältida või vähendada võimalikku keskkonna saastamist.

Ravimite tarbimine inimeste ja koduloomade poolt suureneb pidevalt ning seoses sellega kasvab ka ravimite ja nende metaboliitide ehk ainevahetuse saaduste sattumine keskkonda. Keskkonna saastatuse aspektist on olulisemad eelkõige niisugused ravimid, mida palju tarbitakse – näiteks mittesteroidsed põletikuvastased ained, nagu atsetüülsalitsüülhape, paratsetamool, ibuprofeen ja teised – ning nende võimalik sattumine toiduahelasse. Samuti suukaudsete rasestumisvastaste ainete kasutamisest keskkonda sattuvad steroidse struktuuriga ühendid, mis võivad avaldada hormonaalset toimet mageveekaladele ja vähendada nende sigivust. Inimese tervisele kujutab üha suuremat ohtu laialdane ja profülaktiline antibakteriaalsete ainete kasutamine olmekeemias ja põllumajanduses (toidulisandid), mille tulemusena väheneb mikroorganismide tundlikkus antibakteriaalsete ravimite suhtes.”

Ravimiameti Tartu labori juhataja asetäitja JAAN RUUT: “Ükskõik, kas võtame aluseks absoluutarvud või suhtarvud, siis võrrelduna Ameerikaga on Eestis ravimite tarbimine veel kordi väiksem. Selles mõttes võiks kinnitada, et väga suurt probleemi ma Eestis selles valdkonnas hetkel ei näe. Kui aga mõelda ravimigruppide peale, siis näiteks vähiravimid võiksid küll olla huvitav teema, mida tasuks uurida ka meil, eriti näiteks nende sisaldust kuskilt onkoloogiahaiglate lähedalt võetud kanalisatsiooniproovides. Ma ei tea, et Eestis vastavaid uuringuid tehtud oleks.”


*

Maailmas leidub näiteid selle kohta, et ettevõtted on hakanud katsetama põhimõtteliselt uute toodetega, mis peaksid aitama reostust vähendama. Näiteks on Ðveitsis hakatud tootma NoMix tualetipotte, kus uriin eraldatakse n-ö omaenda lagundamisrajale, ilma et see seguneks muu kanalisatsiooniveega. Kuna uriin kannab endas enamikku organismis kasutamata jäänud ravimijääke, võimaldab see kergemini eraldada kahjulikke kemikaale ja tõsta märgatavalt linnade reoveepuhastite efektiivsust. Sellele vaatamata lõpeb Nature Medicine’i kirjutis tõdemusega, et kui mure kemikaalide, sealhulgas ravimite keskkonda sattumise pärast kasvab, võib meie argipäev tulevikus sisaldada veel ühte komponenti – kell viis peatub maja ees sanitaarauto, et korjata üles kollaka värvusega konteinerid.


Nature Medicine’i põhjal refereerinud ja kommentaarid küsinud KAILI KASEORG.