teadus.ee tutvustab

Kui tunnete jalge all tugevat pinda, siis küllap kõmbite parasjagu mõnel kontinendil. Kuid teadke, et ega see kontinent ole siia maamunale tekkinud niisama, iseenesest. Tuleb välja, et palju ei puudu, kui võiksime arvata, et elu ise on selle kontinendi loonud.

Kolmkümmend aastat tagasi tuli Inglise teadlane James Lovelock välja oma Gaia-hüpoteesiga. Mis lühidalt öeldes seisneb selles, et elu aitab Maal säilitada selliseid tingimusi, mida ta ise vajab, selleks et ellu jääda. Idee, mis esmapilgul tundub üsna tobe või leebemalt öeldes – liiga suurejooneline. Ent Gaia-hüpotees on nii mõnede teadlaste kui ka teadushuviliste seas populaarne tänini ja suvel 87-aastaseks saav Lovelock ilmutab sel teemal üha uusi raamatuid.

Mikroobid andsid Maale energiat

Nüüd on rühm geolooge läinud veelgi kaugemale. Nad on tulnud lagedale hüpoteesiga, et kontinentide loomiseks tarviliku keemilise energiaga varustasid Maad mikroobid.

See teooria võiks lahendada mõistatuse, miks Maa kontinentaalne koor tekkis just siis, kui see tekkis, ja selgitada, miks Maal leidub graniiti, mida väidetavasti ei kohta kusagil mujal Päikesesüsteemis.

Maa moodustus 4,6 miljardi aasta eest, ja muutus ajapikku selliseks, nagu me seda praegu tunneme – kihiliseks nagu virsik, koosnedes tuumast, vahevööst ja maakoorest. Erinevalt virsikust on Maal veel ka ookeanid ja atmosfäär. Kuid esimese 600 miljoni aasta jooksul mandreid ei olnud. Varaseimad jäljed püsivatest kontinentidest pärinevad nelja miljardi aasta tagant ja on leitud Loode-Kanadast Acastast. Kõnealused kivimid koosnevad graniidist või sellesarnasest materjalist. Graniit tekib, kui vulkaaniline basalt on sula ja muundub, rikastudes räniga, alumiiniumi ja teiste metallidega, ning reageerib veega. Graniitkivim on vähem tihe kui basalt, nii et see tõuseb pinnale, moodustades püsiva kontinentaalse koore. Miks aga ei moodustunud see varem?

Kopenhaageni Ülikooli geoloog Minik Rosing ja tema kolleegid arvavad, et graniidi moodustumisele andis algtõuke fotosünteetilise elu teke. Märtsis avaldasid nad sel teemal artikli ajakirjas Paleogeography, Paleoclimatology, Paleoecology.

On geoloogilisi tõendeid, et fotosüntees võis tekkida 3,8 miljardi aasta eest. Praegu muundavad fotosünteesivad organismid päikeseenergiat kolm korda enam, kui vallandub Maa sisemusest energiat ammutava geoloogilise aktiivsuse läbi.

Esimesed päikeseenergiat muundavad organismid võisid pakkuda energiat, mida sai kasutada keemiliste muutuste tekkeks, mis omakorda muutsid Maa geokeemiat.

Fotosünteesist pärinev energia hoiab Maa ookeanid ja atmosfääri kivimitega mitte staatilises, vaid dünaamilises tasakaalus. Dünaamilise tasakaalu käigus kivimeid õhutatakse ja nõnda lagundatakse maakoort ka keemiliselt, mitte ainult füüsikaliselt. Nii laguneb basalt ja tekib võimalus graniidi tekkeks. Basaldi sulamisel tekib graniiti vaid õhutatud basaldis. Nõnda et elu, mis sulabasalti õhutada aitas, võis siis aidata tekkida ka mandritel.

Selline kontinentide bakteriaalse päritolu idee võib tõesti tunduda ootamatu. Kuid mõtleme minevikule. Polegi nii kaua aega tagasi, vaevalt sajandi jagu, kui sakslane Alfred Wegener tuli välja ideega, et kontinendid triivivad ja on kogu aeg triivinud. Ja et kõik kontinendid pärinevad ühest kunagisest superkontinendist Pangaea. Teda peeti seepeale üsna hulluks. Mille peale mees hakkas rändajaks ja külmus Gröönimaal ära. Sest Gröönimaa oli selleks ajaks juba ekvaatorist liiga kaugele triivinud. Nüüdseks ei kahtle Wegeneri teoorias keegi.

Jah, mida kõike pole elu korda saatnud. Võib-olla on ka kasvuhoonegaaside üha suurenev tootmine lihtsalt üks elu salakavalaid nippe, selleks et end edasi arendada. Ja elule ohtlikuks ning tülikaks muutuvast inimesest lihtsal moel lahti saada. Et siis hoogsalt edasi minna.