Valgud ja neuronid pakuvad parimat võimalust uudishimu rahuldamiseks ja inimeste aitamiseks.

Professor Ülo Langeli intervjuu Horisondile

Ülo Langel on Stockholmi Ülikooli professor, neurokeemia instituudi juhataja. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli 1974 biokeemikuna, omandades orgaanilise keemia kitsama eriala. 1980 kaitses ta TÜ-s tehtud töö põhjal kandidaadikraadi Tallinnas, TA Keemia Instituudis. Tema uurimisobjektiks olid siis närviimpulsi ülekandega seotud ensüümid, eelkõige need, mis lõhustavad atsetüülkoliini. Doktorikraadi (PhD) pälvis Ülo Langel 1993 Tartus galaniini-uuringute eest, mis tehtud Stockholmis. Oma teadlasekarjääri alustas Ülo Langel Tartus nooremteadurina, hiljem on ta olnud dotsent ja külalisprofessor TÜ-s, külalisuurija ja dotsent Stockholmi Ülikoolis (alates 1987) ning aastail 2000–2001 dotsent USA-s La Jollas Scrippsi uurimisinstituudis. Professuuri kõrval Stockholmi Ülikoolis kuulub Ülo Langelile praegu TÜ külalisprofessori ja Ljubljana Ülikooli (Sloveenia) au-külalisprofessori tiitel. Lisaks on ta adjunktprofessor Scrippsi uurimisinstituudis La Jollas.

Professor Langel on Rahvusvahelise Neuropeptiidide Ühingu (aastast 1995), Rahvusvahelise Neurokeemia Ühingu, Euroopa Peptiidi Ühingu ning Rootsi ja Eesti Biokeemia Ühingu liige. Ta on esinenud arvukatel teaduskonverentsidel ning kirjutanud koos kolleegidega enam kui 200 teaduslikku tööd (artikleid ja peatükke raamatutesse). Eesti riik on autasustanud teda Valgetähe ordeni IV järguga.

Ta on käivitanud ravimite väljatöötamisele orienteeritud väikefirma CEPEP ning on ise üheksa patendi ja patenditaotluse kaasautor.

Kuidas Sinu valik just keemiale langes?

See on küll imelik lugu, aga juba 14-aastaselt teadsin ühtäkki, et lähen ülikooli keemiat õppima. Ma ei oska siiani ütelda, mis mind ajendas. Eks vist ikka mõni keemiaõpetaja meie oma koolist.

Nii noorte inimeste seas pole keemia tavaliselt kuigi populaarne?

Neljateistkümnene olin ma aastal 1965 ja siis oli praegusega võrreldes hoopis teistsugune aeg. Lisaks otsusele keemikuks saada hakkasin keemiaga kohe ka tegelema ja sobilikku kirjandust lugema ning ülikooli astumine läks sellevõrra libedamalt.

Kas teadsid juba siis, et Sinust saab teadlane?

Teadlane kõlab minu kõrvale kui üks väga suur ja austusväärne nimetus. Ise olen ennast ikka teadushuviliseks nimetanud ja seda, kui tõsine teadlane ma tegelikult olen, peavad ütlema teised.

Ülitagasihoidlik avaldus!

Võib-olla küll, aga nõnda ma neist asjadest aru saan.

Keemia, millega oled tegelenud, on enamasti tihedalt seotud bioloogiaga. Kas Sa pole nooruses eluslooduse vastu huvi tundnud, linde vaadelnud, taimi kogunud?

Ma teadsin kohe algusest, et see, mis mind huvitab, on puhas keemia. Keskkoolipõlves ei pakkunud bioloogia ega meditsiin mulle huvi. Huvitaval kombel hakkasid minu huvid aga ülikoolis muutuma ja need on teisenenud siiamaani. Juba üliõpilasena hakkas mulle silma, et elusorganismidega seotud keemia probleemide komplekssus on eriti põnev. Selgus ka, et mida rohkem asjaga tegeled, seda põnevamaks muutuvad probleemid.

Kui Sa nüüd rakus töötavaid molekule uurid, kas siis Sinu jaoks on oluline, et tegemist on elussüsteemiga, või vaatad Sa neid lihtsalt kui üht keerukat uurimisobjekti?

Loomulikult juhib minu tegevust soov mõista, kuidas elu funktsioneerib. Lisaks on mulle alati olnud tähtis lahti mõtestada, kuidas haigused kujunevad, ja anda oma panus nende ravimisse, näiteks uute ravimite loomise kaudu. Kaugem siht on muidugi elusorganismi kui terviku mõistmine, milleks tuleb luua mudeleid. Kahjuks ei saa enamikul juhtudel uurida inimorganismi tervikuna. Abistavaks mudeliks võib olla mõni rakk või katseloom või lihtsalt keemiliste reaktsioonide jada. Muidugi on mudel alati palju lihtsam kui terviklik organism, aga peegeldab siiski organismi talitlust. See teeb uurimise kergemaks ja tegelikult ka odavamaks.

Kas Tartu Ülikoolis on siiani alles mõned Sulle tähtsad õpetajad?

Minu õpetajatest on päris paljud tänaseni rivis. Peab ütlema, et keemia õpetamine oli Nõukogude-aegses Tartu ülikoolis päris kõrgel tasemel. Vähemalt siis, kui mina õppisin, ei põimitud sinna mingit ideoloogiat, võib-olla oli see varem teisiti. Näiteks tuli alustada dissertatsiooni lausetega, mida keemia ja selle rakendused sotsialismi ülesehitamisel annavad. Suurepäraseid õpetajaid leidus igal tasandil assistentidest professoriteni. Kõiki nimetada ei jõua, aga mul on hea meel, et siis olid meie teaduskonnas Viktor ja Uno Palm ning Tullio Ilomets.

Kuidas Sa enda jaoks neurokeemia avastasid?

Siin on mängus mõnigi juhus. Aga ma ei tegele ju ainult neurokeemiaga, mis on lihtsalt üks biokeemia haru. Pean ennast eelkõige biokeemikuks ja neurosüsteemide uurimine on üks minu huvialadest.

Eks seda huvi neurokeemia vastu võib vaadelda ka kui põnevuse otsimist ja kiusatust tegeleda võimalikult keerukate süsteemidega. Uudishimu on mind ikka üha uute asjade juurde juhatanud.

Teadust on sageli nimetatud üheks uudishimu rahuldamise oluliseks vahendiks.

Seda tõepoolest, aga samas ei tohi unustada, et n-ö puhtal teadusel on tohutult väljundeid rakendusteadusesse. Biokeemia seisab teatavasti küllaltki lähedal meditsiinile ja päevast päeva tuleb tegelda küsimustega, kas me suudame ära arvata, millised mehhanismid on peidus haiguste taga, kas me suudame luua moodusi nende haiguste raviks.

Mis haigustest Sa konkreetselt räägid?

Üldiselt vaadates on neid haigusi muidugi palju. Et minu üks huviala on neuropeptiidid, siis on minu vaateväljas pikemat aega olnud just nende ühenditega seotud haiguslikud protsessid, näiteks parkinsonism ja Alzheimeri tõbi. Neuropeptiidid reguleerivad närviimpulsi ülekandes teisi vahendajamolekule, neurotransmittereid, ja neist olenevad otseselt mitmed olulised närviprotsessid. Tuntumad neurotransmitterid on näiteks atsetüülkoliin, adrenaliin ja serotoniin. Elusorganismidest on kokku leitud sadu neuropeptiide.

Minu lemmikobjekt on praegu neurotransmitter galaniin. See on huvitav ühend, mille 1983. aastal avastas nimekas Eesti päritolu biokeemik Victor Mutt. Mul oli õnn Stockholmi saabuda mõni aasta hiljem, kui seda värskelt avastatud peptiidi just parasjagu tundma õpiti, ja Victor Mutt soovitas mul sellega töötada.

Igal juhul on selge, et galaniiniga on seotud paljud neuronaalsed protsessid, näiteks mälu, valusüsteemid, söögiisu regulatsioon. Lisaks näiteks ka diabeet ja epilepsia. See on üks vahendajamolekul, mis reguleerib teisi närviimpulsi vahendajaid. Galaniini leidub paljudes rakkudes, eelkõige silelihasrakkudes ja soolestikus, seda on leitud mitmelt poolt ajust, pankreasest ja mujaltki.

Kui hästi tänapäeva teadus mõistab selle suure regulatsioonikompleksi tegutsemist, kus pearolli mängivad neurotransmitterid?

Võib tuua sellise näite: mida paremini me tunneme ühte või teist organismis kulgevat protsessi, seda paremini oskame ravida selle protsessi häiretest johtuvaid haigusi. Siinkohal tuleb aga tõdeda, et enamik närvihaigusi, nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi ning prioonhaigused, on kas raskelt ravitavad või üldse ravimatud. Alzheimeri tõve puhul ei ole isegi teada, et kas see, mida me haige ajus näeme – ajukudet hävitavad kämbukesed – on põhjus või tagajärg. Leevenduseks on meditsiinil haigetele pakkuda vaid ravimeid, mis haiguse kulgu aeglustavad. Viimastel aastatel on üritatud ravida seda tõbe antikehadega ja mõningaid tulemusi ka saadud, aga seda võib nimetada pigem kobamisi katsetamiseks. Epilepsia puhul näiteks esineb mingeid vorme, mis alluvad ravile, samas leidub sääraseid tigedaid vorme, mida ei saa ravida.

Tuleb tunnistada, et tegelikult ei tea me aju ja närvisüsteemi toimimisest veel kuigi palju.

Kas galaniin seisab teiste neurotransmitterite seas väljapaistval kohal?

See on üks oluline neuropeptiid. Samas pole galaniini baasil loodud siiani ühtegi ravimit. Tean, et USA-s töötab üks kompanii välja galaniinile tuginevat depressiooniravimit, ja mitmel pool mujalgi püütakse midagi teha, aga turule ei ole veel midagi jõudnud. Seega on teadlastel veel küllalt tööd galaniini uurimisel.

Kas biokeemiateadus teab, mis on mälu materiaalne kandja?

Küllap on see aju! (Naerab.)

Tõepoolest, aga kui vaadata luubiga?

Luubiga ei näe õigupoolest veel midagi. Tuleb sukelduda tasandile, kus vahemaid mõõdetakse nanomeetrites ja ongstömides. Samas me teame, et organismis leidub närvirakke, mille pikkus ulatub meetrini, ja on vaevalt mikromeetri pikkusi neuroneid. Närvirakke on tohutult ning nad moodustavad omavahel seoseid, mille hulk on mitu suurusjärku suurem kui närvirakkude oma. Need seosed, eelkõige just toimivad seosed neuronite vahel, annavadki närviprotsesside paljususe. Õppimine ja mälu sõltuvad lihtsalt sellest, kas kuskil on vastavad seosed tekkinud, kas need on püsivad, kas me suudame neid seoseid hiljem läbi teiste protsesside aktiveerida või mitte.

Kuskil neuronite rägastikus on seega siis teadmise jäetud jälg?

Ja ongi. Ka see jälg on õigupoolest neurokeemia uurimisobjekt. Valdavalt on närvirakkude vaheline signalisatsioon see, mis selle jälje jätab. Oluline on, et teatud ja sealjuures õigete närvirakkude vahel tekiks ühendus, sünaps, ja et see ühendus oleks vastupidav. Sünapsi tekkeks peab närvirakk uue haru kasvatama ja omapoolse signaali välja saatma. Sünapside teket reguleerib suur hulk valke.

Kokkuvõtlikult on mälu seotud närvirakkude harude kasvamisega. Neid harusid peab olema palju ja nad peavad lülituma teiste närvirakkude harudega just õiges kohas.

Kas seda protsessi on võimalik modelleerida?

Modelleerimine toimub praegu väga intensiivselt ja on saavutatud ka mitmesuguseid tulemusi. Mina isiklikult arvan aga, et modelleerimiseks pole aeg veel küps. Me ei tunne kaugeltki kõiki närviprotsesside komponente. Ent küllap leiduks rohkesti oponente, kes mulle siinkohal aktiivselt vastu vaidleksid.

Minu jaoks on modelleerimiseks veel liiga vähe molekulaarse tasandi infot. Alles hiljuti saime teada inimese geenide järjestuse, teame ka paljudele haigustele omast geenide järjestust, samas aga ei tea me veel kaugeltki kõiki geeniprodukte. Me ei tea, kuidas toimub valgumolekulide kokkupakkimine, me ei tea, kuidas valgud modifitseeruvad, ei tea, kuidas nad omavahel interakteeruvad, teateid vahetavad. Teisisõnu – taas tuleb tõdeda, et teame liiga vähe.

Minu jaoks ongi kõige tähtsam küsimus, kuidas üks valk teisega suhtleb. Me teame juba üle 50 aasta, kuidas üks DNA-ahel teise DNA-ahelaga interakteerub, aga ei suuda täna kuidagi ennustada, mil viisil üks valk teise ära tunneb. Vaid mõne üksiku valgupaari puhul teame, kuidas nad teineteist leiavad.

Ja kuidas siis, kas läbi füüsilise kokkupuute?

Mõningaid lihtsamaid asju on teada. Näiteks käivitab suurtes valgukompleksides üks valk teise. Lihtsamate süsteemide puhul on ka teada, kuidas valk oma spetsiifilise retseptoriga suhtleb. Kui galaniin aktiveerib oma retseptori, siis järgneb raku sees reaktsioonide jada, milles mängivad pearolli hoopis teised valgud.

Valke on tohutult palju ja kõik võivad omavahel interakteeruda. Uurijate tööpõld on väga lai.

Närviimpulsside vahendamisega, õigupoolest selle häirimisega, on seotud ka hulk kõikvõimalikke joovastavaid aineid.

Needki protsessid toimuvad sünapsis. Imepärane on see, et neurotransmitter seondub rakuga temast väljaspool, raku pinnal, sündmused, mida ta vahendab, hakkavad aga toimuma raku sees. On tõeline müsteerium, kuidas kõik see molekulaarsel tasandil toimub. Ma olen uurinud, kuidas transmitter seostub rakupinnal asuva retseptoriga, kuidas tema vahendatav signaal raku sisemusse edasi antakse ja kuidas see seal liigub. Tegu on tervete signaalikaskaadidega. Kui mingi valuvaigisti või mõnuaine retseptoriga seostub, pääseb valla samasugune kaskaad. Aga erinevad mõnuained seostuvad erinevate retseptoritega, erinevad retseptorid asuvad erinevates rakkudes ning tulemus sõltub signalisatsioonisüsteemi kombinatsioonist, mis käivitatakse. Taas üks ülimalt keeruline sündmuste jada.

Nimelt käituvad erinevad rakud erinevalt. Kokaiini näiteks ei tunne ära sugugi kõik, vaid ainult teatud kindlad rakud, ja et algaks reaktsioon, peab aine nendeni jõudma.

Kas seda protsessi on võimalik mõjutada nii, et mõnuained ei toimiks?

Muidugi on võimalik, aga neid vahendeid pole veel loodud. Kui on teada, millega üks või teine aine organismis interakteerub, on võimalik sihtmärgid blokeerida, mingi tugevama ainega välja tõrjuda. Paraku ei avalda ükski aine ainult ühesuunalist mõju, arvestada tuleb paljude faktoritega. Näiteks ei ole narkootikumi mõju ju ühene, et võtad ühe korra ja saad ühe kindla tulemuse. Kui oled pikaajaline sõltlane, toimib aine juba teisiti. Organismis on siis tööle hakanud hoopis muud süsteemid, retseptoritele lisaks hakkab näiteks moonduma valgu biosüntees. Muutub ka kogu raku signalisatsioonisüsteem, ainevahetus tervikuna. Selle kõigega on raske võidelda.

Kas oskad oma teadlasekarjääri mingiteks etappideks jagada?

Seda on küllaltki lihtne teha. Minu Tartus kaitstud kandidaadiväitekiri käsitles koliinesteraasi ja teisi närviimpulsi ülekandega seotud ensüüme, mis lõhustavad atsetüülkoliini. Sealt saigi alguse huvi närviuuringute vastu. Pärast seda tegelesin Tartus atsetüülkoliini retseptoriga, mis reageerib muskariinile, teatud kärbseseentest pärit ainele. Uurisime, kuidas muskariini retseptor seob valke ja signaliseerib.

1987. aastal tulin Rootsi. Hakkasin tegelema galaniini retseptoritega. Siis hakkasid mind huvitama ka mitmete haiguste – diabeet, epilepsia, Alzheimeri tõbi – sügavamad põhjused. Tõsiasi, et galaniin on laia ampluaaga regulaator, õpetas mind probleeme avaralt hindama. Näiteks ei tundnud ma biokeemikuna haiguste mehhanisme ega teadnud terminoloogiatki. Õppida tuli väga palju. Galaniiniga tegelen siiamaani ja mul on mõned patendid galaniini ainevahetuse kohta, aga edukamad on olnud mõned teised minu patendid, mis on farmaatsiatööstusele rohkem huvi pakkunud võimalike depressiooniravimite loomiseks.

Tosinkonna aasta eest hakkasin galaniini kõrvalt tegelema nn rakutranspordiga (täpsemalt mõeldakse siin erinevate molekulide toimetamist elusrakku läbi rakumembraani ilma raku elutegevust otseselt kahjustamata – I. R.), mis on osutunud tohutult põnevaks ja viljakaks. Just galaniini uurimisega seoses üritasin reguleerida galaniini retseptoreid nõnda, et miski muu rakus ei oleks puudutatud. Selleks hakkasin töötama nn antisens tehnikaga, mis paneb mRNA tasemel seisma valgu biosünteesi. Seal kasutatakse nukleotiide, mis rakku sisenedes tunnevad ära mRNA ja seiskavad valgu biosünteesi. Siis sattusin ühe kunstliku oligonukleotiidi peale, mis oli väga tugev antisens, kuid seda ei õnnestunud kuidagi rakku sisestada. Ma ei saanud seda kasutada nii, nagu oleksin tahtnud. Vajasin mingit vektorit, mis aitaks mul seda rakku viia. Nõnda hakkasingi tegelema rakutranspordi küsimustega. Me kasutasime erilisi rakkutungivaid peptiide, mis olid ühendatud kõnealuse oligonukleotiidiga, ja saime põnevaid tulemusi. Oma esimese saavutuse patenteerisime juba 1998. aastal, kui rakkutungivad peptiidid olid alles nelja aasta eest avastatud. Me suutsime selle uurimissuuna sünniaegadel küllaltki kaugele jõuda ja arvan, et oleme seal juhtpositsioonil praegugi. Aastal 2002 ilmus rakutranspordi kohta esimene kogumik, mida mul oli au toimetada, ja praegu on mul käsil teine raamat, mis ilmub sügisel. Tänu sellele tegelen ma rakutranspordi asjadega tänapäevani ning jällegi pakub huvi tolle uudse metoodika kasutamine haiguste mehhanismide uurimisel ja ravimite väljatöötamisel.

Viimasel 6–7 aastal olen tegelenud ka rakenduslike väljundite loomisega. Mul on väikefirma CEPEP, mille valduses on mõned patendid, mis põhinevad meie uurimistööl. Hetkel arendame projekti uudse vähiravimi loomiseks.

Kas universaalse või mõne konkreetse vähivormi ravimiks?

Praegu tegeleme eelkõige rinnavähi ravimiga, perspektiivis aga oleme mõelnud ka muudele vähivormidele.

CEPEP on orienteeritud just selektiivsele rakutranspordile ja me loodame tulevikus patenteerida peptiididel baseeruva vektori, mis viiks selektiivselt teatud aineid vähirakku. Need ained oleksid tsütotoksiinid, mis hävitavad kasvajaidu. Praegu antakse vähihaigetele suurtes kogustes mürki, mis surmab vähirakkude kõrval ka teisi rakke ja inimesed kannatavad kohutavalt. Me üritame selle vektori abil vähendada organismi viidava mürgi hulka ning muuta ravi täpsemaks ja tõhusamaks.

Sa kasutad pidevalt väljendit “meie”. Kes peitub “meie” taga?

Minu töörühma kuulub 17 uurijat – 11 on doktorandid ja ülejäänud nn järeldoktorid, lisaks veel tehniline personal.

On nad kõik Rootsist?

Ei ole, kaks doktoranti ja kaks “postdokki” on Eestist. Lisaks kuuluvad “meie” hulka kõik meie koostööpartnerid üle maailma. Tootearenduses oleme seotud mitmete farmaatsiafirmadega, muu hulgas minu enda CEPEP-iga.

Kõik, millega tegeled, on põnev – vähiravi, neurokeemia. Kas see ongi tänapäeva biokeemia põhihoovus?

Tänapäeva biokeemia põhihoovus on väga mitmeharuline ja -tahuline ning üpris lai. Me oleme oma teemadega seal kindlasti sees, teisiti ei saaks oma tegevust üldse edukaks nimetada.

Kas rakenduslik ja fundamentaalne pool on ilusti tasakaalus?

Need peavad tasakaalus olema. Tõsi, praegu antakse Rootsis ja ka Eestis küllaltki palju raha n-ö puhtale fundamentaalteadusele ja säärane poliitika on igati õigustatud, sest me ei tea ju kunagi ette, millise väljundini mõni esmapilgul puhas baasuuring võib viia.

Teiselt poolt on väga keerukas teadusavastusi turule viia. Ma ei salga, et minugi suur unistus on kunagi näha, kuidas mõni mu oma kätetööna valminud efektiivne ravim patsientideni jõuab. Pole aga mingit garantiid, et see õnnestub. Tavaliselt kestab ravimi tee laborist apteeki kuni 20 aastat ja suur hulk katsetusse võetud ravimeid ei jõuagi tarbimisse.

Kuidas Sa suudad jagada ennast nii paljude asjade vahel. Administreerimine, õpilased, eksperimendid. Kas jõuad vahel ka ise laborisse katsetama?

Juba ammu ei jää mul enam aega otseseks laboritööks. Tegelen põhiliselt mõtlemise ja kirjutamisega, alustan uusi projekte ning juhendan õpilasi.

See näitab, et Sul on piisavalt häid abilisi, kellele võid kindel olla.

Minu kõige tugevamaks küljeks ongi mu väga head abilised.

Kuigi elad juba pikemat aega Rootsis, on Sul endiselt tihedad sidemed Tartuga. Kui tihti Sa Eestis käid?

Ikka mitu korda aastas. Olen Tartu Ülikooli külalisprofessor, töötan seal õpilaste ja koostööpartneritega.

Kas see on patriotism?

Ei, see on mulle suur au. Eestis on küllaltki korralikult funktsioneeriv süsteem ja piisavalt hea haridusega inimesi. Me teeme nendega koostööd võrdsel alusel, vastastikust kasu silmas pidades.

Noorte motivatsioon õppida reaalalasid ei ole Eestis siiski kuigi kõrge. Hinnatud on hoopis muud erialad.

Reaalalade populaarsus on kahanenud kõikjal üle kogu maakera. Rootsiski väheneb tung õppida ülikoolis keemiat või füüsikat. See ei tähenda aga, et need alad oleksid alla käimas. Võib-olla tuleb andekamaid inimesi reaalaineid õppima tõesti mõnevõrra vähem, aga teadus ju areneb ja mitte sugugi teosammul. Eestis paigutatakse piisavalt kapitali uute uurimisstruktuuride loomiseks (näiteks Tartu Biomeedikum) ja töö edeneb tulemusrikkalt. Võib-olla on ühiskonna huvi reaalia vastu tõesti kahanenud, aga teaduse arengut pole see küll peatanud.

Teadus on küllaltki elitaarseks muutunud. Ülikooliharidusega keemik või bioloog ei pruugi kuigi sügavalt aru saada näiteks sellest, millega sina tegeled?

Kas ta on muutunud või on tegelikult kogu aeg olnud? Võtame Einsteini avastused. Kui palju on neid, kes tema töid mõistavad? Ma siiski arvan, et asjad, millega mina tegelen, huvitavad paljusid ja arusaamatuks jäävad pigem detailid, mitte olemus. Eks seda vandeltorni efekti võib tunda suure auditooriumi suhtes, kellele ei lähe teadus üldse korda. Teadlaselt oodatakse aina uusi avastusi, mis elu mõnusamaks teevad, ja see on ka kõik. Teadlaste tegevus ega teadus üldse seda seltskonda ei huvita. Vahel muidugi uuritakse, et kuhu see maksumaksja raha läheb, aga kui selgub, et selle mõistmiseks tuleb süveneda, jäetakse asi varsti katki.

Miks valisid elukohaks Rootsi?

1987. aastal tulin Eesti Biokeskuse ja Stockholmi Ülikooli vahelise teadlaste vahetusprogrammi kaudu siia kolmeks kuuks, aga jäin veidi kauemaks, nagu näha. Sel ajal ei olnud lihtne kuhugi välja saada. Mulle hakkas meeldima Rootsi teaduskultuur ja -õhkkond, see väike riik paneb teadusele suurt rõhku. Siinne teaduselu erines oluliselt sellest keskkonnast, kust olin tulnud. Ma olen töötanud aasta aega ka USA-s kus on ju silmanähtavalt suuremad projektid ja rohkem raha. Paraku ei sobi Ameerika elustiil mulle üldse, Euroopa oma on palju põnevam ja parem. USA-s elades tundsin tõsist puudust euroopalikust elukeskkonnast. Tundsin näiteks, et vajan jalutamist vanalinnas, vanade majade vahel. Californias on tavalise maja keskmine eluiga 25 aastat. Kõik see hakkas mulle kuidagi rusuvalt mõjuma ja ma naasin rõõmuga.

Kas Sul pole kunagi tekkinud tunnet, et aitab teadusest?

Ei, mul endal ei ole sellist tunnet tekkinud, aga mulle on pakutud korduvalt töökohti kas administraatorina või farmaatsiatööstuses. Alati olen suutnud ei ütelda ja alati olen ka ennast tänanud, sest need alad ei ole kunagi nii huvitavad kui teadus. Vahel tuleb ju masendus peale, kui katsed järjepanu luhta lähevad, aga ikka on õnnestunud kõigest üle saada, sest ühtäkki tõded jälle, et maailmas ei ole midagi ligilähedaseltki nii põnevat kui teadus.

Milleks Sul teaduse kõrvalt veel aega üle jääb?

Ega palju jäägi. Nüüd vanemast peast ei jõua siiski enam nii palju tööl olla kui varem. Tegelen jõudumööda muusikaga, käin kontsertidel, loen, vaatan väärtfilme. Mul on igal kunstialal oma selged lemmikud.

Millist oma teaduslikest töödest Sa ise kõige enam esile tõstaksid?

Olen avaldanud ümmarguselt 200 teadusartiklit ja kõik need on olnud mulle mingil moel tähtsad. Küllap on hetkel kõige olulisemad ikka viimased. Kindlasti on olulised ka rakutranspordi teemalised kogumikud, mida olen toimetajana kokku pannud. Neist oli juba juttu.

Päris viimane artikkel ilmus nimekas USA ajakirjas Proceedings of the National Academy of Science ning käsitleb hetkel kuuma teemat. See tutvustab uudset tehnoloogiat, kuidas identifitseerida elavas rakus mRNA lähikonnas (valgusünteesi paigas) leiduvaid valke. Tegemist on suure edusammuga valkude uurimisel. Organismis on sadu tuhandeid erinevaid valke ja meie teadmised nende toimimisest on alles lapsekingades. Rõõm on tõdeda, et selle artikli autorite hulgas on ka noor Tartu teadlane Kalle Kiik.

INDREK ROHTMETS, Stockholm-Tallinn, märts-aprill 2006