Nr. 4/2006


Toimetaja veerg
Ilm teeb ilma

Londonlanna, legendaarne veetlev leedi Eliza Doolittle haris end sedamoodi, et õppis rääkima Hispaania hoovihma hoogudest. Suvi on ka Eestimaal alati andnud põhjust rääkida ilmast.

Kuigi – kui järele mõelda – ega sügis, talv ja kevad ses mõttes teistmoodi ole olnud. Just ilma teema on kuum ka käesolevas Horisondi numbris. Kes vähem, kes rohkem, aga ometi puudutavad üht või teist serva pidi ilma nii Ülo Niinemets, Tiina Tammets kui muidugi Anto Raukas. Ei saa ilma teemast mööda ka Jaak Jaaniste, kes kirjeldab, kuidas eestlased märtsis päikesevarjutust vaatamas käisid. Tõdemus, et ilma poolest oleks vaatlejatel olnud õigem Türgi asemel hoopis Põhja-Kasahstani sõita, näitab siiski, et mõnikord leidub ilma kõrval ka teisi olulisi tegureid, mis asjade käiku mõjutavad.

Ilm, õigupoolest selle muutumine, tundub olevat ka üsna vastuoluline teema. Ühed väidavad, et soojeneb. Teised, et ei soojene. Ühed ütlevad, et süüdi on eeskätt inimene. Teised, et mitte. Anto Raukas väidab käesolevas numbris, et inimmõju on praegu looduslikes tsüklites vaid müra tasemel. Ometi leidub riike, kes on Kyoto lepetele alla kirjutanud. Ja neid, kes pole. Akadeemik Raukas väidab, et soojenev kliima võib põhjustada hoopis ilma … jahenemise. Kõigil, kel seisukoht, on muidugi ka oma argumendid. Poolt ja vastu, poolt ja vastu. Nagu karikakramängus.

Et asi veel segasemaks muutuks, tutvustan siinkohal üht teooriat, millega tulid hiljuti välja Utrechti Ülikooli teadlased. Hollandlased väidavad nimelt, et väikese jääaja võis põhjustada hoopis … must surm. Kuidas siis? Muhkkatk tappis 14. sajandil inimesi nagu loogu ja on arvatud, et see pühkis minema umbes kolmandiku Euroopa rahvastikust. Hollandlased on uurinud järvesetetesse kogunenud õietolmu ja avastanud, et põllukultuuride õietolmu hulk on pidevalt kasvanud alates aastast 1200, kuni see siis kusagil 1347. aasta paiku on äkitselt tohutult vähenenud. Väidetavalt on ka süsinikdioksiidi kogus atmosfääris 13. sajandil kasvanud, ent hakanud vähenema 14. sajandi keskpaigast. Töörühma seletus kõlab: musta surma aastatel jäid põllud sööti. Põldudele kasvas võsa ja hiljem mets, sest rahvaarv oli vähenenud ja põldude ülesharijaid lihtsalt polnud enam. Uued metsad kasutasid jõudsalt atmosfääris olevat süsinikdioksiidi ja just see võiski põhjustada Euroopas väikese jääaja. Muidugi pole paljud ilmauurijad olnud just väga varmad Utrechti kolleegide teooriat musta surma mõjudest õigeks tunnistama, ent kõneainet on see ometi pakkunud.

Mis siis ilmast ikkagi saab? Kellel on õigus? Horisonti lugedes saate kindlasti lisainfot ja ehk on teil siis ka kergem otsustada. Või hoopis raskem? Kui loete, saate teada ...



Kärt Jänes-Kapp