Mu tädimees armastas ikka ütelda, et parem üks tomat kui tonn saepuru. Tundus üsna mõttetu nali. Kuid meditsiinis on see printsiip toiminud aastatuhandeid.

Kui teile antakse tomati asemel saepuru, võib küll kõhu täis saada, kuid nälg ja tervisehädad on siiski majas. Kui aga mõni auväärne tohter annab teile arstimi asemel saepurust vormitud tableti, pole häda midagi. Tegu on ju vaid platseeboga.

Platseebomissast sündinud

Mika Waltari kirjeldas oma Sinuhe-romaanis ka Egiptuse iidse meditsiini tavasid. Kui üks rikas naine muudkui kaebas oma hädasid, kirjutas Sinuhe isa Senmut paberile vägeva loitsu. Kallas siis õli ja veini anumasse ning segas paberi nende sekka. Naise vaevused kadusid. “Ükski rohi ei tee patsiendile halba,” kõlas Senmuti tõdemus. Praegu kutsutakse sellist toimet platseeboefektiks.

Nüüdisaja mõistes platseebo on tuntud sadakond aastat. Kliinikutes hakati seda ravimitestide tõepära kindlakstegemiseks kasutama 1950. aastatel. See sai arstimite toime uurimise vältimatuks osaks.

1974. aasta ENE-s platseebot ei ole. Ka 1983 ilmunud võõrsõnastik platseebot veel ei tunnista. 1994. aasta entsüklopeedias on see sees, sellest peale ka võõrsõnastikes.

Viimastel aastatel on hakatud elavalt diskuteerima, kas platseeboefekt on ikka olemas ja kui eetiline on üldse uuring, kus platseebot kasutatakse. Võib ju olla, et säherduse metoodikaga tehakse mõne inimese tervisele liiga – kas või seeläbi, et ei ravita teda võimalikult parimal viisil.

Platseebo tuleb ladinakeelsest sõnast placeo, mis tähendab endaga rahul olemist. Selle jäljed viivad Piibli tõlkeni, mille tegi ladina keelde Hieronymus 5. sajandil, tõlkides Vana Testamendi laulu 114:9 nõnda: “Placebo Domino in regione vivorum.” Eesti keelde on see pandud kui 116:9: “Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.” 13. sajandil kasutati seda laulu tihti surnutele peetud õhtupalvustel ja kogu toimingule viidati kui platseebole. Sellise platseebomissa diskrediteeris mõnede kirikumeeste komme võtta teenistuse eest suurt lisaraha.

Arstimisse juurutati platseebo-sõna 18. sajandil, mil sellega tähistati millist toimivat ravimit tahes. Kuid 1811 ilmunud Hooperi meditsiinisõnastik määratles platseebo kui ainet, mis pigem meeldib patsiendile, kui aitab teda. 1940. aastate lõpul uuris inglane Austin Bradford Hill streptomütsiini toimet tuberkuloosihaigele, võrreldes tavapärase lebamiskuuriga. Platseebo edukäik algas, ning seda hakati kasutama mitte ainult arstimite toime uurimiseks, vaid ka näiteks psüühikahaiguste raviks.

Kolmandiku efekt

1955 tuli Harvardi professor Henry Becher lagedale uurimusega, kus ta kinnitas, et platseebost saab abi keskmiselt 35 protsenti patsientidest. See arv jäi kestma aastakümneteks. Ometi saadi eri haiglates platseeboefektiks 17–79 protsenti. Becher jättis nimelt välja võimaluse, et haigus paraneb iseenesest. Ning ei võrrelnud platseeborühma rühmaga, kes ei saanud mingit ravi.

Selline uuring tehti alles 2001. aastal. Kahe rühma vahel oli erinevus, kui mõõdetav tõbi oli subjektiivne, kuid ei mingit erinevust, kui haigust sai mõõta objektiivselt.

Teisalt on tõdetud, et ravimiuuringutes kaebavad platseebot saanud katsealused mitmesuguste kõrvalnähtude üle, nagu peavalu, kõhuhädad, uimasus. Vahel on neil selliseid kõrvalnähtusid enam kui katsealustel, kes saavad tõelist ravimit. Efektile on antud isegi oma nimi – notseebo, mis tuleb ladinakeelsest sõnast nocere – kahju tekitama.

Platseeboefekti polegi nii kerge uurida, kuna tulemusi kallutavad mitte ainult füüsikalised mõjud, vaid ka patsiendi psüühika. Patsiendi ja arsti vaheline vestlus, suhtlemine võib päädida samuti mõneti platseeboefekti sarnase tulemusega.

Platseeboefekt meenutab omal moel homöopaatiat, kus patsiendile antakse nõnda lahjendatud ravimilahust, et selles on “vaid üks molekul või pole sedagi”.

Ka psühhoteraapiat võib käsitleda omamoodi platseebona. Aastakümnete pikkused uuringud on psühhoteraapia kohta andnud omamoodi kurva tulemuse, nn ekvivalentsi paradoksi: tehtagu mida tahes, keskmine tulemus on ikka sama.

Teisalt on farmaatsiakompaniid kulutanud miljardeid dollareid, et töötada välja preparaate, mille toime patsiendile ei ületa ikkagi 50 protsenti. Nii et kui minna apteeki ja osta sealt kalleid ravimeid, võib patsient puutuda ometi kokku platseeboefektiga. Kallis – see tähendab, et avitab. Tuleb sisse süüa vitamiine ja toidulisandeid – mis sest, et vitamiinsed puuviljad, kiudainerohke rukkileib ja oomega-3 rasvhappene silk on odavamad. Need ju ei ravi, täidavad vaid kõhtu.