Islandi saagade järgi sai saare asustuslugu alguse 874. aastal. Ometigi on Islandilt leitud tõendeid, mille järgi võiks arvata, et inimesi on seal käinud ja võib-olla ka elanud enne aastat 874.

Hoolimata arhailisest muljest, mille on jätnud kuulsad saagad ning laulud, mis pajatavad jumalatest ja kangelastest, on inimese ajalugu Islandil väga lühike. Seda nii Euroopa kui Ameerikaga võrreldes. Seetõttu on Island ainus maa, mille kogu ajalugu on kroonikate ja saagade abil püütud rekonstrueerida. Islandilt on siiski leitud tõendeid, mille põhjal võiks arvata, et inimesi on seal käinud ja võib-olla ka elanud enne aastat 874, mil saagade järgi pandi alus Islandi püsiasustusele.

Roomlased

1905. aastal leidis Ida-Islandi Bragdavelliri talu peremees oma maadelt Rooma mündi ning sellega koos ka pooliku punakaspruuni musta täpi ja valgete juttidega klaashelme. Islandi arheoloog Kristján Eldjárn dateeris helme viikingiaega. 1933. aastal leidis sama talunik teisegi Rooma mündi. Seepeale vaatas leiukoha üle Islandi riigiarheoloog Matthías Thórdharson, kes avastas loomahambaid, rauatükke jpm. Kolmanda mündi leidis eelmistest 25 kilomeetrit lõuna poolt Hvaldaluri rannalt juhuslik inglasest rändaja. Tema edasistest otsingutest hoolimata jäi see ainukeseks. Esimesed kaks münti on vermitud Roomas, kolmas aga Gallias. Dateeritud on need vastavalt keisrite Aurelianuse (270–275), Probuse (276–282) ja Diocletianuse (284–305) valitsusaega.

1966. aastal leidis Thór Magnússon Hvítárholti viikingiaegse elamu kohal läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel neljandagi mündi – seekord keiser Tacituse valitsusajast 275–276.

1993. aastal tuli Reykjavíkis Arnarhóli tänava kaevamistel välja veel üks münt, mis pärineb aastatest 260–269, kuid see leiti koos 1734. aasta Taani mündiga ning mõlema mündi leiutingimused on olnud ebaselged. Lisaks on teada veel üks münt Vestmannaeyjari saarelt.

Kõnealused kuus münti on põhjustanud põneva diskussiooni. Nende päritolu kohta käivad teooriad võib jagada kolmeks. Islandi nüüdisaegse arheoloogia rajaja Kristján Eldjárni arvates sattusid mündid Islandile kõige tõenäolisemalt 3. sajandi lõpul, mil saart võis külastada mõni Inglismaa ja Vahemere vahel tee kaotanud Rooma laev. Ta juhib tähelepanu ka müntide leiukohale – kolm münti on välja tulnud Kagu-Islandi rannikult, kuhu landnámi ehk maa hõivamise ajal asusid elama vaid üksikud inimesed. See-eest on aga kagurannik Euroopale lähim Islandi piirkond, mida roomlastest laevnikud kergelt märgata võisid. Tasub tähele panna, et Kristján Eldjárn avaldas oma esimese artikli roomlaste võimalikust maabumisest Islandil juba 1948. aastal, mil oli leitud vaid kolm münti ning need leiud pärinesid tõesti vaid Islandi kaguosast.

Teist teooriat esindab Thór Magnússon, kelle arvates sattusid Rooma mündid Islandile koos Põhja-Euroopast pärit kolonistidega. Ta viitab seejuures 10. sajandi Hvítarhólti elamule. Samuti olevat sarnaseid münte leitud Skandinaaviast. Kristján Eldjárn väidab selle arvamuse vastu, et 600 aasta vanuseid Rooma vaskmünte ei pidanud Skandinaavia ja Iiri-Shoti päritolu meresõitjad väärtuslikuks.

Kolmandat teooriat esindab Alonso-Nuñes, kelle arvates jõudsid mündid saarele hiliskeskajal, tuginedes peamiselt Reykjavíki mündi leiutingimustele. Seejuures jätab ta arvestamata ainsa kindla leiukohaga saadud Hvítarhólti mündi. Selle teooria tõestuseks on toodud ka väide, et roomlaste jõudmine saarele on ebatõenäoline (mida praegu ei toeta ka ükski arheoloog) ning viikingiaegsete kolonistide jaoks ei olnud sajandeid tagasi käibelt kadunud pronksmündid väärtuslikud. Nii ongi selle teooria järgi kõige tõenäolisem, et mündid tõid saarele 17.–18. sajandi muinsushuvilised kollektsionäärid.

Kõik need teooriad jätavad lõpliku vastuse siiski andmata. Nagu Kristján Eldjárni hüpotees ei suuda vastata, miks jäi roomlastest maha vaid kuus münti ja üks lamp ning needki laiali üle saare, nii ei selgita ka Alonso-Nuñese teooria, miks on üks müntidest leitud 10. sajandi kontekstist. Ning lõpuks Thór Magnússoni väited, mis selgitaksid kõige paremini müntide levikuala, ent ei seleta, miks ümberasujad mandrilt Rooma münte kaasa viisid. Mujal Euroopas 9.–10. sajandil Rooma münte enam väärtuslikuks ei peetud.

Keldid

Vahest üheks suuremaks probleemiks Islandi asustusloos on enne Skandinaavia meresõitjate saabumist saarel elanud inimesed, keda saagades nimetatakse papariteks. Näiteks “Íslendingabók’is” on kirjutatud: “Siis olid siin kristlikud mehed, keda põhjamehed kutsusid papa, aga nemad sõitsid siis ära, sest nad ei tahtnud siin olla koos paganlike meestega, ja jätsid endast maha iiri raamatuid ja kelli ja sauasid; sellest võib aru saada, et need olid iiri mehed.”

Aruteludes iiri ja shoti munkadest on jõutud järeldusteni, mis ulatuvad seinast seina: väidetud on nii seda, et saart asustasid enne põhjalaste tulekut üksikud kristlastest erakud, kui seda, et tegu oli terve mungaorduga. Kuna Islandilt ei ole teada ühtegi kindlat keldikristlastega seonduvat muistist, on põhilise vaatluse alla langenud Lõuna-Islandi fossiilsed liivakividüünid, kus leidub arvukalt inimeste poolt uuristatud koopaid, mida on sajandeid kasutatud hoidlate ning lambatallidena.

Üks esimesi, kes hakkas propageerima teooriat, mille järgi olevat Islandi iiri kristlased elanud just neis koobastes, oli reverend Jón Asgeirsson. 1901. aastal uuris koopaid Islandi arheoloogia seltsi president Brynjúlfur Jónsson, kes avaldas oma uurimuse 1902. aastal. Ta kinnitas Jón Asgeirssoni arvamust, et esimesed koopad võisid kaevata juba iiri mungad, kes neis ka elasid. Oma teooria kinnituseks uuris ta põhjalikult koobaste seinu ning leidis sealt isegi sissegraveeritud pühakupilte, mida küll peale tema keegi teine näinud pole. Teiseks entusiastiks oli 20. sajandi algul kuulus luuletaja ja tuline Thule teooria pooldaja Einar Benediktsson, kes leidis koobastest risti kujutisi ning ühe koopa seinalt isegi 4. sajandi Rooma tähtedega kraabitud kirjutise – Seculo Jesu Generationis Quarto.

Esimese teadusliku käsitluse koos kataloogiga publitseeris koobastest 1930. aastal tolleaegne Islandi riigiarheoloog Matthías Thórdharson, kes ei leidnud enam ei pühakupilte ega sissegraveeritud tekste, küll aga arvukalt bumörke ehk omanikumärke, mis kõik viitasid 17.–20. sajandile. Ent ta leidis ka mõningaid vanemaid tõendeid, mis lubasid tal välja tulla järeldusega, et kunstlikud koopad on Islandil kasutusel olnud vähemalt 12. sajandil.

1975–1977 viidi mõnedes koobastes läbi üsna suuremahulised arheoloogilised uuringud, mille käigus leiti hulk raua- ja pronksitükke ning looma- ja kalaluid. Ent neid leide on olnud võimalik dateerida vaid vulkaanilise tuha ehk tefra kihtide järgi. Kuna leiud paiknesid hilise 9. sajandi ning 1500. aasta tefra vahel, on järeldatud, et koopad on võinud olla kasutusel alates esimestest asunikest.

Koopaseintel leiduvaid graveeritud riste on võrreldud vastavate näidetega Iiri- ja Shotimaalt. Ristid koosnevad küll tavaliselt vaid kahest lihtsast joonest, kuid leidub ka keerulisemaid näiteid – laienditega otstes jt. Selliseid riste leidub mitmetes liivakividüünides, aga ka tufti uuristatud koobastes. Viimaste hulgast on parimaks ning suuremaks eksemplariks Skollhólahelliri koopa rist Ás’ talu lähedalt.

Vähe on Islandilt teada ka keldi päritolu arheoloogilisi esemeid. Nii ongi tõmmatud paralleele vaid mõnede pronksist stiiluste ning ka väikeste pronkskellukestega, mis on leitud mittekristlikest Brú ja Kornsá kalmistutest.

Kui ainelist materjali Islandi asustamisest Iiri-Shoti päritolu elanike poolt on vähe, siis seda arvukamalt leidub vastavaid toponüüme. Need on koondunud peamiselt Lõuna- ja Ida-Islandisse, kus kompaktseimaks näiteks on Papey ehk Paparite saar. Teiste seas esinevad seal kohad, mille nimeks on Írski hóll ehk Iiri küngas, Papavík ehk Papari laht ja Papatottir ehk Papari varemed.

Papa-põhiste toponüümidega kohtades korraldatud arheoloogilistest uuringutest hoolimata ei ole seni saadud kindlaid tõendeid Iiri¬-Shoti päritolu kristliku taustaga asunike kohta. Enamik keldikristlaste asustuse poolt esitatavaid argumente baseerub seni veel toponüümidel ning koopaseintesse uuristatud ristide võrdlusel.

Inglise uurija Thomas C. Lethbridge on samuti uurinud Lõuna-Islandi riste ning võrrelnud neid samalaadsetega Shoti- ja Iirimaal. Ka tema on märganud sarnasusi, kuid samal ajal ka seda, et saagades mainitakse kristlikke papareid vaid üksikutel kordadel. Lethbridge on oletanud, et selle põhjuseks võib olla häbi, mida tundsid saagakirjanikud, teades, kui paljusid olid tapnud saare asutajad – viikingid…

Põhjalased

Hoolimata keldikristlastest, kes Islandil võisid elada, on saare asustanud siiski peamiselt Skandinaavia meresõitjad. Saagade järgi leidsid esimesed maauurijad Islandi asustamata olevat, ent ka nemad ise saarel ei randunud. Teisel korral olevat küll randutud, kuid mitte elama jäädud. Kolmanda rühma juhiks olevat olnud Flóki Vilgerdharson, kelle eestvedamisel jäädud saarele talvituma. Alles neljandal korral saabuti Islandile selleks, et sinna elama asuda. Sümboolseks Islandi asutamisdaatumiks loetakse aastat 874, mil norralane Ingólfur Arnarson, keda peetaksegi esimeseks Islandi püsiasukaks, valis endale elupaigaks maalapi kahe künka vahel – paigas, mis praegu jääb Reykjavíki kesklinna. Nii algas landnámöld ehk maa asutamise ajastu, mis kestis aastani 930.

Asunikud, kes maa asutamise ajastul Islandile saabusid, olid pärit peamiselt Edela-Norrast, aga ka Rootsist, Iiri ja Briti saartelt jm. Maad said ümberasujad saagade andmetel kas esimeste asunike loal või kingiks, või siis ostsid või hõivasid nad ise meelepärase ala.

Meretagusele maale ümberasumise põhjusi oli palju. Kui Edela-Norra asunikud olid peamiselt kuningas Harald Hatusele (hiljem Kaunisjuus) allajäänud pealikud-maaomanikud, siis teistest piirkondadest asuti ümber ka muudel põhjustel. Loomulikult meelitas uus ja asustamata maa teiste seas ligi ka lindpriisid ja kriminaale, aga ka lihtsalt ettevõtlikke vaeseid, kes lootsid uuel maal oma elujärge parandada.

Aastaks 930 oli enamik viljakast maast juba asustatud ning olid tekkinud kohapealsed thingid – vabade meeste nõupidamiskohad, kus võeti vastu otsuseid, aga peeti ka kohut, kaubeldi ning toodi ohvreid. Mõned neist võisid juba siis enda alla hõlmata ka väiksemaid, kohalikke thinge (näiteks Kjalarnesthing Reykjavíki külje all). Nii kutsutigi saagade järgi 930. aastal Þingvelliril kokku esimene Althing, üldine thing, mis ühendas väiksemad ning sai Islandi administratiivseks keskuseks. Sellega lõppes landnámöld ning algas 13. sajandini kestnud söguöld ehk saagaajastu, mil leidis aset suurem osa perekonnasaagades kirjeldatavaid sündmusi.

Saagadest ammutatud selgele ning süsteemsele pildile on aga vastuväiteid mitmel Islandi arheoloogil. Üks esimesi, kes soovitas Islandi arheoloogial distantseeruda kirjalikest materjalidest ning kujuneda iseseisvaks teaduseks, oli Margrét Audhur Hermannsdóttir. Tema üks põhiuurimusi keskendub Vestmanneyjari saare Herjólfsdaluri talule, mis C14 järgi on dateeritud 7.–8. sajandisse. Ka mitmed teised arheoloogid on oletanud, et Islandi asustus ulatub varasemasse aega, kui saagad väidavad, ent siiani on üksnes Herjólfsdaluri puhul suudetud seda ka tõestada. Herjólfsdalur on olnud tüüpiline Islandi talu, kus mätastest seinte ning katusega hooned on kohati olnud kasutusel 20. sajandini välja.

Herjólfsdaluri niivõrd varane dateering on siiski seotud rea vasturääkivustega ning see on seatud kahtluse alla. Ennekõike on argumenteeritud C14 kasutamise keerukuse üle Islandil, kus oma rolli mängib nii vulkaaniline aktiivsus, kaua aega ookeanis loksunud ajupuude kasutamine kui paljud muud tegurid. See ongi viinud olukorrani, kus paljud Islandi, aga ka teiste maade arheoloogid ei usu, et Islandil oleks olnud püsiv inimasustus oluliselt varem kui 9. sajandi teisel poolel.

Üliväärtuslikud tarbeesemed ehk Islandilt ei leia potikilde

Ka saagaajastu arheoloogiline materjal ei paku Islandi asustusloo jaoks väga kindlaid pidepunkte. Tänu vulkaanilisele pinnasele on luud Islandil enamasti halvasti säilinud. Ka muud esemed hävivad sealses pinnases üldjuhul kiiresti. Ning mis ehk kõige olulisem – esemelist materjali ei ole sel ajal Islandil ka palju olnud. Saar on geoloogiliselt noor ning kõikjal mujal esinevat savi Islandil ei ole. Seetõttu puuduvad seal teistes piirkondades massiliselt leiduvad savinõude killud. Ka rauda on tulnud saarele importida, mis on teinud kõik põhilised tarbeesemed kalliks ning väärtuslikuks. Nii ongi Islandi arheoloogia keskendunud hoonetele, mis joonistuvad ka tänapäeva maastikul hästi välja ning pakuvad avaramaid tõlgendusvõimalusi kui tavalised esemeleiud.

Saagaajastu kalmetest teatakse Islandil seni peamiselt laibamatuseid. Üsna hiljuti, vaid mõned aastad tagasi, tuldi välja uudisega, et on leitud ka esimesed jäljed põletusmatusest. Nagu ikka, viis see välja arheoloogide vahelise diskussioonini ja nii vaieldakse siiani, kas Lõuna-Islandilt Hulduhóllist leitud koljukillud pärinevad põletusmatusest või mitte. Alates 11. sajandist on aga islandlased enamiku surnuid matnud kirikaeda, ehkki mõnda aega peeti kinni veel ka paganlikust matusetraditsioonist.

Olgu lisatud, et n-ö paganlikuks matuseks Islandil jääbki ju suhteliselt vähe aega: asustati Island põhiliselt alates 9. sajandist ja ristiusk võeti vastu juba aastal 1000. Niisiis 150 aasta ümber. Paganlikel kalmetel ei ole maapealseid tunnuseid säilinud, enamik matustest on leitud üksikuna, vaid kolmandikus kohtades on kaks või enam matust. Hauad ja luud on tavaliselt halvasti säilinud, mille põhipõhjuseks peetakse looduslikke tingimusi, kuid oletatakse ka, et hauaröövid olid sagedased. Ja seda juba õige varsti pärast matust! Üsna tihti on surnule, nii mehele kui naisele, kaasa maetud hobune, mõnikord ka mitu. Tavaliselt on hobune pandud jalutsisse ning eraldatud maetust väikese valliga. Maetule on mõnikord kaasa pandud ka koeri, ent harvem kui hobuseid. Madalad maasse kaevatud hauad on mõnikord kaetud kiviplaatide või vaalaluudega, aga enamasti on need lihtsalt kinni aetud. Harvem on haudade kohale püstitatud ka madal kääbas. Hauapanuste poolest sarnanevad need üldiselt teiste viikingiaegsete Skandinaavia matustega, neid on lihtsalt märgatavalt vähem. Enamasti on panustena leitud helmeid, sõlgi, tarbeesemetest luiske, nuge, ka relvi – nii mõõku kui mõõgaosasid, odaotsi, ka nooleotsi, nuge jne. Vähem esineb katlaid, kirste, kaale jms.

*

Nagu näha, ei ole Islandi asutamislugu põhjalikest ning esmapilgul täpseina tunduvatest saagaandmetest hoolimata lõplikult selge. Vastuseta küsimusi on veel rohkesti, ja nagu ikka, kerkivad iga vastusega üles uued probleemid.

Islandi keelest

Mitmest suunast saabunud kolonistidest hoolimata on Islandil jäänud domineerima põhjagermaani keelte rühma kuuluv keel, mida tuntakse Eestis tänu Rein Sepa tõlgetele muinaspõhja keelenaametlikuks nimeks siiski vana-islandi keel. Selles keeles pandi Islandi kloostrites alates 13. sajandist kirja saagad ja Edda-laulud. Ehkki keel on läbinud vahepeal mitmeid muutusi, on tänapäevane islandi keel vägagi sarnane muinaspõhja keelele. Islandlased suudavad tänapäeval suurema vaevata lugeda muinaspõhja keelseid tekste. Keskaegseid käsikirju on siiski küllaltki keeruline lugeda, sest neis on kasutatud palju lühendeid, mis muudavad teksti keeruliseks. Samuti ei ole hoolimata suurest sarnasusest õigustatud turismifirmade propageeritud väide, et tänapäeva islandlased räägivad sama keelt, mida algsed kolonistid, ehk siis “viikingite keelt”. Ehkki keel on säilitanud suuresti oma grammatika, on muutunud paljude sõnade tähendus, ning mis kõige olulisem – täielikult on muutunud hääldus. Nii kasutataksegi ühe enamlevinud suunana muinaspõhja keele hääldamiseks tänapäevase islandi keele hääldust. Paljud neist tähemärkidest on tuttavad kindlasti neile, kes õppinud inglise keelt (näiteks helitu dh ning heliline th). Aktsendiga vokaalid ei hääldu aga mitte pikalt, vaid on hoopis eraldi tähed, märkides vokaaliühendit: näiteks á – au; é – je; ó – ou.

TÕNNO JONUKS (1974) on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli doktorant.