Teadlased on teaduse algaegadest saadik püüdnud maailma seletamiseks seda süstematiseerida, liigitada, rühmitada, tehes seda nii suurte kui väikeste asjadega. On ka selge, et mõõtmetelt võivad “asjad” tõepoolest olla väga mitmekesised. Sisuliselt aga ei pruugi väike “asi” olla sugugi pisiasi, kui teaduses üldse võiks, saaks ja tohiks midagi pisiasjaks pidada. Kes ei mäletaks koolipõlvest, et Karl Linné on ülimalt tähtis mees just seepärast, et suutis esimest korda kõik, nii suured kui väikesed taimed ja loomad ühtsesse kõikehõlmavasse süsteemi sättida.

Viimasel ajal on suurt kära tehtud “pisikese” planeedi Pluuto ümber. Teema on olnud nii kuum, et eesti keeligi on sellest viimasel ajal räägitud-kirjutatud mitmel pool, sealhulgas Delfis. Ikka seepärast, et Pluuto “personaalküsimust” arutati tõsiselt hiljutisel Rahvusvahelise Astronoomia Uniooni (International Astronomical Union ehk IAU) 26. peaassambleel Prahas. Muidugi, küllap on selle Pluuto-probleemi populaarsuses omajagu süüd ka asjaolul, et planeedid on lihtsalt enamikule inimestele üks üsnagi mõistetav asi. Nagu ka probleemi allikas – Pluuto suhteliselt väikesed mõõtmed ülejäänud planeetidega võrreldes, mistõttu tuleks mõnigi viimasel ajal avastatud taevakeha samuti planeediks kuulutada. On ju ka Horisont mitmel korral tõstatanud küsimuse, et kas nüüd lõpuks on siis leitud kümnes planeet.

Enne Prahat tunnustati üheksat planeeti, aga edasisi võimalusi oli kaks: Päikesesüsteemi planeetide arv kas tõstetakse kaheteistkümneni, st ülendatakse planeetideks ka 2003 UB313 hüüdnimega Xena ning seni asteroidiks arvatud Ceres ja Pluuto kaaslane Charon, või langetatakse kaheksani, degradeerides Pluuto planeedi seisusest. 23. augusti The New York Timesis iseloomustas Jay Pasachoff Williams’i kolledzhist Massachusettsist ilmekalt olukorda, kuhu astronoomid on sattunud: kui astronoomid ei suuda kokku leppida planeedi definitsioonis, jääb nii mõnelegi mulje, et astronoomid on nähtavasti ühed rumalad inimesed, teisalt peaks välja töötatav definitsioon suutma vastu panna ajaproovile, mistõttu on oluline koostada see õigesti.

Prahasse kogunenud ligi 2500 astronoomi hääletasid 24. augustil lõpuks planeedi mõiste ja Pluuto asjas lausa mitut resolutsiooni ning otsustasid, et edaspidi on Päikesesüsteemis kaheksa planeeti, kuulutades Pluuto ühtlasi kääbusplaneediks. Aeg näitab, kas selliselt ümberrühmitatuna muutub maailm meie jaoks ka selgemaks. Muide, Prahas vastu võetud planeedi definitsiooni leiab huviline soovi korral juba ka Wikipediast.

Ent väikeste asjade suurt kaalu näitab käesolevas ajakirjanumbris minu meelest hästi ka üks koht akadeemik Karl Rebase intervjuus: “… kui võtta klaas vett ja selle molekulid kõik märgistamiseks “punaseks värvida” ning üle maailmaookeani ja kõigi merede laiali laotada, siis võttes ükskõik millisest juhuslikust kohast klaasitäie vett, on igaühes neist keskeltläbi 100 “värvitud” molekuli.” Ja kui palju suuri asju võivad lahendada imepeenikesed aastarõngad puidus, kui me vaid oskame neid “lugeda”, nagu seda teeb dendrokronoloog Alar Läänelaid. Harry Allesel omakorda aitavad väikesed “asjad” – heeliumi aatomid ja nende käitumine – seletada nii suuri asju nagu Suur Pauk või must auk.

Küllap ongi õige, kui öeldakse, et suured asjad saavad alguse väikestest.