Lihtsustatult võib keha ja vaimu teooriad liigitada dualistlikeks (ld duâlis ‘kahesus’) ja monistlikeks (kr μονος ‘ainus’). Esimesi vaatlesime eelmises artiklis, seekord võtame ette monistlikud teooriad ehk need, mille kohaselt on kõik olemasolev kas materiaalne või vaimne.

Mõte, et kõik olemasolev on vaid materiaalne, pole ehk kuigi võõras. Paljud pooldavad seda niigi. Inimese puhul tähendaks see, et inimene – see on vaid teatud viisil funktsioneeriv keha. Võrreldes taolise vaatega näib teine arusaam – et on ainult vaim – küllaltki tavatu. Sellist arusaama on argumenteerinud näiteks Iiri filosoof George Berkeley (1685–1753).

AINULT AATOMID JA TÜHJUS

Vana-Kreeka filosoofide Demokritose (u 460–370 e.m.a), Epikurose (341–270 e.m.a) ja teiste atomistide arvates on vaid aatomid (kr ατομος ‘jagamatu’) ja tühjus. Keha on sellisel juhul teatud tüüpi aatomite kooslus. Aga hing? Antiikaja atomistid arvasid, et ka hing koosneb aatomitest. Hinge aatomeid peeti muidugi eriti väikesteks ning neid võrreldi tule aatomitega. Muuseas arvas Epikuros koguni, et ka jumalad koosnevad aatomitest. Tavaliselt peetakse hingest ja jumalatest rääkides silmas ikka midagi mittemateriaalset, Epikuros aga nii ei arvanud.

HING KUI VÄLJAMÕELDIS

Nüüdisajale lähemal seisavad 18. sajandi Prantsuse materialistid. Näiteks on Paul Holbachi (1723–1789) arvates inimene vaid keha. Kui keegi soovib kasutada sõna hing, siis see võib tähendada ainult teatud aspektist vaadeldud keha. Kui keha funktsioneerib nii-ja-nii, siis ütleme, et ta on hingestatud, kui ei funktsioneeri, siis ütleme, et ei ole hingestatud. Hing ei ole seega mingi kehast erinev n-ö asi.

Kui aga keegi peaks hingest rääkides silmas kehast erinevat substantsi (ld substantia ‘olemasolu, olemus’), siis ütleksid materialistid, et hing sellises tähenduses on väljamõeldis: oskamata teatud nähtusi seletada, mõeldi välja hing. Selle asemel, et asja lähemalt uurida, rahulduti näilise selgusega.

PALUN SELGITAGE SÕNA HING KASUTUSVIISI

20. sajandil kogus tuntust nn analüütiline biheiviorism (ingl behaviour ‘käitumine’). Selle kohaselt on hingest või hingelistest/vaimsetest protsessidest rääkimine tegelikult inimese (või miks mitte ka looma) tegeliku või võimaliku käitumise lakooniline iseloomustamine. Selle asemel, et kirjeldada üksikasjalikult kellegi käitumist, ütleme hoopis lühidalt näiteks, et too on armunud. Armunud olemine pole taolise käsitluse kohaselt vaimuseisund. Ütlust ta on armunud kasutatakse teatud tüüpi tegeliku või võimaliku (oodatava) käitumise lakooniliseks kirjeldamiseks.

Selline mõtteviis pole üldsegi võõras: öeldakse ju näiteks mõne inimese kohta, et tal ei ole südametunnistust, et tal pole süda õigel kohal vms. Niimoodi iseloomustatakse kokkuvõtlikult tema käitumist. Kuigi sõna südametunnistus on nimisõna ehk substantiiv (ld substantîvus ‘iseseisev’), ei arvata, et see peaks tähistama mingit asja ehk substantsi. Inimene, kes tahab sellist iseloomustust tõendada või vaidlustada, ei hakka mitte aparatuuriga uurima, kas kõne all oleval isikul on kuskil südame piirkonnas selline asi nagu südametunnistus või kas südagi üldse õige koha peal on. Argumentidena kasutatakse hoopis fakte käitumise kohta. Selline käsitlus on ka analüütilisele biheiviorismile iseloomulik. Taoline mõtteviis sobib kindlasti inimestele, kellele meeldib arutleda sõnade tähenduse ja kasutusviisi üle.

AJUPROTSESSID

Teadust hindavate inimeste jaoks võiks olla sümpaatne identsusteooria, mille kohaselt nn vaimsed protsessid (näiteks mõtlemine, valu tundmine jne) on ajuprotsessid. Vanasti usuti, et keha ja vaim/hing on kaks täiesti erinevat asja. Arvati, et mõtlemine ja teised vaimsed protsessid on seotud mittemateriaalse substantsiga – hingega. Nüüd aga, ütleks identsusteooria pooldaja, on välja selgitatud, et vaim ja aju on identsed, täpsemalt öeldes: vaimuprotsessid on identsed ajuprotsessidega. Analoogselt peeti kunagi välku üleloomulikuks jõuks – seda võis ka näiteks Zeusiga seostada –, hiljem aga avastati, et välk on elektrinähtus. Pole õige mõelda nii, et välk kaasneb elektrilahendusega atmosfääris, tegelikult on välk ja elektrilahendus atmosfääris üks ja seesama.

Identsusteooriat nimetatakse ka teaduslikuks materialismiks ning teaduse etalonina peetakse silmas füüsikat. Seetõttu mõistetaksegi materialismina vaadet, et on vaid füüsikalised osakesed ning väljad.

MILLINE ON TEIE FUNKTSIONAALNE SEISUND?

Arvutite kasutuselevõtmisega 20. sajandil tekkis mõte, et keha ja hinge vastandamine võiks olla analoogne arvuti riist- ja tarkvara vastandamisega. Erinevad nn vaimuseisundid on tegelikult erinevad funktsionaalsed seisundid. Sisendsignaal A annab funktsionaalse seisundi B1 puhul väljundsignaali C1. Sama sisendsignaal A annab aga funktsionaalse seisundi B2 puhul väljundsignaali C2. Sama lugu on ka vaimuseisunditega. Näiteks võib inimene enne palgapäeva olla teistsuguses meeleolus kui pärast palgapäeva. Teatud meeleolus olemine on funktsionaalne seisund, mille iseloomustuseks piisab sisend- ja vastavate väljundsignaalide kirjeldamisest. Näiteks võib kellegi ettepanek Ostaks õige ... (sisendsignaal) esile kutsuda erineva reaktsiooni (väljundsignaali). Seda see erinevas meeleolus olemine tähendabki. Taolist arusaama nimetatakse funktsionalismiks ning peetakse analüütilise biheiviorismi sugulaseks.

LOE VEEL

Berkeley kohta põhjalikumalt Indrek Meose raamatust “Uusaja filosoofia”, Tallinn, 2000, lk 95–114; keha ja vaimu erinevate teooriate kohta: Indrek Meos, Filosoofia põhiprobleemid, Tallinn, 1998, lk 103-141; identsusteooria kohta Undo Uus, Teadvuse probleem füüsiku silmade läbi. – http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=124

INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledþis.