Vastavad
Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia liikmed
Dmitri Teperik ja Kaili Kaseorg

15.–19. juulini toimus Baierimaa pealinnas Münchenis suur teaduspidu. Just nii iseloomustaksime üritust, mille ametlik nimetus oli Euroscience’i avatud foorum ehk EuroScience Open Forum ning korraldaja Euroopas teadust ja ühiskonda lõimida püüdev Euroscience. Juba teist korda üritasid Euroopa teadlased ja teaduspoliitikud äratada interdistsiplinaarset dialoogi teaduse, ajakirjanduse ning ärisektori vahel. Esimene ESOF korraldati 2004 Stockholmis. Kahe aasta eest esindas Eestit plenaarettekandega akadeemik Ene Ergma. Seekord oli ainsaks esinejaks EL-i uutest liikmesmaadest professor Andres Metspalu, kes pühendus Euroopa biopankade ümber käival poleemikal.

Euroscience

Mõni sõna Euroscience’ist endast, mis loodi 1997. aastal. Nagu selliste (ideelt) suurte asjadega ikka, pole areng olnud kõige kiirem. Arvestama peab asjaolu, et ehkki huvi organisatsiooni vastu kasvab, eriti EL-i uutes liikmes- ja assotsieerunud riikides, jääb alati küsimus, kuidas eristada lihtsalt huvi ja reaalset tegevust ehk siis peamiseks küsimuseks on raha. Eestiski on Euroscience’il tütarorganisatsioon, asutatud paar aastat tagasi, ent värsket infot liikmeskonna arvu jm kohta nende koduleheküljelt leida ei õnnestunud, kuigi organisatsioon näib vaikselt toimivat.

Müncheni foorum ise ei olnud tüüpiline teaduskonverents, kuhu oleksid kokku tulnud vaid kitsa eriala inimesed. Seal oli nii teadlasi, suures osas just administratiivülesannetes olevaid, alles teadlaseks pürgivaid noori, firmade esindajaid ning (teadus)ajakirjanikke. Kavva mahtus üle 70 ürituse, alates seminaridest-töötubadest ning lõpetades näituste ja plenaaristungitega. Temaatika hõlmas nii sügavaid teadusuuringuid füüsika, keemia ja biomeditsiini vallas kui ka populaarteaduslikke esitlusi ja sotsiaalselt tähtsaid, mõnikord koguni provokatsioonilisi teemasid, nagu terrorismivastane tegevus, mis just alanud Iisraeli-Liibanoni konflikti taustal osutus tabavaks valikuks.

Kuna mitmekülgne ja praktiliselt kõigi teadushuvide rahuldamiseks koostatud programm sisaldas ka populaarteaduslikke esinemisi linna väljakutel, teatrites ja kohvikutes, ei õnnestuks kogu foorumit kirjeldada mitmeski artiklis.

Teadlased on oma imidzhi ohvrid

Teaduse ja ajakirjanduse kokkupuutepunktide vallas käis olulise idee välja Alpha Galileo fond. Selle sisu on lihtne ja ammukuuldud: Euroopale ja kogu maailmale tuleb paremini teada anda kõigest uuest, mis toimub Euroopa teaduses. Eesmärk, mida toetab ka Euroopa Komisjon, on parandada nii teadusuudiste kvantiteeti kui kvaliteeti. Probleem on selles, et ehkki Euroopas tehakse suur osa teadusavastustest, kajastab meedia seda nõrgalt, milles on “süüdi” nii teadlased kui ajakirjanikud: esimesed pole kuigi head jutumehed ja teised pole just suured huvilised. Näiteid, kuidas teadusuudis on meedias vormistatud Ameerika “omaks”, kuigi uurimistöö on tehtud Euroopas, leidub rohkesti. Samuti toodi näiteid, kuidas ajakirjandus eelistab vahendada Ameerika agentuuride uudiseid, kuna neid peetakse kvaliteetsemateks. Võib oletada, et vahe pole mitte uudiste kvaliteedis, vaid et Ameerikas saavad teadlased lihtsalt meediaga paremini läbi. Perspektiivis oleks vaja teadusuudiste kajastajaid – pressiesindajaid, ajakirjanikke – juurde koolitada ning suunata neid kõikjale, kus midagi kajastamisväärset ilmneb. Münchenis jõutigi vastava dokumendi koostamisega teise faasi, tõdedes ühtlasi, et Euroopa teadusuudiste tase on kehv nii teadusvaldkondade kui riikide lõikes.

Jäi kõrva sotsiaalteaduste vallas

Juttu oli sotsioloogiliste uuringute laienemisest ning sellest tulenevatest probleemidest, kuna mahukate ja eripalgeliste andmete analüüs ning eri rahvaste sotsiaalse, kultuurilise ning poliitilise konteksti mõistmine pole just kerge. Heaks näiteks tehtu kohta on iga kahe aasta tagant läbiviidav Euroopa sotsioloogiline uuring (European Social Survey), mis peaks välja selgitama osalevate riikide (2002. aastal 22) elanike suhtumise, uskumused ja väärtushinnangud. Uuring koosneb kahest blokist, millest üks on muutumatute küsimustega, et teha kindlaks hoiakute teisenemine ajas, teine aga varieeruv, et saada infot aktuaalsete probleemide kohta. Varieeruvasse blokki kuulusid näiteks 2002 küsimused immigratsiooni, asüülitaotlemise ja kodanikuaktiivsuse kohta, 2004 küsiti aga tervise ja meditsiinisüsteemi, töö- ja puhkuseaja tasakaalu ning majanduse eetilisuse kohta. Tuleb leiutada uusi metoodikaid, kuidas erinevatest riikidest ja rahvastest koosnevas Euroopas uuringuid korraldada, et küsimused oleksid ühtmoodi arusaadavad ja tulemused ühildatavad.

Naisküsimus

Teema, mis ikka ja jälle kõneainet pakub, on naiste vähene esindatus teaduses. Euroopa kontekstis räägitakse sellest eeskätt põhjusel, et puudu pole mitte ainult naised, vaid tervelt pool selle ala töötajaskonnast.

Naiste osalust inseneriteaduses on uuritud projekti WOMENG raames. Püütakse kindlaks teha, mis mõjutab naistudengeid tegema ühe- või teistsugust karjääriotsust ehk kas mõjutaja on pigem kodu või kool; milline on vaatlusaluste edukus ja kas see sõltub rohkem individuaalsetest või välistest teguritest; kuidas mõjutavad kutsevalikut mõningad enamlevinud mõjurid, nagu karjääriteenistus, nõustajad, reklaam jne. Vähetähtis pole ka õppeprogramm. Näiteks saavad paljude riikide gümnasistid valida õppeaineid. Füüsika ning teiste reaal- ja loodusainete väljajätmine võib aga viia olukorrani, et kui hiljem tekikski huvi mingit inseneriteadust õppida, pole see võimalik, sest puuduvad nii algteadmised kui ka julgus.

37 soovitust ajuteaduse kohta ehk mis mõtted liiguvad eurooplaste peades

Siinkohal keskenduks veel ühele teemale, ja nimelt uuringule, mis käsitles eurooplaste arvamust ajuteadusest. Projekti Europe Meeting of Minds peamiseks eesmärgiks oli kaasata tavakodanikud arutellu ajuteaduse üle. Üle aasta kestnud projektis osales 126 inimest üheksast Euroopa riigist: Belgiast, Taanist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Kreekast, Ungarist, Itaaliast, Madalmaadest ja Suurbritanniast. Osalejad pidid eelkõige tutvuma temaatikaga, küsitlema kodumaiseid juhtivteadlasi ning arutlema asja üle osalejatega teistest maadest. Korraldajate sõnul sobis aju-uuringute teema väga hästi, olles ühelt poolt piisavalt provokatsiooniline ja teiselt poolt tähtis ka tavakodaniku silmis. Enamik meist on kas või korra kuulnud sellistest haigustest nagu neurogeneetiline Huntingtoni (Creutzfeldti-Jakobi) tõbi, degeneratiivne Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi ning metaboolne Gaucheri tõbi. Samas peidab aju veel palju teadmata aspekte ning tõotab üllatavaid avastusi.

Siinkohal võib lugeja ehk imestada, miks peaksid teadlased, kes on oma ala spetsialistid, võtma kuulda tavakodanike soovitusi ja arvamusi. Kui teadlasi on süüdistatud üleolevas suhtumises, on teaduse esirinnal võitlejate peamiseks vastuväiteks olnud: tavakodanik ei ole uurimisteemaga piisavalt kursis, et sellest midagi arvata või soovitusi jagada, otsuste tegemisest rääkimata. Ent Euroopa kodanikud on piisavalt kindlameelsed ja väärtustavad tasutud makse, millest osa läheb otseselt teaduse finantseerimiseks. Õiglase maksumaksjana on kodanikul õigus sekkuda riigi asjadesse, sh teadusse, kui see just erasektorit ei esinda. Pareerimaks väidet ebakompetentsuse kohta, veetsid projektis osalejad palju aega aju-uuringute temaatikat puurides – küll raamatukogudes, internetis või kodus raamatu taga – ja selle ala juhtivteadlastega vesteldes. Alles pärast üksikasjalikku analüüsi asusid kodanikud diskuteerima soovituste üle.

Üldjoontes oli protsess üles ehitatud altpoolt tulevale initsiatiivile: 126 tavakodanikku tegelesid probleemi ja arvamuste korjamisega oma riigis. Järgnes kokkusaamine, kus arutati esialgseid soovitusi. Seejärel naasid osalejad oma riiki, kus jätkasid soovituste lihvimist. Alles teisel üleeuroopalisel kokkutulekul sõnastati 37 soovitust aju-uurijatele.

Huvitav on märkida, et temaatiliselt keskendusid mainitud soovitused kuuele tähtsale valdkonnale. Esimene neist – kodanike kaasamine uuringute eetilisse kontrolli – tekitas enne kompromissini jõudmist mõistagi palju vaidlusi. Teine valdkond – homogeensus versus heterogeensus – oli samuti tundlik, mitmekesisuses nähakse ühiskonna rikkuse allikat. Sellele teemale ei pööratud tähelepanu asjata, sest ajuhaiguste puhul on tõesti raske tõmmata piiri n-ö normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele. Pealegi on vaja treenida ühiskonda suhtuma leplikumalt mitteagressiivsetesse haigusvormidesse. Ühe hea võimalusena märgiti aju-uuringute populariseerimist, teisisõnu – teadlaste intensiivset esinemist populaarteaduslikes väljaannetes, televisioonis, kohtumisi tavakodanikega jne. Hiljuti BBC vahendatud uudis, et ülihõivatus on peamine vabandus, millega teadlased hiilivad kõrvale teaduse populariseerimisest, on ilmne märk eksisteerivast probleemist. Selles osas oli ESOF 2006 tõesti erakordne sündmus, mille puhul ühes ruumis olid ühel ajal koos teadlased, ajakirjanikud ja ärimehed. ESOF on väljakutse kõigile, kes interdistsiplinaarsuse ja teaduse populariseerimise vajalikkuse teemal küll targutavad, ent ei suuda midagi ette võtta.

Kodanikualgatuse projektis osalejad viitasid suurenevale lõhele teaduse ja ühiskonna vahel. Lõhe ületamiseks pakuti välja idee parandada ja rikastada kooli õppekava. Siinkohal tekib kiusatus tõmmata paralleele Eestiga, õigemini palju paksu verd tekitanud õppekava saagaga. Jääb vaid loota, et Eesti suudab õppida teiste vigadest ja meil pole vaja hiljem enda omi parandada.

Huvi olid äratanud ka teadusteema valikut mõjutavad ärihuvid ning tasakaal riigi- ja ärisektoris tehtavate teadusuuringute vahel. Üheks tõhusaks huvikonflikti vältimise instrumendiks peeti pidevat sisekontrolli, kuhu vajadusel kaasatakse kompetentseid tavakodanikke.

Ülejäänud soovitused keskendusid patsientide õigustele ja vajadustele. Niigi enesestmõistetavana tunduv ligipääs sarnastele ravimisvõimalustele üle Euroopa pandi aga kirja pigem selle utoopilisuse pärast. Üldiselt oli lõppdokumendis palju soovitusi nn ideaalse meditsiinieetika valdkonnast, kaasa arvatud informeeritud nõusoleku reeglid ning patsiendi õige ja vääriline kohtlemine.

Koordinaatorite arvates oli tegu unikaalse ettevõtmisega, mis lähendas teadust ja ühiskonda. Ei tasu vist mainidagi, et taoline lähenemine on rakendatav mitte üksnes aju-uuringute puhul ja ainult mainitud riikides, vaid see peaks huvi pakkuma nii mõnegi uurimisvaldkonna spetsialistile, miks mitte ka Eestis.

LOE VEEL

www.meetingmindseurope.org