Selline artikkel sattus mulle kätte 13. juuli Nature’t lugedes. Autor, Ben A Barres, on transseksuaal, kes nooruses oli naine. Seetõttu tundus taoline teema loodusteaduslikus eliitajakirjas intrigeeriv – tekkis lootus, et äkki öeldaksegi midagi huvitavat. Kirjutis, mis tegelikult kommenteeris mitmeid väljaütlemisi naiste ja meeste võrdsuse teemal, ei osutunud küll rohkemaks kui personaalsete kogemuste edasiandmiseks ning tuntud retoorika kordamiseks, kuid oli siiski piisavalt provokatsiooniline, et seda tutvustada.

Ühes sõnavõtus 2005. aastal väitis Harvardi Ülikooli president Larry Summers, et naiste teadlasekarjääri ebaõnnestumises on pigem süüdi kaasasündinud omadused kui diskrimineerimine. Tema ja paljud teised toetuvad Inglise psühholoogi Simon Baron-Coheni ideele, et naised on loomult keskmiselt empaatilisemad, suhtlemisaltimad ja loodud hoolitsema; samas kui mehed on juba bioloogiliselt keskmiselt süstemaatilisemad, analüütilisemad ja – õnneks või õnnetuseks – ka hajameelsemad. Kokkuvõttes on mehed paremini “varustatud” teaduses toimuvaks olelusvõitluseks.

Kuna Baron-Coheni raamat (“The Essential Difference”, 2003) mulle kätte ei sattunud, võtsin nõuks tutvuda ühe artikliga, mis on samuti Barrese kommentaari allikaks ning ilmunud aasta alguses PLoS Biology nimelises teadusajakirjas. Selle autor Peter A Lawrence püüab põhjendada naiste ja meeste (bioloogilisi) erinevusi. Ta toob näiteid, millega kiputakse sageli argumenteerima sugude võrdsusest rääkides, eriti kui seda teevad loodusteadlased. Kõigepealt väidab Lawrence, et meid koormavad igasugused tabud ja müüdid sellest, et mehed ja naised on võrdsed. Et me ei arvesta üldse näiteks igasuguseid geneetilisi erisusi. Autor toob näite, kuidas vähem kui ööpäevavanustele vastsündinutele näidatakse sama värvi ja suurusega inimese näokujutist ning autot ning tulemuseks on, et keskmiselt vaatavad poisid kauem autot ja tüdrukud näokujutist. Ta märgib, et sellised erinevused käitumises peavad olema kujunenud looteeas ning üheks põhjuseks võib olla testosterooni erinevus loote ajus arengu esimese kolme kuu jooksul. Testosteroon mõjutab ka täiskasvanute käitumist, seda isegi sama soo piires. Näiteks parandab testosterooni andmine vanematele meestele nende toimetulekut ruumilisusega seotud ülesannetega, mida mehed lahendavad niigi tavapäraselt paremini. Veel toob ta huvitava näite seoses autismiga. Nimelt on autistid enamasti halvad suhtlejad, nad ei suuda ennast panna teiste olukorda ning võivad kohelda kaasinimest kui objekti. Autismi esineb aga meestel 4–9 korda sagedamini kui naistel ja Lawrence’i arvates on see haigus nagu mingisugune ekstreemse mehelikkuse vorm.

Lawrence jätkab näidetega meeste ja naiste “kohast” karjääriredelil. Näiteks erialadel, kus on vaja asetada ennast teise inimese rolli, nähakse naisi märksa meelsamini. Nii on Briti Psühholoogide Seltsi tudengitest liikmete hulgas naisi kuus korda rohkem kui mehi. Samas räägib seltsi kõrgelt tunnustatud liikmete proportsioon selgelt naiste kahjuks: mehi on taolisele positsioonile jõudnud neli kord rohkem. Biomeditsiini tudengite seas on nii Euroopas kui Ameerikas mehi ja naisi pea ühepalju, kuid mida kõrgem ametikoht, seda vähem naisi: korralistest professoritest moodustavad nad vaid kümnendiku. Miks siiski valitakse naisi kõrgematele positsioonidele harvem? Lawrence jõuab järeldusele, et tegu ei ole mitte diskrimineerimisega, vaid teadliku valikuga. Kõrgematele kohtadele valitakse mehi just seetõttu, et nad on agressiivsemad ja vähem empaatilised. Teaduse tegemine on karm võitlus, kus mehed ronivad kõrgemale, kuna nad lihtsalt on loomupäraselt karmimad.

Barres omakorda väidab, et arvamusele kellegi suuremast agressiivsusest või empaatilisusest ei saa tugineda, kuna see iseloomustab eeskätt meeste seisukohta; usaldusväärsed (teadus)uuringud toetavad just hüpoteesi, et naisi diskrimineeritakse. Lisaks ei meeldi talle, et eelispositsioonil olevad inimesed, nagu näiteks tuntud ülikooli president, kuulutavad kellegi loomupäraselt “madalamast klassist” olevaks. Ühiskonnast enesest tulenev oletus, et naised on vähem võimekad, on peamine põhjus, miks naised ongi kokkuvõttes vähem edukad. Barres toob näiteid enese elust, kus tal on olnud naisena raskem toime tulla kui mehena. Näiteks oli ta pea ainus naisterahvas oma kursusel ning tema matemaatikaõpetaja kahtles avalikult tema suutlikkuses lahendada matemaatikaülesandeid. Või siis valiti kahest stipendiumitaotlejast välja mitte tema, vaid meeskandidaat, kuigi saavutuste alusel oleks pidanud minema pigem vastupidi.

Mis puudutab naisest meheks saamist, siis tunnistab Barres, et temagi ruumiline taju on pärast testosterooni manustamist paranenud. Üks isiklik tähelepanek on tal veel – inimesed, kes ei tea, et ta on olnud naine, kohtlevad teda suurema respektiga – nüüd saavat ta vahelesegamatult oma mõttedki lõpuni öelda.

Kokkuvõtteks arvab Barres, et leidub vähe inimesi, kelle arvates on diskrimineerimine teaduses tõsine probleem. Valitseb teatavat laadi uskumus, et maailm on siiski üldjoontes õiglane – eriti peaks seda olema akadeemiline maailm! – ja üksikjuhtumite puhul pigistatakse silm tihtipeale kinni.

KAILI KASEORG (1975) on Tartu Ülikooli Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskuse projektijuht.