Akadeemik Karl Rebase jutud

Eesti NSV Teaduste Akadeemia viimane ja taasiseseisvumisaja Eesti Teaduste Akadeemia esimene president akadeemik Karl Rebane andis intervjuu Rein Veskimäele oma sünnilinna Pärnu korteris. Kolmetunnine jutuajamine kujunes meeldivaks inimesega, kes on teinud päristeadust, organiseerinud ja juhtinud teadustegevust nii Eestis kui rahvusvahelistel tasemetel ning oma uuringutega optika ja tahkiste vallas tuntuks saanud.

SUURED LOLLUSED, MIS OLEKS VAPUSTANUD EESTIT

Milline näeks välja praegu Tõravere, kui sinna oleks rajatud 6000 töötajaga üleliiduline raadioelektroonika instituut? Rääkisite sellest põgusalt sügisel Tartus Füüsika Instituudi peamaja juubelipidustusel. Ei olnud mina ega isegi mitte Horisondi kauaaegne autor, möödunud talvel manalasse varisenud põline Füüsika Instituudi teadusmees Jaak Lõhmuski sellest varem midagi kuulnud.

Kahju, et seda tublit tagasihoidlikku ja töökat inimest meie hulgas enam pole. Eks sel ajal, kui eksisteeris veel Füüsika ja Astronoomia Instituut, oli seal sääraseid tugevaid oma ala asjatundjaid noorte meeste hulgas mitmeid. Nad olid ülikoolis saanud hea ettevalmistuse ja tegid oma tööd suure entusiasmiga…

Tõepoolest, pärast esimeste sputnikute orbiidile lennutamist valitses N Liidu teaduses eufoorialaine. Eesti TA arengukavad said N Liidu plaanikomiteest tugeva kriitika – olete liialt tagasihoidlikud. Võtke näiteks ette 6000 töötajaga raadioelektroonika instituudi rajamine Tõrvaverre. Suurejooneline, kuid süngevõitu ettepanek, mis haihtus kiiresti. N Liidu teaduse arengukavad läksid tollal mõnigi kord üle igasuguse mõõdutunde. Õnneks laskis Nikita Hruðtðov tolleaegse plaanikomitee esimehe Ðaburovi lahti, öeldes, et too ei viitsi tööd teha, mängib tööl ainult malet. Muide, meie füüsikute ja astronoomide tollal kavandatu realiseerus päris kenasti nii Tartus kui Tõraveres.

Ilmselt teategi teisigi selliseid fakte, millest tulenev oli mõistusevastane.

Hoopis tõsisem ja ohtlik oligi Moskva plaan ehitada Võrtsjärve äärde tuumaelektrijaam. Vaadati kaardilt, et suur järv, kuid esmapilgul ei arvestatud, et vaid keskmiselt neli meetrit sügav ja vett tuumajaama jahutamiseks vähe. Eesti TA eesotsas akadeemikute Ilmar Öpiku, Harald Habermanni ja teistega seisid kindlalt ja targalt, st tüli tõstamata, vastu. Peale argumendi, et Võrtsjärv läheb keema, mõjus ka N Liidu piiri lähedus. Ja nii sai selle tuumajaama endale Leningradi lähistel Soome lahe ääres asuv Kaliðtðe, jaama nimeks Sosnovõi Bor, mis varustab elektriga Peterburi. Vastasel juhul oleks tulnud Võrtsjärve äärde 20 000–30 000 elanikuga suletud linn, enamuses asjades otsealluvusega Moskvale.

REBASTE VAOD

Olete üsna erinevatel teaduspõldudel maha jätnud väga sügavaid vagusid. Aga kuuldavasti olete kündnud ka härgadega?

Õppisin härgadega kündmise selgeks noore mehena Uuralite taga. Kolhoosis, kus 16-aastasena olin kandev meestööjõud, kündsin ka hobustega, aga viimased 64 aastat pole enam vao vahele saanud. Sealsesse kolhoosi sattusin koos vanematega. Isa oli Pärnu linnavalitsuse pearaamatupidaja ja talle anti võimalus koos perega sõja jalust ära kolida, seda enam, et kohe varsti oli sündimas väikevend. Nii meie – kolm venda koos emaga Uuralite taha evakueerusimegi.

Vanem vend Jaan võeti sealt 1942. aasta sügisel Eesti korpusesse, mind aasta hiljem. Et Jaanil oli haridust juba kümme klassi (aga vene koolis oli 10 klassi juba täielik keskharidus), sokutati ta peagi komsomolitööle N Liidu kangelase Arnold Meri töömaile. Mina oma Pärnu 1. Keskkoolist saadud 8-klassilise haridusega olin õnneks alaharitud… Vahemärkusena on huvitav mainida, et minu Pärnu koolist on välja kasvanud palju tuntud inimesi. Esimestena meenuvad Konstantin Päts, Paul Keres, Tiit Kuusik, Johannes Vares ja Jüri Uluots. (Vares olla koolipoisina oma klassivenda narrinud, et kummast otsast sa siis ulud?) Omakorda on üldse huvitav, et mõned koolid paistavad eredalt silma kuulsate lõpetajatega, nagu näiteks Nõmme Gümnaasium. Sealt on küpsustunnistuse saanud hulk akadeemikuid: kadunud president Lennart Meri, Endel Lippmaa, Hans Trass ja Erast Parmasto. Mingi sisemine üksteist toetav ja edasikutsuv jõud peab ühel koolil olema. Seda tasuks uurida. Mul on veel kolmaski samasugune näide. Leningradi Ülikoolis füüsikat õppides oli meie kursusel üliõpilaste hulgas varjul kolm tulevast N Liidu täisakadeemikut, üks korrespondentliige ja paar-kolm Ukraina TA liiget. Need andekad poisid õhutasid üksteist juba tol ajal konksuga küsimustega füüsikast.

Mis nüüd minusse puutub, siis keskhariduse omandasin vägagi kiirendatud korras. Sõjaväeteenistuse lõpul astusin õhtukooli. Sinna sõitsin Kloogal asuvast Eesti korpuse suurtükipolgust. Sõjaväest pääsesin 1946. aasta detsembris. Pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistuskursuste ülikiires korras kiitusega lõpetamist, oli mul õigus astuda ainult TPI-sse. Keskkooli lõpueksamid tegin eksternina Tallinna 2. Keskkoolis (endine ja praegune Reaalkool) ning mul on selle kooli lõputunnistus, kuigi koolimaja uksest tollal kordagi sees ei käinud.

Olin TPI-s kaks aastat elektrotehnika tudeng. Kuid mul oli ikkagi tahtmine õppida füüsikat. Pisiku sain Jakov Perelmanni populaarteaduslikke raamatuid lugedes. Saingi pärast mõne täiendava eksami tegemist üle Leningradi Ülikooli füüsikateaduskonna kolmandale kursusele. Sel ajal oli eriti populaarne tuumafüüsika, kuid mitteparima rahvuse ja tervise pärast mind sellealastesse ülisalajaste küsimustega tegelevasse harusse tööle ei suunatud. Küll aga juhtus nii mõnede minu kaastudengitega, kes sattusid tööle inseneridena aatomiprojektidesse. Tuli välja, et mul vedas sellega suuresti. Sest näiteks üks minu kursusekaaslastest, kellega mitu aastat ühes toas elasin, oli aastaid sellel rangelt salastatud rutiinsel inseneritööl, enne kui oma teaduse juurde jõudis. Teine toanaaber sai aga kiiritusest surma viis aastat pärast lõpetamist N Liidu esimeses tuumakatastroofis Uuralites. Sellest katastroofist pole eriti räägitud ei siis ega ka praegu.

Vanem vend Jaan oli koolipoisina silmapaistev matemaatik ja omal ajal üsnagi tunnustatud noormaletaja. Võeti juba Eesti korpuses komsomolitööle ja suunati hiljem kõrgharidust saama kõrgemasse parteikooli Moskvas. Seal sai vägagi korraliku hariduse filosoofias. Ta oli Eesti TA liige filosoofia alal jaTartu Ülikoolis kateedrijuhtaja. Ühiskondliku mälu uuringutes tegi tolle aja tingimustes küllaltki head tööd.

Mis sai teistest vendadest, kellest eestimaalased suurt midagi pole kuulnud?

Toomas on minust kindlasti andekam. Tema lõpetas samuti Leningradi Ülikooli füüsika erialal silmapaistvalt edukalt ning suunati tööle Moskvasse. Eks see sunduslik töölesuunamine olnud üks viise N Liidu rahvaste laialipillutamiseks ja segunemiseks. Ka sel teemal – piiratud globaliseerumine N Liidu sees – on vähe räägitud. Mõned aastad hiljem kutsuti ta tagasi Leningradi Ülikooli – professoriks. On saanud stipendiumi, mida antakse Venemaa väljapaistvamatele teadlastele, samuti soliidseid teaduspreemiaid. Elab perekonnaga, kus peale tema veel kaks tublit füüsikut, Peterburis.

Vendadest noorim, Jüri, kes sündiski Uuralite taga augustis1941, on juba kümmekond aastat manalamees. Tema lõpetas keskkooli Pärnus ning õppis Tartus matemaatikat, täpsemini algebrat, kuulsa õppejõu Jaak Hiioni juures, kelle nõudlikkust peeti isegi ebanormaalseks. Siis aga pakuti võimalust Moskva Ülikooli minna. Kuid seal oli tema sõnade järgi veelgi raskem. Temast jäi matemaatika vallas poolrühmade teooriasse Rebase-Cohni teoreem. Muide, Jüri avaldas vastava artikli mitu aastat enne Cohni. Jüri Rebasele anti ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu preemia täppispinkide jõuülekandepindade elektronarvutitel arvutamise eest. Muide, on olemas veel üks Karl Rebane, Jüri poeg, kes on hariduselt samuti füüsik, ja praegu edukas ärimees Moskvas. Mitte niisama sahkerdaja, vaid tõeline tootmise ja rahvusvahelise mainega äri rajaja. Ja meie ainuke õde on elukutselt proviisor, praegu töötab Pärnu haigla laboris.

Üliõpilaspäevil Leningradis tutvusite oma abikaasa Ljubov Rebasega, kes oli hiljem Tartu ülikooli füüsikaprofessor ja sai kõigepealt Eesti NSV teaduspreemia. Hiljem veelgi kõrgema tunnustuse NSV Liidu riikliku preemia näol, seda ühe olulise avastuse, nn spektraalsälkamise eest. Kahjuks on tema juba üsna ammu siitilmast lahkunud, kuid teil on olemas perekonnas vääriline vahetus.

Ega me oma lapsi küll füüsiku teele teadlikult suunanud, aga eks nad kuulsid sageli meie omavahelisi jutuajamisi, mis olid seotud spektroskoopia, optika ja laseritega. Ning mida pidigi üks noor sel ajal tegema, kui ta pea jagas matemaatikat, füüsikat ja keemiat – ainuke võimalus õppida täppisteadusi või siis arstiametit. Ja füüsikat õpetati Tartus suhteliselt hästi. Ilmselt kukkuski nii välja, et meie mõlemad lapsed läksid ülikooli füüsikat õppima. Tütar Inna on praegu TÜ Füüsika Instituudis tahkiseteooria vanemteadur. Poeg Aleksander töötab aga USA-s Montana Ülikooli alalise professorina, ja tegutseb seal juba kaheksa aastat. Teel sinna oli ta esialgu meie oma Füüsika Instituudi aspirantuuris, seejärel töötas kuus aastat dotsendina Ðveitsi Föderaalses Tehnoloogiainstituudis Zürichis ja kaitses seal kõrgema doktorikraadi.

Tema sai ju ühe vägeva teaduspreemia laseroptika alal?

Tegelikult on ta välismaal saanud neid neli, kuid 1993. aasta Rahvusvahelise Optikakomisjoni preemia, mis antakse noorele teadlasele ülemaailmses konkurentsis igal aastal üks enne neljakümnenda aasta vanusepiiri ületamist tehtud töö eest, on väärt mainimist küll.

Oleme rääkinud pisut Teie vendadest-õest, abikaasast ja lastest. Nagu kuulsin, läks Teie poeg Tartust Zürichi kaudu Montanasse, Teie oma õpingute tee kulges Tallinnast Leningradi kaudu Tartusse. Ja sinna olete jäänudki.

Tartusse sattusin pärast aspirantuuri lõpetamist Leningradi Ülikoolis. Mind kutsus tollane Tartu Ülikooli rektor Fjodor Klement. Tundsin teda ülikoolipäevil Leningradi Ülikooli füüsikadotsendina küll nägupidi, kuid mitte rohkem. Mind meelitas see, et tal oli kindel kava, mis mulle imponeeris. See oli süsteem, algusega eksperimendis ja süvateoorias, lõppeesmärgiga anda head praktikale, kuni kõrgtehnoloogilise tootmiseni välja Eestimaal. Nimelt oli F. Klement saanud tollaselt Rahvamajanduse Nõukogu esimehelt Arnold Veimerilt lubaduse rajada Tartusse luminofooride tehas. Kuid see vajus ära Tartu luminestsentsilabori vahepeal ebalevaks muutunud suhtumise tõttu. Kurb see, et luminestsentsi suunast polegi saanud ega vist saagi tublit panust rakendustesse Eestis. Teisalt oli tehase ärajätmine isegi hea: luminestsents ei ole ikkagi täismõõduline kõrgtehnoloogia ning 2000–3000 töötajaga luminofooride tehas oleks Tartu linna näo hoopis teiseks muutnud. Vaevalt, et inimestele paremaks. Luminofoore tehti teatavasti ka päevavalguslampide tarvis. Praegu on tulnud ja arenevad võimsalt pooljuhtdioodvalgustid, mille sära on näha ka Tartu uutes valgusfoorides. Meilgi Füüsika Instituudis sai käivitatud pooljuhtide värske suund – heterostruktuurid. Alustati koostöös Leningradi Füüsika-Tehnika Instituudiga hoogsalt ja hästi. Jaan Aariku juhtimisel valmistati FI-s maailma esimene pidevtoimeline toatemperatuuril töötav heterolaser. Viimatimainitud suuna üks loojatest, Leningradi-poolne juhendaja akadeemik Zhoress Alfjorov sai aastal 2001 heterostruktuuride eest Nobeli füüsikapreemia. Tartus ei leidnud see tegevus aga vajalikku toetust.

LASERID VÕITLUSEKS MEREREOSTUSEGA

Olete Teaduste Akadeemia presidendina laseriehituse algatajaid ja toetajaid Eestis. Seega alati kaasa läinud uue, moodsa ja vajalikuga. Milline on nüüdne seis?

See valdkond on elujõuline praegugi. Instituudist on välja kasvanud koguni neli väikefirmat, kus tegeldakse erisugust tüüpi ja otstarbega laseri ehitamisega. Neist üks firma on Tartus ja kolm Tallinnas. Kõik nad müüvad oma lasereid just välismaale. Meie entusiastid on väitnud, et läänemaailmas pole praegu vist ühtegi arvestatava füüsikaga ülikooli, kus poleks kasutusel vähemalt üks Eestis valmistatud laser. Neist kõige kaugemale jõudis äriedukuselt Arnold Vill, kes oli kunagi FI-s minu abikaasa aspirant. Väga tubli on LDI (Laser Diagnostics Instruments) Tallinnas, eesotsas minu kunagise aspirandi Larissa Porõvkina ja Moskva Ülikooli lõpetamise järel Eesti Teaduste Akadeemiasse kutsutud Sergei Babitðenkoga. LDI ehitab lasereid superrakendusteks meditsiinis ja keskkonnadiagnostikas. Pressist on läbi käinud teated, et mere kaldale paigaldatud radariga saab avastada mere saastatust. Ei usu. Radariga saab põhjarannikul leida merelt paadipõgenikke, poliitilise varjupaiga otsijaid Soomest. Merereostust sellega ei näe. Küll aga lennukilt spetsiaalse laseriga, mida LDI edukalt valmistab, sest selle lühilainelise kiirgusega näeb ära ka õhukese naftakihi. Hiljuti sõlmisin meie keskkonnaministeeriumiga lepingu, mille põhjal kohustume oma töögrupiga arendama teooriat ja mainitud eksperimenti käsikäes. Õlireostuse vältimine ja avastamine ongi minu praeguse tegevuse põhieesmärk. Üks osa selle lepingu täitmisest seostub Babitðenko kõige paremast küljest näidanud laseritega. Teine osa – FI süvauuringutele tugineval ülitäpsel (maailmarekordiline!) laserspektroskoopial.

Kõnealune teema muutus ju aktuaalseks eriti tänavu kevadel seoses Loode-Eesti naftakatastroofiga. Kuidas siis tabada reostajaid ja neid kahjutuks teha? Ja parem veel – hoolitseda, et elukeskkonnale nii ohtlikku reostust ei tekikski?

Maikuus toodi proovid Loode-Eestist laborisse. Artur Suisalu saavutatud mõõtmistäpsus on 0,8 nanogrammi liitri kohta. Mis teeb ühe kuupsentimeetri merevee kohta 0,000000000008 (12 nulli!) grammi vähkitekitavat ainet 3,4 bensopüreeni. FI alusuuringutel baseeruv foononvabade joonte spektroskoopia lubab täpsust veelgi suurendada. Oskame ju siitkaudu mõõta isegi ühe üksiku molekuli spektreid, märgistada pilsiveed ja naftalaadungid, nii et reostuse autori saab kohtukindlalt tuvastada.

Mida leping ette näeb?

Minu idee on panna õlilaadungite pardale naftaloots. Pilsivete märkimine on märksa lihtsam kui nafta korral, sest kogused jäävad kümne tonni suurusjärku. 100 000 tonni naftalaadungi jaoks on vaja markeerimiseks põhimõtteliselt vaid 0,1 grammi markerit. Tegelikkuses kasutamiseni on aga raske tee, mille pikkus sõltub rahastamisest. Markeri üliväike kogus on arusaadav, sest et molekulid on üsna tillukesed. Siinkohal meenutaksin näidet, et kui võtta klaas vett ja selle molekulid kõik märgistamiseks “punaseks värvida” ning üle maailmaookeani ja kõigi merede laiali laotada, siis võttes ükskõik millisest juhuslikust kohast klaasitäie vett, on igaühes neist keskeltläbi 100 “värvitud” molekuli. Seda asjaolu kasutamegi ära ülitäpsete meetoditega mõõtmisel. Ja kui nüüd lootsijuttu jätkata, siis on tema kaasaviidu kulutused kaduvväikesed võrreldes naftavedude maksumusega, mis on omakorda kaduvväikesed võrreldes kahjuga, mida tekitab merereostus. Mõistagi tuleb loots panna laeva mitte palja silmaga taevast ja ümbritsevat mereavarust nautima, vaid koos ühe komplekti tarkade seadmetega. Näiteks anda kaasa ka LDI-s valmistatud lidar ehk laserradar, mis saadab välja lühikese lainepikkusega valgust, ja mis tunneb õhukese õlikihi olemasolu veepinnal. Kui see asi käima läheb, saab naftalootsi varustust ka eksportida ning olekski tegemist kõrgtehnoloogia arendamisega Eestis. Tõsi, suurt tarbijate arvu esialgu ja nõudlust sellel asjal pole, aga väike Nokia suure alustamiseks oleks tehtud. Mis peamine, süüdlasi saab avastada ja naftavedajatelt suured trahvirahad kohtukindlalt välja nõuda.

Juhtisite presidendina Eesti NSV Teaduste Akadeemiat aastail 1973–1989. Mida peate sellest ajast olulisemaks?

Akadeemial oli tähtis roll. Oli tugev edasiminek teaduse demokraatia suunas. Meie publikatsioonidest peeti lugu nii N Liidus kui ka välismaal. Tol ajal oli rahva jaoks kõlavaim sündmus fosforiidisõda. Ajakirjanduse kaudu tegi selles osas suure töö ära avaliku arvamuse mobiliseerimisel Juhan Aare. Kuid tähtsat osa etendas Akadeemia seisukoht. Seda võeti kuulda nii Tallinnas kui Moskvas. Meie Teaduste Akadeemial oli päris hea nimi Moskva teadusasutustes ja teadust rahastavates asutustes. Ilmselt tänu sellele, et tegime enamasti ikka ära selle, mis lubatud. Näitena võiks tuua laseriehituse rajamise, rahvusvaheliste suurkonverentside korraldamise, välisnäitused, lülitumise välismaa teadlaste sõitude organiseerimisse üle Tallinna ja Tartu N Liidu kuulsatesse teaduskeskustesse. Tänu sellele viibis siin auväärseid ja haruldasi külalisi, kes üksnes Eesti teaduse pärast poleks kauget sõitu ette võtnudki.

Te olete ka Venemaa TA akadeemik, ja seotud ühel või teisel viisil paljude ülikoolide, ühingute, seltside ja keskustega. Mis on olnud tähelepanuväärseim koostöö ja väljakutsuvaim kohustus seoses nendega?

Üks kohustus oli aastakümneks minu õlule pandud, nimelt olin N Liidu TA Ühendatud Optikanõukogu esimees. See koordineeris mitmete teiste nõukogude tegevust. Neid oli kokku neli: aatomite ja molekulide spektroskoopia, luminestsents, laserid ja mittelineaarne optika ning holograafia. Raha, valuutast rääkimata, koordineerijad ei jaganud. Töö seisnes teaduse kvaliteedi eest hoolitsemises. Puutusin kokku väga andekate inimestega nii N Liidust kui mujalt maailmast. Võisin ka vabamalt välismaal käia. Kutseid ja võimalusi oli ohtrasti. Tööd ja tegemist oli palju, eelkõige Eestis. Seadsin sisse enesepiirangu – mitte üle kahe väljasõidu aastas. Üks üritus, mille algataja ja põhikorraldaja N Liidu poolt olin ja millest lugu peeti, oli USA ja N Liidu ühisseminar valguse hajumise, tegelikult laseroptika alal. See käis koos kord kord kahe aasta kohta vaheldumisi kord ühes, siis teises riigis. Kõigepealt peeti konverents ja siis hästi populaarne kahenädalane individuaalne ringsõit mööda optika tipplaboreid. Selle ürituse vastu oli huvi suur. N Liidust õnnestus kaasa võtta ka neid, keda muidu piiri taha ei lastud, näiteks juudi rahvusest tippteadlasi. Nad olid kõrges hinnas USA teadlaste seas. Ning teisest küljest avanes võimalus USA-s kokku saada ja põhjalikult vestelda korüfeedega, kellega muidu kohtudes saanuks üksnes “tere” ütelda.

TUDENGITEST NOORTEADLASTE JA TEADUSKORRALDUSENI

Mille poolest erineb tänane tudeng-tulevane teadlane nõukogudeaegsest?

Nõukogude aja teaduse ja kõrgkoolide kogemustest on ka praegu nii mõndagi õppida. Sest isegi tolleaegsetes vaestes tingimustes ning üheülbalise range ideoloogilise surve all tehti täppis- ja tehnikateadustes head tööd. Ülikooli lõpetajate tase näiteks kas või füüsikas oli välismaal täiesti arvestatav, meie noored olid oodatud kaastöölised, parimad valiti juba noores eas professoriks. Kuid pole head halvata – suur osa neist ongi vabade inimestena Läände jäänud ja mulle näib, et ega neid konkurentsi kartuses eriti tagasi oodatagi.

Tudengid, kes Füüsika Instituuti praegu tulevad, ei ole minu teada nii tugevad kui vanasti. Näiteks võrdlusel Nikolai Kristoffeli, Peeter Saari, Vladimir Hiþnjakovi, Imbi Tehveri, Enn Realo, Jaak Kikase, Olavi Ollikaineni, kadunud Aare Purga, Rein Avarmaa ja teistega, kes tulid Füüsika Instituuti õppima teisel või kolmandal kursusel ja aspirantuuri, kipuvad nad alla jääma. Seda vaatamata olukorrale, kus rahastamine ja sõidud välismaale on mõõtmatult paremad, päris viimastel aastatel ka aparatuuri täiustamise võimalused. Kui vaataksime saavutatut jagatud tingimustega, on tulemus teadmiste ja publikatsioonide osas kindlalt nõukogudeaegse taseme kasuks. Ja ka kindlalt üle rahvusvahelise keskmise ulatuvate tulemuste suhtes. Niisugustele mõistetele, nagu foononvabajoon, spektraalsälkamine ja kuum luminestsents, ei ole Eesti taasiseseisvumise järel meilt füüsika alal vist ühtegi lisandunud. Loodkem, et lisa tuleb – tööd tehakse ja tingimused kohati suurepärased. Ülisuureks uueks jõuks on oskused ja hiilgavad võimalused tugineda arvutustehnikale. Ei ole ka vaimustavaid rakendusi, mis ulatuksid omaaegse laserite valmistamise, kosmoseaparatuuri ehitamise ja lennuprogrammide tegemise tasemele.

Ütlete, et finantseerimine on mõõtmatult parem, aga ometi jääb midagi vajaka. Kuidas olete rahul teaduskorraldusega. Äkki jääb midagi selle taha?

Minu meelest on nii, et kasutame iseseisvumisega avanevaid suuri eeliseid ülikoolis ja teaduses üsnagi puudulikult. Teaduskorralduses näen kahte olulist viga. Esiteks, Eesti Teaduste Akadeemia kui teadusasutuste süsteem on laiali saadetud, piltikult öeldes on nagu Tðingis-khaani nooltepakk, kusjuures nooled üksteisest eraldatud ja katki murtud. Omaaegsed ETA instituudid jaotati laiali ülikoolide ja ministeeriumide vahel, hakkasid seal kiratsema ja osa on tänaseks hingusele läinud. Seetõttu on tugevasti kannatanud ka ETA kompetents: kui ei ole käepärast erialalist teadusasutust ning selle kaudu teadmist – sidet nii Eestis kui väljaspool talletatud know-how’st ja selle tipptasemel kandjatest, jääb ka kompetents pahatihti lahjaks.

Teiseks, kui toimub järsk muudatus, on ikka nii, et esiritta suruvad end keskpärased olemasoleva ägedad ümberkorraldajad. Peaasi, et oleks midagi uut moodi, mis tähendab, et mitte nii, nagu enne. Olenemata sellest, kas on näha või lootustki näha, et asjad lähevad paremaks. Nii toimus ka Eesti teaduses ja selle rakendustes 1990. aastate alguses. Paratamatult. Aga ikkagi sügavaks kahjuks. Normaalne asjade käik, eriti teaduskorralduses, seisneb rahulikus analüüsis, et välja selgitada, kuidas uued ja vanad mehhanismid toimivad tegelikkuses. Meie teaduskorralduse põhjendus seisneb täna jäärapäises lapsikuses – kõik, mis sai uut moodi tehtud, peab jääma ja sellepärast olema kuulutet õigeks. Isegi kahelda ei tohi. Sest selles ilmneks vanameelsus, ka kõige vapustavamaid möödalaskmisi tuleb teadus-pseudopatriootlikult ignoreerida.

Siinkohal näen kolme asja, mis kutsuvad analüüsima ja oluliselt paremaks sättima. Esiteks, Eesti Teadusfond. Moodustamise ajal oli selle kaudu ainus tee alusuuringud ellu jätta, mistõttu olin aktiivne toetaja. Praeguseks on aga välja arenenud selged ja kriitilist analüüsi karjuvad miinused. Näiteks üle mõistuse suur arv grante, või minigrante. Vist juba 800 ringis. See on mitte üksnes rahade, vaid ka teadusliku mõtlemise superkillustamine. Eesti-siseselt võime ju teha näo, et kõik on kõige paremas korras, rahvusvaheliselt (aga just see ja ainult see loeb alusuuringutes!) on paljudel aladel kõvasti alla käinud konkurentsivõime. Eesti Teadusfondi töö tase sõltub taotluste ja tehtud töö aruannete ekspertiisist, asjatundlike, ausate, julgete ja erapooletute ekspertide valikust. Arvamuste kujundamisel on väärtuslikem osa teaduskondade ja instituutide avalikud seminarid. Eesti Teadusfond on püüdnud läbi ajada tema enda ekspertidega, kelle ring on liiga kitsas, ekspertarvamuste pealiskaudsus kumab läbi üha valusamalt. Minu meelest on õige ja kasulik viia ellu ETA presidendi Richard Villemsi ettepanek, et ETF tugineks enam ETA lähedusele ja selle teaduspotentsiaalile, seda just arvamuste ja ekspertarvamuste kujundamisel. ETA saaks niiviisi oma potentsiaali mõjusalt kasutada ka ETF-i grantide taseme tõstmisel.

Hiljuti tähistas Eesti Teadusfond oma 15. sünnipäeva. Kena. Tööd on tehtud, alusuuringud tänuväärselt elus. Seda on huvitav lugeda ka Horisondi erinumbrist. Kuid kriitiline eneseanalüüs? Sellest ma ei leidnud midagi. Oleks ju kummaline, kui 15 aastat kogemust ei osutaks, mida võib teha paremini. Mul on olnud ja on kaks ettepanekut. Koondada ETF-i grandid kobaratesse, uurimissuuna ühtse teadusliku koordineerimise (aga mitte käsutamise!) alla. Saavutada seda, et grant oleks vastava erialaseminari kriitilise ja abistava silma all. Praegu on nii, et grandi võib saada mööda minnes mitte üksnes arutelust asjatundlikus seminaris, vaid ka suuna kujundajast, veel aktiivselt töötavast tegevjuhist. Kümme minutit juttu teadusasutuse nõukogus seda ei asenda.

Ei tohiks siiski vist unustada, et Füüsika Instituuti on tulnud viimasel ajal tagasi terve hulk noori doktoreid, instituudi oma kasvandikke, kellest rääkisime ka möödunud füüsika aastal Horisondis. Mitmed tublid noored teadlased said sõna ka Teie mainitud Horisondi erinumbris käesoleva aasta märtsis. On see mingi lootustandev jõud?

Kindlasti on. Tähtis on, et nad seoks end väljavaadeterikka temaatikaga hea juhendaja käe all. Tänavu oli Prantsusmaal spekraalsälkamisele pühendatud rahvusvaheline konverents nr 9. Esimese niisuguse korraldasime meie 1989. aastal Tallinnas. Kümnes tuleb kahe aasta pärast Austraalias. See oli tubli ja rahvusvaheliselt elujõuline algatus, laiendas oluliselt Tartu füüsika tuntust laias maailmas.

Sellele faktile pole tükk aega olnud midagi kõrvale panna. Kahtlemata potentsiaali on, eriti Euroopa Liidust ja välismaalt tulevate võimaluste näol. Eks FI-s tööd tehakse, kuigi palju väiksema pingega kui 20–25 aastat tagasi. Teisalt on aparatuur palju parem, arvutustehnika tõstab jõudlust. Määrav on uurimistemaatika, et oleks edasiviiv, ka rakenduste poolest Eestis endas. Tublisti aitaksid kaasa teadusseminarid, kus noored oleksid aktiivsed, seda ka diskussiooonides. Oleks aeg, et midagi “vägevat” tuleks, seda toredam füüsikale ja Eestile oleks.

Aga et noortest teadlastest asja saaks, on vajalik nende õppimine vanema põlvkonna juures. Nii on see olnud igal pool läbi aegade. Nad peaksid olema väärt juhendajate käe all just perpektiivsetel uurimissuundadel. Nad vajavad asjatundlikku suunamist. Praegu on aga võimutsenud juhendajate puhul vanusepiir – 65-ndast eluaastast peale inimene (eranditult!) ei kõlba enam teadusesse või vähemalt selle tegevuse eest palka saama. Tegelikkuses on nüüd nii, et doktorant võib Füüsika Instituudis teenida, ja mõned teenivadki, kaks korda rohkem raha kui tema emeriitporfessorist juhendaja. See on musta huumori tipp ja lootusrikas jõudmiseks Guinnessi rekordite raamatusse. Tõsiselt rääkides, häbiväärne ja teaduse normaalset arengut kindla peale hukutav totruseilming. Halvim on see nüüd, mil Eesti Vabariigi uus ilus seadus vanemaealiste töötamise soodustamiseks vastu võetud.

KESKPÄRASUSEST JA PAKAZUHHAST

Aparatuuri ostmiseks ikka raha leidub, aga teadlaste töö tasustamiseks?

Praegu on Eesti teaduses tõstetud kilbile publikatsioonide arv rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades. FI-s tahetakse isegi palgad panna üsna otsesesse sõltuvusse sellest arvust. Akadeemik Harald Keres on omal ajal korduvalt meenutanud, et Kopernik publitseeris ülepea üheainsa töö. Tagapõhja näen selles, et juhtidel ei tundu praegu säärast kompetentsi olema, et töö väärtust sisuliselt hinnata. Siis on lihtsam nii, et see, kes avaldab kaasautorina 12 tööd, on parem teadlane, kui see, kes ilmutas neid ainuauturluses neli-viis. Rääkimata tegelikust väärtusest. Pakazuhha – näilikkuse element – on võimsalt sees. Keskpärasuse toetuseks. Õige ja ülimalt mõjus rohi selle vastu on aktiivselt töötavad teadusseminarid.

Nüüd on meil ju 10 teaduse tippkeskust, kus peaks ikka kompetentseid teadlasi olema, et õige hinnang publikatsioonidele anda?

Mulle see termin, eriti aga selle ümber sekeldamine, ei ole armas. Minu meelest on ka siin pakazuhha mekk juures. Viimasest peab hoiduma nii teaduses kui ka muudes valdkondades. Ja see kehtib ka tippkeskuste kohta. Nad on nagu vabariikliku tasemega tippsportlased. Kui vabariigi tðempion pole maailmatasemel või lähedal sellele, siis on ta tubli ja austust väärt kindlasti, kuid tippsportlasest rääkimiseks jääb väheks. Sama on ka teaduses. Olgu siis ka tippkeskused ikka maailma nivooga võrreldes tipus. Kas kõik meie kümnest on tõesti maailma tasemel? Kahju, kui keskpärasus nendesse sisse hiilib. Keskpärasus on hull asi. Sellest on kirjutanud ka akadeemik Jaak Aaviksoo. Keskpärasusel on vaja samuti publicityt, st tuntust ja tunnustust, nagu päristeaduselgi. Kuid keskpärasuse – selle päristeaduse püsiohu – mahitusel väändub päristeaduse saba- või esiots pahatihti pakazuhhasse.

Nõukogude ajal oli doktori teaduskraad. Selle saamine oli nagu aadliseisusesse tõusmine: väga tubli panus teadusesse ja olulised privileegid teaduses ja ka olmes. Kui doktorikraadi polnud, oli tegelikult võimatu saada teadusasutuse juhiks või akadeemia liikmeks. Üleliidulisest rangest filtrist – kõrgemast atestatsioonikomisjonist – VAK-ist läbikäimine oli teaduses tippjuhiks saamisel vajalik nõue. Praegu on nii, et ülikoolis kaitsed oma doktorikese küll ära ja oledki kõva käsi. Füüsikud ise räägivad, et mõned FI doktoritöödest, näiteks Olavi Ollikaineni oma, on täiesti tasemel, mõned head, aga osa kipub kõvasti alla jääma nõukogudeaegsele kandidaaditööle. Ma ei ole süvenenud, kutseid kaitsmistele mulle ei saadeta. Vist seepärast, et mul on halb komme, et kui olen kohal, võtan ka sõna, püüdes eeskätt respekteerida teadust ja alles seejärel kohalviibijate enesearmastust.

Teile teeb muret keskpärasus. Kui aga spordiga võrdlust tuua, siis massispordist ehk keskpäraste sportlaste hulgast võrsusvadki ju tipud.

Jah. Pealegi on Peteri seadus, mis kinnitab, et iga juht jääb peatuma ja pikaks ajaks ametisse just ebakompetentsuse nivool. Aga keskpärasus ei tohi ebaausate nõksude abil hiilida tippu, sinna , kus on vaja sügavat kompetentsust ja intuitsiooni. Seepärast täpsustan. Keskpärasus ei ole kaasasündinud. Pole see ka määratud kooli või ülikooli õpinguhinnetega. Ega seda mõistet täpselt defineerida saagi, kuid eriti tunnetatav on see teaduses ja üsnagi äratuntav. On kindlasti korrelatsioonis ametiposti ja sellel istuva juhi-juhikese vastavusega ametile. Kasulik on silmas pidada, et karjäär lõpeb ebakompetentsuse nivool. Eelmistel tasemetel hakkama saanud ametnikku ja teadlast loomulikult edutatakse, kuni jõuab tasemele, millel ta hakkama ei saa. Aga sellele nivoole ta ju jääbki! Päris kauaks, kui prohmakaid ei tule ja ülemustega tülli ei lähe. Et pahandustest hoiduda, ongi kindlaim tee vaimne keskpärasus: uut ja suuremat ette ei võta, sest see ju peaaegu alati ärritab kedagi. Igapäevaseid asju tuleb ajada võimalikult ettekirjutatud algoritmide järgi, püüdes järjest enam sinnapoole, et oleks võimalikult kõik formaliseeritud, kvantiteet selgelt paika pandud, kvaliteet on mõnevõrra tagaplaanil. Publikatsioonide arvu kui teadustöö ülima näitaja kokkulugemine on tüüpiline keskpärasuse ilming ja trump.

TEADMISTE JA … OSKUSTE PÕHINE EESTI

Sel aastal ilmub Horisontki 40. aastat. Oleme ju Eesti teadlaste häälekandja ja eks Teiegi saa praegu väljendada siin oma mõtteid teaduse ja ühiskonna kohta. Mis Teile praegu kõige rohkem muret valmistab?

Minu meelest on viimasel ajal meedias levinud ülikurb ja üliselge supernäide “teadmistepõhine Eesti”. Õige, vajalik, esilekutsuv. Aga tegelikkuses on tulnud sellele pakazuhha lehk manu. Kuivõrd ikka hinnatakse päristeadlaste teadmisi, asjatundlikkust, nende sidemeid, et väljastpoolt Eestit kõrgkompetentsi ja know-how’d tuua. Olen viimasel paaril aastal pürginud mõne meie ministri jutule asjus, kus mul enda meelest oleks nagu vaja midagi asjatundlikku ütelda. Ühe ministri puhul on see õnnestunud ja sellest on tulnud kasu. Pahatihti aga võib kuulda: minister on väga hõivatud, kas nõunik ei saa siin asja ära ajada? Muidugi, osaliselt ehk saabki. Ent kas minister saadab regulaarselt kõrgel tasemel kultuuriüritusele, vastuvõtule või spordisündmusele oma nõuniku, et kuulda temalt hiljem, kuidas seal lauldi-tantsiti, väravaid löödi, sohki tehti või mida seal söödi-joodi? Nõukogude ajal käis suur osa Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusi kooskõlastamiste teel ka läbi Teaduste Akadeemiast. Kui suur on selles osas Eesti TA roll praegu? Näiteks teadusrahade jaotamisel? See on aga otsustav, küllap isegi ainus hoob teaduse näo kujundamisel demokraatlikus ühiskonnas. Seepärast ütlen seda, et teadmistepõhise Eesti väljakuulutamine on kippumas muutuma pakazuhhaks. Kui akadeemikud, kellel midagi ütelda on, ei pääse ministri jutule, see ju näitab, et pole eriti vaja neid teadmisi. Teadmised ja seisukohad, mis tulevad üle Akadeemia presiidiumi ja läbi ministri nõuniku, on väärt asi, kuid ikkagi võib vahetu suhtlemine asjatundliku ja poliitilistest käsuliinidest eemalseisva akadeemikuga kindlasti olla õpetlik ja kasulik. Ahistatud demokraatia tingimustes N Liidus said paljudki totrused ja ebaõiglused ära hoitud või leevendatud.

Mina räägiksin aga hoopiski teadmiste ja ka oskuste põhisest Eestis. Millegipärast ei meeldi “oskuste” lisamine akadeemik Jüri Engelbrechtile. Oskused on ikkagi teadmiste kvintessents. Tuletame meelde kas või võõrkeelte õpetamist Venemaal ja ka meil Eestis. Õpilased tuupisid inglise keele reegleid ja erandeid, aga rääkida tegelikult ei osatud. Meil aeti teadmisi taga, ei viidud neid välja oskusteni. Mina tunnen Maxwelli võrrandeid ja oskan neist lainevõrrandit tuletada. Aga kui mul on korteris kolme faasi vooluvarustuses elektririke, ega ma ei oska viga leida ja kõrvaldada, kutsun elektriku, kes ei tea Maxwelli võrranditest tuhkagi. Oskuste tasemele viidud teadmised on sageli juba kõrgem järk. Võtame laserid. Meie tõime nad Füüsika Instituudi kaudu Eestimaale, meil olid teadmised ja tegime eksperimente, aga nüüd osatakse laserit kasutada silmakliinikus, analüüside tegemisel, keskkonnauuringutes, arvutites, sideliinides ja mujal. Seepärast ongi vaja nii teadmiste kui oskuste põhist Eestit.

Edasi. Kurdame, et pea kõik pürgivad kõrgkooli, mitte aga praktilisi asju õppima, oskusi omandama. Ainult teadmisi ülistada tähendabki vähekese alavääristada inimesi, kelle tegevus tugineb eelkõige oskustele. Mulle meeldiks, kui meedia tõstaks senisest palju-palju rohkem esile meie superoskajaid. Künnivõistluste sarnaselt tuleks üsnagi süstemaatiliselt korraldada teistegi ametimeeste vahelisi võistlusi. Kui näen, kuivõrd asjalikult, lihtsalt ja mõjusalt on Eestimaa inimesed osanud võtta kasutusele läänepoolse keeruka tehnika ja tehnoloogia, siis mu süda rõõmustab: selles on Eesti edu üks tugevaid alussambaid. Ja kui korralikult tunned oma eriala, oled ühiskonna täie lugupidamise teeninud naine või mees, elad lahedasti ära ausast sissetulekust. Eriti nüüd iseseisvas Euroopa Liidus. See on tegelikult objektiivne tõde ja hästi teada Eesti rahvale. Kasutagem seda siis ka noorte suunamisel elukutsete omandamisele.

Milles see teadmistepõhine Eesti siis peaks avalduma?

Peaks avalduma selles, et meil peaks olema mingi mini-Nokia, milles oleks eesrindlikku kõrgtehnoloogiat ja millel väljavaateid saada päris-Nokiaks. Koos paari-kolme entusiastiga paneme praegu mini-Nokiaks välja merereostuse uurimiseks komplekti Eestis – FI-s, LDI-s, Estlas ja mujal – konstrueeritud ja ehitatud seadmeid. Sellel ettevõtmisel on väljavaadet rahvusvahelises konkurentsis ilma teha.

Teadmistepõhiseks saab Eesti siis, kui korralikult õpetada täppisteadusi koolis, kõrgkoolides tippteadlaste väga häid loenguid kuulata ja eeskujulikke tipptasemel praktikume korraldada. Ning toetada seda, mis mujal maailmas juba olemas ja mis meil oma elujõudu näidanud.

Minu teada olete olnud mõnikord konfliktsituatsioonides. Kuidas olete nendest välja tulnud? On Teil olnud vaenlasi, vastutöötajaid, kes pole Teid õigesti mõistnud?

No kuulge, kuidas ilma vastuseisu tekkimata saab üldse midagi päris uut ära teha. Praegugi on vastuseisu Füüsika Instituudi osalemisele keskkonna täppismõõtmistes. Minu meelest on seekord tegelik põhjus mõnede FI teadusbosside püüd hoida oma mõjusfääris avaldamiskõlbulikke artikleid tootvad tublid töötajad.

Olete ka Teaduste Akadeemia üldkogul ja muudel üritustel üks agaramaid sõnavõtjaid ja huvitundjaid. Seega asute vaatamata oma kaheksakümnele eluaastale ikka teaduse keskel.

Mul on valmis mõeldud ütlus: “Tõepoolest hakkab noorus mööda saama ja neetud keskiga on algamas.” Eks vist mul ole laiemaid kogemusi ka, olen palju kuulnud, mida on rääkinud targad inimesed Leningradi Ülioolis, N Liidu TA-s, Optikanõukogus ja Euroopa Füüsika Seltsi juhatuses. Üht-teist tean oma kogemuste najal, alates kuue härjaga kündmisest ja lõpetades puhtteoreetiliste töödega, mis puudutavad entroopiat ja energiat. Entroopia kohta keskkonnas ja elunähtustes on olemas minu raamat eesti ja ka vene keeles. Hiljuti vene keeles avaldatud pikem artikkel samal teemal tõlgiti (minu teadmata) inglise keelde. Ise ütlen, et teemaks on selles e viiendas astmes, sest kõik olulised mõisted inglise keeles algavad selles e-tähega: energy (energia), entropy (entroopia), environment (keskkond), ecology (ökoloogia), economy (majandus). Artiklis püüan näidata, kuidas need viis olulist mõistet on omavahel seotud, lähtudes entroopia printsiipidest. Raamatuid oleks vaja veelgi kirjutada, vahest jõuabki veel.

Meie jutuajamise käigus olete oma nooltepakist pildunud välja terve hulga kriitikanooli. Äkki lõpetaks mõne positiivsemat alatooni omava mõttega?

Enda arvates ainult positiivsest rääkisingi – mis kreenivajuva sirgekstõstmiseks tarvis teha. Võib aga küll olla, et kumab läbi mure praeguste eeliste kehvavõitu kasutamise pärast.

Olen optimist, vaatamata sellele, et noorus hakkab mööda saama. Mul ongi olnud elus mitmeid suuri vedamisi. Tulin sõjast tagasi elusana ja küllaltki hea tervise juures. Asusin õppima väärt asja – füüsikat, ja ei lasknud end kohe meelitada juhtivale tööle. Võimalused head teha ja end hästi tunda on iseseisvas Eestis täiesti olemas, seda ilmtingimata läbi teadmiste ja oskuste!

AKADEEMIK KARL REBANE on sündinud 11. aprillil 1926 Pärnus. Lõpetanud Leningradi Riikliku Ülikooli 1953. Füüsika-matemaatikadoktor, teoreetilise ja matemaatilise füüsika ning tahke keha füüsika professor. Ta on Eesti TA ja Vene TA akadeemik, Euroopa Akadeemia, Euroopa Kunstide ja Teaduste Akadeemia ning New Yorgi Teaduste Akadeemia liige, A. F. Joffe nimelise Füüsika-Tehnika Instituudi auliige. Samuti paljude ülemaailmselt tuntud seltside liige.

On olnud Tartu Ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja 1958–1960 ning Tartu Ülikooli ja TA Füüsika Instituudi laseroptika ühiskateedri organiseerija ja juhataja 1976–1993. On olnud Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi vanemteadur ja teadusala asedirektor 1956–1964, TA füüsika-, matemaatika- ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär 1964–1968, asepresident 1968–1973, president 1973–1990. TA Füüsika Instituudi rajaja ja selle esimene direktor 1973–1976.

Oli NSVL TA Ühendatud Optikanõukogu esimees 1980–1992 ning Rahvusvahelise Optikanõukogu liige ja asepresident.

Teadustöös on olnud tähtsamad uuringuteemad: teoreetiline füüsika rakendatult optikas ja tahke keha füüsikas, optilised katted, lisanditsentrite spektrid, foononvabad jooned, spektrite püsisälkamine, ühe molekuli spektroskoopia ja nende rakendused: optiline andmesäilitus ja -töötlemine, aegruumiline holograafia, neuronvõrkude optiline modelleerimine. Ligikaudu 300 teadustöö autor, kümmekonna N Liidu autoritunnistuse omanik, üks kuuma luminestsentsi avastajaist.

Saanud Nõukogude Eesti preemia 1965, P. N. Lebedevi nimelise kuldmedali N Liidu Teaduste Akadeemialt 1981 ja N Liidu sotsialistliku töö kangelase nimetuse 1986, Alexander von Humboldti preemia 1993 ning Eesti Vabariigi teaduspreemia 1996.

Algatanud laseriehituse Eestimaal. On kolme rahvusvaheliselt tunnustatud füüsikaajakirja toimetuse liige. Praegu…? Sellest saame lugeda intervjuus.