Reigo Rosenthal, "Loodearmee”, Argo, 2006

Üle tüki aja läbis mind võbelus, kui võtsin kätte ja hakkasin lugema Reigo Rosenthali raamatut “Loodearmee”. Kuna olen sõjaajaloolase ja univormoloogina töötanud läbi suure hulga temaatilisi trükiseid, ei tekita uue väljaande kallale asumine minus tavaliselt enam mingit põnevusvärinat. Nimetatud teose puhul oli asi teisiti, aga selleks on mitu objektiivset põhjust.

Esiteks puudutab raamatu teema kõige otsesemalt ja sügavamalt minu perekonnalugu, sest minu vanavanaisa saabus Eestisse bolðevismivastase võitluse käigus just Loodearmee ridades. Kui olin laps, rääkis vanaema, kes nende võitluste perioodil oli 16-aastane, mulle oma mälestusi tollest karmist ja dramaatilisest ajast. Vanaema elas üle muide tüüfusegi.

Teiseks on mul parasjagu käsil projekt “Valged”, mille raames tahan sügisel tutvustada Eesti avalikkusele oma ajaloolise kodumaa 20. sajandi traagilisemat ajalookeerdkäiku ehk kodusõda. Just see on kokkupuutepunkt Eesti ajalooga, millesse on põimunud ka minu suguvõsa saatus. Kõige selle ühine nimetaja on aga Loodearmee.

Seega ei olnud ma Reigo Rosenthali raamatu uudishimulik tavalugeja, vaid rohkem nagu keegi, kes kaugel välismaal kohtab järsku kaasmaalast. Antud juhul mängis kaasmaalase rolli mulle nii valus ja paeluv TEEMA. Kui külastasin valgete-projekti raames mõni aeg tagasi metropoliit Korneliust, nõustusin metropoliidiga täielikult, kui ta kirjeldas nimetatud kodusõja aega kui väga verist ning ülimalt dramaatilist. Olgu lisatud, et metropoliidi isa polkovnik Jakobs oli tsaariarmee ohvitser, kes kodusõja ajal tõusis kuulsa Bulak-Balahhovitði isikliku sotnja ülemaks.

Sugulaste ja nende kaasvõitlejate seisukohad on mulle ammu teada, seda huvitavam oli aga lugeda eesti ajaloolase uurimust. Näha asja väljaspool oleva inimese objektiivse pilgu vahendusel. Enne Rosenthali tööd on minu teada eesti keeles viimastel kümnenditel sel teemal ilmunud vaid Heino Arumäe raamat “Kas vandenõu või revolutsioon, vabadus- või kodusõda?” (Tallinn, “Eesti Raamat”, 1987) ning Hannes Walteri artikkel 1997. aasta kuuendas Horisondis pealkirja all “Stanislaw Bulak-Balachowicz – unustatud kangelane”.

Võib-olla on Reigo Rosenthal koguni omaaegse baltisakslastest moodustatud ja samuti bolðevike vastu võidelnud Balti rügemendi Rosenthali-nimelise komandöri järeltulija, mõtlesin ma veel. Ent see polegi tegelikult tähtis. Tähtis on see, et keegi meie tänastest ajaloolastest leidis, et Loodearmee on uurimist väärt.

Ajalool on palju nüansse

Mis puudutab autori vaatenurki või materjali valikut, siis olen küllalt vana, et teada – pole kunagi võimalik teada tõde, ainult tõde ja kogu tõde. See ei ole jõukohane kellelegi, kogu tõde ei tea keegi. Üks lihtne näide kahest allikast, mis teineteisele vastu räägivad. Rosenthali raamatu esimese peatüki lõpus on kirjeldatud ühe kõnealuste sündmuste kaasaegse, Pihkva armeesse sattunud eesti soost allohvitseri K. Kalda mälestusi Balahhovitði lendsalga elust. Kalda oli määratud Balahhovitði juurde veltveebliks ning tema sõnul valitses väesalgas täielik korralagedus. Jutt käib 1918. aasta sügisest. Ent mul on sahtlis ka üks teine, täpselt sama perioodi käsitlev allikas, nimelt omaaegse Luuga prokuröri Neo-Silvestri mälestused “На буреломе. Воспоминания русского журналиста” ehk “Lainemurdjal. Vene ajakirjaniku mälestused”, ilmunud 1950. aastal Frankfurdis Maini-äärses. Neo-Silvestri kui sündmuste pealtnägija erilise tähelepanu pälvisid just Balahhovitði ratsaväelaste rüht, hoiak ja distsipliin. Tema kogemuse taust oli aga järgmine: kohalik nõukogude võimu esindaja, endine rätsep Somov üritas mõisatallist rekvireeritud valge hobuse seljas kõnesid pidada, kuid hobune otsustas alati kõne keskel kodutalli suunas minema kapata, vaatamatu punaagitaatori sõimule. Sel taustal mõjus Balahhovitði meeste distsipliin kauaoodatud rahuriigina. Kõik see juhtus ühes väikelinnas, kust ataman Balahhovitð oma ratsasalgaga oli just suundumas üle rindejoone sakslaste poolt hõivatud Pihkvasse. Balahhovitði isikliku sotnja ajalugu ulatub aga Esimese maailmasõja algusaega. Balahhovitð asus siis vabatahtlikuna tegevteenistusse ja asutas koos 72 ratsaväelasega, kes kõik olid sõduri Georgi risti kavalerid, partisani lendsalga, tegemaks Läänerindel vaenlase tagalas luuret ja diversioonitööd. Kokku sai ataman kodusõja lõpuks kaheksa korda haavata. Pärast Loodearmee laialisaatmist 1920. aasta jaanuaris tõi valgete ajaleht Верный путь oma veergudel ära atamani prohvetlikud sõnad, et tuleb kord aeg, kui kogu maailm jaguneb kaheks leeriks viimaseks võitluseks bolðevismi ja kristliku ilmavaatega inimeste vahel. Üht osa sellest võitlusest on näinud ka minuvanused.

Jah, igal inimesel, ideoloogil ja ajaloolasel on õigus isiklikule positsioonile. Kellele Vabadussõda, kellele Kodusõda – siin on kõik selge. Vaieldamatu fakt on aga see, et teatud etapil olid eestlased ning vene valged liitlased ja relvavennad, kes võitlesid ühise vaenlase bolðevismi vastu. See teadmine teeb mulle rõõmu, nagu ka mälestus 1989. aastast, mil nägin nii telekas kui Tallinna tänavatel vene demokraatide käes vana head valgesinipunast trikoloori. Oli üle hulga aja uhke olla venelane.

Tervitatav algus

Raamat “Loodearmee”on igal juhul tervitatav algatus, täitmaks Eesti ajaloo ühte täitmata niðði ning näitamaks lugejatele, et siinmaal tegutses kunagi seltskond, kelle kohta üks valge liikumise loojaid, Esimese ilmasõja aegne Vene impeeriumi kindralstaabi ülem kindral Aleksejev on öelnud: “Kui poleks olnud valget liikumist, oleks venelase sünonüüm alates 1917. aastast olnud kaabakas.” Lisaksin omalt poolt, et need mehed ei suutnud päästa oma riiki ega rahvast, kuid suutsid päästa mingilgi määral vene inimese nime ja au. Tõsi, ajalooareenilt pühiti minema nii nemad kui nende eluvaated, aga nagu tõestab Rosenthali raamat, leidub meiegi päevil inimesi, keda vene valgete teema paelub. Eesti mõõtes on “Looderamee” igati tunnustust vääriv töö, mis peaks eelkõige pakkuma huvi sõjaajaloolastele, kulturoloogidele ja arhivaaridele, aga miks mitte ka lihtsalt ajaloohuvilistele. Ja veel üks asi – autor ei ole läinud liiale kuiva faktoloogiaga – keegi ei viitsi lugeda kuivi tabeleid. Veel on meeldiv tõdeda, et Rosenthal ei ole kaldunud oma sümpaatiates ühele või teisele poole ning tekst on tasakaalukas ja erapooletu. Tegelikult elab Eestis minusuguseid “korpuslaste” järeltulijaid väga palju ning on hea, et kohalik rahvas meie juurtest ja Eestisse sattumisest midagigi teda saab.

Arhiivis istumine ning faktide otsimine on muidugi tüütu, aga ajaloo uurija jaoks ainuvõimalik tegevus. Kahjuks ei ole seni veel olemas korralikult koostatud ja trükitud Loodearmee isikkoosseisu nimekirju. Kui keegi sellise asjaga hakkama saaks, oleksin väga õnnelik. See ülesanne ei ole aga ilmselt teostatav.

Ajalooline mälu

Kui Rosenthal kirjeldab oma raamatus väeosade paiknemist ning liikumist, lahinguoperatsioone, väejuhtide suhtlemist ja muud asjaga seonduvat, meenub mulle tahes-tahtmata see, mida olen kuulnud emigrantidelt, kes neis lahinguis osalesid, ning nende järglastelt. Siinkohal tuleb alati arvestada, et vene valgetele oli see võitlus meeleheitlik. Eestlastel terendas ju silme ees muistse unelma teostumine omariikluse näol. Vene valgete puhul on igast asjast näha, kuidas nad üritasid taastada kaotatud pinda jalge all. Just sellega on seletatav ka näiteks Bermont-Avalovi ning Loodearmee tagasipöördumine tsaariaegsete ordenite annetamise juurde. 24. veebruaril 1919 võttis Loodepiirkonna ajutine valitsus vastu sellekohase otsuse. Kanti ja jagati kõiki “vanu” ordeneid, välja arvatud Püha Andrease ja Aleksander Nevski ordenid. See oli minu meelest katse kas või “virtuaalselt” taastada midagi vanast kadunud maailmast. Mida selgemaks sai valge ürituse lootusetus päästa Venemaa bolðevismist, seda fatalistlikumaks ja meeleheitlikumaks läks valgete võitlus igal pool – ka Eesti pinnal. Kui kodumaal kinnistus punavõim ja naasmine sinna võrdus seina äärde sattumisega, polnud ju teha muud kui meeleheitlikult sõdida. Kuhu sa lähed, kaks kätt taskus ning tihti veel naine ja lapsed ning vanuritest isa ja ema kaasas? Nii mõnigi valge ohvitser oli just sellises olukorras. Judenitð pages lõpuks Läti kaudu väljamaale, jättes oma võitlejad rahata, paljud, kel polnud aga ei raha ega võimalusi Läände suunduda, jäid Eestisse.

Vaat mis mõtted tekkisid ühte raamatut lugedes.

JÜRI KOTÐINEV (1960) on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige.

Eestis vähetuntud aumärgid Vaprate Rist ning Vaprate Risti täht – Loodearmee koosseisu kuulunud endise tsaariarmee ratsaväeohvitseri, hilisema kindralmajori Stanislaw Marian Bulak-Balahhovitði poolt sisseseatud ordenid. Kindral Judenitð andis 1919. aasta augustis käsu Balahhovitð arreteerida, tuues põhjuseks tema väidetavalt liiga räige käitumise vallutatud territooriumidel. Arreteerimiskatse toimus 23. augustil. Balahhovitðil õnnestus oma isikliku sotnja 22 ihukaitsjaga, keda juhtis praeguse metropoliit Korneliuse isa polkovnik Jakobs, põgeneda 24. augustil Pihkva poolt Venemaalt Eestisse. Jõudes õnnelikult Laidoneri juurde ja saades viimaselt asüüli, asutas Bulak-Balahhovitð oma vapratele ja truudele kaasvõitlejatele ordeni – Vaprate Risti. Hiljem, emigratsioonis Poolas, lisandus sellele ka Vaprate Risti täht, kuhu oli poola keeles kirjutatud “Teie ja meie vabaduse eest”. Poolas kujunes Vaprate Risti täht Bulak-Balahhovitði kunagiste kaasvõitlejate klubi sümboliks.