Kord Horisondi algusaastatel astus toimetuse uksest sisse üks kaugelt üle kaheksakümnene väärikas vanapapi, päevinäinud portfellis kodukootud traktaat, ja pakkus seda avaldamiseks laiale lugejaskonnale (Horisondi trükiarv oli siis 40 000). Lugu puudutas valgust. Kunagise koolmeistri kirjapandust võis lugeda, et kui ta asetas oma koduaias õunapuude vahele risti päikesekiirtega valge pärgamentpaberi, siis ei kuulnud ta mingit krabinat. Järelikult ei koosne valgus korpuskulitest ehk kvantidest-footonitest… Sääraseid markantseid, aga esmapilgul ka palju usutavamaid “krabinaid” on käidud pakkumas meile hulganisti. Kuid soolapuhujate ja teadmameeste ohvriks ei ole Horisont kunagi langenud, ning seda pean ma meie ajakirja kõige suuremaks vooruseks 40 aasta jooksul …

Anno 1967. Oma üsna pikaks kujunenud ajakirjanikuteel meenub tolle kauge aasta üks esimestest päevadest, mil ise toimetuse uksest sisse astusin, kaasas sõbra ja Horisondi hilisema põlisautori Peep Kalvi soe soovitus. Selle hindamiseks võttis peatoimetaja Feodor Feodorov aega 10 päeva. Ja ennäe, 16. jaanuarist sai minust, nagu elu nüüd näitab, koguni põlishorisontlane. Olin siis 30-aastane, nüüd aga kaugelt üle kahe korra vanem. Uskumatu! Aga mis seal salata – see on olnud vähemalt minu jaoks õnnelik aeg! Sest mul on näkanud peaaegu alati nii kolleegide kui ka autoritega. Kõike korraga meenutada on võimatu, seepärast mõtisklen rohkem oma mätta otsast vaadatuna. Sama aasta kevadtalvel tegin autorite leidmise eesmärgil tiiru peale Tartu laboritele. Mäletan, et tähetorni kõrvalmaja hämaras ärklitoas võtsid mind vastu Elmar Vesman ja Jaak Lõhmus. Niisugused olid siis hiljuti Tartu Ülikooli lõpetanud noorte füüsikute töötingimused. Loomulikult põikasin ka uhiuude Tõravere observatooriumisse. Ja eks just tolle esmaretke päevist olegi head suhted tartlaste-tõraverelastega üha süvenenud ning kestnud seniajani. Küberneetikust akadeemik Boris Tamm on nimetanud kunagist Horisonti isegi astronoomide ajakirjaks. Eks selles ütluses ole terake ka tõtt, aga ega küberneetikudki nuriseda tohtinud. Juba esimesel kümnendil sai arvutite ja programmeerimise teemadele küllalt palju ruumi antud. Horisondi esimesel kümnendil, 21. juulil 1969, toimus üks seni kordumatu sündmus – Kuule astus inimene.

Anno 1977. Tähtsündmuseks oli Tallinnas peetud suurfoorum, millest kirjutasime pealkirja all “Universum – milline sa oled?”. Sõna said maailma selle ala teaduskorüfeed, isegi kvasarite avastaja Maarten Schmidt USA-st. See oli Eesti astronoomide väljapakutud Universumi makrostruktuuri esmaavalikustamise ja -arutelu koht. Küsimusi, millele lugeja tookord Horisondist vastuseid leidis, oli teisigi: kas ilma saab ennustada kui tahes üksikasjalikult, mis maksab hea saps vihma enne jaani, kas Marsil on elu. Kõik igivanad pärimised-kostmised tänapäevalgi. Tuletan meelde, et 25. oktoobril 1976 raputas Osmussaart ja selle ümbrust tugev maavärin.

Anno 1987. Sinnani oli olnud üks reisiderohke kümnend. Paljude oma tolle kümnendi lähetuste kõrval Tähelinna, Sajaanidesse, Baikalile, Uuralitesse, Kaukaasiasse, Volga äärde ja mujale talletus enim ajusoppidesse seiklusrikas sõit Kaspia mere tagusesse vastrajatud kõrbelinna Shevtshenkosse ning öine ekslemine võhivõõras krusas teedeta Kara-Bogazi lahe-äärsetel solontshakiväljadel. Samuti minek Koola poolsaarele sügavpuuraugu juurde ja Volgodonskisse ainulaadset välismaa tehnoloogiat kasutavasse tuumareaktoreid tootvasse Atommashi, mida juhtis tol ajal Tartu 4. Keskkooli medaliga lõpetanud Valeri Pershin. Kaks viimast olid paigad, kuhu pääses vaid üleliidulistest ministeeriumidest välja kirjutatud erilubadega. Tingimus oli: avaldatavad reisimuljed tuleb trükiloa saamiseks tõlkida vene keelde ning saata Moskvasse ministritele viseerimiseks. Teravdatult heitsime pilgu Virumaa varaaita. Seoses perestroikaga olid tähelepanu all paljud seni avalikustamata ajaloosündmused.

Anno 1997. Olime kätte võitnud vaba Eesti. Mainekas teadusajakirjas Nature avaldati akadeemik Jaan Einasto ja tema meeskonna Universumi rakustruktuuri käsitlev artikkel. Eespool mainitud Tallinna suurfoorumist oli möödunud niisiis 20 aastat, ja alles nüüd ärkas kogu Eesti ajakirjandus, et sellest ka laiemat üldsust informeerida. Kaks kuud kestnud toimetusetöö kesköötundideni välja andis samuti toreda tulemuse, ilmus Universumi-sarja esimene algupärand – kogumik “Universum”. Jõudsime uude aastatuhandesse. Vaieldi selle üle, millal see ikka juhtus. Ühed pidasid suurt pidu 2000. aasta eelõhtul, teised aasta hiljem.

Anno 2007. Seda, mis viimase kümne aasta jooksul juhtunud ja mis Horisondi kaudu teada saadud, mäletab juba ka noorem lugeja. Ühte kordan siiski – aastast 2002 kuulume MTÜ Loodusajakiri perre koos ülejäänud kolme loodusajakirjaga, mis kõik teenivad ühte eesmärki ja mille tellimine just praegu käib. Kindel on, et jaanuaris 2007 jätkame uut aastakümmet.

Aitäh lugemast! Uudishimu jätku kõigile!

November 2006