Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Seda teadis juba Juhan Liiv. Kuid kas olevik on olemas? Ja kui on, kas selle siis määrab ära ainult minevik? Või tulevad mingid juhised oleviku moodustamiseks ka tulevikust?

Üks vanakreeklase Zenoni apooriatest pajatab meile noolest, mis ei saagi lennata. Sest igal ajahetkel on nool ju ometi paigal. Ning kui see on paigal igal ajahetkel, siis on nool alati paigal. Nii ei saa keegi noolega kellelegi pihta saadagi. Ühesõnaga – noole jaoks on kogu aeg olemas ainult olevik.

See on vist Ray Bradbury, kel on üks kena novell. Pärast presidendivalimisi, kus võitis demokraatlikult meelestatud kandidaat, rändas peategelane ajas tagasi – turistina. Kästud oli tal püsida vaid kindlal rajal. Ent mees vääratas ja tallas surnuks ühe liblika. Kui ta oma aega tagasi jõudis, selgus, et võitnud oli hoopis diktaator ja asjad üsna hulluks läinud. Nii et ajaränd pole sugugi ohutu asi – isegi kui see võimalikuks osutuks.

Kaine mõistus ütleb meile, et mineviku mõjutamine pole võimalik. Mis tehtud, see tehtud. Retropõhjuslikkus pole võimalik. Või siiski? Teadlased on ühe eksperimendi lävel, mis nende arust tõestab mineviku mõjutamise võimalikkust. Nad üritavad saata signaali minevikku. Ja nende katseseade on lihtne. Vaid optiline laud ning kvantosakeste veidrad, ent siiski tuntud trikid.

Newtoni liikumisseadustest alates on füüsika võrrandid ajas sümmeetrilised, see tähendab, et nad kirjeldavad liikumist nii edaspidi kui ka tagurpidi. Einsteini relatiivsusteoorias tuli mängu neljamõõtmeline aegruum. Selle raames muutub meie tunne, et ajalugu muudkui rullub edasi, illusiooniks. Minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad universumis üheaegselt. Austraalia Sydney Ülikooli ajakeskuse teadlase David Milleri arvates pole minevik ja tulevik enam erinevad ning pole põhjust, miks põhjused ei võiks pärineda tulevikust.

Kvantmehaanikas pole ajaline järjestus oluline. Richard Feynman pakkus näiteks välja, et elektronide kehastus antimateerias – positronid – on lihtsalt tavalised osakesed, mis reisivad ajas tagurpidi. Koos John Wheeleriga töötati välja elektrodünaamika, kus lained liiguvad ajas edasi ja tagasi. Washingtoni Ülikooli teadlane John Cramer on välja pakkunud kvantmehaanika tõlgenduse, mille kohaselt osakesed mõjustavad üksteist, saates välja ja võttes vastu laineid, mis reisivad ajas edasi ja tagasi. Ta on välja töötanud katse skeemi, mis võiks retropõhjuslikkust kinnitada. See põhineb kvantosakeste veidral omadusel, põimumisel. Kui osakesed on ühel ajahetkel koos tekkinud, siis mäletavad nad seda alatiseks ja isegi kui nad satuvad üks ühte, teine teise universumi otsa, toob ühe osakese oleku muutus hetkeliselt kaasa teise osakese oleku muutuse.

Põimunud footonid juhitakse eraldi teid pidi läbi kaksikpilude, üks neist aga ka läbi kümnekilomeetrilise optilise kaabli. Kui nüüd valitakse, kas pikema tee läbinud footoneid nähakse osakestena või lainetena, siis peavad ka kiiremini pärale jõudnud footonid käituma vastavalt kas osakeste või lainetena. See tähendab, et valik mõjutab mõõtmist, mis tehti varem. Seega siis olevik mõjutab minevikku.

Mida see kõik ikka tähendab, selle üle vaidlused käivad. Ühed väidavad, et isegi kui olevik mõjutab minevikku, ei saa see seda muuta. Fakt, et teie juuksed on täna lühemad kui eile, on mõjustatud sellest, et käisite eile juuksuris. Kuid te ei saa oma eilset otsust muuta ja juuksurisse minemata jääda.

Kui retrokausaalsus tõesti eksisteerib, võib see lahendada ka ühe arusaamatuma mõistatuse, osakeste põimumise. Põimumist on hiljutised eksperimendid tõestanud, nii et see pole spekulatsioon. Siiski arvatakse, et sel moel info liikuda ei saa. Kui kehtib retropõhjuslikkus, siis võib üks osake saata laine ajas tagurpidi hetkeni, mil osakeste paar loodi. Signaal ei liigu valgusest kiiremini, vaid kordab esimese osakese liikumist läbi aegruumi. Ja kohtab siis teist hetkel, mil mõlemad loodi.

Kõik see võib ju pea valutama panna, kuid lohutage end – kui retropõhjuslikkus eksisteerib, siis peavalu põhjus võib peituda mitte selles minu kolumnis, mida just praegu lugesite, vaid hoopis mõnes teie poolt tulevikus loetavas kirjatöös. Ja mind selles süüdistada pole mingit põhjust.

Sest et võib olla hoopis nii, et kes ei mäleta tulevikku – see elab tulevikuta. On isegi pakutud, et retropõhjuslikkus seletaks ära, miks elu eksisteerib. Nimelt võib selle kohaselt olla, et universum peenhäälestab end takkajärele. Teadlikud olendid on mõjutanud universumi algaegade füüsikaseadusi, selleks et elu tekiks. Midagi parun Münchhauseni jaoks.

TIIT KÄNDLER (1948) on füüsik ja teadusajakirjanik, Eesti Päevalehe ning teadus.ee toimetaja.