Tuumarelvastuse ja selle kohaletoimetamise vahendite arendamine viis eelmise sajandi viiekümnendate aastate lõpust selleni, et kahel suurriigil – USA-l ja N Liidul oli selline tuumaarsenal, mille käikulaskmine lõpetaks igasuguse elutegevuse maakeral. Kujunes välja omapärane olukord, kus parim viis rahu hoidmiseks oli hirm – kumbki pool ei saa rünnata, teades, et ka teda rünnatakse ja hävitatakse. See doktriin sai nimetuse MAD (mutual assured destruction), tõlkes vastastikune kindel häving.

Raketikilp tuumarünnakute vastu

23. märtsil 1983. aastal pidas oma kuulsa raadiokõne USA tollane president Roland Reagan, kes esitas mõtte luua uus süsteem tuumarünnaku ohu tõkestamiseks ja lõpetada vastastikuse tuumaähvarduse strateegia. Üks oluline põhjus oli ka selles, et N Liidu tuumaarsenal oli kasvanud juba sedavõrd suureks, et ületas igasugused mõistlikkuse piirid. Ametlikult sai see nimetuseks strateegiline kaitseinitsiatiiv (SDI – strategic defence initiative), kuid kohe hakati seda nimetama tähesõdade programmiks tolleaegse populaarse filmi “Tähesõjad” järgi. Eesmärgiks seati ju vastase rakettide hävitamine enne nende kohalejõudmist, seda nii maalt kui õhust. Piltlikult väljendades tähendaks see raketikilbi loomist, mis teeks vastaspoole tuumarünnaku kahjutuks. Muidugi oli selge, et selle eesmärgini ei jõuta aastate, vaid aastakümnetega, seda ka sellisel arenenud ja kõrgtehnoloogilisel maal, nagu USA. Nähtavasti oli USA algatusel olulisem psühholoogiline mõju, sest lihtne tuumaarsenali suurendamine, mis tol ajal oli N Liidu peaeesmärk, kaotas oma mõtte ning viimane oli sunnitud oma majanduse allakäigu tingimustes alustama analoogilisi, ülikalleid uuringuid. See oli päris kindlasti üks N Liidu peatse lagunemise põhjusi.

Miks siis sellise, pealtnäha lihtsa asja peale varem ei tuldud? Arendati ka enne seda rakette, mis oleksid suutelised kahjutuks tegema tuumalõhkepeadega ballistilisi rakette, kuid nende kasutamise tagajärjed olnuks üsna laastavad. Niinimetatud antiballistilised raketid, mis loodi kontinentidevaheliste ballistiliste rakettidega võitlemiseks, olid tegelikult samuti tuumalõhkepeaga raketid ja nende lõhkamine atmosfääris, või parem kui väljaspool atmosfääri tekitanuks tuumaplahvatuse, mille tugev elektromagnetimpulss teeks vastase lõhkepea kahjutuks. Sellistel tuumaplahvatustel oleksid aga üsna ebameeldivad tagajärjed. Üheks varajasemaks sellist tüüpi raketi näiteks oli USA Nike Zeus, mis kasutas ligi viiemegatonnist tuumalõhkepead.

Ülimalt raske ettevõtmine

Osutub, et ega vastase poolt teele saadetud ballistilise raketiga toimetulek olegi nii lihtne, see erineb oluliselt tavalisest õhutõrjest. Selgusele jõudmiseks võib kontinentidevahelise ballistilise raketi lennu jagada kolme järku. Kõigepealt start – see on raketi lennu algfaas, mil töötavad raketi mootorid. Enamasti on tegemist kahe- või kolmeastmelise vedela või tahke kütusega raketiga. Stardifaas kestab harilikult 3–5 minutit, mõnikord ka vähem. Selle ajaga jõuab rakett atmosfäärist välja 70–100 kilomeetri kõrgusele. Raketi vabalennu ajal toimub edasiliikumine ballistilist trajektoori mööda. See kestab umbes 20 minutit, raketi kiirus on vahemikus 25 000 kuni 30 000 kilomeetrit tunnis. Lõpufaasis siseneb raketi lõhkepea atmosfääri ja liigub oma sihtmärgi suunas. See kõik kestab umbes minuti. Keeruliseks teeb kogu asja veel see, et tänapäeval varustatakse raketid enamasti mitme lõhkepeaga (tavaliselt kuni kümme), mis eralduvad juba vabalennu faasis ja suunatakse eri sihtmärkidele. Lisaks on raketis ka pettelõhkepäid, mis veelgi suurendab jälgitavate objektide arvu ja teeb tegelike lõhkepeade kindlakstegemise raskeks. Eelnevast on näha, et sellise raketiga toime tulla on ülimalt keeruline.

Võimas abimees – laser

Kui hinnata raketi lendu, siis kõige soodsam võimalus raketi hävitamiseks oleks tema stardifaasis. Seal on veel tegemist ühe piisavalt suure sihtmärgiga. Raketi mootorid töötavad ja eraldavad suurel hulgal põlemiskiirgust, mistõttu raketti on lihtne jälgida. Kuna start antakse enamasti vaenlase territooriumilt, siis saab seda hävitada ainult kaugelt ja praktiliselt silmapilkselt mõjuvast relvast. Üheks selliseks relvaks võib olla näiteks maalähedasele orbiidile viidud ülivõimas laser, mille kiirgust saaks vastava peeglitesüsteemi abil suunata hävitatavale raketile. Kuna valguse kiirus on ülisuur, siis näiteks 5000 kilomeetri kauguselt tulistades tabaks laserikiir raketti 17 millisekundi pärast. See võib tunduda utoopilisena, kuid on tänapäeval juba realiseeritavuse piirimail. Metalli lõikavad laserid ei ole ammu enam uudis ning tänapäevaks on loodud selliseid võimsaid lasereid, millega on maa pealt õnnestunud hävitada lendavaid rakette ja mürske, paraku veel suhteliselt lähedalt. Need aga pole nii võimsad, et suudaksid maa pealt tulistades alla tuua kõrgel lendava raketi, sest atmosfääris neeldumise tõttu kiirguse võimsus üsna kiiresti kahaneb. Tähesõdade programmi jaoks vajalik laser oleks sedavõrd suur, et seda maalähedasele orbiidile toimetada pole lähiajal praktiliselt võimalik. Samuti on ka kiirgust suunav peegel või peeglite süsteem nii suur, et selle orbiidile viimine maksaks miljardeid dollareid.

Sellised võimsad laserid kuuluvad gaaslaserite hulka, kus keemilisel reaktsioonil toimuv ergastamine tekitab laserikiirguse. Selline laser on ühelt poolt nagu reaktiivmootor, mille düüsist väljuva joa reaktsioonis toimub ergastamine. Näiteks deuteerium-fluoriidlaser annab pidevas kiirguses rohkem kui megavatise võimsuse. Üks sedalaadi laser THEL (tactical high energy laser) on võimeline hävitama mürske ja rakette kuni viie kilomeetri ulatuses. Kuna ta töötab infrapunakiirgusel, mis atmosfääris neeldub, on laskekauguse suurendamine ilma võimsust oluliselt tõstmata raske. Küll aga saaks taolist laserit kasutada õhutühjas ruumis, kus neeldumist ei ole. Kuid viimasel juhul ei tööta laser kaua ja teda tuleb käia orbiidil gaasiga laadimas.

Vabalennu faasis ja ka lõpufaasis on vastase raketi ohutuks tegemine märksa raskem tema väikeste mõõtmete tõttu. Eriti hull on aga asi mitme lõhkepea korral, sest need on programmeeritud liikuma ülisuure kiirusega erinevate sihtmärkide poole, mistõttu nende allatulistamiseks rakettidega jääb väga vähe aega. Seepärast arendatakse ülikiireid rakette, millel on peal erilised mürske tabavad seadmed, nimetusega tapamasin (kill vehicle). Viimased peaks otsetabamusega kahjutuks tegema raketi või selle lõhkepea. Paraku on sääraste rakettide loomine ikka veel algusjärgus, sest nende katsetused alles hakkavad andma positiivseid tulemusi. Edu on saavutatud lühimaa rakettide tabavuse suurendamisel, mistõttu näiteks USA Patsiot ja Iisraeli Arrow on suutelised tabama lisaks lennukitele ka taktikalisi ballistilisi rakette.

Kõigele muule lisaks on raketikilbi loomisel oluline rakettide varajase avastamise süsteem, sest nagu eelnev raketi liikumise analüüs näitas, ei ole vastumeetmete rakendamiseks eriti palju aega antud. Selleks on vajalikud erinevad radarisüsteemid, samuti ka kosmoses olevad jälgimissüsteemid, mis peaksid stardiinfo andma juhtimiskeskusesse, et välja arvutada raketi võimalik liikumine ja tabamispunkt.

Koos isaga areneb ka poeg

Et üldine tähesõdade programm on veel kaugel oodatud tulemusest, siis samaaegselt arendatakse ka programmi, mida vahel nimetatakse tähesõdade pojaks (son of star wars). Selle peamine eesmärk on ülimalt tõhusa avastamissüsteemi arendamine. Paigutades avastamisradarid maailma mitmetesse paikadesse, samuti arendades satelliitsidesüsteeme, mis väga kiiresti edastaks teavet juhtimispunkti, saab kohe välja saata tõrjeraketi või -raketid vaenlase raketi või lõhkepeade alla tulistamiseks. Seetõttu tehakse raketiasjanduses tõsiseid katsetusi rakettide tabavuse oluliseks suurendamiseks. Uue raketitõrjesüsteemi THAAD eesmärgiks ongi võitlus vastase ballistiliste rakettidega.

Kui tähesõdade programm sai alguse USA ja N Liidu vastasseisust, siis nüüd on USA raketikilbi loomise eesmärgiks seatud võitlus niinimetatud paariariikide poolt teele saadetavate ballistiliste rakettidega. On selge, et analoogiline tegevus käib ka Vene poolel. Äsjakirjeldatud ideed pole aga kaugeltki ainukesed, mida sel eesmärgil arendatakse. Ka on võimalike tulevikus orbiidile viidavate relvade arsenal märksa mitmekesisem.

Tänapäeva sõjatehnika arendamiseks kulutatakse miljardeid, ja võib tekkida küsimus, milleks seda vaja on. Lohutuseks võime aga öelda, et uusim tehnika ja tehnoloogia on rakendustesse jõudnud esmalt just sõjatehnika kaudu. Ning alles hiljem kanda kinnitanud tavaellu. Kindlasti poleks näiteks elektroonika ja arvutustehnika areng olnud ilma sõjatehnikas rakendamata sedavõrd kiire, nagu ta seni on olnud.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.