Nr. 6/2006


HORISONT 40 aastat aimemaastikul
Aastakümned Eesti aime(kirjanduse) maastikul

Mis on aimekirjanduse eesmärk? Miks aimealaseid artikleid ja raamatuid kirjutatakse? Miks neid ostetakse ja loetakse? Neile küsimustele saab muidugi anda rohkem või vähem triviaalseid vastuseid. Võib siiski uskuda, et 40 aasta jooksul on nii mõnedki Eesti teadlased saanud tuule tiibadesse Horisonti lugedes.

Juba sajand tagasi ilmus Eestis raamatuid ja ajakirju, mida võib liigitada populaarteaduslikeks. Sarja “Elav Teadus” numbris 101/102 avaldati 1940. aastal ülevaade “Eesti populaarteaduslik kirjandus”, mistõttu 20. sajandi nelja esimese aastakümne aimeraamatute ainestikul ja esitusviisidel järgnevas ei peatuta. Huvipakkuvana saab vaid tõdeda, et valdkonna piirid olid tol ajal praegusest tunduvalt avaramad: populaarteaduslikuks kirjanduseks peeti memuaare, rännumuljeid, teatmeteoseid ja veel mitmesuguseid tarbetrükiseid. Järgnevas on vaatlusalust kirjandusvaldkonda tugevasti piiratud, tähelepanu all on nende ridade autorile lähedasem teema – reaalteadused.

Kohast ja missioonist

Küsides, mis on aimekirjanduse eesmärk, miks populaarteaduslikke artikleid ja raamatuid kirjutatakse, ostetakse ja loetakse, saab muidugi anda triviaalse vastuse: selleks, et levitada teaduse tulemusi. See on tõesti üks aspekt, mille puhul aimetekst sarnaneb sageli huvitava õpikuga. Viimase aastakümne raamatutest kuuluvad niisuguste hulka eesti keeleski avaldatud Dorling Kindersley kirjastuse väljaanded, mis on rikkalikult illustreeritud ja faktidega küllastatud. Meie algupärane aimekirjandus jääb siin oluliselt alla – väikerahvana pole meil ju ressurssigi hakata ise peensusteni välja joonistama tuumareaktori või kosmoseraketi ehituse skeemi. Kui aga võrrelda meie aimeraamatute ja ka -ajakirjade praegust kujundust paarikümne aasta tagusega, siis on ilmne tohutu areng, suurelt jaolt küll fototehnika, arvutikujunduse ja trükitehnika poole pealt.

Teiseks teeks lugejate südamete juurde on “teaduse kui ideede draama” avamine. Siin saab eheda näitena nimetada eelmisel aastal ilmunud Hollandi astronoomiaajakirjaniku Govert Schillingi raamatut “Sähvatus”. Horisont on alati au sees pidanud Eesti teadlasi, vahendades muljeid külaskäikudest teadusasutustesse, reportaaþe ja küsitlusi. Diskreetselt pole siiski sekkutud teadusetegemise pahupoolde, kuigi 1990. aastate ulatuslikud ja jõulised ümberkorraldused oleksid selleks intrigeerivaid juhtumeid pakkunud. Ajal, millal globaliseerunud teadus eemaldub kohalikust kultuurist, on Horisont teinud jõupingutusi tekkinud lõhe katmiseks.

Meie ühiskond pürgib kõrgtehnoloogilise tootmise arendamisele. Aimekirjanduse üheks rolliks niisugustes oludes on osaleda baasi loomises innovaatikale. Akadeemik Ene Ergma on kirjutanud, et ainus väljapääs oleks teadmispõhine ehk inimeste uutele ideedele tuginev majandus, ent selleks on vaja palju loovaid ja algatusvõimelisi inimesi. Seetõttu on imekspandav teaduse ja tootmise finantseerijate peaaegu olematut huvi aimekirjanduse toetamise vastu.

Ülimalt oluliseks aime(aja)kirjanduse rolliks tuleb pidada ka eestikeelse terminoloogia tekitamist, ühtlustamist ja säilitamist, mis ingliskeelsete teadusartiklite hasartse avaldamise taustal kipub unarusse jääma.

Ja lõpuks võib nimetada veel teaduse kaitsmise funktsiooni – aime(aja)kirjanduse ülesanne on kaitsta teadust ühelt poolt ühiskonnas teaduse suhtes maad võtva skeptitsismi eest ning teiselt poolt pealetungivate ebateaduslike teooriate eest.


Tagasivaade

Teine maailmasõda katkestas nii aimealaste raamatute kui ajakirjade ilmumise ning teaduse populariseerimine jäi sõjajärgses kirjastustegevuses viimasesse järjekorda. Eriti takerdus algupäraste raamatute ilmutamine – kas olid võimalikud autorid siirdunud Läände või ei olnud siia jäänud küllalt usaldusväärsed. Oma reegleid asus kehtestama tsensuur. Erandina 1945. aastal ilmunud ja üpris õpikulaadne “Elekter igapäevases elus” oli nähtavasti koostatud varem, sest toimetaja Johannes Käis ei saanud ära trükkida ühegi autori nime.

Sõjajärgse aastakümne aimekirjanduse moodustasid põhiliselt tõlked vene keelest, neid ilmus palju ja nende hulgas oli ka andekate kirjutajate sünnitisi. Väga loetav autor oli Mihhail Iljin. Eesti keeles ilmusid tema “Jutustusi asjadest” ning “Mäed ja inimesed” mõlemad 1947. Pisut hilisemal perioodil leidsid hea vastuvõtu Jakov Perelmani mosaiikraamatud “Huvitav mehhaanika” (ilmus 1950), “Huvitav astronoomia” (1958) jt. Tõlked teistest keeltest ei tulnud muidugi kõne allagi. Kuni 1940. aastate lõpuni kasutati kirjastamisel siiski veel oma ala kohalike spetsialistide abi. Näiteks Enn Murdmaa tõlgitud A. Zingeri “Huvitava botaanika” toimetas Gustav Vilbaste. Kodanlike natsionalistide kampaaniaga eemaldati kirjastustegevusest paljud head toimetajad. Aegapidi süvenes aine käsitlemises tendentslikkus: süvenes Vene ja Nõukogude teaduse ja tehnika ülistamine, looduse ümberkujundamise propageerimine, kapitalistliku maailma materdamine jne.

Kirjastamistingimuste ja tsensuuri mõningast leebumist 1950. aastate lõpul tähistasid Eesti Looduse uuesti ilmuma hakkamine 1958. aastal ning Johannes Piiperi raamatu “Pilte ja hääli Eesti loodusest” uustrükk 1960. Mõlemal juhul avaldas huvilistele muljet just see, et tegemist oli Eesti Vabariigi aegsete väljaannete taasilmumisega muutmata pealkirja all. Tegevust jätkas Looduseuurijate Selts, samuti kõigil aastatel olude ja muutuste kiuste trükitud Tartu tähetorni kalender.

Umbes samal ajal ilmuma hakanud ajakirja Tehnika ja Tootmine ümber seda järjepidevuse aurat küll ei olnud, kuid tänu toimetuses töötanud Aleks Kaskneeme laiale huvideringile ilmus seal üsna palju teadust ja tehnikat tutvustavaid artikleid. Eesti Looduse ning Tehnika ja Tootmise toimetustes ja nende ümber kujunesid välja autorite ringkonnad: Juhan Vilbaste, Linda Poots, Heinrich Veroman, Illimar Kask, Viktor Masing, Jüri Selirand, Charles Villmann, Einar Klaamann, Heino Eelsalu, Valentin Rajasaar jt. Tähistaevast kirjutajate ritta tuli Roopi Hallimäe järele viljaka autorina Tõraverest Ülo-Ilmar Veltmann ning hiljem Tallinna tähetorni juhataja Peep Kalv. Kaasa lõi ka akadeemikute raskekahurvägi – Erik Kumari, Jaan Einasto, Anto Raukas, Erast Parmasto ja Hans Trass.

Järgmiseks etapiks Eesti aimekirjanduses oli popularisaatoritalendi ja -sooviga raamatute kirjutajate esilekerkimine meie teadlaste hulgast. Meeldejäävamateks kujunesid neist Harry Õiglane (“Vestlus relatiivsusteooriast”, 1958), Ustus Agur (“Mõtlevad masinad”, 1961), Jaan Eilart (“Inimene, ökosüsteem ja kultuur”, 1976). Nemad rajasid teed suurtele raamatusarjadele “Teaduse teedelt” ja “Mosaiik”, millest viimane jätkas ilmumist 1990. aastate alguseni. Hakkas kujunema traditsioon, et juhtivad teadlased kirjutavad oma uurimisvaldkonnast ka populaarteadusliku raamatu. Samas sai varsti selgeks, et mitte alati ei jätku heal teadlasel lugeja kaasa haaramiseks vajalikku publitsistitalenti. “Juhtub, et kiputakse unustama: populaarteaduslik raamat on ikkagi kirjandus ning sellelt tuleb teadusliku autentsuse, eeldatava lugeja taseme arvestamise jms kõrval nõuda ka kirjanduslikku kultuuri,” on kirjutanud Ustus Agur 1968. aastal. Mõistete ja terminoloogia osas toetas ning aitas aimetekstide koostamist korrastada Eesti entsüklopeedia väljaandmine alates 1968. aastast.

Aegamisi avardus võimalus tõlkida raamatuid ja artikleid ka teistest keeltest – pikka aega küll siiski ainult neid, mis olid juba vene keeles ilmunud. Tuumauuringuid ja kosmosetehnikat käsitlevad võõrkeelsed raamatud kuulusid raamatukogus veel pikka aega nn erifondi, millele ligipääsemine oli üpris raske. Kõige salajasemad olid andmed Nõukogude Liidu vastavate uuringute kohta, olgugi, et Läänes olid need teada ja avaldatud.

Siin ei suuda ma jätta kirjeldamata seika, mis tõendab, kuidas ka valvsad tsensorid ei pannud tähele igat infoleket. Kord 1970. aastatel ilmus Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogusse saksakeelne kosmonautikaraamat. Juba selle jõudmine nn lahtisesse fondi ise oli omaette sündmus, kuid mis palju hullem – see sisaldas peatüki Nõukogude raketitehnikast, mida järelevalvajad oleksid pidanud iseloomustama kui “räiget Nõukogude-vastast propagandat”. Selgus, et sama raamat oli Moskvas vene keelde tõlgitud ja selle põhjal arvati Tartus ka originaal igati lubatuks. Keegi aga ei märganud, et venekeelsest väljaandest oli ketserlik Nõukogude kosmoseuuringuid käsitlev peatükk välja kärbitud.


Pilk horisondile

Horisondi sünni- ja kasvuloost ajakirjanik Feodor Feodorovi eestvedamisel saab siinkirjutaja esitada vaid fragmentaarseid muljeid. Toimetuse töö suhtes olen nii tema peatoimetajaks olemise ajal kui ka hiljem olnud kõrvalseisja. Aga siiski – vahest lähedane ja aktiivne kõrvalseisja.

Horisondi ilmuma hakkamine kustutas osaliselt seda nooremate lugejate nälga teaduseteemalise lugemisvara järele, mille rahuldamiseks oldi sunnitud pöörduma venekeelse kirjavara poole. Selleks olid 1960. aastatel peamiselt ajakirjad Znanije – Sila, Tehnika Molodjozhi, Priroda, Nauka i Zhizn ja Kvant. Need olid üsna hinnatud ning sisaldasid haaravaid ja asjalikke artikleid, kuigi keskendusid Nõukogude teadusele. Lääne aimeajakirjad olid praktiliselt kättesaamatud, erandina meenub vaid Scientific American’i venekeelne tõlge või ümbertrükk. Seepärast oli Horisondi ilmumine 1967. aastal teadushuviliste ja üldsuse silmis suursündmus.

Sirvides Horisondi esimesi aastakäike, leiame teemasid, mis nii-öelda igipõlistena jätkuvad tänaseni: ilm ja kliima, kosmos, globaal- ja tulevikuprobleemid, loodusnähtused jms. Mõndagi on tänaseks tagaplaanile jäänud või kadunud: foto- ja filmirubriik, ehitamisnõuanded, programmeerimise õpetamine, ulmejutud ja ehk muudki. Osa neist teemadest katavad nüüd muud ajakirjad, mõnedest tundub siiski kahju olevat – näiteks iseehitamise õpetustest, mis tänapäeval tähendaks esmajoones arvuti sidestamist kõikvõimalike lisaseadmetega. Entusiastlikult alustas ilmunud raamatute tutvustamist ajakirja teisest aastakäigust Naatan Kvargi varjunime alla peitunud Ustus Agur. Tunnustust väärivad tema kirjutistes konkreetse raamatu teema piiridest väljuvad mõttekäigud teaduse tutvustamise, teadusliku fantastika arengu ja teistel teemadel. Nüüd, mil maailma raamatuturult võib leida väga palju aimeteoseid ja neile lähedasi väljaandeid, võiks uuesti katsetada Naatan Kvargi ürituse jätkamisega. Ülimalt

tänuväärne võiks see olla just võõrkeelsete raamatute osas.

Alates observatooriumi rajamisest Tõraveresse on sealsed teadurid Horisondis ja teisteski väljaannetes üllitanud suure hulga kirjutisi ning andku praeguseni aktiivsed head kolleegid andeks, et ma nende nimesid siin ei loetle – nimekiri saaks liiga pikk. Astronoomiaga alustatud temaatiliste erinumbrite traditsiooni jätkati ja need leidsid lugejate juures hea vastuvõtu. Sellest innustust saanuna võttis toimetus ette julge sammu ning koostas erinumbri olulise laiendamise teel raamatu “Universum” (1997, kordustrükk 1998). Nüüdseks on ilmunud neli selle sarja raamatut. Eesti Looduse ja Horisondi toimetustes kui taimelavades on võrsunud elukutselised teaduse populariseerijad, nagu Illimar Kask, Juhan Kivi, Rein Veskimäe, Indrek Rohtmets, Tiit Kändler jt. Tunnustamist väärib Peeter Ernitsa eestvedamisel ja osavõtul teostunud teadusteemade käsitlus nüüd juba kadunud ajakirjas Luup.

Tuleb küll arvata, et ainult aimetemaatikale spetsialiseerunud vabakutselise autorina ei ole Eesti lugejaskonna ja honoraritaseme juures võimalik ära elada, kuid võib-olla on küsimus ka produktiivsuses: Isaac Asimov suutis poolsajandi jooksul kirjutada mitusada raamatut. Teisalt – olukord, kus teadustegevuse ainuvõimalikuks väljundiks peetakse rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud artikleid, pärsib aimeartiklite ja -raamatute kirjutamist teadlaste endi poolt. Suurosa maailma aimekirjutisi pärineb siiski vastava ala teadlastelt, kuigi mõnikord, nagu näiteks Fred Hoyle’i, Arthur Clarke’i, Stanislav Lemi, Carl Sagani puhul, vahelduvad keskkonna- ja tulevikuprobleemid ulmega.

Paranähtuste suhtes on Horisont järginud üsna konservatiivset joont ning pole oma lehekülgi neile teemadele raisanud. Ei saa siiski märkimata jätta avalikkuse üldist vastureaktsiooni Nõukogude perioodi propagandale ja tsensuurile, mille tulemuseks on olnud liigne uskumine meieni jõudnud mis tahes uudisesse Läänest. Parteiorganid ja tsensuur omakorda pidid peale poliitika otsustama veel parateaduslike sensatsioonide üle: püramidoloogia – lubada, Loch Nessi meremadu – lubada, astroloogia – keelata, ufoloogia – rangelt keelata, telepaatia – piiratult lubada. Tartu tähetorni jõudis esimene Moskvast pärinev UFO-teemaline käsikiri 1958. aastal. See oli ülimalt põnev traktaat, mis ringles Tartus mitu aastat ning tekitas ikka ja jälle tuliseid vaidlusi. Õli valasid tulle samal ajal ilmunud teaduslikud hüpoteesid, mis käsitlesid kosmosetsivilisatsioone, sealhulgas allakirjutanu artikkel Horisondi avanumbris. Eestis võttis Erich von Dänikeni rolli endale Tunne Kelam, kes kriitikata kogus ajakirjanduses avaldatud salapäraste UFO-nähtuste kirjeldusi ja püüdis neid tõlgendada tulnukate külastustena. See meelevaldne seostamine tulenes muidugi nii Dänikeni, Kelami kui nende siiani tegutsevate rohkearvuliste jüngrite teadusliku maailmapildi puudulikkusest. Ufomaaniat naeruvääristas maailmakuulus eestlane Ernst Öpik 1970. aastatel ilmunud artiklites, ning veenis, et küllap tuleb tähtedevahelist reisimist pidada võimatuks. Esoteerikakirjandusest tegin ma pikema ülevaate Horisondi 1990. aasta numbrites 4 ja 5, seega pisut varem, kui see meie trükisteturul olulise osa hõlvas. Skeptikute tõsisemad vastulöögid on meie ajakirjanduses praktiliselt olematud, paar tõlkeraamatut on ilmunud tohutu hilinemisega. Needki, nii 1997. aastal ilmavalgust näinud Soome autorite kogumik “Teine maailm” kui ka Carl Sagani tänavu eesti lugeja ette jõudnud “Deemonitest vaevatud maailm”, pole kumbki parimad võimalikest. Nii ongi esoteerika jäänud vohama, kuid õnneks mitte Horisondis ega ka Eesti Looduses.

Ei saa siiski väita, et paranähtuste uurimine oleks Eesti inseneridest ja teadlastestki täiesti kõrvale jäänud. Meenutagem elevust nn Merivälja kivi või imeravimi AU-8 ümber. Vaimse maailma reostamine vajaks tõsisemaid vastuaktsioone. Paranähtuste fanaatikud püüdlevad oma valdkondades teaduseilmelisuse poole, alustades kas või muljetavaldavatest nimetustest: radiesteesia – võluvitsaga vee otsimine, saientoloogia – kriminaalse taustaga ususekt. Juba tuleb ette sedagi, et ka ilukirjanduses vaidlustatakse pikalt ning veenvalt teadustõdesid, näiteks kuulsa saurusteraamatu autor Michael Crichton üllitas 2005. aastal põneviku, milles kliima soojenemist uuriv instituut osutub kuritegelikuks organisatsiooniks.

Hoopis kurioosseks juhtumiks kodumaises trükitoodangus tuleb pidada kirjandusklassik Anton Hansen Tammsaare esseede kogumiku “Sic transit” 2004. aasta uustrüki varustamist UFO-paranoialise ja jabura eessõnaga, milles pole mööda saadud ka Dänikenile viitamisest.

Horisont on neid karisid vältinud ning tutvustanud 40 aastat kindlalt ja truult teadlaste loodud teooriaid ja korraldatud eksperimente. Samal ajal on Horisont hoidnud kurssi, mis aitaks kanda teadusmõtte rahva hulka, eeskätt kujundades noorte mõttemaailma ning hoides neid kõrvale vildakatelt ummikradadelt. Võib uskuda, et selle aja jooksul on nii mõnedki Eesti teadlased saanud tuule tiibadesse Horisonti lugedes.


UNO VEISMANN (1934) on Tartu Observatooriumi atmosfäärifüüsika osakonna vanemteadur, füüsika-matemaatikakandidaat. Ta on avaldanud 1967. aastast Horisondis paarkümmend artiklit.




Uno Veismann