Horisontlaste meenutusi

Meenutavad HANS TREIMANN, ILMAR PALLI ja INDREK ROHTMETS

TOIMETUS KUI SAUNIKU SEALAUT

Toimetuse ruumid asusid tollal Raekoja plats 17 maja teisel korrusel. 1973. aasta 30. detsembri hommikul tulin tööle ja nägin oma toas keset sodi ja räppa soolasambaks tardunud koristajatädi Maria Konjarovat. Maria oli just sulgenud õhuakna ja astunud mõne sammu eemale, kui neli umbes raudteeliipri mõõtu tala ja kantmeetri jagu kive laest alla mu toolile ja kirjutuslauale prantsatas. Pääsesin eluga tänu Moskva KGB pealikule Andropovile, kelle eelmisel õhtul Estonia kontserdisaalis peetud kõne tõttu olid ajalehed ilmumisega hiljaks jäänud ja mina ei istunud, nagu muidu igal hommikul, lehti lugedes oma laua taga.

Töömehed lõid lakke lauajupid ja toestasid kill vehicle selle plaastri titsidega, nii et toimetus nägi välja nagu sauniku sealaut. Suured ülemused tundsid meile kaasa ja lubasid lahkelt uusi ruume, kui need kusagil vabanevad. Linna täitevkomitee küsis meie peremehelt, ühingult Teadus, 10 000 rubla, lubas selle eest remontida ka maja kolmanda korruse ja anda see Horisondile. Teadus aga hõõrus iga kopika enne väljaandmist läikima ega hakanud meie pärast oma kaugast kergendama. Ühingule suurt kasumit andev Horisont vireles alatasa uuenevate lubaduste saatel viletsa vabadiku kombel kuni 1976. aasta kevadeni. Ühel päeval astus uksest sisse tuletõrjeinspektor, noor naksikas neiu. Sel hetkel otsekui valati sealt kõrgelt ülevalt meie peale välja küll mitte püha, aga see-eest vigurit täis vaim. Heureka! Palusime näitsikut, et ta pitseeriks meie ahjud või muidu põleb varsti kogu Raekoja plats ja pool vanalinna pealekauba maani maha. Neiu pitseeris. Tuletõrjekeelest said aru ka kõrged pealikud ja juba augustis kolisime Narva maanteele, kus Horisont oma paarkümmend aastat rõõmsalt tegutses.

HANS TREIMANN, Horisondi bioloogiaosakonna toimetaja aastail 1969–1974 ja peatoimetaja asetäitaja aastail 1974– 1977

HORISONT ANDIS ELUKUTSE

Veerand sajandi eest Horisonti tulles polnud ma kirjutanud ühtki artiklit, intervjuudest või reportaaþidest rääkimata. Ühesõnaga polnud ma mingi ajakirjanik. Aga kange tahtmine oli raamatukogutöö tolmusevõitu rutiinist pääseda, ning nii ma siis võimalust kasutades tundmatus kohas vette hüppasingi.

Algus oli raske ja kestis kaua. Mitu korda tekkis tahtmine käega lüüa ehk alt ära karata. Ning kes oleks pidanudki mind kinni hoidma, pikka aega ei saanud ma hakkama millegi nimetamisväärsega... Aga ometi leidus toimetuses mees, kes oma terase pilguga minus ainest kirjameheks nägi. Ning see nägija polnud keegi muu, kui kavala naeratusega peatoimetaja Feodor Feodorov. Heatahtlik, kuid samas armutult nõudlik mees, kes oma terava pliiatsiga lihvis ka lootusetuna näivast tekstisepast välja mingisuguse tegija.

Kümmekond Horisondi-aastat seisavad alati helgetena. Kõigile aegadele ja raskustele vaatamata. See on umbes sama, nagu kunagine koolipoiss igatseb täismehena oma õpiaastaid, mida ta siis ehk mikski ei pidanud, mis aga tagantjärele meenutades toovad vee silma.

Horisondi kunagist maja Narva maantee nurgal pole enam ammu alles, ajakiri aga pole õnneks kadunud kusagile. Selliseid väljaandeid, mis omaaegsed pead pööritama panevad muutused üle elasid, pole Eestis palju. Kunagistel kolleegidel jätkus tahet ja usku viia ajakiri läbi aja vingete tuulte ja kiviste küngaste ning nad tulid toime.

Ajakirja 40. aastapäeval tervitan kõiki kunagisi kolleege ja soovin praegustele horisontlastele mis muud kui jaksu edaspidiseks.

ILMAR PALLI, Horisondi ajalootoimetaja aastail 1981–1989 ja Maalehe arvamustoimetaja

IKKA TEERAJAJANA

“Lihtsustamine on kas suuremal või vähemal määral ikkagi kõverpeegel,” teatab toimetusepoolne kaaskiri meie ajakirja esimesele numbrile jaanuaris 1967. Horisont deklareerib sellega juba algusest peale, et lugejatele ei kavatseta pakkuda mingit valmismälutud pudi, teaduseteemalist meelelahutust. Ajakirja toimetused läbi aegade on üritanud suhtuda lugejasse kui inimesse, kes soovib laiendada oma silmaringi, kellele pole võõras soov süveneda ühte või teise probleemi, kes on valmis aktiivselt kaasa mõtlema, nautima teadlaste püstitatud hüpoteese – teisisõnu, kes pole kaotanud huvi laia maailma ja selle toimimise vastu ning on valmis ka ise enda jaoks pidevalt midagi uut avastama.

Neli aastakümmet on pikk aeg, maailm on tohutult muutunud nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt. Äärmiselt meeldiv on tõdeda, et Horisondil on jätkunud vitaalsust ja lugejaid-kaasamõtlejaid ka kõige heitlikumatel aegadel. Nimetagem seda vastupidavust eduks ja edu tagatiseks eelkõige hoidumist kiusatusest minna pealiskaudsuse ja meelelahutusele suunatud lihtsustamise teed. Horisont pole kaotanud oma nägu ning on säilitanud oma lugejaskonna ja autorid.

Ajakirja väljaandmiseks on olnud paremaid ja halvemaid aegu ning ilma sõprade ja toetajateta me vaevalt tänavu Horisondi 40. sünnipäeva tähistaksime. 1989. aastast kuni 2001. aastani on korduvalt vahetunud ajakirja kirjastajad. Pool aastat töötas toimetus kogunisti ilma igasuguse juriidilise staatuseta. 1990. aastate alguse kõige sügavama paberikriisi ajal oli meie viimaseks päästerõngaks Soome ja Rootsi kolleegide poolt tulnud abi, paar tonni korralikku trükipaberit. Siinkohal kõige sügavam tänu nendele! Võrreldes vahepeal mingile Laadoga järve tagant toodud pakkimispaberile trükitud numbritega lõi Horisont lausa särama. Ajakirja on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teadusfond, samuti Kultuuriministeerium.

On juhtunud ka seda, et toetus on ühtäkki lõppenud ja toimetusel on tulnud elumere lainetel hulpides uus kirjastaja leida. Ometi ei kuulnud me ka kõige raskematel hetkedel ühegi otsustaja käest, et ajakiri on oma aja ära elanud. Kõiki toetajaid ei jõua nimeliselt täna üles lugeda, neid on kindlasti sadu, sest loen Horisondi toetajateks ja sõpradeks ka meie autorkonda, Eesti teadlasi ja teadusasutusi.

1990. keskpaiku aitasid meid tublisti ka Põhjamaade kolleegid, kellelt saime tasuta põnevat kaastööd ja pildimaterjali.

Täna annab Horisonti välja MTÜ Loodusajakiri, loodus- ja teadusajakirjade väljaandmiseks loodud kirjastus, mida toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kriisid on jäänud eelmisse aastatuhandesse ja lugejate numbrid kinnitavad meie väljaande stabiilsust. Pidevalt ilmunud ajakirjade seas on Horisont oma 40 aastaga hõivanud väärika koha. Kunagi teerajajana alustanud väljaanne seisab ka praegu ainulaadsena Eesti ajakirjandusmaastikul.

INDREK ROHTMETS

Horisondi bioloogiaosakonna toimetaja aastail 1982–1989 ja peatoimetaja aastail 1989–2001, MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja