Juba 15 aastat peetakse 14. novembril ülemaailmset suhkurtõve päeva. Maailmas põeb suhkurtõbe vähemalt 200 miljonit inimest, meie kaasmaalasi on nende hulgas 30 000 – 50 000. Tartu Ülikooli molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuses töötab immunoloogia uurimisgrupp, mille huvi keskmes on juba mõnda aega olnud suhkurtõbi.

Tartu Ülikooli molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuse immunoloogia uurimisgrupp keskendub selliste haiguste tekkemehhanismidele, milles on kesksel kohal immuunsüsteemi talitluse häired. Neist häiretest on laiemalt tuntud immuunpuudulikkuse ja ülitundlikkusega seotud haigused, eeskätt siis aids ning allergia. Samas esineb aga suur hulk kroonilisi haigusi, mille otseseks põhjuseks on samuti vajakajäämised immuunsüsteemi toimimises. Ühte rühma neist haigustest nimetatakse autoimmuunhaigusteks – need on haigused, kus immuunsüsteem ründab oma kudesid. Selliste haiguste hulka kuuluvad reumatoidartriit, psoriaas, autoimmuunne türeoidiit, tsöliaakia ja mitmed teised, kuid ka nn I tüübi ehk pankrease insuliini tootvate b-rakkude autoimmuunsest kahjustusest tekkinud suhkurtõbi. Viimatinimetatu esinemissagedus on viimasel paaril aastakümnel märkimisväärselt kasvanud ning seepärast on see pälvinud erilist tähelepanu enamikus arenenud ja kiirelt areneva majandusega riikides. Aga drastiliselt ei suurene ainult I tüübi suhkurtõve, vaid ka II tüübi ehk insuliinresistentse suhkurtõve esinemissagedus, kusjuures siingi etendavad rea juhtude kulus oma rolli autoimmuunmehhanismid.

Ühtekokku põeb maailmas suhkurtõbe vähemalt 200 miljonit haiget, kellest meie kaasmaalasi on 30 000 – 50 000. Suhkurtõbi on kogu maailmas väärinud kasvavat tähelepanu. Selles veenab kas või fakt, et alates 1991. aastast peetakse iga aasta 14. novembril ülemaailmset suhkurtõve päeva (World Diabetes Day). Tänavuse päeva loosungiks on “Diabetes care for everyone!” – “Suhkurtõve ravi igale haigele!” Tõepoolest, haiguse varajane avastamine, õige ning õigeaegne ravi on äärmiselt oluline kõigi suhkurtõve vormide korral.

Eesti uuringutel unikaalne tähendus

Kui Tartu Ülikooli immunoloogid on varasemalt rinda pistnud mitmete teiste, eeskätt seedesüsteemi haiguste immuunmehhanismide uuringutega, siis viimasel kümnendil on üldisest sotsiaalsest tähendusest tulenevalt uuringute keskseks objektiks olnud suhkurtõbi, eeskätt selle pärilikud, keskkonna ning immunoloogilised faktorid. Arusaadavalt on uurimisvaldkond väga “kuum” ja uurijaid kogu maailmas hulganisti.

Eestis tehtavate uuringutel on aga unikaalne tähendus, sest alles mõnekümne aasta eest kuulusime me veel nende riikide hulka, kus suhkurtõve esinemissagedus oli suhteliselt madal, samal ajal kui nüüd kasvab haigestumus I tüüpi suhkurtõppe lausa galopeerivalt. Seejuures näitavad meie endokrinoloogide viimased uuringud, et haigus sageneb nii täiskasvanutel kui lastel, tekkides alarmeerivalt sageli juba varases lapseeas. Seega aitavad Eestis läbi viidavad teadusuuringud jälile saada just neile faktoritele, millest sõltub I tüüpi suhkurtõve teke ja iseäranis selle sagenemine.

Tõepoolest – Tartu Ülikooli immunoloogide uurimisgrupp on nii Eesti-siseselt kui ka koostöös uurimispartneritega teistest Euroopa riikidest ning USA-st jõudnud järeldusele, et ühelt poolt, suhkurtõve immunogeneetiliselt taustalt, on meie elanikkond lähinaabritega üsna sarnane, kuigi näiteks immunoregulatsioonis keskset rolli omava CTLA4 geeni polümorfismis täheldatakse teatud erinevusi, mis viitavad mõningatele T-lümfotsüütide reaktiivsuse erinevustele. Teisalt on Eestis esinevad välisfaktorid ja nende mõju, mis otseselt määratlevad organismi ja kõhunäärme reageerimise viisi, märkimisväärselt erinevad. Näiteks on enteroviirusinfektsioonide esinemissagedus ja spekter erinevates maades üsna varieeruv. Samas on teada, ning seda kinnitavad ka Eesti immunoloogide ja lastearstide ühistöö tulemused, et enteroviirusinfektsioonidel on keskne roll kõhunäärme insuliini tootvate rakkude ehk nn Langerhansi saarekeste b-rakkude vastaste immuunreaktsioonide ergutamisel või nende pärssimisel.

Praegu on molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuse immunoloogide grupi põhieesmärgiks uurida välja immunoloogilised markerid, mis lubaksid täie veenvusega kindlaks teha need lapsed, kellel tekib suhkurtõbi. Insuliinisõltuva suhkurtõve varajane avastamine lastel, see tähendab diagnoosimine enne, kui kujunevad välja rasked ainevahetushäired ja eluohtlik seisund, on tänapäeval üheks kesksemaks kliiniliseks probleemiks, mis vajab lahendust. On märkimisväärne, et suhkurtõvega üsna sageli kaasuva tsöliaakia ehk nisu gluteenist tingitud peensoolehaiguse gluteeneneropaatia puhuks on vastavad markerid teada. Ja nimelt, määrates uuritava isiku veres koe transglutaminaasi vastaste IgA tüüpi antikehade esinemist, võime positiivse testitulemuse korral peaaegu 100-protsendilise täpsusega oletada, et uuritava peensoole limaskest on kahjustunud, kuigi tal ei pruugi esineda veel mingeid vaevusi.

Nagu illustratsioonilt näha (vaata trükinumbrist), eelneb ka I tüüpi suhkurtõve kliinilisele avaldumisele üsna pikk periood, mil inimesel pole subjektiivseid vaevusi. Ent samal ajal on selgesti tuvastatavad nii välisfaktorite ebasobiva toime olemasolu kui ka kõhunäärme autoimmuunse kahjustuse esmanähud (insuliini tootvate kõhunäärme saarekeste b-rakkude hulga vähenemine) koos vastavate immunoloogiliste nihetega (tsütotoksiliste T-lümfotsüütide infiltratsioon kõhunäärme saarekestesse koos b-rakkude vastaste autoantikehade esinemisega nende isikute veres). Liites neile uuringutele tähtsamate immunogeneetiliste parameetrite andmed, nagu informatsioon suhkurtõbe soodustavate geenialleelide olemasolust, peaksime ideaaljuhul olema võimelised ennustama igal konkreetsel juhul haiguse tekke iseärasusi.

Et viimasel paaril aastal on teatavat edu saavutatud ka selliste immunoloogiliste menetluste rakendamisel, mis pidurdavad insuliini tootvate rakkude hävimist autoimmuunmehhanismide läbi, on haigusprotsessi varajasel avastamisel kahtlemata keskne tähendus haiguse kulu pidurdamisel ja selle tagajärgede vältimisel. Nagu on näidanud Eesti immunoloogide hiljutised uurimistulemused, võib selles protsessis olla keskne koht CTLA4 valku ekspresseerivatel regulatoorsetel T-lümfotsüütidel (Treg), mille otseseks ülesandeks ongi kontrollida immuunsüsteemi aktivatsiooni. Regulatoorsete T-lümfotsüütide puudulik funktsioon, mis võib olla tingitud CTLA4 geeni ekspressiooni puudulikkusest, on I tüüpi suhkurtõve üheks olulisemaks põhjuseks koos insuliini geeni (INS) puuduliku ekspressiooniga tüümuses ehk harkelundis, mis on keskne immuunorgan. Kõhunäärme autoimmuunse kahjustuse vältimiseks vajalike regulatoorsete T-lümfotsüütide või nende teket ergutavate ravipreparaatide manustamist tuleb pidada perspektiivikaimateks I tüüpi suhkurtõve ravivõteteks. Koos suhkurtõve subkliiniliste ja prognostiliste markerite otsingutega ongi just regulatoorsete T-lümfotsüütide uuringud hetkel Tartu Ülikooli molekulaarse ja kliinilise meditsiini keskuse immunoloogide uurimisgrupi keskse tähelepanu all.

RAIVO UIBO (1948) on meditsiinidoktor, Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi immunoloogia korraline professor ja immunoloogia teadusgrupi juht. Kaks korda tunnustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga – 1995. aastal koos kolleegidega gastriidiuuringute eest, 1999. aastal tõi preemia töö “Autoimmuunsuse tekkemehhanismid ja immunodiagnostika”.